Vabariigi President Endel Lippmaa medali üleandmisel Stefan Hellile: teadlased toovad avalikku ellu kainet ja analüütilist pilku

Austatud laureaat,
president Saarma,
akadeemia liikmed,
head sõbrad!

See nädal on mitmes mõttes tunnustuste nädal.

Iga päev jõuavad meieni Stockholmist teated, millega tunnustatakse avastusi, mis on toonud inimkonnale suurt kasu või märkimisväärselt muutnud meie arusaama maailmast.

Ka Endel Lippmaa mälestusmedal, mille me täna siin üle anname, tunnustab saavutusi, mis on seadnud kahtluse alla senised piirid ning muutnud võimalikuks selle, mis varem näis võimatu.

See on ainulaadne tunnustus, nagu oli ainulaadne inimene ka Endel Lippmaa ise.

Ta oli kõrgeima taseme teadlane. Kuid ta andis ka märkimisväärse panuse Eesti iseseisvuse taastamisse ja meie riigi ülesehitamisse.

Samas vaimus tunnustab tema nime kandev medal teaduslikku tipptaset, uute ideede levikut üle teadusharude ja riigipiiride ning teadlaste laiemat missiooni ühiskonnas.

Selle medali laureaadid on inimesed, kelle töö on sügavalt mõjutanud teadust või ühiskonda ning kelle elus käivad teaduslik tipptase ja ühise hüve teenimine käsikäes.

Nii Endel Lippmaad kui ka selle medali laureaate iseloomustab oskus muuta võimatu võimalikuks.

Mõnikord sünnib see teaduses – uue meetodi või uue vaatenurga kaudu, mis avab täiesti uue tee meie maailma uurimiseks. Lippmaa ise tegutses tuumamagnetresonantsi teaduse eesliinil.

Ja mõnikord sünnib see ühiskonnas.

Eesti vabanemine Nõukogude Liidust, meie iseseisvuse taastamine ning hilisem kujunemine riigiks, mida tuntakse hariduse kõrge taseme, digitaalse avaliku sektori ja tehnoloogiaettevõtluse poolest – miski sellest ei olnud ette määratud.

Paljudel hetkedel tundus see äärmiselt ebatõenäoline.

Ja ometi oleme siin.

Võib-olla just seetõttu oskab Eesti selliseid saavutusi eriti hästi hinnata. Teame omaenda kogemusest, et piir võimatu ja võimaliku vahel ei asu alati seal, kus see esmapilgul näib olevat.

Endel Lippmaa elulooraamatu pealkiri nimetab teda „parima ninaga meheks“. Tal oli erakordne vaist tajuda, et nähtava pinna all peituvad alati võimalused, mida me veel ei näe – võimalused, milleni saab jõuda üksnes järjekindluse, põhjaliku töö ja tulevikku nägeva usu kaudu.

Seetõttu kannab tema pärand meile ka tänapäeval olulist sõnumit.

Me vajame fundamentaalteadust, sest sellele tugineb kõik, mis viib ühiskonda lõpuks edasi.

Ja me vajame teadlasi, kes on aktiivsed kodanikud – eriti murrangute ja ebakindluse aegadel.

Teadlased toovad avalikku ellu kainet ja analüütilist pilku. Kuid neil on ka teine, sama oluline võime: näha teostatavat tulevikku seal, kus teistele võib kõik veel võimatuna tunduda.

Oluliste otsuste tegemisel vajame just sellist vaadet.

On tõsi, et praegune õhustik meie ühiskondades ei soosi alati sellist osalemist. Mõnikord võivad ka argumenteeritud avalik arutelu, pikaajaline mõtlemine ja usk tõenditesse tunduda peaaegu võimatuna.

Seda enam on neid vaja.

Seetõttu on mul suur au anda Endel Lippmaa mälestusmedal üle selle värskeimale laureaadile, professor Stefan Walter Hellile.

Palju õnne!