Minu arusaamist mööda vaatab vastu rohkem rõõmu. See on ka üks üllatus. Muidugi on inimestel probleemid ja on ka väikesed mured, aga üldiselt ollakse positiivsed, loodetakse rohkem iseendale, mitte et keegi tuleb väga appi. Eks olen käinud võibolla nendes kohtades, kus asjad ei ole väga halvad, ja seetõttu ma ei saa öelda, milline on üldpilt. Nendes kohtades, olgu väikesed või suured, on optimismi jagunud.
Ka Metskülas, kus kogukond tahab kooli pidada, vald nii väga mitte?
Ka seal. Muidugi, see pilt, mis avanes 1. septembril, kui ilmus ka pealkiri, et lapsed läksid kooli, mida ei eksisteeri, teeb kurvaks. Aga kohal olles – mingi lootus ju on, selleks inimesed asju teevad. Kui lootust ei ole, et midagi läheks paremaks, siis tõenäoliselt koos ei käidaks. Muidugi oli mure tuleviku ja kooli pärast, aga ei olnud kurjust.
Kurjust?
Kui vaatame, siis kurjust kohtab telekraanidel ja ajakirjanduses küll. Inimesed on kurjad, kui püüavad ennast kuidagi väga jõuliselt väljendada. Päriselus seda kurjust, et kellegi peale ollakse väga vihane, eriti ei ole näinud.
Mis selle kurjuse tingib?
Eks üleüldine õhustik. Kogu maailm on liigestest lahti ning see jõuab otsapidi ka meile ja meie igapäevamuredesse. Kui lahendust ei leita, siis mõned inimesed muutuvad kurjaks.
Palju muresid on kinni selles, et riik või omavalitsus on midagi lubanud, aga ei ole seda lubadust pidanud, on midagi ära võtnud.
See ilmselt on ka see kõige suurem pettumus, kui inimestega rääkida. Valitsus lubab, omavalitsus lubab, pärast valimisi käitutakse teisipidi. Valitsuse antud lubadusi on kajastatud juba pikalt, aga ka omavalitsuste puhul. Kui omavalitsusele antakse raha mingi «kõrvamärgiga», aga siis läheb see kuskile mujale – ikka tekitab tuska.
Üks teie koduvalla volinik just hiljuti ütles, et haldusreformist loodetud suutlikkuse kasvu valitsemisest ei peegeldu.
Vanasti oli reegel, et vallakeskus peab olema nii kaugel, et hobusega jõuad päeva jooksul ära käia. Tänapäeval jõuab vajadusel autoga ka Tallinnas ära käia. See on rohkem korralduslik küsimus. Ma ei taha öelda, et kihelkonnad peaks taastama, aga kui palju otsest kokkupuudet võimuga vaja on? Mina olen üle kuuekümne, mul ei ole probleemi veebi teel asju lahendada, kuigi kohati on veebilehed üle jõu käivad ka minusuguse jaoks. Aga see on lahendatav.
Samas on haldusreformiga kaasnenud teenuste koondumine uutesse keskustesse, aga kooli kadumine võib tähendada, et mingid piirkonnad on vähem elamisväärsed.
Koolist rääkides peame lahutama gümnaasiumi ja põhikooli, mis omakorda on jagatud astmeteks. See on kokku lepitud, et kodu lähedal peab saama põhihariduse. Asi taandubki sellele, et mitmekesisus peab olema. Ei saa öelda, et samasuguses vallas tehti niimoodi, meie teeme ka. Tihti on keskkond erinev – mõnel on kooli juures sportimisvõimalus, võibolla ka muusikakool ei ole kaugel. Gümnaasiumi puhul on lapsed suured, saavad hakkama, kuid küsimus on, et meil oleksid ühendused. Et saame sinna gümnaasiumisse.
Ühes suvises intervjuus oli lausa pealkirja tõstetud, et president ei saa automaksu otstarbest aru.
Selgust on nüüd kindlasti rohkem, aga mitte piisavalt. Minu toonane märkus oli sellest, et ei suudetud seletada, kuhu see raha läheb: kas teedesse, kas keskkonda? Seda hakati alles arendama n-ö koos rahvaga. Olles ise ka kunagi juhtinud suuri asutusi, teada on, et kui midagi tahad muuta, peab endal selge olema, mida tahad teha, peavad selged argumendid olema. Jah, pead jätma puhvri, et kui ühiskonna ootused on teistsugused, saad kuskilt järele anda, ilma et põhimõte muutuks. Aga enne peab olema endal selge, kui minna plaaniga avalikkuse ette.
Aga praegu? Kui kuulan mõnd Tartu reformierakondlast, siis nad ütlevad, õigem oleks ära jätta. Tartu ettevõtja Elmut Paavel hiljaaegu leidis, et kui see maks tuleb, peaks see olema lihtne: üks auto, üks summa, näiteks 50 eurot. Praegu otsitakse õiglast valemit, mida ei ole olemas.
Pigem minnakse üha edasi ja edasi ning seda kirjumaks ja segasemaks kõik lõpuks läheb, selle asemel et oleks lihtsuse moment. Ja siis tekib bürokraatiamasin. Ega kõike paraku väga lihtsaks ka teha saa. Seepärast ütlengi, et enne kui välja tulla, peaks endal olema läbi mõeldud, kas täidab eesmärki ja mis on need vahendid ja viisid, mis selleni viivad.
Samm tagasi kõlas ühe ettepanekuna ka riigikogus kujunenud piinliku olukorra lahendamiseks. Üks lähisugulane sõnastas selle nii, et kõik peaksid asutuma sammu tagasi ühisosani. Pole Kaja Kallase Eestit ega Martin Helme Eestit, on üks Eesti, kus kõigil peaks olema olemise ruum ja parem, kui on õnnelikult olemise ruum. On see aga üldse saavutatav?
See on tahte küsimus. Ma ütlesin ka, et samm tagasi ei tähenda, et astun küll, aga sina pead tegema seda ja sina seda. Peab ütlema, mida mina teen, mida minu erakond teeb. Siis vaatame, mida teine erakond teeb ja kas koos tekib ühisosa. Et me kõik otsiksime kompromissi. Aga niimoodi, et mina enne ei tee, kui sina oled teinud seda ja seda, no see ei ole mingi konstruktiivne lähenemine.
Kindlasti mõjutab see tants valitsuse tegemisi, siin ei ole mingit kahtlustki. Ja eks need jutud, mis räägitakse kuluaarides, on natuke teistsugused, kui räägitakse lambivalguses. Otsi siis sealt seda tõde. Lõpuks hakkabki jälitustegevus, et kes kuskil mida kellelegi ütles – mis ei ole ju mõistuspärane. Küsimus ei ole, kes mida ütles või kes ütles, et Kaja Kallas peaks tagasi astuma, küsimus on laiem ja suurem, õhustik on selline, et midagi peaks nagu tegema, et see valitsus hakkaks tööle, et parlament hakkaks tööle. Kumbki ju praegu ei tööta korrektselt.
Majandusanalüütik Heido Vitsuriga oli üks põhjalik usutlus ...
... Et jõuame kuristiku äärele.
Et poliitiline süsteem on kinni jooksnud. Kolleeg Aime Jõgi palus üle küsida, kas teie meelest erakorralised valimised siiski muudaksid midagi.
Jah, muudab küll, muudab parlamendi koosseisu. Aga see vastasseis, arvestades, kes saavad hääli, jääb alles. Kui ei suudeta enne ära lahendada, ei suudeta ka pärast erakorralisi valimisi lahendada. Kui just Reformierakond ja EKRE ei tee koos valitsust, võibolla siis oleks mingisugune pingelangus, aga tekiksid teistsugused pinged.
Kas poliitilise kuulamise oskuse parandamine üldse on võimalik?
See ei ole parandamine. Minu meelest see puudub. See on oluline ja vajalik – kuulata mitte ainult iseennast, vaid ka seda, kas teisel on midagi öelda, ja püüda temast aru saada. See ei puuduta ainult Eesti poliitikat, see puudutab Eestit ka rahvusvahelises kontekstis. Miks see riik käitub nii, miks see riik arvab niimoodi. Mitte minna kohe süüdistama, et oled valel teel. Nagu igal erakonnal, on igal inimese mingi ajalugu, riikidel samuti. See ajalugu tuleb paratamatult kaasa. Kui sellest aru saada, siis on lihtsam suhelda selle riigi esindajaga, kui tead tema teekonda.
Kange kiusatus on siis küsida, et kui tekiks see hetk, et oleks president Putiniga neljasilmavestlus, mida ütleksite? Ma küll ei kujuta ette, kuidas see võiks juhtuda.
Oleme juba harjunud, et riigikogu töötab ka öösiti, aga töötab tühikäigul. See pole produktiivne.
Aga mida me ootame – kas seda, et mõne vanema riigikogu liikme süda jääb seisma? Ööpäevane töö ei ole normaalne.
Aga härra president, mis kell algab presidendi tööpäev ja mis kell see lõpeb? Lugejatele peaks ära märkima, et intervjuu algas reede õhtul kell 17.
Päevad on erinevad. Hommikul ärkan üldjuhul 6.30, kui ei ole tarvis lennukile minna, et kuskile sõita. Lõpeb siis, kui silmad kinni vajuvad.
Aga nädalavahetused, on need kodus ja enda päralt?
On ka neid nädalavahetusi.
Kuidas on kodu määratlus selles ametis muutunud? On Kadrioru kodu ja Tartumaa kodu.
Saatus on mind pillutanud väga erinevatesse riikidesse, väga erinevatesse linnadesse, aga kodulinn on mul Tartu. Isegi nüüd, kui ma elan Tartust väljas, pean ennast ikka tartlaseks. Kui ma ütlen, kuhu ma lähen, lähen Tartusse, see võibolla solvab natuke Elva valla – kus ma tegelikult elan – inimesi.
Kas õhtul Priit Kuusk «Aktuaalse kaamera» kaudu pääseb koju?
See on nagu sinusoid. Päeval olen kõik selle juba kätte saanud. Mõnikord on telekas lahti, aga tihti vaatan sellest läbi, mõtlen omi mõtteid. Vahel korjan mõne katke üles.
Mispoolest erineb elu Kadrioru ametikorteris ja Kavilda oru serval Mõisanurmes?
On ju erinev. Kadriorgu ei lähe ma tagasi mõttega, kas oleks vaja mõni vahesein teha, kuigi sellised elemendid on ka olemas. Kasvuhoone on juba Kadriorgu tekkinud. Ikka kujundad nendel hetkedel, kui mittetööalaselt oled, et oleks mõnus olla. Kodu on ikka kodu: kus oled, seal püüad teha mõnusaks. Aga ei mõtle pikas perspektiivis, ma ei lähe Kadriorgu maakütet panema, kuigi ühel hetkel oleks järsku kasulikki.
Kuid Mõisanurmes, on seal tegemata töid ootel?
Oi. Praktiliselt kõik. Ma räägin tõsiselt. See on see, mis kodu juures teeb isegi natuke närviliseks. Lähed koju, vaim on väsinud, füüsist veel oleks. Vaim kustub veel rohkem ära, kui näed, kui palju on neid tegemata töid alates keldri koristusest ja lõpetades ükskõik millega.
Jõulud – kas need on endale?
Need on endale, kui kirikus käik on ära. Õnneks on tänavu minna üpris lähedale, Viljandisse, 40 minutit autoga, jõuab ilusti koju.
Pere tuleb kõik kokku, niipalju kui meid on, polegi nii väga vähe. Siis jäädakse mitmeks päevaks. Võibolla ainuke aeg, kui on kõik koos. On küll sünnipäevad ja laste sünnipäevad, aga sinna alati kõik ei jõua.
Mõisanurmes olete aastast 2001.
Enne seda oli Tammelinnas oma väikene maja, abikaasa vanemate maja, aga see jäi väikseks. Kui tulime välismaalt tagasi, avastasime, et lapsed on vahepeal suureks kasvanud.
Mul on üldse elus kolm kodu olnud. Üks Narva mäe all, kus elasin teisest eluaastast 18. eluaastani. Kui abiellusin, kolisin Tammelinna, kolmas on nüüd. Jätame välismaasõidud kõrvale.
Mis peab kodus jõulude ajal kindlasti olema?
Triviaalne vastus on kuusk. Meil on jõulutraditsioon kujunenud paarikümne aasta jooksul. Meil on alati kalkun. See on kohustuslik. Kalkunit ei tee tunniga, nagu verivorstidega saab, seda tehakse ikka mitu päeva. On inimesed, kes kalkunit kasvatavad. Mul on hea klassivenna sõber, kes kasvatab kuuski, kuuse oleme sealt saanud. Olen ka metsast lastega kuuske toonud – aga alati pole see nii ilus.
Kass või koer?
Meil on olnud, aga nad on erinevatel põhjustel meie juurest lahkunud. Mulle kassid meeldivad isegi natuke rohkem. Nad on isepäised. Koer vaatab silma, tahab olla truu ja alandlik. Kass tuleb ja läheb. Aga see ei ole kohustuslik element, et see defineeriks kodu.
Kui tahaksime pilti te koduväraval, siis vastus on ei.
Sest see on kodu. Inimesed on erinevad, privaatsustsoon on erinev. Tänases ametis privaatsust ju tegelikult eriti ei ole. Kuid sellega oled harjunud, tead, mis eesmärki see täidab. Kodu puhul tõmbad kuskile joone, et siit kaugemale ei saa, turvatunde küsimus.
Kuuse kaudu lootsin jõuda metsani. Seenel te ju endiselt käite?
Olen seenel käimisega üles kasvanud. Lisaks Mõisanurmele on päris maakodu Piusa jõe ääres. Lapsest saadik on seeni ja taimi õpetatud, aga kui seeni on palju nagu tänavu, siis oleme abikaasaga kokku leppinud, et korjame ainult puravikke, ei tülita end iga seene pärast kummardamisega. Mul ema käis meeletult seenel.
Meile meeldivad pandad, aga kui looduse mitmekesisust vaatad, kas panda on maa peal või pole, väga suurt tähtsust ei oma. Palju olulisemad on putukad ja satikad, mesilased kaasa arvatud. Me vaatame kõike väga enesekeskselt.
Arusaadavalt me ei oska kõige paremini väärindada puitu. Võtame maha ja teeme paremal juhul mööblit, aga puidust oleks võimalik välja võtta tunduvalt rohkem. Teisisõnu, langetada oleks vaja võibolla vähem, et saada tulem sealt kätte. Aga see on nii keeruline teema – mulle, kes ma pole metsandustaustaga, metsainimesed ise on kahte lehte, vanad metsamehed veel oma arvamustega.
Võibolla meie kodanikuühiskond on ka natuke uinunud. Pole nii tugev kui fosforiidisõja aegu. Aga inimeste valvas pilk peaks peal olema, ka sellel, milliseid seadusi tehakse.
Kuidas seda viisakalt sõnastada ... kas riigi senised praktikad info jagamisel oma kodanikele ...
... on vastupidi sellele, mida mina praegu räägin. Just nii on. Seda ma tahangi praegu rõhutada, et sedasama kodanikuühiskonda on vaja, et ta oleks valvsam ja ärksam. Võibolla hakataksegi käega lööma, kui näeme, mis praegu poliitikas toimub. Lüüakse käega ja pigem keskendutakse enda kui isiku tegevustele ja asjadel.
See on ohtlik.
Muidugi on see ohtlik. Ütleksin isegi, et see on julgeolekule ohtlik.
Ükskõiksus on kõige hullem asi.
Just, sellest olen ka kunagi kirjutanud. See on kõige hullem, mis saab juhtuda, kui inimesed muutuvad ükskõikseks. Siis läheb kõik omasoodu või keegi kasutab seda ära. Siis me pole ka valmis oma riiki kaitsma, kui see vajadus tekib.
Oleme natuke nagu nullpunktis, et kuhu poole see meie riik kaldub või maailm tervikuna.
Aga kas see elu oli parem – asju ei saa kontekstis välja võtta, ei saa võrrelda tänast minevikuga, et mis selle tunde tekitas. Ka ajaloolastele on ohtlik tee võrrelda tänast minevikuga ilma konteksti andmata.
Inimene on ju kohanemisvõimeline. Tookord oli perspektiiv teada, teadsid, mis on kümne aasta pärast, mis kahekümne aasta pärast. Kui teed tööd, natuke saad palka, vaatad, et poest süüa ka saad. Sa teadsid, mis totalitaarne mudel on. Täna sa ei tea. Sa ei tea isegi, mis homme saab. Ettevõtja ei tea, inimene ei tea, see tekitab ebakindlust, pead kogu aeg jälgima, kas saad hakkama, kas homme läheb ka nii hästi kui täna. See tekitab ka mõnes tunde, et vanasti oli hea elu.
Kõige lihtsam juhtum, kui öeldi, et «homme» peavad kõik kalamehed hakkama digitaalselt täitma oma püügitabeleid. See ei käi ju nii, et vana kalamees, kes on Peipsil käinud 50–60 aastat, täidab järsku elektrooniliselt tabelit. Ka siin peab olema viitaeg. Kõik see tekitab tuska oma riigi vastu. Väiksed asjad ju tegelikult. See ei ole midagi suurt. Anda pool aastat aega, teha paralleelselt, kuni tuleb uus põlvkond peale ... Aga tulemus võib olla, et kalamehed loobuvad oma igapäevatööst.
Kui palju maksab piim ja leib?
Ma ei tea seda. Ma võiksin pähe õppida, aga mida see näitab. Praegu ostan poest näiteks Eesti tomateid, kuigi need on neli korda kallimad, aga ma saan seda endale lubada.
Mul on töökoha vahetamise ajal ka seda ette tulnud, kui üle poe öeldi, et teil ei ole pangaarvel raha. Oled ühe elustiiliga harjunud, aga rahalised võimed ei ole enam need. Siis mõtlesin, et mis mõttes ei ole raha pangaarvel, see ei ole võimalik. Mul oli teine pangakaart ka, sain ära maksta. Läksin koju ja vaatasin, et ongi nii. Ma jätkasin sama elu, mis varem võimalik oli, kuid selgus, et 20. kuupäeval sai see elu otsa. See natuke lööb nagu liimist lahti. Kui võimalusi on vähem, tuleb teistmoodi elada. Vaatadki, kas võtad just selle piima.
Lõpuks me näeme ka üksjagu noori õpetajaid, kes ostavad kooli jaoks õppematerjale. Mu enda tütar on õpetaja, ta on käinud Tartu turul ostmas õppematerjale, et tunde läbi viia. Rupskeid, et näidata, kuidas süda välja näeb. Kui tahad hästi õpetada, on sul valik, kas tunnistada, et ma teid ei õpeta, nagu oskan, sest raha ei ole, või ikkagi leida need võimalused. Muidugi, kes meist nälga on tundnud nii väga.
Mina ka noorpõlves elasin väga kitsalt. Ema palk oli, vanaema pensioni ei saanud, kõik oli loetud. Kuivanud leibadest tehti leivasuppi jne. See käis asja juurde, aga ma ei saa öelda, et ma näljas oleksin olnud. Olen näinud väga erinevat elu. Praegu on poliitikas terve põlvkond inimesi, kes ongi väga heast kodust, kõike on küllaga olnud. Kui nii lähed poliitikasse, sa ei tunneta, et kuskil on teistsugune maailm, kus kõik ei ole nii hästi.
Sellepärast ma alguses küsisin, et kas silma ees on see perekond, kellel raske. On tunne, et mõnedest Tallinna klaastornidest vaatajatel pilt ei ole päris see, milline on tegelikkus Lõuna-Eestis.
Kuskil on see teine, kes teeb oma kodu ka ilusaks nende võimaluste piires, mis tal on. See on soe kodu, noh, kui on piisavalt raha, et kütet osta. Sealsamas Mõisanurme külas läks üks laupäev kuus korda elekter ära. Pole väga kauge kant. Pool tundi, ja tund aega, ja siis Elektrilevi teatab, et teil on elekter ära, kuigi ma näen, et elekter on ära. Ja et me teatame, kui elekter tagasi on – aga kui on tagasi, mis sa sest teatad!?
Siis loen, et kuskil on kellelgi 80 tundi elekter ära olnud ja inimene suudab ühe generaatori abil lambad elus hoida, hoolitseda, et miski ära ei külmuks, aga kodu jaoks seda generaatoriraha ei ole. Nad kirjeldavad oma elu, kuid sa ei näe kurjust. Nad on õnnetud, isegi abitud, aga ikka püüavad lahenduse leida.
Kas meil on nii-ongi-Eesti, nii-ongi-riik? See on ka võimalik. Kui me sellega lepime, siis võibolla läheme ka õnnelikkuse indeksis Soomest mööda. «Nii ongi» – tore, arvan, et kuskil Seevaldis on ka väga palju õnnelikke inimesi. (Muigab) See «nii ongi» on väga masendav. Ollaksegi, et minu elu ongi selline. Kuskil on teised.
Vabas riigis öeldakse ka seda, et igaüks on oma õnne sepp ja tee siis teisi valikuid.
Olgem ausad, see element on ka olemas, kuid paljud on loobunud ja loodavad väga palju riigile.
Vaatame, kus on Pisa testide tulemused kõige kehvemad. Valga ja Põlva. Seal on mingi põhjus. Kaksikud ei ole ka päris sarnased, kui keskkond, kus nad arenevad, on erinev.
Justkui argument ära kolida.
Kolitakse. Kolitakse vastupidi ka. Sealsamas Elva vallas on vanemaid, kes võtavad lapsed Elva koolist ära, ise elavad Elvas, aga lapsed viivad Paluperra, sest lapsele sobib väiksem kool. Just seetõttu on väikseid koole vaja. Ka tulemused on justkui paremad.
Aga suurlinna tuled on suurlinna tuled. Võibolla, kui meil ühendused oleksid paremad, siis saaks ka nii olla, et käid Tartus tööl, aga Põlvasse lähed koju, elad seal kogukonnaelu. Põlva võibolla on halb näide, rong ju käib.
Muidu on nii, et elad nädala eemal. Reedel jõuad koju ja pühapäeval hakkad muretsema, kuidas tagasi sõita. Olen ise seda kogenud, kuidas pühapäev on juba rikutud, kui pead 2,5 tundi autos olema. Praeguses ametis küll ei lastagi rooli, ainult murutraktoriga saab sõita.
Suvetükkidega ka tekib illusioon, et vaat kus rahval on raha, aga see on ka see üks kolmandik. Ja siis on kuskil kooliekskursioonid Hispaaniasse. Vanemad on laste nimel valmis väga paljuks. Loobuvad ise millestki, jätavad teatris käimata, et laps saaks seda, mida teistel temaealistel on.
Nagu ka riik ja omavalitused, kõik tahaks elada natuke paremini, kui võimed tegelikult lubavad.
Ikka. Ja püüad nii, et kitsikus väga välja ei paista. Mul on endal lapsepõlvest lugu, mida olen siin-seal rääkinud. Meil ei olnud väga palju raha, iga päev ei söönud võid, leiva peal oli ikka margariin. Läksime sünnipäevale, olin vast viieaastane, vaikuse hetkel ütlesin kõva häälega: mulle sünnipäevad meeldivad, siis saab võid süüa. Mäletan siiani ema nägu. Me ei taha ju tunnistada, et me ei saa lubada, et sööme margariini, ja kui selle hõikab välja laps, siis see ei ole kõige mõnusam tunne. Mis sest, et see on tõsi.
Kas teie pere traditsioonis jõuluvana käib ja kas ta käib vitsaga?
Vitsa ei mäleta, et oleks pannud vöö vahele, ikka vitsata on olnud. Lapsepõlves käis ka jõuluvana, kardinad olid ees. Vits minu meelest oli näärivanal.
Siis ei saa küsida, kas siin Eesti elus on keegi, kellele seda vitsa vähemasti peaks esitlema?
Eks ikka on. Teinekord tuleb vitsa anda lapsevanematele endile, kui nad liiga palju sekkuvad kooliellu. Las laps areneb. Ei ole vaja oma minevikus tegemata asju lapse kaela panna. Eks me kõik arva, et meie lapsed on geeniused ja tublid. Kui ühelt poolt paneme surve õpetajale, teiselt poolt laste peale, siis ei maksa imestada, et pinged kasvavad ja laste vaimne tervis pole see, mis peaks olema. Siin võiks vitsa võtta välja küll.
