On ütlemine, et tavalised inimesed saavad öösiti rahulikult magada, kuna teavad, et kuskil on karmid mehed valmis oma elu hinnaga kaitsma meie vabadust ja julgeolekut. See on surmavirve, nagu kaitseväelased ise oma määrustikus ütlevad. Üsna sünge mõte pidupäevakõne kohta. Kuid võtab hästi kokku selle, milleks me Kaitseväge tegelikult vajame – et olla vajadusel valmis rakendama riiklikult sanktsioneeritud ja surmavat jõudu nende vastu, kes tahavad meile halba.
Sest sõjapidamine ja selleks valmistumine – see pole ainult lõbusad paraadid, kasarmuhuumor ja vineerist sihtmärkide pihta tulistamine. Vaid see on üks vajalik ja väärikas, kuid oma tegelikult sisult väga karm ülesanne ja vastutus, mille me ühiskonnana oleme tuhandetele oma kaaskodanikele usaldanud. Usun, et selle peale on vähemalt ühel korral mõtisklenud igaüks kümnetest tuhandetest meestest ja naistest, kes Kaitseväes on teeninud. Ja selle karmi ülesande peale peab mõtlema ka ühiskond ja poliitikud, kui me kaitseväge oma otsustega arendame. Ja vajadusel ka kasutame.
100 aastat tagasi ei saanud Eesti inimesed rahulikult magada. Riiki ja sõjaväge kui sellist õieti veel ei eksisteerinudki. Polnud piisavalt relvi, varustust, plaane ega struktuure. Ühiskond oli nelja-aastases maailmasõjas viimase piirini kurnatud ja tahtis ükskõik mida, aga mitte edasi sõdida. Rahvusvahelise kogukonna jaoks oli ’Eesti’ lihtsalt üks vähetuntud geograafiline mõiste. Aga Narva jõe tagant tulid juba teated ülekaaluka vaenuväe koondumisest.
