Sirje Karis kolmandal riigipeade abikaasade tippkohtumisel Kiievis

Дорогі сім'ї, дорогі матері,

head Ukraina sõbrad!

Lapsed ja noored on meie elanikkonna üks kõige haavatavamaid rühmi. Statistikast avaldub tugevalt asjaolu, et teismelised pistavad vaimse heaolu probleemidega sageli rohkem rinda kui ükski teine vanuserühm. Mõne eluaegse seisundi juured on lapsepõlvekogemustes. Sellepärast on meie püha kohus pakkuda lastele parimat tuge, et nad suudaksid ees seisvate probleemidega toime tulla, ja sealjuures ennetada võimaluse korral tulevasi terviseprobleeme.

Nii valitsused kui ka kodanikuühiskond peaksid võtma rohkemaid meetmeid, kuid üksikutest algatustest ei piisa. Meie strateegia peab põhinema kõikehõlmava tugisüsteemi loomisel, mis tähendab kõigile kättesaadavat ja vajadustele vastavat abi. Eesti on kogu hingest pühendunud sellise süsteemi ülesehitamisele.

Ehk tuleks kasuks, kui kujutada neid vaimse tervise teenuseid ette püramiidina. Selle tipus on professionaalne abi, mida pakuvad psühhiaatrid ja kliinilised psühholoogid, kes on pädevad lahendama raskeid juhtumeid. Et vältida enamiku probleemide eskaleerumist tasemele, mis nõuab sellist professionaalset sekkumist, on hädavajalik edendada teenuseid selle püramiidi madalamatel tasanditel – nimelt kogukonna tasandi teenuseid ja algatusi, mis on mõeldud meie inimeste psühhoemotsionaalse vastupanuvõime suurendamiseks.

See väljendub haridusparadigmas, kus lastel on vahendid, mis võimaldavad neil oma emotsioonidega toime tulla, probleeme ära tunda ning abi osutada. Sama kehtib ka lapsevanemate ja haridustöötajate kohta.

Kuigi on ahvatlev süüdistada meie noorte probleemides internetti ja sotsiaalmeediat, peame esmalt vaatama peeglisse ja küsima endalt, kas oleme tõesti andnud endast parima, et meie lapsed tunneksid end turvaliselt ja toetatult. Kas me oleme loonud keskkonna, mis soodustab nende vastupidavust nii digitaalsete kui ka päriseluliste stsenaariumide keerukusega toimetulekul?

Kutsugem kõiki üles looma sõprade ja pereliikmetega häid suhteid. Rohkemaid haljasalasid linnades, spordirajatisi, turvalisi keskkondi sõpradega koosviibimiseks.

Laialdaselt kättesaadavaid mitteformaalse hariduse ja kultuuriasutusi, näiteks muuseume – neil kõigil on vaimse heaolu toetamisel keskne roll, mis jääb tihti tähelepanuta.

Seega peame tunnistama, et meie poliitikakujundamise iga tahk tuleb alati paigutada vaimse tervise konteksti. Igasugune poliitika võib olla ja peakski olema vaimse tervise poliitika.

Eestis oleme leidnud hea mudeli, mille raames teeb valitsus ulatuslikku koostööd valitsusväliste organisatsioonidega. See koostöömudel ei ole mitte ainult loonud elanikkonna, sealhulgas noorte jaoks suurepäraseid teenuseid, vaid muutnud ka ühiskonna suhtumist vaimsesse tervisesse.

Samuti nägime, et selliseid koostöösuhteid, mis hõlmasid muu hulgas eraettevõtteid, loodi kiiresti ka Ukraina sõjapõgenike vaimse heaolu toetamiseks. Nendesse algatustesse on kaasatud ka Ukraina psühholoogid, kes olid sunnitud oma kodumaalt lahkuma ja leidsid elukoha Eestis. Nendeta ei oleks me saanud pakkuda nii palju abi, kui meil on praegu võimalik anda. Ees on aga palju tööd, sest trauma on äärmiselt ulatuslik ning ilma viivitamatute meetmeteta võib see avaldada kestvat ja kahjulikku mõju nende inimeste elule, keda see kohutav rünnak Ukrainale mõjutas.

Sellepärast on see konverents väga päevakohane ja teretulnud üleskutse tegutsemiseks, sest meie laste ja noorte vaimse heaolu tagamine on meie põlvkonna üks tähtsamaid kohustusi. Üheskoos saame luua tulevaste põlvkondade jaoks helgemat ja vastupidavamat tulevikku.

Oleme täna siin, et ehitada Ukraina lastele rahulikku ja helget tulevikku.

Бажаю усім українським дітям мирного і сонягмого майбутнього!

Дякую.