Eelmisel nädalal avati tänavuste Euroopa kultuuripealinnade hulka kuuluvas Tartus näitus, mis on pühendatud suurele saksa filosoofile Immanuel Kantile, kelle 300. sünniaastapäeva tähistatakse järgmisel esmaspäeval.
Kanti saab lugeda ainsaks Lääne filosoofia suurkujuks, kes pärines Eestiga lähedasest kultuuriruumist ning kelle õpilased ja kellega seotud isikud õpetasid toona värskelt taasavatud Tartu Ülikoolis. Sellest tulenevalt on ülikooli raamatukogus märkimisväärne originaalkäsikirjade ja kirjavahetuse kogu ning nüüd on see esimest korda nii suures ulatuses välja pandud.
Oma põhiteoses „Puhta mõistuse kriitika“ ütleb Kant, et inimestel on oma olemusest tulenevalt teatavad ulatuslikud, sügavad huvid või igatsus selle maailma vastu.
Kanti kohaselt on inimesel kolm põhiküsimust, millele ta vastust otsib. Kas hing on surematu? Kas vaba tahe on olemas? Ja kas Jumal on olemas? Ka kultuur otsib omal moel nendele küsimustele vastuseid.
Igas kunstiteoses avaldub teatav igatsus, mida (või mille päritolu) ei oska me alati seletada. Iga loovisik huvitub nendest küsimustest oma seisukohast ja need küsimused ühendavad inimkonda, kuna meie arutluskäikude piiratus ei lase meil lõplike vastusteni jõuda. Me küsime neid sellegipoolest.
Inimene peaks juhinduma nendest kolmest küsimusest – kas hing on surematu, tahe vaba ja Jumal olemas. Sellest koorub välja moraal. On näha, et venelased ei tunne Kanti ja neil puudub moraal. Me peame tegema endast kõik, et seda muuta ja säilitada ülejäänud maailma moraalsus. Kultuur aitab meil seda teha.
Kultuuri olulisim eesmärk on näidata meile inimloomust ja selle vastuolusid. See on miski, mida teadus ei saa teha, sest see ei allu loogikale. Elu on paradoksaalne. See aitab meil mõista ja näha erinevaid seisu- ja lähtekohti.
Inimesed vajavad enda ellu teisi inimesi, kes on nendega mõneti sarnased, aga ka piisavalt erinevad, kuna peeglisse vaatamine ei vii meid edasi. Nii võime teisest kultuuriruumist pärit nähtusi tajuda võõrastena, kuid samal ajal neid mõista. Ja leida vastuseid.
Kultuuril on võime inimest muuta, panna teda teistmoodi mõtlema, sest see mõjutab meid isiklikult. Kõik vaatavad etendusi või filme läbi enda elu prisma; me tajume muusikapala või kirjandusteost lähtuvalt oma elukogemusest.
See muutub isiklikuks ja tihtipeale on sel suurem mõju, kui meid ümbritseval keskkonnal või ühiskonnal. Me leiame kultuurist vastuseid ning meis kasvab empaatia ja hoolivus. Meie sisemaailm saab rikkamaks. Kultuur toidab meid.
Loodan, et selle visiidi käigus suudame luua tugevamad kultuurisidemed, mis aitavad meil koos paremat tulevikku luua.
Pole midagi ilusamat, kui tuua Arvo Pärdi muusika Saksamaale meie Filharmoonia Kammerkoori ja Kammerorkestri esituses, esitleda meie suurima kunstniku Konrad Mägi näitust, vändata koostöös teie filmitegijatega nii Saksamaal kui ka Eestis filme või lavastada ühiseid teatrietendusi – paljuski samamoodi, nagu mõni saksa ema on juba lastele unejutuks lugenud Andrus Kivirähki raamatut „Kaka ja kevad“ või eesti isad Otfried Preussleri teost „Krabat“. See on tõeliselt kaunis.
Immanuel Kant juhatab meid ka ilu kogema, kuna see tekitab meis heaolutunde. Me peame välja selgitama, mida ilu meie jaoks isiklikult tähendab ja selle poole püüdlema. Just sellepärast on meil vaja kultuuri. Peame leidma selle, mis meid õnnelikuks teeb. Selle, mis tekitab meis soovi olla parem inimene.
Soovin teile kõigile rohkelt kultuurilist koostööd ja sidemeid, mis pakuvad sellist ilu, mis muudab meid kõiki paremateks inimesteks!
Tänan teid sooja vastuvõtu eest!
