Sirje Karis Briti-Eesti dokumentaalfilmil linastusel „After the Rain: Putini varastatud lapsed“

Head Ukraina sõbrad!

Alustan ühe episoodiga septembrikuisest Kiievi-külastusest, mil väisasime mitmete riigipeade abikaasadega Lapse Õiguste Kaitse Keskust. Keskuses aidatakse lastel, kes on sõjast tuleneva vägivalla ohvriks langenud või olnud sõjakoleduste tunnistajateks, leida tagasitee turvalise lapsepõlve juurde. Keskusesse tuuakse ka lapsed, kes on sunniviisiliselt oma kodumaalt ilusaid ja humaanseid põhjuseid valeettekäänetena kasutades deporteeritud ning hiljem kodumaale tagasi jõudnud. Iga pääsemise lugu on eeldanud väga paljude inimeste tööd ja pühendumust ning on omal moel ime.  

Ametliku kohtumise lõppedes saime juttu ajada Ukrainast küüditatud lastega. Mõni oli jutukas ja rääkis oma läbielamistest, mõni vaikis ja läbielatud õudusi võis lugeda üksnes nende silmist. Üks seesugune vaimselt murtud poisipõnn libistas vaikselt oma sooja käe mu pihku ja hoidis käest tugevasti kinni. Tundsin selles käepigistuses usaldust ja lootust meie, täiskasvanute suhtes. Küllap oli neile selgitatud, et külla tulevad sõbrad ja neil pole vaja karta, et neid taas kuhugi viiakse. 

Meie omagi kollektiivses mälus ja perelugudes elab jätkuvalt teadmine sellest, mida tähendab olla lahti rebitud kodust, perekonnast, maast ja rahvast, keelest ja kultuurist. Meie hulgas on neid, kelle vanemad või vanavanemad kasvasid Venemaa lastekodudes, sest vanemad olid kas surnud või sunnitöölaagrites. Ajaloo kordumist nähes ei saa me vaikida, sest tegemist ei ole mitte üksnes Ukraina vaid meie kõigi ühise murega. Ja seepärast on mul hea meel, et Eesti Ukraina-suunalises toetuses on väga tähtis koht just lastel ja nende vaimsel tervisel. Lasteaial, mis Eesti abiga püstitati Ovrutšis ja perekodudes, mis pakuvad turvalist keskkonda kasvamiseks ning paljudes teistes ettevõtmistes, mis Eesti ja meie inimeste abiga Ukrainas teoks saavad. Neis lastes võrsub tuleviku Ukraina, usaldus oma riigi ja armastus oma rahva vastu.

Olen tänulik, et proua Olena Zelenska ja tema loodud fondi väsimatu tegevuse kaudu olen saanud kaasa aidata Ukraina laste olukorra teadvustamisele nii Eestis kui ka rahvusvahelistel kokkusaamistel, viimati ÜRO Peaassamblee servaüritusel, mis keskendus lastele Ukrainas ning mujal maailma sõja- ja konfliktipiirkondades. Möödunud reedel käsitles ÜRO Julgeoleku Nõukogu Ukraina okupeeritud aladele jäänud laste olukorda, mis taaskord tõi laiemasse teadvusesse teema, mida me ei tohi unustada. Laste õigused, mis kätkevad endas ka turvalist lapsepõlve ja kasvamist, on üks kolmest põhiteemast Eesti kandideerimisel ÜRO Inimõiguste Nõukogusse.  

Meie kõigi ülesanne on täna rääkida sellest, et Venemaa süstemaatiline Ukraina laste deporteerimine on väga tõsine rahvusvaheline kuritegu ja me ei saa puhata enne, kui küüditatud lapsed on oma kodudesse tagasi jõudnud. Meie moraalne kohustus on neilt lastelt varastatud lapsepõlv tagasi tuua nii palju kui see meist oleneb, luua uuesti side nende maa, rahva, keele ja identiteediga. Ja seetõttu peame hoidma Ukraina deporteeritud lapsi ja nende tagasitoomist ka pideva rahvusvahelise tähelepanu all. See on vähim, mida teha saame.

Head inimesed!

Niisama olulised kui on sõnad, on ka teod. Ja just täna esitletavas filmis näeme, kui oluline on turvalise koha ja keskkonna pakkumine mineviku traumadest üle saamiseks. Kes meist ei tunneks last, kes on unistanud koerast või kassipojast. Täna linastuvas filmis näeme, et seal, kus inimese kurjus ja julmus on lõhkunud laste usalduse ja julguse tuleviku suhtes, aitavad loomad luua usaldusesilla maailmaga, milles lapsed elavad nüüd ja tulevikus. Seal, kus sõnad saavad otsa – nii nagu selle poisiga Kiievis – jätkavad puudutused, kohalolu ja hoolimine oma tervendavat tööd. 

Tänan filmitegijaid selle olulise teema kajastamise eest ning teid kõiki, kes te panustate igapäevaselt Ukraina ja seeläbi ka meie laste heaolusse ja nende turvalisse tulevikku. Koos suudame aidata, ja seeläbi ka ise tugevamaks saada.

Aitäh teile!