on rõõm näha, et kultuuritoetajaid, -sõpru ja -tegijaid on vaatamata keerulistele aegadele siiski palju. Et murepilved meie majanduse, inimeste toimetuleku ja esmavajaduste pärast ei ole teid kultuurist eemale triivinud.
Möödunud aastal siin seistes rääkisin kultuuri rollist meie ühise identiteedi ja unikaalsuse loojana. Täna vaatan ma kultuuri olulisust hoopis teise nurga alt. Sest mulle näib, et paljud meie tänased ühiskondlikud katsumused on seotud kultuuritusega.
Kultuurituse all pean silmas järk-järgulist lahti ütlemist kultuursusest kõige avaramas tähenduses, alates igapäevasest käitumisest, hoiakutest, moraalist ning lõpetades lugemise, muusika kuulamise ning näitustel-etendustel käimisega.
Meie ühiskondlik vaimne tervis on paljuski kreenis, kuna meie ümber on palju kiusu ja vägivalda. Nii sõnalist kui füüsilist, nii meedias kui koduste seinte vahel, nii peidetud agressiivsust kui avalikku ära panemist. Selline kultuursest suhtlusest irdumine ja inimliku lugupidamise kadumine on toimunud hiilivalt, kuid meie kõigi silme all eeskätt avalikus ruumis, kust kandub see edasi sotsiaalmeediasse, igapäevasuhtlusse. Kaob empaatia ja hoolivus. Esile kerkivad madalad instinktid, mida kultuursus on suutnud seni kontrolli all hoida.
Aga sellel on tagajärjed. Tagajärjed, mis peegelduvad nii ühiskondlikus kui üksikinimese vaimses tervises, eriti noorte puhul. Mitmete jaoks on tagajärjed ka füüsilised, mõne jaoks suisa traagilised.
Kultuurituse all pean silmas ka elementaarsete viisakusreeglite taandumist, familiaarset suhtlust võhivõõrastega, teadmata, kas see teisele poolele sobib ja aususe egiidi all oma toore arvamuse välja ütlemist, mõtlemata, mida vastaspool selle aususega peaks peale hakkama.
Kui ühiskond käärib, oleme harjunud vaatama kultuuriinimeste ja mõtlejate poole, täna vaatame me suunamudijate suunas ning kultuur on justkui meelelahutuslik, mitte elu mõtestav vorm.
Aga kultuuri olulisim eesmärk on meile näidata inimolemust ja selle vastuolulisust, elu paradoksaalsust ja loogikale allumatust, erinevaid vaatepunkte ja lähtekohti. Kultuur aitab mõista.
See kõik ei olnud mõelnud manitsuse, etteheite ega näpuviibutusena kellegi pihta, vaid üldise tõdemusena. Ja miks ma seda siin räägin? Sest ma olen tänulik, et teie ettevõtjate ja kultuurikorraldajatena olete vaatamata kõigele kultuuri poolt. Teie suunate oma tegevusega tähelepanu nii laiemalt ühiskonnas kui kitsamalt oma lähiringis kultuuri olulisusele. Et kultuur ja kultuursus kui väärtus püsiks ning areneks.
Ma tänan teid kõiki.
