Seaduse § 1 punkt 9 välistab ajateenistusse kutsutute hulgast need, "kelle eesti keele oskus ei vasta B-1 tasemele" (kaitseväeteenistuse seaduse § 38 lõike 1 täiendamine punktiga 21). Keeleseaduse § 1 lõike 1 järgi hinnatakse eesti keele oskust tasemeeksamil. Kui ka ajateenistusse määramisel lähtutakse tasemeeksamist, siis tähendab see, et ajateenistusse kutsutakse üksnes need, kes on kas sooritanud keeleeksami vajalikul tasemel või omandanud eestikeelse hariduse.
Põhiseaduse järgi on Eesti kodanikud kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduse sätestatud alustel ja korras (PS § 124). Kui mõnele grupile antakse võimalus ajateenistust mitte läbida, siis peab see olema kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Tegu on ühe grupi asetamisega soodsamasse olukorda võrreldes teistega. Riigikaitses osalemist saab pidada ka hüveks, aga sellega kaasnevad mitmesugused piirangud ja kohustused. Kui ühele grupile neid kohustusi ei panda, siis peab see olema põhjendatud.
Ehkki keeleoskuseta kutsealuseid ei vabastata kaitseväeteenistusest, ei kutsuta neid ometi ajateenistusse seni, kuni nad pole eesti keelt vajalikul tasemel omandanud. Tasemeeksami sooritamine keeleoskuse tõendamiseks võib inimesele olla vajalik muul põhjusel, näiteks selleks, et asuda töökohale, kus seda nõutakse. Ometi tekib eesti keelt mitterääkival kutsealusel võimalus valida, kas tulla teenistusse. Seejuures võib inimene tegelikult osata eesti keelt, aga kui seda ei kinnita tasemetunnistus, siis poleks võimalik sundida teda oma põhiseaduslikku riigikaitsekohustust täitma.
Seaduse põhjendusena toodi Riigikogus esile asjaolu, et keeleoskuseta ei suuda ajateenistuses olijad mõista korraldusi ega õppe sisu piisavalt omandada. Kvaliteetse ja ohutu sõjalise väljaõppe tagamine on kahtlemata legitiimne eesmärk. Relvade ja juhtimissüsteemide areng muudab kutsealuste piisava keeleoskuse senisest olulisemaks. Liigse aja- ja väljaõppekulu vältimine on samuti legitiimne eesmärk ning keele õpetamise ülesannet ei saa panna haridussüsteemi asemel kaitseväele. Niisiis on seadusandjal võimalik teha valik keeleoskuse ühtlustamise kasuks ajateenistuses. Praegu tahetakse seda eesmärki aga saavutada nii, et soodustatakse neid, kes pole keelt piisaval tasemel omandanud.
Põhiseadus nõuab, et kui sama eesmärgi saab saavutada võrdsema kohtlemisega, siis tuleb seda eelistada. Alternatiivne meede ajateenistusse kutsutute keeleoskuse parandamiseks oleks see, kui kutsealune suunataks vajadusel enne teenistuse algust intensiivsesse keeleõppesse. Kui riigikaitses osalemine on põhiseaduslik kohustus ja selle eeldus on keeleoskus, siis võib muuta kohustuslikuks ka keele omandamise. Sellise meetme tõhusus praktikas võib olla kaheldav, aga intensiivse keeleõppe mittetoimimist ei saa ka lihtsalt eeldada. Samuti ei saa eeldada, et eesti keelt mitteoskavad kutsealused väldiksid edukat õpet. Keele omandamise muutmine kohustuslikuks annaks pigem signaali, et kõigilt kodanikelt oodatakse samasugust pühendumist riigi kaitsmisele.
Lähtudes eeltoodust olen arvamusel, et mulle väljakuulutamiseks saadetud „Kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus” on vastuolus PS §-ga 12.
Pean vajalikuks Riigikogus 19. novembril 2025 vastu võetud „Kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadust“ Riigikogus uuesti arutada ja otsustada ning viia see kooskõlla Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Alus: Eesti Vabariigi põhiseaduse § 107.
(allkirjastatud digitaalselt)
Alar Karis
