Kuigi isikute varjatud jälgimist on piiratud ajaliselt 24 tunniga (muudetud Kaitseväe korralduse seaduse § 541 lg 3), leian, et taoline õiguse andmine Kaitseväele on ebaproportsionaalne ja riivab oluliselt julgeolekualal viibivate tsiviilisikute põhiõigusi. Isikute varjatud jälgimine võib kaasa tuua Eesti Vabariigi põhiseaduse §-des 26, 33 ja 43 sätestatud perekonna ja eraelu, kodu puutumatuse ning sõnumi saladuse rikkumise. Seaduses ei ole mõistet „varjatud jälgimine“ avatud ega piiritletud, milliseid toiminguid võib Kaitsevägi selle ülesande täitmisel teha. Ebapiisav regulatsioon, mille tagajärjeks võib olla isiku suhtes riigivõimu omavoli võimalus, on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 13 sätestatud õigusselguse põhimõttega.
Kehtivas õigusruumis on seadusandja andnud õiguslikud vahendid Politsei- ja Piirivalveametile ning Kaitsepolitseiametile kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks Kaitseväe ajutisel julgeolekualal. Kui ressurss nende ülesannete täitmiseks nimetatud ametitel ei ole piisav, tuleb seadusandjal lahendada need probleemid riigieelarve menetlemisel. Täiendavate õiguste andmine Kaitseväele varjatud jälitustegevuseks ei saa olla selle aktsepteeritavaks alternatiiviks.
Tulenevalt eeltoodust pean vajalikuks 20. veebruaril 2019 vastu võetud „Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seadust“ Riigikogus uuesti arutada ja otsustada ning viia see kooskõlla Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Alus: Eesti Vabariigi põhiseaduse § 107.
(allkirjastatud digitaalselt)
Kersti Kaljulaid
Avaldatud RT III, 12.03.2019, 3