- Reset + Prindi

Kersti Kaljulaid: liiga väike osa maailmas loodavast rikkusest kulub palkadeks, Eesti Ekspress

14.07.2021

Viimaste nädalate maksudebatt maadleb küsimusega, kuidas tulevikus katta Eesti riigi üha kasvavaid kulusid. Vabariigi president Kersti Kaljulaid kirjutab, mis maailma majanduses on muutunud ja mida see tähendab Eesti maksupoliitika tulevikule.

Millised on suured suunad, mis maailma majandustes ja ühiskondades toimuvad? Kuidas nendest suundumustest meie Eestile parim võtta? Kas saame kuidagi teha kiiremaid ja paremaid otsuseid, mis hea suunatajuga väikese ja paindliku riigi majanduskasvu pikaks ajaks tagada suudavad?

Kuigi rahvaste varade edetabel näitab rootslaste jõukust ja soomlaste allajäämist ning eestlaste keskmiseks varade suuruseks mõõdetakse umbes 78 000 eurot, on tegelik elu reaalses maailmas keskmise inimese jaoks ikka keskmiselt sama – see summa näitab riigi eluaseme keskmist hinda, mitte midagi muud.

Ja keskmiselt peavad inimesed võtma järjest suuremaid ja pikaajalisemaid laenuriske, et endale oma kortereid lubada. Stockholmis käib korraliku elamisega koos juba ammu põlvkondadevaheline laen. Kiire on korterite hinna tõus ka Tallinnas, kiirem kui paljude heade ja haritud, aga keskmiselt tasustatud ametites töötavate inimeste palgatõus. Pääs kinnisvararedelile, et soetada endale see elus peamine ja ainuke suurem vara, muutub järjest keerulisemaks.

Alguses juhtus see maailma suuremates linnades vähem koolis käinud inimestega. Nüüd juba haritud spetsialistidega, kes töötavad kõigi jaoks ülivajalikes ametites – õpetajad, politseinikud, meditsiiniõed, hooldustöötajad, lasteaiakasvatajad ja nõnda edasi. Rahatrüki tingimustes eelkõige kinnisvarahindades akumuleeruv makromajanduslikult ilus rikkus lükkab järjest enam hea haridusega inimesi hea järje pealt maha. Suurtes linnades ei suuda inimesed enam eluasemekulusid katta ei ostes, ei üürides.

 

 

Aastakümnetega on see trend süvenenud. Kuid üha enam on paljud demokraatlike riikide liidrid mõistnud, et tõusulaine kõiki laevu ei tõsta. Vähemalt mitte iseenesest.

 

Riigid on püüdnud seda arengut pidurdada, ehitades ja andes inimeste kasutusse sotsiaalkortereid. On pakutud ka turuhinnast soodsamat väljaostuõigust teatud aastate möödumisel. Kuid selline eelarve kaudu ümberjagamine tekitab paratamatult ebavõrdsust juurde – vähestele jätkub. Enamasti on lahenduseks igavese riigiüürilise staatus. Mõnel pool püütakse riikliku sunniga väikseid palku kõrgele kippuva üürihinnaga vastavusse viia ja piiratakse seda, palju keegi üldse tohib üüri küsida. Ühesõnaga, selle asemel, et tegeleda peamise probleemiga – liiga väike osa loodavast rikkusest kulub palkadeks –, korjatakse maksud kokku laia maksubaasi pealt eelkõige selleltsamalt vaesuvalt keskklassilt ja leiutatakse meetmeid, mis aitavad väikest palka kompenseerida.

Kõige madalamapalgalistele makstakse vahel isegi riiklikku palgalisa, näiteks Suurbritannias.

Mida sellega saavutatakse? Poliitiku selgitus oleks, et aidatakse inimestel keerulises majanduskeskkonnas toime tulla, tagades üksiti ka odava tööjõu kättesaadavuse riigi kallimates piirkondades.

Aga tegelikult? Tegelikult võetakse inimestelt tükike väärikust, teadmine, et õpitud ametis on võimalik ise toime tulla, ise vara soetada, ise lapsed koolitada ja vanaduspõlveks säästagi. Ja antakse tööandjatele, teiste seas riigile, võimalus maksta palka, mis ei vasta turuhinnale. Sest aus turuhind peaks olema selline, mis tagaks kas või tagasihoidliku, aga siiski toimetuleku – eluase, laste haridus, tervishoid, mõned lihtsad rõõmud.

 

Kuidas maailm sellisesse olukorda on jõudnud? Vist lihtsalt vähehaaval kasvanud. Elukalliduse tõus ei ole kuskil riigis ühtlane, palkade mahajäämus algas hiilivalt ja vähese kooliharidusega ühiskonnaosas. Toetused olid paljudes riikides populaarne ja kiire meede. Vähehaaval kukuvad keskklassi vagunist välja juba ka haritud inimesed, kiiremini suurtes linnades.

Toetustest sõltumine, riigi üüri­korterid ja muu muutub tavapäraseks. Keegi enam ei küsigi, miks ikka on nii, et tööjõu täiskulu katmise kohustust ei võta endale tööandja, vaid teeb seda riigiga kahasse. Arenenud riikides on see hiiliv protsess kestnud nii kaua, et keegi ei mäletagi aega, kui rongijuht või tehasetööline jaksas osta laenuga majakese, toita pere ja lubada endale elu, mida täna näiteks Prantsusmaal kutsutakse les trentes glorieuses – kuldseks kolmekümneks (1945–75). See oli aeg, kui tootlikkuse kasv võimaldas üha paremini maksta elamisväärset palka ja seda tehtigi.

Millal algas allakäik ja palkade stagnatsioon? Eks ta siis tekibki, kui riigi sekkumine saadab vale signaali. Riik hakkas kandma osa tööjõu täiskulu hinnast, et ettevõtted saaksid maksta pidevalt madalamaid palku. Nii ta läks.

Vaba turumajanduse pooldajana olen palju mõelnud, kuidas seda asja parandada saab. Ilma riikliku sekkumiseta. Aga kokkuleppel riigi ja tööandjatega – teie maksate normaalset palka, siis meie ei pea tõstma makse selleks, et kompenseerida teile tööjõu hinda!

Seda mõistes saame teha esimesed sammud sinnapoole, et Eesti, kes ei ole kaugeltki nii sügaval soos kui paljud muud riigid – ka Tallinnas saab veel kahe õpetajaga pere osta korteri ühe põlvkonna tööea piiresse jääva laenuga –, saaks pidama enne, kui inimeste eneseusk ja süvenev lootusetus ennast õpitud ametiga ise, riigi toeta ära majandada ka meil kaob. Paljud ei oskagi mujal muud teha, kui blokeerida autoteid või toetada Brexitit või muid paljulubajaid, kelle pakkumine tegelikult ongi: senine süsteem teid õnnelikuks ei teinud, laseme selle õhku ja ehk tõmbate te uues revolutsioonilises ümberjagamislaines pikema kõrre.

Konservatiivina loodan väga, et Eestis me nii kaugele ei jõua, et kollased vestid selga tõmbame või valdavalt täiesti visioonituid, aga ülilihtsustatud ja täitmatuid lahendusi pakkuvaid poliitikuid valima hakkame.

 

Teine suur trend, mis maailma majandust praegu ümber kujundab, on töö olemuse muutumine. Muutub vorm ja muutub sisu.

Kui ma ühes 2017. aasta kõnes ütlesin, et 20 aasta pärast võitlevad inimesed selle nimel, et elada Räpinas, peeti seda naljaks. Pandeemia näitas aga meile kõigile väga kiiresti, et töö on üha vähem füüsilise asukohaga seotud. See trend on maailmas hoogu kogunud juba viimase kümnendi ja tänaseks on vähemalt kolmandik, aga mõnel pool juba pool tööst tehtav kaugelt. Nii meil kui mujal.

Me näeme oma silmaga, kuidas toimub globaalse teenusteturu teke, milles Eesti kui maailma kuulsaim digimajandus kahtlemata osaleb. Siin on ühelt poolt vaja anda oma panus, et rahvusvahelised kokkulepped ei hakkaks digiteenuste turgu asjatult piirama. Meid ses vallas kuulatakse, sest Eesti on juba ammu enne pandeemiat rääkinud töökoha ja töö tegemise koha vahelise seose lõdvenemisest. Pandeemia tõestas ka umbusklikele, et meil oli õigus.

Lähikümnendil, vastavalt viimase aasta kogemusele, julgevad nii riiklikud kui erasektori tööandjad jõuliselt suurendada distantstöö osakaalu ja sealtkaudu oma ettevõtluskulusid vähendada kas või büroopindade arvelt. Tekkivad uued töövormid muudavad heade oskustega töötaja globaalselt konkurentsivõimeliseks. Meie tööturg saab üha enam täiendust inimeste kujul, kes pole oma jalga kunagi siia tõstnud. Meie inimesed teevad kodust lahkumata töid, mille tellija, kliendid või enamasti mõlemad on teisel pool maakera. Tootmisahelad muutuvad tööstuses nii nagu sajand tagasi põllumajanduses – kuni tootva tööjõu osakaal kahaneb samuti 3–5 protsendini töötajate arvust, nagu see juhtus põllumajanduses. Aga toiduga sehkendajate arv on ju endiselt suur, palju suurem kui otseselt põllul rügajate hulk? On. Kokkadest ja sommeljeedest toitumisnõustajateni.

Ennustan sarnast pööret töötlevas tööstuses – viimase etapi, asja füüsilise välja printimisega jääb tegelema üha vähem rahvast ja üha rohkem roboteid. Eelnev ahel – disainist turunduse ja teeninduseni – muutub kohaneutraalseks. Tootmine regionaliseerub – rasket asja on kulukas kaugele vedada ja robotite kõrvale on vaja nii vähe inimesi, et tööjõu hind tootmise kohas muutub ebaoluliseks. Aga tootmisahel, selle immateriaalne osa, globaliseerub.

Keegi nendest muudatustest võidab ja keegi ka kaotab, nagu ikka tektooniliste muutuste korral. Võitjaks on tavaliselt kiired kohanejad, kaotajaks kõik need teised. Meil tuleb ennast oma europotsentristlikust maailmapildist välja kaevata ja mõista, et mitte alati pole maailma suurimad ja rikkamad majandused olnud need, kes seda praegu on.

 

Kuidagi peame saavutama selle, et Eesti inimesed valiksid elukohaks Eesti sõltumata sellest, kus on nende töökoht. Ja samal ajal nii, et inimesed, keda Eesti ettevõtjad tööle võtavad, saaksid panustada oma kodumaa ühiskonda ja ka meie ühiskonda, kus nad töötavad.

 

 

Peame olema valmis pakkuma riigi teenuseid oma kodanikele globaalselt, vaatamata sellele, kus nad parasjagu elada otsustavad. Tuleb tunnistada, et oleme sellele lähemal kui ükski riik maailmas. Milline riik veel kõneleb üleilmakoolist, et kõik lapsed saaksid emakeelset haridust ka mujal elades? Vaja vaid sõnadest tegudeni jõuda. Milline riik veel lubab oma kodanikel demokraatlikus protsessis osaleda distantsilt, e-valimiste kaudu, alates aastast 2003?

Milline riik veel lubab oma kodanikul riigiametitega suhelda 24/7 ja mis tahes punktist kogu maakeral?

Oleme loonud meeletu konkurentsieelise. See kestab ikka veel, aga mitte kaua. Peame oma globaalselt töötavale kodanikule olema riik taskus, turvatunde tagaja, asugu ta parasjagu kus iganes. Ja samas peame olema elukeskkonnana nii hea, et ta eelistaks elada vähemalt suurema osa ajast siin, emakeelses keskkonnas, puhtas looduses, vabas ühiskonnas, kus enda elu ära administreerimine on maailmas kõige kergem. See muide pole üldse väheoluline, aga selgeks saab peamiselt alles siis, kui oled olnud sunnitud omale internetiühendust või pangakontot mõnes teises riigis vormistama.

Ja teisalt – meie majandus vajab kasvamiseks uusi töötajaid, aga tänapäevasel globaalsel teenusteturul saame neid palgata kogu maailmast. Ka neile inimestele, kes valivad töö Eestis, aga ei tule siia kunagi kohale, peab olema mingisugune pakett teenuseid, mida nad siinse maksumaksjana saavad oma kodus tarbida. Milline see pakkumine neile inimestele on, tuleb välja nuputada. Meil on need inimesed ka juba olemas, kelle käest küsida, millised on nende ootused ja vajadused, et Eesti võiks neile jääda töötamiskeskkonnaks pikaks ajaks. Need on meie 80 000 e-residenti, kellest väljaspool Eestit elab X. Niisiis – ka siin näeme me palju kaugemale kui meie parimad sõbrad ja naabrid, Euroopa rikkaimad, aga võib-olla mitte nii kiired muutustega kohanejad riigid.

 

Mida veel on vaja? Head haridust, muidugi. Selleta lihtsalt ei saa meie kodanik globaalses konkurentsis hakkama. Ja kuigi Eesti on küll väike, käriseb vahe eri piirkondade vahel me riigis igas valdkonnas järjest suuremaks. Pikas vaates ei ole ka Tallinna enda huvides olla Eesti ainus elamisväärne omavalitsus – konkurents ruumi pärast muudab elu Tallinnas mõne järgneva kümnendiga nii kalliks, et ka täitsa jõukad, saati siis keskmist tulu teenivad kaaskodanikud enam pealinnas elada või vähemasti kinnisvara soetada ei jaksa. See teeb linlased närvilisemaks, õnnetumaks, ebakindlamaks – tegelikult on ka Tallinna huvides toetada Eesti ühtlast regionaalset arengut, eriti kui töölaua füüsiline asukoht pole paljudel elualadel enam määrav.

Me vajame ka ettevõtete suuremaid investeeringuid innovaatilistesse projektidesse. See aitab kohaneda klassikalisel majandusel uute tingimustega, kus töötajad tootmises on sama haruldased kui põllutöölised tänases majanduses. Start-up-sektori pärast ma ei muretse, nemad on kogu meie majanduse innovatsioonikiirendi ja eestvedaja nagunii. Ükssarvikud – vähemalt miljardi euro suuruse väärtusega ettevõtted – poegivad Eestis üha sagedamini ja sünnitavad uusi lootusi, sest Eesti majanduskeskkonnana on praegu nende rahale atraktiivne. Aga seda atraktiivsust tuleb hoida. Haritud ja avatud peame olema, siis see püsib. Tuleb luua turvaline dokk kõigile, kes soovivad, et just Eesti pakuks neile, olgu nad ettevõtjad või töötajad, toimetamiseks ja majandamiseks parimat pinnast.

Need inimesed, kes sellises Eestis või sellise Eesti jaoks mujal loovad lisandväärtust, annavadki meile võimaluse hoolitseda kultuuri, hariduse, turvalisuse, tervishoiu ja muu eest, mis teeb riigist heaoluriigi. See on majandus, mis võimaldab meil seista oma keele, kultuuri ja rahvuse säilimise eest läbi aegade.

Nii et meil on valikuid. On ka valik mitte midagi teha, muganduda, nautida seda, kuhu oleme jõudnud. Tõsi, paljude Eesti inimeste jaoks on see päris hea koht, kuhu oleme jõudnud, ning on üsna kindel, et ka mitte midagi tehes läheb edukate seast taandumiseks kindlasti sama kaua, kui läks nende hulka tõusmiseks.

Teine valik on aus ja edasiviiv. Tunnistada, et muutmata jätkates on taandareng vältimatu, sest kusagil – Ukrainas, Moldovas, Rwandas – on ka need, kes täna peavad rabelema oma tuleviku majandusedu nimel alles nii, nagu meie 30 aastat tagasi. Kusagil on põhjamaad, kes on näidanud, et rikas ei pea olema laisk mõtleja – Soome, Rootsi ja Taani oma suurte teadus- ja arenduskulutustega. On Saksamaa, kes kindlasti on õppinud oma mõne kümnendi taguste tööturureformide edu najal, et pidev süsteemne töö majanduskeskkonna parema toimimise nimel on eduks vältimatult vajalik. On Prantsusmaa, kes maitseb esimesi vilju oma arglikest reformidest, mis võivad innustada nendega juba kiiremini jätkama. Kreeka, kus populistlikema liidrina alustanud peaminister Tsipras suutis läbi viia mitte ainult valusad, vaid ka tulevikus edu tõotavad muutused stagneerunud avalikus sektoris. Iirimaa, kes ennast eelmises majanduskriisis leides avalikus sektoris töötamise atraktiivsust kõvasti alandas ja niimoodi oma majanduse konjunktuuri jõudsalt parandas. Ja nii edasi. Maailmatäis ideid, mõtteid, püüdlusi.

 

Aga kuidas siis jõuda olukorda, kus tööjõu täiskulu sisalduks palgas ja riik ei peaks omalt poolt turgu moonutades seda katma?

Esmalt peame mõistma, et palga maksmine täiskulu ulatuses on tervikuna odavam, sest ära jäävad mõttetud administreerimiskulud subsideerimiseks vajaliku raha kogumiseks ja jaotamiseks. Makskem lihtsalt palka, mis aitab teie töötajatel toime tulla, arvestades piirkonna elukallidust! Milline see palk on – ongi selline, et inimene saab lapsed koolitatud, eluaseme ühe inimpõlvega soetatud, tarbida kultuuri ja muid väikseid elumõnusid. Keskmise haridustasemega enam-vähem keskmiselt, kõrgemaga pisut paremini. Sellist palka peab maksma nii riik kui erasektor, mõlemad. Pidevalt tuleb jälgida, et me sotsiaalse turvatunde sildi all ei vajuks sellesse mutta, kust head rikkad naabrid hakkavad peagi välja rabelema, sest teisiti nad ei saa. Süsteemis pettunud kodanike hulk on liiga suur.

Miks see peaks juhtuma, vaba turu tingimustes? Kuhu kaob ettevõtete suurem jõud turul? Vastus on lihtne – hästi haritud töötaja on palju tugevam läbirääkija tööturul, sest ta turg on globaalne. Ta ei pea Eestis töötama, kuigi tahab Eestis elada. See aitab.

Kas teisiti ei saa? Üha enama riigi sunni ja sekkumisega kindlasti mitte. See tekitab vaid uusi moonutusi. Selliseid, mille peale mina täna ei tule. Aga meie ettevõtjate sotsiaalne vastutustunne on kasvanud. Ka neile läheb korda, et töötaja oleks rahul ja uhke selle üle, et suudab oma tööst ära elada ega pea riigi antud toetustest sõltuma. Muidugi saavad nad väga hästi ka aru, et maksta makse selleks, et riik selle teistpidi tööjõukulu subsiidiumideks välja käiks, on mõttetu bürokraatia ja raiskamine. Maksame parem kohe korralikku palka, nii hoiame ära maksutõusud ja riigi paisumise üle mõistliku määra!

Vaat selline saab olla 21. sajandi võitjariik Eesti.