Tahaksin teile jutustada loo oma kodumaast, Eestist, selle tõusudest ja mõõnadest ning põhjusest, miks ma – oma kodumaa teenistuses – tulin Texast külastama.
Kaua aega tagasi – esimese maailmasõja, revolutsioonide ja näljahäda poolt laastatud mandri serval – lõi minu rahvas rahumeelse oaasi. Esimest korda oma sajanditepikkuse ajaloo jooksul oli meil, eestlastel, oma riik, kuigi olime elanud Läänemere kaldal juba aastatuhandeid.
Me võitsime Vabadussõja. Meie vabariik oli väga edukas. See oli ka paljude vähemuste – sakslaste, rootslaste, venelaste – kodu. See oli esimene riik maailmas, mis tagas oma juudi kodanikele autonoomia.
Meie majandus oli stabiilne, kuigi tagasihoidlik. Eesti peekon ja või konkureerisid edukalt Taani samalaadsete toodetega Londoni mainekates majapidamistes. Põllumees oli kuningas.
Samal ajal olid aga tekkimas probleemid. Kaks türanni olid otsustanud jagada ja vallutada. Kõigepealt Euroopa, siis kogu maailma. 1939. aastal tulid hundid meie piiridele ulguma. Nad nõudsid sõjaväebaaside paigutamist Eestisse. „Meie kaitseks.“ Peagi surusid väikesed rohelised mehikesed meie riigis demokraatia maha.
Teine maailmasõda laastas meie liitlaste või partneriteta riiki. Rinne läbis seda kahel korral. 1950. aastaks oli Eesti tapmiste ja sunniviisiliste küüditamiste tõttu kaotanud 10 protsenti oma elanikkonnast ning tuhanded olid põgenenud läände.
Raudne eesriie oli langenud ja me jäime valele poolele. Ma ise kasvasin üles autoritaarses ühiskonnas. Mina ja mu kaasmaalased teame oma kogemustest, millist valu ja kannatusi võib autoritaarne valitsemine kaasa tuua.
Augud selles kardinas – Ameerika Hääle saated, aeg-ajalt kätte saadud ajakirja „National Geographic“ numbrid või telesaated naaberriigist Soomest – andsid meile teada, et kõik ei olnud veel kadunud. Kõik ei olnud nõus, et õigus on sellel, kellel on jõud. Kõik ei olnud kaotanud lootust, et Eesti võib taas vabaks saada. Ühel päeval.
Enam kui kolmkümmend aastat tagasi – kui me pärast iseseisvuse taastamist hakkasime oma riiki üles ehitama – alustasime oma tööd kainestava tõdemusega. 50 aastat Nõukogude okupatsiooni oli meie riigi hävitanud. Aga see ei olnud murdnud meie vaimu. Kui keskmine aastapalk on 200 dollarit, siis teate, et olukord saab minna ainult paremaks.
Peale kvaliteetse puidu ja põlevkivi on meie kõige väärtuslikum ressurss meie Eestis inimesed. Kõik 1,3 miljonit.
Seega otsustasime neisse investeerida. Meie eesmärk oli luua selline riik, kus inimesed tahaksid elada, töötada ja peret luua. Luua selline riik, kellega teised riigid sooviksid kaubelda ning keda nad sooviksid oma liitlase ja partnerina enda kõrval hoida.
President Reagan tavatses rääkida anekdoote elust Nõukogude Liidus. Usun, et paljud neist, kes selle kurjuse impeeriumi võimu ajal elasid, tundsid neis naljades ära oma elu.
Lubage ma räägin teile ühe anekdoodi, mis kirjeldab nõukogude majandust väga hästi.
Mees läheb poodi.
Ta küsib müüjalt: „Ega teil juhtumisi liha ei ole?“
Müüja vastab: „Ei, siin ei ole meil kala.
Pood, kus ei ole liha, on teisel pool tänavat.“
Meil on hea meel, et oleme sellise mineviku kaugele selja taha jätnud.
Aga see nali illustreerib üht olulist tõde. Ettevõtted vajavad edu saavutamiseks demokraatiat.
Täna on Eesti maailma kõige arenenum digitaalne demokraatia. Oleme valitsemise läbipaistvuses enneolematu taseme saavutanud ja rajanud ulatusliku usalduse valitsusasutuste vastu. Meil on avatud, vaba ja läbipaistev digiühiskond.
Meie lihtne maksusüsteem, mis on OECD rahvusvahelise maksukonkurentsivõime indeksi kohaselt korduvalt maailma parimaks hinnatud, meie digiteenused ja paindlik ettevõtluskeskkond on loonud täiusliku ökosüsteemi digitaalettevõtetele ja idufirmadele.
Digitaalne edu ja bürokraatia puudumine on elavdanud meie majandust, kuid sellel on olnud ühiskonnale ka laiem mõju. Lisaks sellele, et kõik on internetis ja Eesti on maailmakaardil, on tehnoloogiasektori laienemine muutnud Tallinna ja paljusid teisi Eesti linnu.
Eesti on viimastel aastakümnetel kogenud tohutuid majanduslikke muutusi. Euroopa Liidu ja euroala liikmeks saamine on loonud sõbraliku ja prognoositava ärikeskkonna. Lisaks sellele oleme endiselt ühiskond, mis on täis andekaid äriinimesi. Seal, kus teised näevad probleeme, näeme meie võimalusi.
Eestis on kõik avalikud teenused inimesekesksed, digitaalsed ja veebipõhised.
Ainukesed kaks avalikku teenust, mida ei ole võimalik veebis kasutada, on abiellumine ja lahutamine. Nende jaoks peate ikka veel isiklikult kohale ilmuma.
Avalike teenuste kasutuses on üle 100 tehisintellekti tööriista, mis aitavad kiirendada otsuste tegemist ja automatiseerida teenuseid.
Eesti on olnud innovaator peaaegu kõigis avaliku elu valdkondades.
Olime esimene riik, kes korraldas üleriigilised valimised veebis, kasutades selleks plokiahelapõhiseid turvalisi identifitseerimisvahendeid ja tugevat küberturvalisust.
Olime esimene, kes rakendas liiklusvaldkonnas aruka parkimise ja jagamismajanduse mudelit ning avas üleriigilise elektrisõidukite kiirlaadimisvõrgu.
Enamiku eestlaste jaoks tundub USA valimissüsteem ja häälte lugemine võrreldes meie omaga nagu raketiteadus.
Eesti kuulub Euroopa Liidu 10 suurima innovaatori hulka, edestades kõiki Ida-Euroopa ja Vahemere piirkonna riike. Uue Põhjamaana oleme Põhja-Euroopa digitaalse äri keskus.
Kuidas see meil õnnestus?
Legendi kohaselt oli Eesti endine peaminister Mart Laar oma elu jooksul lugenud vaid ühte majandusraamatut. Õnneks ei olnud see mingu suvaline raamat, vaid Milton Friedmani üks põhiteoseid „Free to Choose“.
Rakendasime teooriat praktikas ja ehitasime oma majanduse ümber. Eesti on suurepärane näide riigist, kus turusõbralikud reformid ja majanduslikud vabadused on loonud heaolu ja õnne.
Samuti otsustasime juba väga varakult, et reformide elluviimisel kasutame ainult kõige paremaid uuenduslikke lahendusi. Näiteks ei ole meil Eestis kunagi olnud pangatšekke. Läksime juba kolm aastakümmet tagasi otse internetipangandusele üle.
Tõhusa, digitaalse halduse valimine oli hädavajalik uuendus – piiratud inimressursi tõttu ei saanud me bütsantslikku bürokraatiat lihtsalt endale lubada.
Meie edu on meile õpetanud et vaja on head juhtkonda, kes julgeb teha vajalikke reforme ja raskeid otsuseid.
Eesti muutumise illustreerimiseks tuleb minna tagasi üheksakümnendate aastate algusesse, kui Eesti oli just taastanud oma iseseisvuse.
Meie majandus oli endiselt seotud impeeriumi tarneahelatega ja raskustes. Meie inimesed olid igas mõttes vaesed. Kuigi meil oli nõukogude kontekstiga võrreldes suhteliselt kaasaegne infrastruktuur ja suur tööstus, ei vastanud tooted turu nõudmistele. Tehnoloogia oli vananenud ja tootlikkus madal.
On aeg teise nõukogude ajast pärit anekdoodi jaoks.
Üks õpilane kirjutas oma iganädalases essees:
„Minu kassil sündis just seitse poega. Nad kõik on kommunistid.“
Järgmisel nädalal kirjutas õpilane:
„Mu kassi pojad on kõik kapitalistid“.
Õpetaja kutsus ta klassi ette ja palus seda äkilist muutust selgitada.
„Eelmisel nädalal sa ütlesid, et nad kõik on kommunistid!“
Õpilane noogutas.
„Nad olidki, aga sel nädalal läksid neil silmad lahti“.
Parim viis turu nõudlusele vastata oli majanduse erastamine. See oli ka võimalus välisinvestorite kaasamiseks ja uute ekspordipartnerite leidmiseks. Venemaa osakaal meie ekspordis hakkas vähenema.
Venemaa majanduslik tähtsus meie jaoks on iga kriisiga vähenenud. See vähenes kõige rohkem pärast seda, kui Venemaa kehtestas poliitiliste erimeelsuste tõttu kõigi Eesti kaupade suhtes sanktsioonid ja hakkas nõudma topelt impordimakse.
Siis, pärast Aasia kriise ja seda, kui Venemaa annekteeris Krimmi, vähenesid meie majandussidemed veelgi. Turbulentsed ajad on näidanud, et Venemaa ei ole usaldusväärne partner ja teda ei saa usaldada.
Seetõttu ei ole Eestil enam ühtegi Venemaaga seotud kriitilist tarneahelat ning meie ja Venemaa kaubavahetuse näitaja on ühekohaline.
Kui ma varem ütlesin, et ettevõtluse edu sõltub demokraatiast, siis ka vastupidine võib tõsi olla. Autoritaarne partner ei saa olla usaldusväärne partner. Kui olete neist majanduslikult sõltuvad, ei kõhkle nad seda teie vastu ära kasutamast.
Väike kõrvalõppetund on siin see, et vastastikune majanduslik sõltuvus ei pruugi aidata autoritaarset riiki demokraatlikuks muuta.
Lisaks erastamisele 1990. aastate alguses reformisime kogu majandust, andsime majanduses rohkem vabadusi, muutsime valitsust usaldusväärsemaks ja arendasime õigusriigi põhimõtteid. Meie prioriteediks oli saada Euroopa Liidu ja NATO liikmeks.
See õnnestus meil 2000. aastate alguses. Sellest ajast alates oleme keskendunud digitaalse majanduse ülesehitamisele, kus esikohal on innovatsioon.
Meie ajalugu on õpetanud, et tark on Venemaast MITTE sõltuda. Seetõttu oleme oma majandust arendanud sama tarkuse alusel. Me ei ole Venemaa gaasist suures sõltuvuses. Mõistsime sellega seotud riske juba ammu.
Vähendasime oma sõltuvust gaasist kohapeal toodetud biomassi, biogaasi ja põlevkivi abil. Samuti püüame praegu püstitada maailmarekordit, ehitades kõige kiiremini LNG-terminali Paldiskisse Tallinna lähedal.
See terminal hakkab tööle käesoleva aasta neljandas kvartalis. Loodetavasti kulub ideest kuni selle realiseerimiseni umbes 6 kuud. Koos energiaühendustega meie ja teiste Euroopa riikide vahel tagab see meie energiajulgeoleku.
Meil on ka ambitsioonikad rohelise energia plaanid. Tänapäeval tuleb kolmandik meie energiatarbimisest rohelisest energiast. Meie hinnangul on ruumi suurusjärgus seitsme gigavati avamere tuuleparkide rajamiseks.
See ületab mitmekordselt meie enda elektritarbimist, kuid kasvava nõudluse ja ekspordivõimaluste tõttu laiemas piirkonnas on see äriliselt vägagi põhjendatud.
Need on pikaajalised projektid ja võtavad aega, kuid on tõenäoline, et seitsme-kaheksa aasta pärast on meil tuuleenergia buum ja siis võime saada oma naaberriikidele energia tarnijateks.
Meie ühine eesmärk Euroopas on end Venemaa energiast täielikult lahti siduda. Kui oleme selle saavutanud, siis nii see ka jääb. Hooplemisele vaatamata on Venemaal raske müüa oma energiat Hiinale või teistele riikidele ligilähedaseltki sellise hinna eest, mida nad veel hiljuti said.
Eesti energiasektoris on palju võimalusi. Praegu kaalub meie valitsus tuumaenergia kasutuselevõttu tulevikus.
Majanduse keskkonnahoidlikumaks muutmine ei tähenda ainult rohelist energiat, vaja on ka uusi materjale ja tootmist. Eesti on üks vähestest kohtadest väljaspool Hiinat, kus haruldasi muldmetalle töödeldakse. Selline tehas asub Kirde-Eestis Sillamäe sadamalinnas ja selles piirkonnas on ka palju potentsiaali tulevaste tööstusharude jaoks.
Üks suurimaid investeerimisprojekte lähiajal on Rail Baltic, mis loob ülikiire raudteeühenduse Eesti ja Saksamaa vahel.
Oleme õppinud seda, et kui alustad nullist, on sul väga piiratud vahendid. Kriisiolukorras tuleb leida nutikaid ja uuenduslikke lahendusi, et edasi liikuda.
Eesti on rahvusvaheliselt tuntud kui suurepärane koht uuendusliku ettevõtluse jaoks. Meie erakordne keskkond digitaalsete idufirmade jaoks on aidanud luua kümme ükssarvikut – kindlasti teate mõnesid neist, nagu Skype, Wise või ID.me – ja loodame, et see tee jätkub. Meie eesmärk on, et 2025. aastaks oleks meil 25 ükssarvikut.
Lubage ma selgitan selle konteksti. Oleme kompaktne (mitte väike!) riik, kus elab 1,3 miljonit inimest – ehk siis umbes Dallase linna suurune. Meil on kümme ettevõtet, mille väärtus on üle miljardi dollari. Indias, mille rahvastik on meie omast tuhat korda suurem, on 65 ükssarvikut.
Idufirmade sektor teeb Eesti suuremaks. Kuigi piiratud tööjõu ja kodumaise tarbijabaasiga riigis on füüsilist tootmist peaaegu võimatu skaleerida, on digitaalse ettevõtte skaleerimine hoopis teine asi.
See on meie võimalus ja ma usun, et oleme seda hästi kasutanud.
Head sõbrad!
Põhjus, miks ma siin olen, on osaliselt seotud ka Eesti idufirmadega. Kaks ettevõtet avavad oma kontorid Texases ja mind paluti nendega ühineda.
Clevon ehitab isesõitvaid elektrilisi veokeid, mis võivad sõita avalikel teedel, vähendada ettevõtete kulusid ja lisaks sellele on keskkonnasõbralikud. Olen kindel, et need lahendused on kaupade ja seadmete veo tulevik või vähemalt osa sellest.
Seda tüüpi lahendused muudavad transporti parema ja tõhusama tuleviku nimel. See tulevik on väga lähedal, sest nad juba veavad kaupu Euroopas ja ettevõte otsib uusi partnereid siin USAs.
Teine ettevõte on EyeVi Technologies, mis kasutab tehisintellekti kõrge täpsusega geoandmete kogumiseks. Nende tehnoloogiat kasutatakse praegu säästvamaks ja kulutasuvamaks teehoolduseks.
Süsteem suudab väga varajases staadiumis avastada, et mingi osa teest vajab rohkem hooldust. Seega on teehooldusettevõttel lihtsam probleemiga tegeleda ja oma ressursse tõhusamalt kasutada. Tulevikus võib sellist tehnoloogiat liiklussektoris ka mitmel muul moel kasutada.
Selliste ettevõtete nagu EyeVi või Clevon muutumine rahvusvaheliseks aitab Eesti digitaalmajanduse eeliseid ülejäänud maailmale lähemale tuua.
Eestis tegutseb terve galaktika jagu uuenduslikke autonoomsetele sõidukitele keskendunud ettevõtteid. Eestit peetakse üleriigiliseks katselaboriks, kus ühiskond on väga uuenduslik ja avatud ning ettevõtetel on võimalik katsetada ja testida.
Usun, et Eesti võib olla esimene riik maailmas, kus mõned aastad tagasi oldi tunnistajaks isejuhtiva roboti ja sõiduauto vahelisele õnnetusele. Robot oli jalakäijate ülekäigurajal ja oli järginud kõiki liiklusreegleid.
Lähemal vaatlusel selgus, et meil ei ole seadusi, mis reguleeriksid meie poolt kasutatavaid tehisintellekti vahendeid. Seetõttu kehtestasime maailma esimese riikliku tehisintellekti/robotiseaduse.
Selle tulemusena on Starship Technologies juba üle nelja aasta kasutanud 4. taseme autonoomseid pakiroboteid Eesti avalikel tänavatel ja nad on nüüdseks selles valdkonnas kindlalt juhtpositsioonile tõusnud. Clevon on neil tihedalt kannul.
Sarnast tehnoloogiat kasutavad ka sõjavarustust tootvad ettevõtted. Näiteks kasutatakse Ukrainas aktiivselt lahingutegevuses Threod Systems'i poolt välja töötatud droone, samuti Milrem Robotics'i poolt välja töötatud mehitamata maismaasõidukeid, mis haavatuid lahinguväljalt ära toovad.
Kahtlemata on idufirmad ja digitaalsektor olnud üks kiiremini kasvavaid majandusvaldkondi ning ma usun, et nüüd on aeg tuua digivallas sündinud innovatsioon üle majandusse.
Idufirma mõtteviis ja digitaliseerimine võiksid tuua kasu paljudele valdkondadele ühiskonnas, näiteks majanduse keskkonnasäästlikumaks muutmisel või praeguse energiakriisi lahendamisel.
Oleme õppinud, et edu saavutamiseks peab olema vapper (ja ilus) ja otsuseid kiiresti tegema.
Praegused kõrged energiahinnad Euroopas peegeldavad asjaolu, et meil ei ole piisavalt odavat elektritootmist. Aga meil on olemas idufirmad, mis toodavad ehitusmaterjale, mis omakorda toodavad elektrit.
Näiteks Eesti ettevõte SolarStone toodab katusematerjale, mis toodavad päikeseenergiat, nii et täiendavaid päikesepaneele ei olegi vaja. Ja juhuks, kui te pole kindlad – jah, SolarStone alustas päikesekatuste äriga enne Teslat.
Ja kui me räägime energia tulevikust, saame rääkida ka toidu tulevikust. Eesti idufirma BugBox arendab meetodit, kuidas väga maitsvaid putukaid tõhusalt toiduks kasvatada. Proovisin neid Tallinnas Cleantech Estonia korraldatud ekskursioonil.
On märkimisväärne, et finantstehnoloogiad ja -lahendused ei ole tavapärase finantssektoriga piirdunud, vaid neid saab kasutada erinevates valdkondades, et luua uusi turge ja lahendada paljusid ühiskonnas esinevaid probleeme.
Lubage mul tuua mõned näited finantstehnoloogia ettevõtetest, mis võivad muuta tulevikku väljaspool finantssektorit ja aidata meil rohepööret läbi viia.
Riigid on lubanud muutuda süsinikneutraalseks, kuid deklaratsioonidest ei piisa ja me vajame konkreetseid samme. Finantstehnoloogia lahendused võivad olla hädavajalikud majanduse süsinikuheite vähendamiseks.
Kaks idufirmat, eAgronom ja Single.Earth, arendavad kasvuhoonegaaside heitkoguste hinnakujunduse meetodeid, et tõhustada süsinikdioksiidi heitkoguste turgu ja neutraliseerida nende kahjulik mõju kliimale. Nad kasutavad satelliidipilte, tehisintellekti ja plokiahelat, et lahendada kliimaküsimusi ja edendada rohepööret.
On veel sellised idufirmad nagu koos.io ja Salto X, mis lihtsustavad mikroaktsiate emiteerimist, et hõlbustada omandiõiguse jagamist laiema hulga sidusrühmadega ja luua seega uusi stiimuleid paremaks koostööks ja kogukonnapõhiste teenuste loomiseks.
Selliseid lahendusi võiks kasutada, et saada üle nn „mitte minu tagahoovis“ või „BANANA“ probleemist – mitte ühegi asja lähedale ei tohi absoluutselt mitte midagi ehitada – mis on tuuleparkide ajastul tõsisemaks muutunud ja ka kaugemaid naabreid nende vastu pööranud. Omanikuks olemine loob stiimulid, et mitte olla innovatsiooni vastu.
Tehnoloogia võib lihtsate asjade muutmise teel tulevikku muuta. Näiteks kui ma oma akadeemilise karjääri ajal Hollandis elasin, sõitsin ma jalgrattaga nagu kõik teisedki. Mitu minu jalgratast varastati paraku ära. Eesti idufirma Bikeep on välja töötanud avaliku jalgrattaparkimise süsteemi, mis muudab jalgratta varguse peaaegu võimatuks.
Daamid ja härrad!
Isegi ärist rääkides ei saa me mööda geopoliitikast. Praegune geopoliitiline olukord on ajendanud paljusid, eelkõige väljaspool Eestit, meenutama, et meil on Venemaaga ühine piir, Selle piiri jagamine Venemaaga ei kujuta endast ohtu.
Oleme osa maailma võimsaimast julgeolekuliidust – NATO. Alaskal Anchorage'i elanikud on samamoodi rahus kui inimesed Eestis. See privilegeeritud liikmelisus paneb meile aga suurema vastutuse rahu tagamise eest meie piirkonnas laiemalt.
See on üks põhjusi, miks minu riik on ühe elaniku kohta annetanud kolmandiku oma sõjalisest eelarvest Ukraina toetamiseks. Oleme Eestis vastu võtnud ka neid ukrainlasi, kes oma riigis toimuvate lahingute eest põgenevad. Alates selle aasta veebruari lõpust ulatub uute sisserändajate arv enam kui nelja protsendini meie elanikkonnast.
Euroopa Liidu liikmeks olemine on hoogustanud meie majanduskasvu. Samuti on see tugevdanud meie poliitilist stabiilsust ja sotsiaalset arengut. Heritage Foundationi 2022. aasta majandusvabaduse indeksi kohaselt kuuluvad meie majandusinstitutsioonid Iirimaa ja Madalmaade kõrval maailma 10 kõige vabama hulka.
Meie tähtsaimad eksporditurud on Soome ja Rootsi, kuigi Ameerika Ühendriigid ja Saksamaa ei jää neist kaugele maha. Meie SKT elaniku kohta on veidi kõrgem kui Tšehhi Vabariigis, Portugalis või Kreekas.
Usun, et üldiselt oleme saavutanud eesmärgi, mille seadsime endale 30 aastat tagasi. Oleme oma majanduse ümber kujundanud. Elatustase, mõõdetuna SKP-s inimese kohta reaalväärtuses, on viimase kolmekümne aasta jooksul rohkem kui kolmekordistunud. Ja meie inimesed on vabamad kui kunagi varem.
Oleme kujundanud Eestist väga paindliku majanduse ning suure majandusliku ja poliitilise vabadusega riigi.
Meie inimesed on avaliku halduse ja tugevate institutsioonidega rahul.
Meie keskkooliõpilased on ühed maailma kõige targemad, nagu näitavad OECD ülemaailmsed Pisa testide edetabelid.
Võib ju öelda, et see kõik on tore küll. Aga kuidas see mind puudutab?
Ja mis teema nende ükssarvikutega on?
Akadeemilise taustaga inimesena tean, kui oluline on kasutada teatmeteoseid. Vaadakem mõningaid termineid.
Merriam-Websteri kohaselt on ükssarvik
„müütiline loom...“ , „midagi ebatavalist, haruldast või ainulaadset“.
Sõnaraamatu kohaselt võib ükssarvik olla ka
„idufirma, mille väärtus on vähemalt miljard dollarit“.
Head sõbrad!
Mõelgem korraks selle üle. Kui tahan kirjeldada oma riiki kellelegi, kes ei ole seda kunagi külastanud – siis oleks mul raske leida paremat metafoori kui see. Koht, mis on peaaegu maagiline. Haruldane. Ainulaadne. Maa, inimesed, loodus.
Ettevõtluse mõttes saab idufirma tihti alguse ainulaadsest ideest. Inimesele, kes selle ideega välja tuleb, võib see täiesti mõistlik tunduda. Kui nad suudavad veenda piisavalt inimesi endaga koostööd tegema ja enda ettevõttesse investeerima, võib sellest saada ükssarvik. Välismaalased, kes on meie ükssarvikutega liitumiseks Eestisse kolinud, on öelnud, et Eestis on palju asju, mida armastada: neli aastaaega looduses, saunakogemus ja muidugi Eesti õluJ.
Meie ajalugu ja tänapäev on õpetanud meid endasse uskuma. Unikaalsete ideedega välja tulema ja neid teostama. On tõsi, et edu saavutamiseks peame need ideed ka teistele maha müüma.
Minu meelest teeb just see Eestist idufirmade riigi. Kui meile külla tulete, siis on teil võimalus näha kümmet ükssarvikut nende loomulikus elupaigas. Aga koos saaksime rohkem ära teha. Euroopas. USAs. Midagi ebatavalist. Midagi haruldast. Midagi üldiseks hüvanguks.
Tänan teid!
