Enne teist maailmasõda oli Eesti iseseisev demokraatlik vabariik. Siis neelas selle nõukogude impeerium.
Kui Eesti 1990ndate alguses iseseisvuse taastas, seisime silmitsi tohutu ülesandega ehitada oma riik nullist uuesti üles. Me pidime uuesti õppima, kuidas riiki valitseda, kuidas taastada toimiv majandus ja saada taas osaks vabast maailmast.
Meid suunanud mõttelaad pärines mõneti üllatavalt just siit, Chicago Ülikoolist. Selles ülikoolis sündinud ideed, mille juured on klassikalises liberalismis, usus individuaalsesse vabadusse, eraomandisse ja avatud turgudesse, said meie riigi ümberkujunemise kompassiks.
Sellepärast usun, et Eesti digiinnovatsiooni ja idufirmade ideelised juured on sügaval siit alguse saanud majandusliberalismi ideaalides ja reformides.
Chicago koolkond ja vabaduse ideoloogia
1980. aastatel levis Eesti üliõpilaste seas laul, mida lauldi „Yankee Doodle’i“ viisil. Sõnad olid aga teistsugused: neis kiideti NATO-t ja läänemaailma ning mainiti Margaret Thatcherit ja Ronald Reaganit.
Ronald Reagan oli mõne eestlase jaoks peaaegu et superstaar. Üks tulevane Eesti peaminister pani 1980. aastatel oma pojale isegi tema järgi nime.
Reaganit ja Thatcherit ei ühendanud mitte ainult poliitilise juhi roll, vaid ka nende reformide taga olev majanduslik mõtlemine, mis on tihedalt seotud just selle ülikooliga.
Märkimisväärne hulk 1970ndatel ja 1980ndatel Chicagos õppinud noori sai 1980ndatel tipp-poliitikute nõunikeks üle kogu maailma. Teiste hulgas liitusid nad Thatcheri ja Reagani nõunike ringiga.
Chicago Ülikooli mõju majandusarengule ei avaldunud mitte ainult siin õppinud noorte, vaid ka selle teadlaste ja professorite kaudu.
Thatcher oli tuntud selle poolest, et ta tõi Friedrich Hayeki raamatu „The Constitution of Liberty“ („Vabaduse põhiseadus“) Konservatiivse Partei koosolekutele ja ütles: „See on see, millesse me usume.“ Ja kuigi Milton Friedmani nime mainitakse Eesti reformidega seoses kõige sagedamini, oli Hayeki mõju sama tähtis – tema individuaalse vabaduse ja spontaanse korra kaitsmine leidis totalitaarsest juhtimisest vabanevas ühiskonnas vastuvõtlikku pinnast.
Eesti reformid ja ümberkujundamine
Chicago majandusteadlastest inspireeritud reformid, mida Thatcher ja Reagan rakendasid, tegid USA ja Ühendkuningriigi tugevamaks. See muutis ka külma sõja tasakaalu, aidates kaasa Nõukogude Liidu kokkuvarisemisele. See omakorda avas meile ukse, et saada taas vabaks.
Järgnenud ümberkujundamine oli Eestis kiire ja radikaalne.
1992. aasta alguses oli Eesti keskmine kuupalk umbes sama suur kui praegune keskmine tunnipalk. Hinnad olid 1990ndatel madalamad, kuid elatustase oli äärmiselt tagasihoidlik. Meie majandus oli moonutatud: see oli üles ehitatud tööstusharudele ja väärtusahelatele, mis olid loodud nõukogude vajaduste, mitte rahvusvahelise konkurentsi jaoks. Suur osa meie tööstuse tootmisvõimsusest seisis kasutuseta.
1993. aasta uuringus leiti, et umbes pooled tegutsevate ettevõtete tootmisvõimsusest polnud rakendatud. Lahenduseks oli erastamine, mis vallandas ettevõtluse. 1995. aastaks oli Eesti eksport võrreldes 1993. aastaga peaaegu kahekordistunud. Muutus oli nähtav ja reaalne – üleminek stagnatsioonist kasvule.
Liberaliseerimine ja institutsiooniline lihtsus
Eestis toimus Chicago turgu pooldava loogika põhjal ulatuslik liberaliseerimine. Me kehtestasime lihtsa ja läbipaistva maksusüsteemi, mida Tax Foundation peab endiselt maailma kõige konkurentsivõimelisemaks. Seda mitte tänu madalatele maksumääradele, vaid selgusele ja lihtsusele.
Juba aastaid on eestlased saanud esitada oma tuludeklaratsioonid veebis või mobiiltelefonis vaid paari liigutusega – see on väike näide sellest, kuidas turuloogika ja digiinnovatsioon võivad teineteist toetada.
Pühendumine avatusele ulatus maksusüsteemist kaugemale. Ka meie tööturg on endiselt paindlik. Palgaläbirääkimised toimuvad enamasti silmast silma, mitte kollektiivsete läbirääkimiste kaudu.
See paindlikkus on olnud meie majanduse kohanemisvõime võti – põhimõte, mis on otseselt kooskõlas Hayeki arusaamaga sellest, et toimiv majandus nõuab detsentraliseeritud teavet ja valikuvabadust.
Vastupidavus kriisi ajal
Meie uue majandussüsteemi üks esimesi katsumusi ilmnes 1990ndate lõpus. Aasia finantskriis ja Venemaa majanduslik kokkuvarisemine tabasid meie piirkonda rängalt. Põhja vajumise asemel joondus Eesti majandus kiiresti ümber Lääne turgudele.
Vaid mõne aastaga vähenes eksport Venemaale järsult, ja asendus ekspordiga Euroopa Liitu. Seda muutust võimaldasid meie tööturu paindlikkus ja kaubanduspoliitika avatus.
Praegu on Eesti eksport Ameerika Ühendriikidesse kolm korda suurem kui eksport Venemaale ja meie import USA-st on neli korda suurem kui import meie idanaabrilt.
See ei olnud iseensestmõistetav. Selle tegid võimalikuks turupõhimõtetest inspireeritud institutsioonid ja stiimulid – sellised ideed, mida toetati Chicagos.
Konservatiivne makromajanduspoliitika
Teine Eesti oluline edutegur viimase kahe aastakümne jooksul on olnud konservatiivne makromajanduspoliitika, mis lähtub Chicago koolkonna põhimõtetest. Me oleme püüdnud säilitada väikest eelarvepuudujääki, mis on aidanud hoida riigivõlga suhteliselt väiksena. Nüüd, mil Euroopa riigid kasvatavad oma kaitsekulutusi, on see varasem eelarvedistsipliin osutunud suureks eeliseks.
Enne euroalaga liitumist säilitas Eesti ka stabiilse valuuta valuutakomitee süsteemi raames, mis tagas raha kindluse ja usaldusväärsuse. See poliitika pani aluse Eesti majanduse pikaajalisele usaldusväärsusele ja vastupanuvõimele.
Vabadus kui kestev kujunemine
Praegu on Eesti Heritage Foundationi majandusvabaduse indeksi järgi maailmas kaheksandal kohal. Freedom House’i üldises vabaduse indeksis oleme 12. kohal. Mõlemal juhul oleme eespool riikidest, mis olid meile kunagi eeskujuks.
See ei ole märk konkurentsist, vaid tunnistus sellest, kui vabalt me oleme suutnud liberaalseid põhimõtteid rakendada ja kohandada – ilma institutsionaalsete ja poliitiliste piiranguteta, millega väljakujunenud demokraatiaga riigid mõnikord silmitsi seisavad.
Vabadus ei saa aga kunagi valmis. See pole staatiline saavutus. See nõuab pidevat hoolt, arutelu ja kaitset – eriti üleilmse ebakindluse, populismi ja uue autoritaarse surve ajal.
Turureformist digipöörde ja iduettevõteteni
1990. aastate turureformid panid aluse järgnenud Eesti digipöördele.
Aastatuhande vahetusel investeerisime suurel määral digiidentiteeti, elektroonilistesse registritesse ja avalikesse infosüsteemidesse. Alguses olid need lihtsalt paberil toimunud protsesside digiversioonid. Peagi hakkas digiteerimine muutma aga avalike teenuste olemust: mõni teenus poleks kunagi saanud paberil eksisteerida.
Eesti on digiühiskond, kus peaaegu kõike saab teha internetis. See hõlmab turvalisi e-allkirju, reaalajas toimivaid äriregistreid ja e-hääletamist. Paljud Eesti e-teenused on terves maailmas kättesaadavad e-residentsuse programmi kaudu, mis annab juurdepääsu Eesti digiteenustele ning võimaluse luua ja juhtida ettevõtet eemalt, ilma et peaks Eestisse reisima.
Valitsus kaasas süsteemide ehitamiseks eraettevõtted, nii et teadmised ja kogemused on nüüd erasektoris. Needsamad ettevõtted ekspordivad e-riigi lahendusi üle kogu maailma – Euroopast Aafrikasse ja Aasiasse.
Digiteerimine on teinud enamat kui ainult kahandanud bürokraatiat: see on ka vähendanud korruptsiooni, suurendanud läbipaistvust ja toetanud demokraatlikku arengut. Nüüd teeb see seda kogu maailmas.
Eesti on väike, kuid see muudab meid kiireks, kohanemisvõimeliseks ja julgeks katsetajaks. Meil on endiselt raske teha maailmas suuri muudatusi, kuid digitehnoloogia eksport aitab meil maailma paremaks muuta: parandades töövõimalusi Aafrikas, lihtsustades seal maksude kogumist, muutes taristu arukamaks ja vähendades korruptsiooni. See kõik tugevdab demokraatia arengut, mis on eriti oluline arengumaades ja kiire kasvuga turgudel.
Infotehnoloogia ja telekommunikatsioon moodustavad praegu umbes 10 protsenti Eesti lisandväärtusest ning digimajandusega on seotud ka paljud ettevõtted elektroonika ja muudes sektorites.
Suur ettevõtlusvabadus ja hästi arenenud digisektor on mänginud viimasel kümnendil toimunud idufirmade õitsengus suurt rolli. Eestis on asutatud palju idufirmasid, millest osa on nüüdseks kasvanud rahvusvahelisteks ettevõteteks. See on väärtuslik kogemus, mida tuleks kasutada tulevase kasvu edendamiseks.
Eesti on suurepärane koht digiteenuste katsetamiseks. Meil on hulk inimesi, kellel on kogemusi kiiresti kasvavate ettevõtete ülesehitamisel, ja tugev digiettevõtete kogukond, mis koondab sarnase mõtteviisiga inimesi.
Järgmine hüpe: kohanemine tehisaruajastuga
Järgmine suur proovikivi – ja võimalus – on kohanemine maailmaga, kus tehisarul on senisest oluliselt suurem roll.
Me ei tohiks lasta end halvata hirmust, et tehisaru võtab meilt töökohad ära. Selle asemel peame õppima seda kasutama, et suurendada tootlikkust, võimestada inimtööd ja teha keerukamat tööd.
Sarnaselt meie kahe aastakümne taguse nn tiigrihüppega digiteerimise poole on Eesti nüüd seadnud eesmärgiks tuua tehisaru koolidesse. Lapsed kasutavad juba tehisintellekti – meie ülesanne on tagada, et nad oskaksid seda rakendada targalt ja pikaajalise kasu saamiseks.
Meie siht on kasvatada põlvkonda, kes mitte ei sõltu tehisarust, vaid kasutab seda võimestamiseks.
Et seda saavutada, tegime möödunud suvel koostööd USA suurimate tehisintellektiettevõtetega ja koolitasime õpetajaid. Programm jõuab nüüd koolidesse üle kogu riigi, aidates õpetajatel kaasata tehisaru tööriistu igapäevasesse õppetöösse ning näidates õpilastele, kuidas neid loovalt ja vastutustundlikult kasutada.
Sarnaselt varasemate tehnoloogiliste revolutsioonidega kujundab ka tehisaru ümber meie majandust. Küsimus ei ole mitte selles, kas see asendab inimese, vaid selles, kas inimesed suudavad õppida selle abil paremini töötama. Eesti kavatseb selles ümberkujundamises eeskujuks olla.
Lõpetuseks
Kui Eesti oli veel raudse eesriide taga, unistasid üliõpilased liitumisest vaba maailmaga. Nad unistasid elust riigis, kus ideed on tähtsamad kui loosungid, kus inimesed saavad ise oma tulevikku kujundada.
Kui me lõpuks selle võimaluse saime, laenasime mõtteid nendelt, kes olid vabaduse üle kõige põhjalikumalt mõtisklenud – sellistelt inimestelt nagu Hayek ja Friedman ning institutsioonidelt nagu Chicago Ülikool.
Ja kuigi Eesti on tohutult muutunud, on põhiprobleem ikka veel igal pool sama: kuidas säilitada vabadust keerulises ja ebakindlas maailmas.
Just vabadus oli see, mis suunas Eesti ümberkujundamist. See suunab meid ka tänapäeval digiteerimisajastust tehisaruajastusse liikumisel. Vabadus tõi meid siia. Innovatsioon viib meid edasi. Tänan teid!
