Vastuvõetud seadus, millega täiendatakse „Maapõueseadust“ §-ga 13510, pole kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS), kuna sellega loodud ettevõtlusvabaduse piirang ei ole proportsionaalne.
Seadusega peatatakse põlevkivi kaevandamiseks antavate keskkonnalubade ja loa muutmise taotluste menetlemine 1. jaanuarini 2026. Samuti peatatakse juba esitatud taotluste menetluses algatatud keskkonnamõju hindamine.
Seletuskirja järgi on menetluse peatamine vajalik, kuna pole veel selgitatud põlevkivi kaevandamise ja kasutamise kliimamõju ning selle rolli Eesti kliimaeesmärkide saavutamisel. “Põlevkivi kaevandamise lubade mitteandmine ja mittemuutmine on kuni 2026. aastani kestval üleminekuperioodil vajalik, et vähendada täiendava põlevkiviressursi kasutuselevõtmist või selle kasutusaega, arvestades kliimaseaduse väljatöötamisprotsessiga seotud võimalikke muudatusi põlevkivi kasutuspõhimõtetes.” Kui praegu anda maavara kaevandamise luba, siis käituvat riik sõnamurdlikult, sest tulevaste seadustega võidakse põlevkivi kasutuse reegleid muuta.
Pole kahtlust, et riigil on võimalik seada piiranguid maavarade kasutamisele. Riigikohus on märkinud, et ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda rahvusliku rikkuse ega riigi vara kasutamist oma ettevõtluse huvides (RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 44). Samas on põhiõiguse piirang põhiseadusega kooskõlas vaid siis, kui selle eesmärki ei saa saavutada vähem koormava meetmega. Praegusel juhul oleks kaevelubade taotlejate seisukohast vähem koormav see, kui seadusandja täpsustaks, millistel tingimustel saab lubasid anda, mitte ei peata nende menetlemist. Kaevandamise tingimuste täpsustamine looks selguse, mis võimaldaks ettevõtjatel oma tegevust kavandada, samuti otsustada, kas nad soovivad kaevandamise luba taotleda ja kanda sellega seotud kulutusi. Praegu tekib aga olukord, kus põlevkivi kaevandamise tingimused on seaduses küll sätestatud, aga ettevõtted ei saa selgitada, kas neil on võimalik kaevandamise õigust ka tegelikult kasutada. Seadusandja asetab ettevõtjad sellisesse ebamäärasesse olukorda, kuna soovib arvestada võimalusega, et tulevikus muudetakse kliimaseadusega põlevkivi kaevandamise tingimusi. Seejuures pole aga selge, millal kliimaseadus jõustub või kas see üldse juhtub.
Kui seadusandja eesmärk on vältida vahepealsel ajal kaevanduslubade andmist, mis võiksid piirata tulevast kliimapoliitikat, siis saaks selle eesmärgi saavutada ka nii, et sõnastatakse sisulised kriteeriumid, millest lubade andmisel peab lähtuma. Maapõueseaduse järgi keeldutakse juba praegu kaevandusloa andmisest, kui sellega kaasneb keskkonnaoht, mida ei ole võimalik vältida. Riigikohus on rõhutanud, et kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamisel peab haldusorgan arvestama ka keskkonnakaitse (sh kliimapoliitika) eesmärkidega, mis on püstitatud riigisisestes strateegilistes dokumentides (RKHKo 14.03.2024, 3-20-1657, p 20). Samuti on Riigikohus leidnud, “et kui kavandatav tegevus tooks kaasa tagajärjed, mille tõttu ei ole võimalik kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärke saavutada, oleks sellel tegevusel kindlasti oluline keskkonnamõju ning tuleks asuda selgitama, kas sellist mõju on võimalik piisavalt vältida või leevendada” (RKHKo 11.10.2023, 3-20-771, p 22).
Mööndavasti pole võimalik neid nõudeid rakendada, kui kliimapoliitilisi eesmärke pole isegi sõnastatud. Riigikogu keskkonnakomisjonis ütles valitsuse esindaja, et kaevelubade menetlusi ei saa jätkata, kuni pole kliimaseaduse sätete sõnastust. On põhimõttelise tähtsusega küsimus, kas sellises olukorras peab looma tingimused õigushüvede kaalumiseks keskkonnalubade andmisel või saab juba alanud menetlused peatada seni, kuni seadusandja ise on õigushüvesid kaalunud. Põhiseaduse järgi on õiguste ja vabaduste tagamine nii seadusandliku kui ka täidesaatva võimu kohustus (PS § 14). Leian, et see hõlmab kohustust luua tingimused kehtivate seaduste täitmiseks ja nendega antud õiguste kasutamiseks. Kuna praegusel juhul annaks see ka võimaluse saavutada seadusandja eesmärgi, pole täiendav piirang kaevelubade taotluste menetlemise peatamise näol vajalik.
Lähtudes eeltoodust olen arvamusel, et mulle väljakuulutamiseks saadetud „Maapõueseaduse täiendamise seaduse” on vastuolus PS §-ga 11 ja 31.
Pean vajalikuks Riigikogus 18. detsembril 2024 vastu võetud „Maapõueseaduse täiendamise seadust“ Riigikogus uuesti arutada ja otsustada ning viia see kooskõlla Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Alus: Eesti Vabariigi põhiseaduse § 107.
(allkirjastatud digitaalselt)
Alar Karis
