Tänan teid, et olete siin tänasel heategevuslikul õhtusöögil. Ja tänan, et olete olnud ka tänavu Carolin Illenzeeri Fondi vankumatud toetajad.
Meie fondi õhtusöök on loomulik ja lahutamatu osa veteranikuust, mida oleme tähistanud juba 11 aastat. Sinililleüritustega tunnustame kaitseväe veterane, kes on sõjalistel välisoperatsioonidel hoidnud Eesti lippu kõrgel ning põlistanud meie liitlassuhteid.
Aga mitte ainult. Sinilille kandes tõstame me esile tegelikult kõike kaitseväelaslikku ning tunnetame kaitseväe vahetut sidet Eesti ühiskonnaga laiemalt. Sest ole sa vormis või mitte, tung oma vabadust ja vabadusi kaitsta on meile kõigile sünniga kaasa antud. Kaitsetahe on eestlasele elustiil.
Meie ohvriterohkeimad missioonid Iraagis ja Afganistanis, võivad täna tunduda mitte ainult geograafiliselt vaid ka ajaliselt kaugetena. Eriti, kui meil on nüüd käimas oluliselt suuremad sõjad kodule lähemal, Ukrainas.
Ometi ei ole need kahekümne aasta tagused lahingud üldsegi mitte kauged. Mitmed tublid Eesti mehed jätsid sinna oma elu ning nende mälestust kannavad tänagi kaasas lähedased ja endised võitluskaaslased.
Mitmed Eesti kaitseväelased said lahingutes eluohtlikke ja püsivaid vigastusi. Need vigastused ja traumad mõjutavad veteranide füüsilist ja vaimset tervist praegugi.
Mitmed veteranid vajavad igapäevast tuge ja abi. Mõned on isegi sunnitud küsima, kes Eesti riigil on nüüd nendest ükskõik? Seega olgu täna öeldud: head veteranid, meil ei ole teist ükskõik. Te olete meie inimesed, ühed meist.
Andkem meie veteranidele jätkuvalt seda abikätt, mida nad vajavad. Ja head veteranid, võtke see abikäsi julgelt vastu.
Head külalised,
Aitamise tahtest sündiski omal ajal ka Carolin Illenzeeri Fond. Fondi töö keskmes on eelkõige meie veteranide lapsed ning ma ei saa tänagi jätta rõhutamata, kui oluline see missioon on.
Lapsed on nii sümboolses, kui praktilises mõttes rahva tulevik. Hõlmab ju ka Venemaa vallutussõda Ukrainas sadade tuhandete Ukraina laste küüditamist, et veel kindlamalt tappa kõike seda, mis teeb Ukrainast Ukraina. See ei ole mitte ainult sõjakuritegu, vaid kuritegu inimsuse vastu.
Lapsed kannavad endas rahva lootusi, unistusi ning järgmiste põlvkondade potentsiaali. Sestap on meie ülesanne anda oma lastele selline kasvukeskkond, milles saavad parimal moel areneda nende anded, huvid ja teadmised.
Ning näidata oma tegevustega isiklikku eeskuju ja anda edasi juba meilegi kaasa antud väärtushinnangud. Nõnda tagame, et meil on tulevikuski võimekad riigijuhid, mõtlejad ja uuendajad, kes viivad Eesti läbi kõikidest tormidest.
Aga lapsed ei ole mitte ainult meie rahva, keele ja kultuuri hoidjad, vaid nad on ka otseselt meie enda kaitsjad. Nagu ütles hiljuti lahingtraumade ja depressiooniga võitlev kaitseväe veteran Artjom Heinsaar: „Mind hoiab minu tütar.“
Niisiis, kallid külalised, näidakem ka edaspidi veenvalt, et meil ei ole ükskõik, vaid et me hoolime.
Hoolime oma veteranidest, hoolime oma lastest, hoolime oma liitlastest, hoolime Ukrainast, ja hoolime oma tulevikust.
Tänan teid veelkord ning soovin Carolin Illenzeeri Fondile pikka iga.
Aitäh!
