Hea koolipere ja külalised!
1906. aasta 1. septembri Postimees kirjutas: „See ei ole mitte kaugele silmapaistev ja päält näha hiilgav töö, mis siin tehakse, aga seda suurema mõjuga ja tagajärjega meie rahva tuleviku kohta.“ Nii võttis leht kokku oma muljed vastselt avatud kooli esimesest päevast ja sõnastas lootused selle tuleviku osas. 115 aastat hiljem saame öelda, et see kõik oli õige ja kehtib endiselt. On vahetunud kooli nimed, kadunud ja lisandunud õppeained, muutunud õppimise ja õpetamise võtted, kuid Eesti kooli tuum on jäänud samaks: luua Eesti tulevikku.
Kes saakski olla neis pürgimustes parem eeskuju, kui inimene, kelle nime see kool täna kannab. Miina Härma oli mitmeski mõttes teetähis omas ajas. Seda, mida tähendas olla naishelilooja, naisorganist ja naiskoorijuht ajal, kui Härma tegutses, me ilmselt ette kujutada ei suuda. Ta oli seda kõike ju esimese naisena Eestis. Ja esimesena väga pikaks ajaks. Tema julgus minna noore naisena võõrasse keskkonda õppima midagi, mida ta väga tahtis õppida ja teha tööd, mida ta armastas, oli imetlusväärne. Kui ikka on tunne, et „vaikimine oleks vale, sunniks südant lõhkema,“ siis tuleb oma unistused teoks teha, vajadusel lõhkudes müüre ja stereotüüpe.
Härma oli ka tõeliselt rahvusvaheline eestlane. Pärast Peterburi konservatooriumi lõpetamist jäi ta sinna tööle, kuna sobivat tööd kodumaal tol hetkel veel pakkuda ei olnud. Seal lõi ta koori Eesti lastele ja panustas Eesti Heategevasse Seltsi ning Peterburi Jaani kiriku ellu. 30-aastaselt Eestisse naasmise järel andis kontserte nii Eestis kui esimese eesti interpreedina ka välismaal, asutas omanimelise ja väga kõrge taseme saavutanud segakoori, mis samuti tolle aja kohta tavatult käis välismaal esinemistel.
Toonased Eesti asja eestvedajaid, teiste seas teda ennast, saab iseloomustada Härma "Meeste laulust" pärit Jakob Liivi sõnadega: „Ei ole argust nende julges veres, ei kartust, nõrkust nende südames. Neil kõrvus kajab tegevuse hüüe ja vaimus asub vaba, püha püüe.“
Me näeme ka, kui oluline on õpetaja roll. Härmale oli tiivustaja, temasse uskuja, lõputu eeskuju omaaegne eesti kultuuri väsimatu mootor Karl August Hermann. Härma enda orelikontsertidest said inspiratsiooni lapseeas Rudolf Tobias ja Artur Kapp, kes seejärel ka ise otsustasid muusikutee valida. Ka minu vanaema, kellel küll kool jäi lõpetamata, sest kodutalu nõudis oma, sai Miina Härmalt õpetust. Selliseid missioonitundlikke ja vaimustavaid õpetajaisiksusi, kes loovad meie tarka rahvast ja keda hiljem õpilased kas ütlemistes või sisimas tänutundes meenutavad, leidub nii selles koolis kui kogu Eestis õnneks palju.
Jah, õpetamise töö ei ole silmapaistev ega pealt näha hiilgav. See ka ei lõpe kunagi. Hiljuti näitas ETV saatesarja „Maailma kõige targem rahvas“, kust võtsime kaasa teadmise, et hoolimata väljapaistvatest rahvusvahelisest tulemustest on meil ruumi veel palju targemaks saada selles osas, kuidas me õpetame ja kuidas me õpime. See on võimalik, kui ei kao tahe ja sära õpetajate ning laste silmades.
Viimastel aastatel oleme selle silmasära säilitamiseks (mida meenutas ka Postimehe ajakirjanik aastal 1906) küll pidanud palju enam vaeva nägema. Mitte ainult koolis – või koduse ekraani taga koolitunnis osaledes –, vaid kogu ühiskonnas. On olnud ütlemisi ja tegusid, mis äratavad kahtlusi hariduse ja harituse erosioonist. Kui Eesti tuleviku vundamendikive hakatakse kooli asemel laduma sotsiaalmeedia kajakambrites, oleme hädas.
Oma lõbusad mälestused kooliaegadest rääkisin ära juba viie aasta tagusel aktusel siinsamas kontsertsaalis. Seepärast sai seekordne pidukõne kohati tõsisemates nootides. Kuid pole vist kahtlust, et üht tunnet jagame siin saalis kõik: „sa ise oled süüdi, et nii armas oled mul,“ kallis Miina Härma Gümnaasium.
