Sirje Karis Lastekaitse Liidu aastakonverentsil „Kuula mind päriselt!“

Austatud aastakonverentsil osalejad! 

Elame müraajastul. Igapäevane infomüra ümbritseb nii täiskasvanuid kui lapsi. Kuidas selles kuulda lapse vaikset sosinat, mis väljendab soovi rääkida, jagada seda, mis südamel? Laps ei räägi oma muredest valjuhäälselt. Täna siin konverentsi kajastatavas Eesti Laste raportis ÜRO Lapse õiguste komiteele toonitavad lapsed ka ise, et nende muresid kuulataks ja neid usutaks. On väga oluline, et oskame märgata laste ka „sõnatut“ juttu ja muret.

Olen kogenud märkamise olulisust, kui olen külastanud SOS Lasteküla perekodusid, lastekodusid ja haiglaid üle Eesti. Aga ka siis kui olen kohtunud Ukraina lastega Eestis ja Ukrainas. Olen kuulnud arvukaid traagilisi lugusid lastest ja nende saatusest, kelle elu on sõda peapeale pööranud ja röövinud neilt lapsepõlve. 1000 päeva kestnud Venemaa agressioonisõda on jätnud miljonid Ukraina lapsed ilma nende elementaarsetest õigustest, sealhulgas haridusest. 

Need on lood, mida ei tohiks 21. sajandi maailmas olla, ent paraku on. „Emme, millal sõda Ukrainas lõpeb? Emme, ma kardan, et sõda tuleb siia,“ ei peaks olema 10-aastase Eesti tüdruku küsimus ja hirm. See on sama hirm, mis oli 1940. aastatel meie emadel ja vanaemadel, mille lugusid oleme kuulnud oma suguvõsades. Haavad, mille on löönud lahti sõda või muu katastroof, annavad endast valusasti märku veel pikalt, isegi kui elu näib olevat taastunud ja rahunenud. Lugege, kuidas on kodust kaugele paisatud lapse tundeid kirjeldanud näiteks Elin Toona ja Ilon Wikland. Sama tunnevad praegu ilmselt tuhanded Ukraina, Süüria ja teiste konfliktipiirkondade lapsed. Me ei saa lasta ajalool korduda. Ei siin, ei mujal maailmas. Ukraina laste tulevik mõjutab ka meie laste tulevikku. Ja seepärast olen omalt poolt teinud kõik endast oleneva, et laste ja nende õiguste teemasid hoida rahvusvahelise tähelepanu all. Olgu siis tegemist sõjast mõjutatud laste, nende vaimse tervise, hariduse ja iseäranis huviharidusega seoses. 

Miks ma sellest täna siin räägin? Sellepärast, et maailmas toimuv peegeldub ka meie lastes – nende mõtetes ja nende küsimustes.  Meie, täiskasvanute, roll on kuulata, arutleda ja selgitada, lapse arvamust hoolivalt kuulata, et laps tunneks, et on austatud ja tõsiseltvõetav vestluspartner. Sealt sünnib vastastikune usaldus ja lugupidamine, millest meie ühiskonnas sageli vajaka jääb. Eesti laste eelpool nimetatud raportis tõdeb üks laps: „Paljud suuremad lapsed ja täiskasvanud ei austa väiksemate laste arvamusi, kuigi neil on ka häid ideid“. Kui laps tunneb, et tema mõtted ja tunded on päriselt kuuldud ja mõistetud, kasvab temas usaldus iseenda ja teiste vastu. 

Head kuulajad, kui me ei suuda üksteist olgu siis kodus, koolis, töökollektiivis või mujal  kuulata, ei teki ka sidusat, tugevat ja hoolivat ühiskonda. Seepärast on mu soov lihtne - õpime kuulama. Päriselt. Ja näitame sellega lastele eeskuju isegi siis, kui meie oma lapsepõlve kogemused on teistsugused.  

Lastekirjandusest tuttavaid tegelaskujusid, Mary Poppinsit, Karlssonit ja ühe väikse poisi igatsusest sündinud Vanaema Õunapuu otsas iseloomustab üks ja sama joon – nad oskasid kuulata ja nad võtsid laste jaoks aega. Võtsid lapsi tõsiselt. Kolme lapse ema ja viie lapselapse vanaemana olen sama meelt – last tuleb kuulata. 

Lapse kuulamiseks pühendatud aeg on investeering nende vaimsesse tervisesse, heaolusse ja turvatundesse. Soovin, et igal lapsel oleks vähemalt üks täiskasvanu, kellega ta sõltumata teemast julgeb kõik südamelt rääkida. 

Suur aitäh Lastekaitse Liidule, et olete tänavu otsustanud sel ääretult olulisel teemal rääkida nimelt rahvusvahelisel laste õiguste päeval! Muudatused saavad alguse märkamisest, kuulamisest, sõnast. Soovin, et iga osaleja nopiks konverentsilt kaasa vähemalt 2-3 uut ideed ja mõtet, kuidas lapsi kuulata nii, et see teeks head lastele, meile endile ja meie ühiskonnale. 

Tänan teid tähelepanu eest!