Austatud Mats Traat,
kandiline maamees, hall ja tõsine kui raudkivi. Just tõsine selle kõige sügavamas mõttes.
Nagu oma teostes, kus tegelased võitlevad saatuse ettemääratusega, võitlesite ka Teie end kirjanikuks. Te võitlesite end suure tööga vabaks päritolu mustrist, põlvnemise rütmist. Nii Teie elu kui ka loomingu käimapanev jõud on olnud pürgimus, tahe ja idealism, mille taustal vastupidamiskohustus ja selgelt tajutav vertikaal. Need on teemad, millest tänases Eestis nii puudus on.
Küllap oli Teil kaasasündinud missioonitunne. Olla kirjanik oli Teie jaoks eelkõige vastutus ja kohustus kirjutada. Töötada vargamäeandreselikult järelejätmata ja pidevalt. Ja astuda selle kaudu võrdväärselt kõrvu Tammsaare, Krossi ja Vildega proosas ning oma kassetipõlvkonna kaasteelistega luules. Teist sai Eesti vundamendis üks nurgakivi, millele saab toetuda ja kindel olla, mistahes meie pealispinda raputavad. Juur on oluline.
Jõgiromaan „Minge üles mägedele“ on võimas teekond maarahva sirgumisest eestlasteks. Peremees olemise kohustus, vaev ja ülevus sunnivad meid ka tänast Eesti elu vaadates mõtlema oma riigi pidamise tahte ja toime üle. Ent hoolimata melanhooliast ja kainest reaalsustajust aimub alati kusagil usk ja lootus. Ja töö.
Eks oli aurukatelgi omalaadne tööle osundav altar, millel püsib elu, ükskõik kui raskeid aegu ka ei elataks. Mõeldes tänasele päevale ja ühele teisele rahvale saame taas kinnitust, et klassika on alati aktuaalne.
Nädalapäevad tagasi meenutas Paul-Eerik Rummo, et tema koos oma sõprusringkonnaga olid Teie esimeste luuletuste avaldades kindlad, et Mats Traat on pseudonüüm. Sellise nimega meest ei ole olemas. Ühelt poolt ürgeestlaslik ja maamehelik Mats kõrvutatuna vastupidava ja lõikava ning omas ajas kaasaegse Traadiga.
Nimest kujunes loomingu peatelg.
Teil oli hämmastav töövõime kõrge eani. Alles tänavu talvel tõlkisite teatritudengite jaoks Shakespeare’i katkendeid tartu murdesse. Kui jutt läks töö tasule, laususite – minu suurim tasu on see, kui laval kõlab tartu murre.
Head siinviibijad,
on kätte jõudnud ühe suure peatükki lõpp eesti kultuuriloos. On lahkunud viimane 20. sajandi suurtest romanistidest. Mees, kelle loomepärand nii luules, proosas, tõlkes kui dramaturgias on üks eesti kultuuri võimsamaid. Mees, kes kirjutas Lõuna-Eesti koos tartu murdega kirjanduslukku. Mees, kes sidus juured ja traditsioonilised väärtused modernse esteetikaga. Mees, keda loeti ja armastati. Mees, kes vastu tulles ikka ütles: „Selg sirgu!“
Suur töömees, Teie töö on tehtud.
Tänan Teid Eestile ja eesti rahvale elatud elu eest!
Puhake rahus!
