Head noorte vaimse tervise toetajad!
Räägime tehisarust. Võib-olla ootamatult on vaimse tervise valdkond osutunud üheks neist, mida suurte keelemudelite tulek kõige otsesemalt mõjutab.
See on näide sellest, kuidas tehnoloogia loojatel võivad olla omad ootused, milleks inimesed uut tööriista rakendama hakkavad, ent laiemas kasutuses ilmnevad hoopis teised mustrid.
Ilmselt ei osanud keegi ette näha, kui palju hakatakse tehisaru poole pöörduma just isiklike muredega. Me räägime tehisarust endiselt peamiselt kui tõhustajast, töövaeva vähendajast. Aga mitmed uuringud viitavad, et paljude jaoks on vestlusrobot ka esimene koht, kuhu minna siis, kui tal ei ole hästi.
Vestlusrobotiga vestlemise ajend võib olla väga inimlik: soov oma mõtteid kellelegi sõnastada, vajadus leida kaaslane, kellega isiklikke teemasid läbi mõelda või katse anda nimi sellele, mis inimesega toimub.
See võib olla inimese jaoks võimalus leevendada ärevust ja depressiooni. Kuid väga raskete murede korral võib see olla ka petlik virvatuluke, mis ei kanna kunagi päris vastutust.
Isiklike teemade jagamist kohtab isegi Eesti õpilastele jagatud TI-hüppe rakenduses, kuigi sinna on selgesõnaliselt sisse kirjutatud, et selleteemalisi vestlusi pidada ei tohi ning õpilane tuleb suunata professionaalse abi poole.
Kui vaadata suuremat pilti, siis ei ole küsimus ju ainult selles, mida tehisaru ise teeb või ei tee. See suhestub ikkagi ju sellega, kuidas ühiskonnad on seni vaimse tervise abi korraldanud.
Kui pöördutakse juturoboti poole, annab see märku sellest, et inimesed vajavad abi ja enamasti ei ole kvaliteetne abi professionaali, kogukonna või lähedase näol nende jaoks piisavalt kättesaadav.
Poole aasta eest kutsusin Tallinnas Saksa Gümnaasiumis kokku vestlusringi tehisaru ja noorte vaimse tervise teemal, kus oli ka teie ühingu esindaja. See oli sisukas vestlus, mis tõi hästi esile tehisaru vaimse tervise huvides kasutamise ohud ja võimalused.
Võtsin sealt kaasa mõtte, et tehisaru võib teatud tingimustel olla justkui treener, mis aitab harjutada tunnete märkamist, sõnastamist ja reflekteerimist. Sellisel juhul võib vestlusrobot toetada ennetust, aidata hoida vaimset heaolu ning anda noorele tööriistu iseendaga toimetulekuks.
Samal ajal rõhutavad kõik asjatundjad, et miski ei asenda tõelist kontakti inimesega. Suhtlusvõimalus õpetajate, vanemate, sõprade ja spetsialistidega ei tohi kaduda. Selleks, et seegi teeniks vaimse heaolu huve, vajame kõik oskusi märgata abivajajat ning teda toetada.
Juba viidatud vestlusring rõhutas probleemina juturobotite disaini põhimõtteid. Need süsteemid on sageli loodud kasutajale meeldima, teda vestluses hoidma ja talle vastama viisil, mis tundub toetav. Kuid nad ei pruugi ära tunda olukordi, kus on vaja päris sekkumist ja kiiret professionaalset abi.
Nii ekraanidel kui ka päriselus on abi pakkujate ring kirju ja ebaühtlase kvaliteediga. Rakenduste seas leidub tõenduspõhiseid ja kasulikke lahendusi, aga ka selliseid, mis võivad anda eksitavat või lausa ohtlikku nõu.
Sama kehtib nende kohta, kes nimetavad end psühholoogideks ja terapeutideks. Kuidas peaks inimene, eriti kui ta on juba hädas, suutma vahet teha?
Oleme püüdnud tehisaru ettevõtetele ja teiste riikide juhtidele edasi anda sõnumi, et vestlusrobotites peab olema sisse ehitatud kohaliku tasandi turvamehhanism.
Kui inimene jagab rasket muret, ei tohiks piisata üldisest soovitusest: “Otsi abi”. Talle tuleb anda konkreetsed ja usaldusväärsed kontaktid tema koduriigis: kuhu helistada ja kelle poole pöörduda.
Kui rakenduste puhul võivad meie käed jääda lühikesteks, siis isikute puhul on meil olemas hoovad, kuidas tagada kvaliteetne abi: jälgida tegevuse tõenduspõhisust, reguleerida kutsete andmist ja nende järgimist teenuste tellimisel.
Kui riik, kohalikud omavalitsused ja erialaliidud lepivad kokku standardid ja järgivad neid, suudame tagada vajalikul tasemel abi.
Kättesaadavuse küsimus, tõsi, nii kiirelt ei lahene.
Ent siin jõuame tagasi teie töö juurde. Koolipsühholoogid on Eesti laste ja noorte heaks teinud väga palju vajalikku. Teie nõuandeliin, igapäevane tugi koolides, töö õpetajate ja lapsevanematega koob noortele turvavõrku.
Muu hulgas tänu teie tööle on vaimsest tervisest rääkimine muutunud loomulikumaks. On suur ja oluline muutus, et ärevuse, raskemeelsuse või teiste murede korral varakult abi otsimine ei ole enam häbiasi.
Ent teame ka, et koolipsühholoogid on olemas vaid umbes pooltes koolides.
Meie ühine väljakutse on olla suutelised pakkuma noortele piisavalt abi, et mitte loovutada vaimse tervise tuge ülemääraselt tehnoloogiale.
Ent samal ajal siiski kasutada uusi võimalusi, lappimaks lünkasid meie suutlikkuses. Oluline on, et alati jääks keskmesse noor inimene ja tema vajadused.
Soovin Eesti Koolipsühholoogide Ühingule õnne tähtpäeva puhul, jõudu vajalikus töös ning palju tegusaid aastaid!
