Mul on suur rõõm kohtuda siin paljude säravate teadlastega, kuulda teie tegemistest ja mõelda kaasa teemal kestlik teadus.
Mul on ka väga hea meel, et selline ühendus on olemas, teadmisi jagamas ja teineteist toetamas. Olen elanud piisavalt kaua oma elust teaduse lähedal, et teada, kui palju see võib nõuda. Ja eks seda näitavad ka kõiksugu uuringud, et naisena teaduses on keerukam. Alates üldistest muredest nagu ebavõrdselt jagunev kodune koormus, kuni spetsiifilisteni, nagu asjaolu, et ekspertidena peavad naised end justkui rohkem tõestama, nii kolleegide, ajakirjanduse kui ka poliitikute silmis.
Eestis on võrdsusega kummaline olukord. Ühelt poolt on meil märkimisväärne hariduslõhe. Eesti naised on keskmiselt palju haritumad kui teise sugupoole esindajad. Küllap on see tuttav pilt neile, kes sagedasti loengusaalis viibivad.
Teisalt on meil Euroopa Liidu üks suuremaid palgalõhesid, meeste kasuks. Selle põhjuseid on püüdnud välja selgitada mitu uuringut, kuid lõpuks pole neilgi muud vastust, kui et suur osa lõhest kujuneb ühiskondlike hoiakute ja eelarvamuste tõttu.
Käsitlen neid küsimusi, kuna see kõik puudutab ka tänase ürituse põhiteemat, kestlikku teadust, ning kestlikku ühiskonda laiemalt. Võrdsed võimalused ja võrdne väärtustamine ei ole olulised mitte lihtsalt võrdsuse kui sellise pärast, vaid see aitab luua tegelikku väärtust.
Tänapäeva teadus on suuresti rühmatöö ning edukamad on need grupid, kus on esindatud erinevad oskused ja vaatenurgad. See tähendab, et iga inimese lahkumisega jääb teadus vaesemaks.
Nüüdseks on kõiksugu riiklikke ja rahvusvahelisi programme, mis pööravad tähelepanu soo ja võrdsuse teemadele ka teaduses. See on positiivne areng. Aga lõpuks sõltub kõik peamiselt sellest, kui austavalt ja toetavalt inimesed igapäevaselt suhtlevad ning võimaldavad teineteisel oma võimeid täielikult rakendada.
Teaduse kestlikkus vajab seega, et talendid ei läheks kaduma. Aga see vajab ka seda, et talendid esmalt leida ja teaduseni tuua. Teadlaste järelkasv on kahtlemata teravalt teadvustatud küsimus kõigis meie ülikoolides.
Teame, et teadushuvi tekitamise ja süvendamisega tuleks alustada varakult. Noore inimese valikute mõjutajaid on palju: kuidas eri valdkondi koolis õpetatakse, kuidas erihuviga noori toetatakse ja millised on ühiskondlikud eeskujud.
Olen haridus- ja teadusministeeriumi kutsel Eestis noorte annete arendamise patroon. Sellega seoses on mul olnud võimalus külastada koole ja algatusi, mis on pühendatud andekate noorte märkamisele ja toetamisele. Olen õppinud toredaid sõnu nagu noppeõpe.
Need on vahvad käigud, mis annavad julgust, et paljud meie andekad noored on heades kätes. Samas pole sellised algatused Eestis kaugeltki nii levinud kui võiks olla. Veel on minna ka selleni, et igal õpetajal oleks aega ja oskusi andeid ära tunda ja arendada.
Seepärast on ühiskondlikud eeskujud samuti olulised ja loodan, et siin saate teiegi aidata. Julgustan leidma võimalusi, kuidas inspireerida neid noori, kelles on teadlase soont. Kas te kõik peate just TikTokis hakkama videosid tegema, aga koolide külastamine ja oma teemade tutvustamine meedias aitavad kindlasti kaasa.
Head teadlased! Ühest algatusest tahan veel rääkida.
Vabariigi Presidendi ettepanekul tähistame tänavu juba kolmandat korda
17. novembrit uudishimu päevana. Sel päeval kutsume kõiki otsima võimalusi avastada või õppida midagi uut. Soovitame näiteks koolidel, muuseumitel ja raamatukogudel kutsuda külla teadlasi.
Teid, ma usun, ei pea eraldi kutsuma olema uudishimulikud. Teadlased on seda juba loomuomaselt. Teie ühingu regulaarsed kohtumised ja nende teemadering annavad sellest tunnistust.
Siiski palun ma teid sel päeval leida võimalusi toetada uudishimu teistes, lähedal ja kaugemal. Nii saame üheskoos kogu Eesti teha targemaks ja kestlikumaks.
Suur tänu ja palju edu teile!
