„On väga häiriv, et pidevalt antakse segaseid signaale,“ sõnab president Alar Karis, lisades, et maksumaksjale on elementaarne teada, kuhu ja mille jaoks raha läheb. „Automaksu puhul ei saa selle koostajad ise ka aru, miks seda vaja on.“
Kui küsija on folgil alles teist korda, siis vastaja, president Karis, on Viljandi rahvamuusikapeol olnud palju tihedam külaline.
Olete agar Viljandi folgi külastaja?
Ikka proovin siit läbi käia, kui võimalus on. Algusaastail olin Eestist ära, tegin teadust välismaal, aga ikka käin kui jõuan ja olen seda huvi ka oma lastesse süstinud.
Vahel tekib mul küsimus, et kas praegu on aeg pidutsemiseks. Eriti oli nii sõja esimestel kuudel. Süümepiinad, et meie siin oleme rõõmsad, aga Ukrainas inimesed surevad...
Vaadake, ka Ukraina ise võttis osa Eurovisioonist, valides oma laulu välja 2022. aastal Kiievis metroojaamas.
Ka seal, kus toimub sõda, on vajadus kultuuri, laulu ja tantsu järele. Sellepärast ei tohi kõik ülejäänu seisma jääda. Muidugi võib tekkida paralleel, et keegi on ju praegu kaevikus... Aga teatavasti käiakse ka kaevikus laulmas, selleks et meeleolu tõsta neil, kes kaitsevad oma maad ja rahvast. Nii et ma ei näe siin probleemi ega vastuolu. Maailm on konflikte täis. Kogu aeg kuskil on sõda, looduskatastroofid.
Ka rasketel aegadel aegadel peab rõõmu tundma.
Siit-sealt on hakatud avaldama rahuolematust Ukraina põgenike suhtes. Osa inimesi arvab, et kas nad ikka peavad saama nii palju soodustusi ning lapsed tasuta laagrisse ja Lottemaale. Mida teie arvate?
Eks see ole teatav vastutulek, aga arusaadavalt ei saa kesta igavesti.
See on kummardus ukrainlastele, et nad on sõjas ja et nad on põgenikud. Ühel hetkel peab aga elu normaliseeruma nende jaoks, kes põgenikena siia jäävad. Lootus on, et sõda jõuab sellisesse faasi, et inimesed saavad oma kodumaale tagasi minna. Ma ei usu, et see erisus väga kauaks kestma jääb.
Mu ema oli ka põgenik Teise maailmasõja ajal Saksamaal ja ma olen lugenud tema märkmeid. Põgenikuelu ongi selline, et esialgu tullakse vastu, aga ühel hetkel tuleb hakata ise hakkama saama. Ja nii ka siin.
Nad õpivad keele ära, leiavad töö – need, kes siia jäävad. Aga eesmärk on ikkagi, et nad läheksid oma kodumaale tagasi. Sest seal on vaja riik üles ehitada, kui sõda läbi on. Ja kui haritud inimesed enam koju tagasi ei tule, siis see on ka Ukraina jaoks probleem.
Te mõistate nende nurinat, kes tunnevad, et põgenike eest hoolitsetakse rohkem?
Muidugi. Riigi ülesanne on ju oma rahva eest hoolitseda, see on selge. Kõike peab vaatama tervikuna. Et meie inimesed, kes on hädas, ei jääks ilma hoolekandest, mida nad peaksid saama.
Siit jõuame perehüvitiste seaduse juurde, mis ühiskonda lõhestas. Aga kuulutasite selle seaduse ju lõpuks ikkagi välja?
Seadus sai ju ka korra tagasi saadetud, teatavad vastuolud põhiseadusega võeti sealt välja ja parandati ära. Aga nii nagu selle ja ka teiste seadustega – seadusi teeb riigikogu. Ja see, kas minule või mõnele huvigrupile üks või teine seadus meeldib või mitte, ei ole aluseks, et seda mitte vastu võtta.
Ja kui seadus pole põhiseadusega vastuolus, siis president võib selle muidugi uuesti tagasi saata, riigikohtusse saata ja lõhestumist veelgi suurendada kogu selle protsessiga. Aga lõpuks tuleb seadus allkirjastada, sest vastuolu põhiseadusega pole. See on presidendi roll.
Meie riigis on see süsteem üles ehitatud nii, et vastutus seaduste kvaliteedi osas on eelkõige riigikogul. Aga mind häirib ses suhtes muu. Millal lapsed sünnivad? Sünnivad siis, kui on stabiilsus. Kui stabiilsust ja hingerahu pole, sest äkki seadus muudetakse järgmise parlamendi või valitsuse ajal ära, siis pigem sa ei vaata rahakotti, vaid mõtled, et kas kindlus on olemas.
Rahajaotuse süsteem peab olema tunduvalt lihtsam ja arusaadavam. Pole mõtet väga keerulisi skeeme hakata looma.
Praegu on neid skeeme ikka liiga palju, on erinevad kalkulaatorid, kui palju keegi midagi saab või maksu maksma peab.
See ongi probleem. Maksuseadust pole veel tehtudki, aga kalkulaatorid on olemas, saad hakata arvutama ja ennast pingesse ajama, et mis minust saab ja palju ma siis selle auto eest peaksin maksma.
Isegi automaksu seaduse koostajad ei saa aru, kuidas on seda maksu täpselt vaja teha. Kord on tarvis keskkonda hoida, siis riigikassat täita – see ju tekitab segadust.
Kuidas teie endaga on, kas teie saate automaksu ideest aru?
Kui mulle selgitataks, mis selle mõte on, siis ma püüan sellest aru saada. Aga praegu, nagu ma enne ütlesin, tuleb väga erinevaid signaale, kõik muutub pidevalt ja see ongi häiriv.
Minu taust on teadus. Ma tahan, et enne kui millegagi välja tullakse, on seal ka analüüsid ja faktid taga. Mitte nii, et tuleb poliitiline mõte ja siis alles vaatad, et kas mingid analüüsid või faktid sobituvad selle poliitilise mõttega või mitte. Ikka vastupidi peab olema.
Mitu autot teil on?
Mul on üks auto liisitud, abikaasa tahab ju ka sõita. Elan linnast väljas, praegu mul elu võimaldab, et ma ise palju autoga ei sõida ja lapsed on suured. Aga kui lapsed olid väikesed, siis oli vaja neid sõidutada kooli, muusikakooli, trenni, ja bussiliiklus pole selline, et laps saaks bussiga minna.
Auto olemasolu on paratamatu. Ja paratamatu on ka see, et tihti on vaja kaht autot, et üldse kuidagi oma elu korraldada, kui mõlemad vanemad töötavad.
Maainimesed tunnevad, et automaks on nagu kiusamiseks tehtud.
Ootame ära, milline see maks tuleb, millistele autodele ja siis on võimalik diskuteerida. Siin isegi käidi välja selline idee, Indrek Neivelt kirjutas, et maksustame hoopis elektriautod, maksustame neid, kel on raha, maksustame kallimate autode omanikud. Kritiseerida võib, aga tahaks teada, kuhu automaksust saadav raha läheb ja kui palju seda maksta tuleb.
Oluline on, et maksumaksjana ikkagi saan täpselt aru, miks ma maksan?
Muidugi, see on elementaarne teada, kuhu see raha liigub. Automaksu puhul ma eeldan, et see läheb teedesse. Aga ma jään vastuse võlgu, sest seda seadust veel pole.
Lisaks perehüvitiste seadusele tekitas pingeid ka abieluvõrdsuse teema.
Mis häiris, aga mis on siiski põhiseadusega kooskõlas, on see, et seoti kõik kokku usaldushääletusega. Ütlesin juba kevadel, et kui nii jätkub, siis see läheb juba põhiseadusega vastuollu. Püüan enne sügist erakonna juhtidega maha istuda ja küsida, mis plaanid neil on ja kuidas riigikogu oma tööd jätkab.
Ja kui ta sellisel viisil jätkab, siis ma arvan, et meil on probleem.
Te olete riigikogus käinud läbi aastate väga erinevas rollis – rektorina, riigikontrolörina, nüüd riigipeana. Kuidas parlamendi töökultuur läbi aja muutunud on?
Selleks ei pea ju seal käima, et näha, milline on töökultuur. Võib-olla otseselt enda peal ei tunneta midagi, aga kui sa vaatad, kuidas omavahel suheldakse, kuidas küsimusi esitatakse ja neile vastatakse, no ega see ei ole ilus. Samas kui vaadata mõne teise demokraatliku riigi parlamendi tööd, kus minnakse lausa kätega üksteisele kallale, on ju isegi väga hästi.
Aga häirib ikka, on ju selge, et selline stiil häirib. Peaks olema mingisugune lastetuba või kodune kasvatus, et jääda viisakuse piiridesse.
Mis te sellest arvate, et kirik päris palju sõna võtab?
Kirikul on õigus samamoodi sõna võtta nagu mõnel teisel MTÜ-l, kel on ühine arusaam maailma asjadest. Seda ei saa ette heita, et kirik midagi arvab, sest me elame ikkagi demokraatlikus riigis ja meil on õigus arvata asjade kohta.
Aga liiga palju nad teie arvates riigi asjadesse ei sekku?
Ma ei kujuta ette, kuidas saaks üks seltskond või ühing sekkuda rohkem riigi asjadesse kui mõni teine. Kirik on üks paljudest.
Kahjuks päris paljud inimesed viimasel ajal enam ei julgegi oma arvamust välja öelda, sest kardetakse, et keegi solvub või ütleb, et see on vale...
Selline kartus ei ole alles nüüd tekkinud. Kirjutasin juba üle kümne aasta tagasi, et inimesed hoiavad end oma arvamuse väljaütlemisel tagasi, sest nii on mugavam. Ma arvan, et see on halb, kui inimene ei julge asju öelda või püüab jääda poliitkorrektseks.
Arvamus tuleb välja öelda, kuid tuleb öelda arusaadaval ja viisakal kujul. Aga see on probleem, ühelt poolt kui meil on jäänud üksikud arvamusliidrid ja ega sealt midagi uut enam ei tule; teised leiavad, et miks ma peaksin midagi arvama, mul on elu ju lihtsam ja lihtsam oma igapäevast tööd teha, kui ma avalikus ruumis sõna ei võta.
Inimesed kardavad?
Ma ei tea, kas „kartma“ on õige sõna, aga nad ei tunne end mugavalt, kui pärast kommentaaridest loevad, mida tema arvamusartikli kohta kirjutatakse. Ja väga häid sõnu loeb sealt harva välja. See on küll väike osa ühiskonnast, kes kommenteerib, aga lugedes ei adu, et see pole kogu rahva, vaid väga väikese osa inimeste arvamus.
Kas teie ise loete kommentaare?
Ma olen õppinud mitte lugema. Aeg-ajalt huvi pärast vaatan, aga üldiselt hoidun. Need ei anna midagi juurde. Varem oli nii, et lugesid neid ja said ise ka midagi teada, oli kriitika, aga sisuline. Tänapäeval see nii ei ole. Pigem minnakse kohe esimese kommentaariga isiklikuks, aga see ei aita ju kuidagi mind ega kedagi teist oma tööd paremini tegema.
Mis läks Nursipaluga valesti?
Mina ei taha ka olla see tagantjärele tark, kes ütleb, mis valesti läks. Aga paljud asjad vajavad mitte tehnilist selgitust, vaid eeskätt poliitilist.
Miks see otsus vajalik on, millised on alternatiivid või kas need on olemas? Samas me teame väga hästi, et vajame väljaõppekohti. Ja Eesti on väike maa, sobivaid kohti väga palju ei ole. Me teeme küll Lätiga koostööd, aga pole võimalik kõik õppused ju läbi viia Lätis. Tuleb leida lahendus, mis inimesi kõige vähem häirib. Sest selge on see, et häirima see jääb.
Oma kodust ei taha ju keegi ilma jääda.
Eks nii on ja arusaadav, et ei taha. Majaomanikele tuleb leida mingi lahendus. Häirivad faktoreid on palju. Ma just käisin Inglise kuninga juures Windsoris külas, mille lähedal tõuseb iga 40 sekundi tagant lennuk Heathrow lennuväljalt, müra on üsna tugev. Kui selle kohta küsida, siis nad vastavad, et on harjunud.
Ma ei taha öelda muidugi, et müraga peakski harjuma.
Eelseisev sügis ei tule kahjuks paljudele meie inimestele majanduslikus mõttes kerge. Kui palju mõtetega seal olete?
Ma ei tahaks hirmu külvama hakata, et sügis tuleb õudne. Liigume sinna sügisesse kõigepealt. Aga olen meeldivalt üllatunud, et meie inimesed väga ei nurisegi.
Ma ju liigun palju ringi, räägin inimestega. Muidugi öeldakse, et on raske, aga püütakse ikkagi hakkama saada. Püütakse leida lahendusi, vähemalt maal. Ja eks tulebki rohkem endale lootma hakata. Kuid riigi tugi peab kindlasti olema, eelkõige keskkonna loomisel, olgu see keskkond siis selline, et me saaksime endale lapsi peredesse juurde või siis ärikeskkond, mis tagab teatava kindluse, et siia tuleksid investeeringud.
Konkurentsivõime edetabelites me paraku langeme.
Elu ongi sinusoidne, et läheb alla ja siis jälle üles. Eelkõige valitsus, aga ka meie ise peame tegema kõik selleks, et hakkaks jälle nokk ülespoole liikuma ja et elu läheks jälle helgema poole peale.
Presidendi kantselei ei saa ka enam olemasoleva eelarvega hakkama ja soovib raha juurde. Kas põhjuseks samuti asjaolu, et kõik on kallimaks läinud?
Muidugi on kallimaks läinud, teisalt on ülesandeid ja kohustusi ka juurde tulnud. Välissuhtlus on üks presidendi olulisi rolle, ja kui seda ei oleks võimalik teha, siis ma arvan, et Eesti riigil on probleem.
Kui jääksid ära visiidid, kui me ei saaks vastuvõtte teha. Aga kui me ei saaks 20. augustit tähistada või 24. veebruari? Siin juba pakutigi meile välja, et kui raha pole, ärge siis 24. veebruari tähistamist tehke.
Kes pakkus?
Las see jääb minu teada. Aga see pakkumine ei tulnud tänavalt.
Kas tõesti on meie riik jõudnud niikaugele, et meil ei ole raha enam kõige olulisemat tähtpäeva pidada? See ei ole presidendi kodune pidu, vaid Eesti riigi oluline tähtpäev. Sama kehtib ka välisreiside kohta. Ega minul pole vaja isiklikult kuskile minna, aga riigile on see oluline. Mina oleksin hea meelega kodus, vaataksin kaugusesse ja mõtleksin.
Reisimine on ülesanne ja kohustus ning kui seda ei saaks teha, sest kuskil leitakse, et raha pole, siis arvan, et see ei ole õige lähenemisviis.
Eestis ei saa enam emakeeles igal pool hakkama. Kas teie olete sellega kokku puutunud?
Narvas elab inimesi, kes ei saa eesti keelest aru, seal on 90 protsenti koduse vene keelega. Eks see on tegemata töö, kuigi oleme kogu aeg 30 aastat siiani püüdnud midagi teha. Aga ilmselt me pole seda väga tõsiselt teinud, oleme järele andnud eesti keele õpetamisel keskkonnas, kus eesti keelt ei kuule.
Tean, et üks osa noortest tahab õppida ja nad käivad ka pärast koolitunde eesti keelt harjutamas. Aga on vaja leida õpetajad, kes oskavad õpetada kakskeelses või venekeelses keskkonnas. Olen isegi sellise ketserliku mõtte välja käinud, et venekeelsetele noortele võiks ühe aasta koolis õpetada vaid eesti keelt. See pikendab küll nende kooliaega terve aasta võrra, aga sa ei pea õppima samaaegselt matemaatikat ja eesti keelt, vaid sa saad õppida keele selgeks ja siis on sul võimalik õppida matemaatikat.
Vene keelt võõrkeelena enam ei tahetagi õppida. Kas peakski?
Keeleõpe on vabatahtlik. Mida rohkem keeli inimene teab, seda parem. Me võime ka küsida, kas me läti keelt peame õppima. Ei pea, aga tore oleks õppida läti keelt, naaberriik ikkagi.
Ega selles, et Ukrainas on sõda, pole vene keel süüdi. Kui me ei õpi seda keelt, siis jääme ilma paljustki, mida Venemaa omal ajal kultuuripärandina on meile pakkunud. Ja see kehtib kõikide keelte kohta.
Ei pea nii suhtuma, et viskame koolist vene keele välja ja õpime selle asemel hoopis prantsuse, saksa või hispaania keelt?
Võimalus peab olema. Kuid kas igal koolil on võimalus pakkuda kolme-nelja võõrkeelt? Ma arvan, et ei ole, sest pole õpetajaid, neid otsitakse tikutulega taga. Sa võid ju saksa keelt tahta õppida või su vanemad tahavad, aga kui õpetajat pole?
Aga seda ma küll ei pea õigeks, et viskame vene keele välja ja võtame mõne muu keele asemele. Hariduse puhul ei saa emotsiooni pealt otsustada, see on selline laev, mida järsku ei pööra. Ja tagajärjed võivad olla väga suured, kui kuskil tehakse viga. Olen nõus sellega, et on võimalik luua kõrvale alternatiivseid koolisüsteeme.
Aga terve süsteemiga katsetama hakata ei ole mõistlik.
Teil saab sügisel presidendina kaks aastat täis. Kas avalik tähelepanu on väsitav?
Avaliku tähelepanuga harjub väga ruttu ära. Ma olen ju olnud ka varem ametites, mis pole päris sellised, et inimene tänaval ära ei tunne. Ei ole häiriv, harjub ära, et tahetakse koos pilti teha ja rääkida. See käib ameti juurde.
Eesti riigis ei ole president ju valitseja, selleks on meil valitsus. Presidendil on hoopis teistsugune roll. Aga muidugi, kõike ei ole kahjuks võimalik süvitsi läbi mõelda, päevad on pikad ja sõite palju. Kuid eks teaduse ja poliitika maailm ongi erinev.
Kui teadlane püstitab hüpoteesi ja see ei lähe faktidega kooskõlla, siis sellele tõmmatakse vesi peale, see ei tööta. Poliitikas on teistmoodi, tuleb idee või hüpotees ja alles siis hakatakse sinna otsima fakte taha.
Teie kodumaja juures käiakse vist isegi pildistamas?
Matkatakse ja joostakse sealt niisama mööda ning seda olen küll märganud, et kui vanasti joosti niisama mööda teed edasi, siis nüüd jäädakse seisma ja näidatakse näpuga maja poole. See on muutunud. Aga õue peale muidugi tulla ei saa. Ka ajakirjanik mitte.
Koju satute tihti?
Sõltub päevakavast, praegu on natuke rahulikum, aga mõnikord ei saa üle kuu aega sinna. Või siis vaid üheks päevaks.
Kuivõrd olete Kadriorus elades suutnud selle koha enda jaoks hubasemaks muuta?
Selle asjaga on nii, et mis sa seal ikka teed... Eks teed tööd ja siis lõpuks lähed magama. Enda järgi natuke ikka sätid, et oleks enam-vähem. Aga see ei ole kodu.
Intervjuud saab lugeda Maalehes.
