Oleme nüüd mõnda aega õppimise tööd kodust teinud ja enamasti selles olukorras kahes rollis – kes õpetaja ja lapsevanemana, kes lapsevanemana koos oma pereliikmetega. Olnud olnud tohutult kiire kohanemise aeg.
Oleme pikka aega rääkinud, et e-õppe võimalusi võiks olla rohkem ja paljud õpetajad ongi seda varemgi kasutanud ja nii on ka mitmel tänasel panelistil olnud seetõttu lahingus kergem.
Tänane seminar võikski olla see koht, kus räägime oma kogemusest, innustame üksteist, vahetame muljeid ja oleme lihtsalt üksteisele toeks.
Tänan neid inimesi, kes algatasid üleskutse „Arvuti igale koolilapsele“. Huvilisi on olnud 700 ja 500 arvutit on ka leitud, järelikult on meil veel natukene maad minna, et meie lastel ei oleks enam digivahenditest puudus.
Kuna me ei tea, kui kauaks sellisesse olukorda jääme ja määramatust on palju – me ei tea, mis saab tasemetöödest, eksamitest. Paljudel meil on kodus, nii ka minulgi, lõpuklassi õpilane, kes ei tea, kuidas järgmisesse kooliastmesse saada, ja nii on meil vaja olla üksteisega kontaktis. Kasvõi selleks, et üksteist julgustada, sest me kõik kipume natukene väsima. Võib-olla ongi aus üksteisele tunnistada, et on ka keerulisi hetki.
Oleme sooritanud vettehüppe ja meie ühiskonnad ei muutu enam tagasi tehnoloogiaeelseteks. Ometi oleme selleks hüppeks tegelikult valmistunud pikalt. Mul on olnud unistus, et kõikidel Eesti lastel, kes käivad koolis hoopis teistes riikides, oleks ühel päeval võimalik läbida täielik Eesti koolikursus ja teha seda internetis. Loodan, et nende tehnikate ja praktikate ja veebikursuste abil, mis praegu sünnivad, saame selle projekti palju kiiremini kokku panna ja sellega edasi liikuda.
Nii saab sedagi rasket olukorda võtta kui võimalust, mis on toeks meie tulevikule.
