Mõeldes Eesti põllumajandusele ja põllumeestele, seostub minul esimesena sellega haridus.
See võib muidugi tuleneda minu Maaülikooli rektoriajast, kuid sellele vaatamata, pean ma just haridust meie põllumajanduse arengus eriti oluliseks.
Meie põllumajandusharidus ja -teadus on pikkade traditsioonidega ning nendest traditsioonidest ja teadusest võrsunud oskuste mõju on Eesti põllumajanduses läbi aja hästi tunda.
Talude pärisostmiseks oli juba selge, et teaduspõhine põllumajandus aitab sissetulekuid suurendada ja konkureerida oma toodanguga laiemal turul. Iseseisva Eesti riigi loomisel oli kõrgharidusega agronoomide arv tõusnud poolesajani, mis meie suurust arvestades oli muidugi märkimist vääriv arv ka Euroopa mõistes.
Hea näide teaduse olulisusest on juba eelmise sajandi algusest, kui Tartu Veterinaariainstituudi toodetud hapukoorejuuretise kasutamine tagas kvaliteetse hapukoorevõi tootmise, mis hiljem sai tuntuks „Eesti võina“.
Head sõbrad,
Eesti põllumees on alati hinnanud haridust, hinnanud ja kasutanud meie oma ülikoolide ja teadlaste töid, mis põhinevad Eestis tehtud uuringutele ja arvestavad piirkonna eripäraga. Praegu on teadusele ja uutele tehnoloogiatele tuginev põllumajandus põllumeeste igapäevase elu lahutamatu osa. Seega võime Eesti põllumeest ja tema tarkust usaldada.
Põllumeeste arvamust peab usaldama ka siis, kui kehtestame uusi piiranguid, reegleid ja regulatsioone. See usaldus oma tootjate teadmiste ja oskuste vastu aitabki Eesti põllumajandusel kesta.
Panen siinjuures kõigile otsustajatele südamele: kui me ei taha, et Eesti põllumajandustoodang muutuks vaid kalliks luksuskaubaks, siis ei saa kes-teab-kust-tulnud uute normide kehtestamisega uisapäisa edasi liikuda, vaid Eesti teadlased ja põllumehed olgu need, kes regulatsioonide rägastikus tee leiavad. Selleks tuleb nende nõuandeid ja kogemusi kuulata.
Ning ärme lämmata meie põllumeest ülemäärse reguleerimisega. Rääkisin samal teemal ka Riigikogu sügishooaja avaistungil. Sest tõesti, meie ettevõtted, ka põllumajanduses on konkurentsis edukad siis, kui me ise ei lisa euroreeglitele mõtlematult nõudeid oma poolt juurde.
Uute reeglite ülevõtmisel peaksime ikka mõtlema, kas need võimaldavad meil midagi oma õiguses lihtsamaks ja paremaks teha. Ja seda mõtlemist ei saa viimasele hetkele jätta, sest kui mõni eelnõu on Euroopa Liidu tasandil juba valmis ja ootab vaid lõplikku heakskiitu, siis on Eesti seisukohti hilja sõnastama hakata.
Siit ma jõuangi tagasi põllumeeste nõuannete tähtsuse juurde. Teie oskate ju kõige paremini selgitada, mida mõni põllumajandust puudutav direktiivi või määruse kavand Eesti oludes tegelikult kaasa tooks. Teie asjatundlik argumentatsioon aitab Eesti huve kaitsta.
Head põllumehed, suur tänu teile ning palju jõudu!
