- Reset + Prindi

President Kersti Kaljulaid: ma ei tee plaane, Lääne Elu

President Kersti Kaljulaid: ma ei tee plaane, Lääne Elu © Arvo Tarmula

15.05.2021

President Kersti Kaljulaidi ametiaeg lõpeb peagi, kuid täpsemat plaani, mis edasi saab, presidendil pole. Sellegipoolest ütles riigipea, et ei ütle kunagi oma riigile ära.

Valitsus on kohe koroonapiiranguid leevendamas. Tulevad need õigel ajal?
Me ei tea seda keegi. See paistab alati tagantjärele. Võime teha prognoose, aga kui vaadata terves maailmas viiruse lainete liikumist, siis alati ei ole võimalik seostest aru saada.

Kas piirangud olid vajalikud?
Kui numbrid on läinud üles ja me oleme rangemad piirangud kehtestanud, siis numbrid tulevad alla. Ma jagan peaministri seisukohta: kui näeme, et asjad lähevad halvemaks, peame ise hakkama eemale tõmbuma; kui me näeme, et lähevad paremaks, siis loobume piirangutest.

Eelmisel kevadel ja ka nüüd on näha, et rahva ohutaju langes enne, kui piirangud kaotati. Mõistlik oleks teha nii, nagu valge raamat edastab – kui hommikul näeme, et nakatunute arv on kasvanud, siis mõtleme oma käigud läbi. Kui mõni koht on lahti, aga seal on palju inimesi, siis ei lähe sinna. Kui minu jaoks ei ole mõne teenuse tarbimine nii oluline, siis riskin teatriga, aga ei riski spaaga.
See oleks kõige ilusam, kui suudaksime oma kodanikke informeerida ja lasta neil ise otsustada ja vastutada. Ma loodan, et kasvame selleni vähehaaval. Ei ole põhjust arvata, et viirus täitsa ära kaob.

Samas on vandeadvokaat Allar Jõks valitsuse koroonapiirangute tõttu kohtusse kaevanud ja veidi varem protestisid inimesed NETSi (nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse) pärast.
NETSi protest oli huvitav. Tuleks minna aasta tagasi, kui muutsime hädaolukordade seadust. Vanasti ütles seadus, et terviseameti ettepanekul võib kohalik omavalitsus või riik üleriigiliselt teha poliitilise otsuse, et midagi piirata, keelata, laiali saata. Seda ei saanud teha terviseamet. Ma ei tahtnud hädaolukorra seadust üldse välja kuulutada, pidasime arutelusid valitsusega ja jõudsime sinnani, et kui pandeemia on läbi, tuleb teema juurde tagasi tulla ja vaadata, kuidas uus mudel töötab.
Kohe hädaolukorra seadus ei töötanud, oli näha, et inimesed tajuvad ebaõiglasena seda, kui terviseamet tuleb ütlema, et peate ära minema ja politsei jõustab selle. Vabadusi piiravaid otsuseid peab saama teha läbi poliitilise otsuse. Ma ei mäleta, et keegi peale minu selle seaduse vastu protestinud oleks. Välja kuulutada ta tuli, sest põhiseadus ei ütle midagi selle kohta, kui poliitik tahab oma võimu ära anda.
Protest tekkis väiksema koha peal – terviseameti võimaluse kohta lasta politseil ametiabi korras end aidata. Kompromissi tulemusena ei ole piirangute rakendamiseks vaja poliitilist otsust, aga selleks, et saaks appi kutsuda politsei, tuleb teha poliitiline otsus – see on veel veidram ahel. Seadus vajab pärast seda, kui oleme kriisist väljunud, uuesti lahti võtmist.
Kui on tegemist inimeste õiguste ja vabaduste piiramisega, peab olema korrektselt tehtud poliitiline otsus. Kui olukord nõuab mingisuguste piirangute rakendamiseks seaduse muutmist, siis riigikogul on volitused tegeleda piiramiste ja keelamistega. Neid asju ei tohi ühelgi juhul teha üle jala.
Nii palju, kui olen aru saanud, on küsimus selles, kas asju on aetud seaduslikult. Me jäämegi pandeemiast tulenevalt neid õiguste arutelusid mõneks ajaks pidama, ja see on hea.
Võtme kasvõi vaktsineerimise vabatahtlikuse. On ka üleeuroopalisi kohtuotsuseid, mis ütlevad, et on lubatav nõuda laste vaktsineerimist, kui nad lähevad lastekollektiivi. Selle valguses on selgem arutelu, kas vaktsineerimist saab teatud oludes, teatud ametites või üleüldse kohandada üldise kohustusena, et tagada üleüldine hüve.

Kas Eestis peaks olema vaktsineerimine kohustuslik?
Seda saab ainsana arutada riigikogu. Minul on oma arvamus, aga see ei loe. Riigikogu on see, keda oleme volitanud meie õiguste üle kaaluma ja seadustega määrama, kuidas me neid reguleerime.

Teil hakkab ametiaeg varsti läbi saama.
Nii on. Aeg on kiiresti läinud.

Millised edasised plaanid on?
Ma ei tee plaane. Töötan viimase päevani selles ametis ja lähen sealt edasi. Need väärtused ja põhimõtted, mille eest olen seisnud, nende eest seisan edasi.

Uuesti kandideerida te ei plaani?
See küsimus ei ole mulle. Põhiseaduse assamblee on nii tahtnud, et see küsimus oleks riigikogule. Olen selgelt öelnud, et mina oma riigile kunagi „ei” ei ütle.
Mõtlesin selle selgeks, kui peaminister Laar mind enda juurde tööle kutsus. Ma ei tahtnud öelda „jah”, aga me olime unistanud, et Eesti oleks iseseisev ja vaba. Mõtlesin, et kui minu riik kutsub mind, kuidas ma siis ei lähe. Olen sama põhimõtte järgi elanud ja see on mind siia toonud. Aastal 2016 oli olukord sarnane – mina oma riigile kunagi „ei” ei ütle.

Kui keegi esitab kandidaadiks, siis kandideerite?
See ei ole päris nii, fraktsioonid peaksid püüdma leida konsensuse ja kokkuleppe, kuidas nad näeksid presidendi rolli Kadriorus – kes võiks seda sisustada ja kanda. Arvan, et tegelikult ei ole väga mõistlik, et korraldame kampaaniat, mis näeb välja nagu otsevalimiste kampaania, olukorras, kus meil ei ole otsevalimisi.

Kas Eestis peaks olema presidendi otsevalimine?
Minu arvates ei. Olen parlamentaarse riigikorra toetaja.
Presidendi roll on seadusega kitsalt määratletud. Presidendi roll on kaitsta põhiseadust ja ei saa salata, aastal 2016 ei osanud ma arvata, et põhiseadus võiks järgmisel viiel aastal nii palju kaitset vajada, kui ta nüüd on vajanud. See on põhiseadusest tulenevalt minu tööülesanne.
Muus osas on see üsna vabalt sisustatav amet ja kõik presidendid on seda erinevalt sisustanud.

Kuidas vaataksite viimasele viiele aastale tagasi?
Nii vaatangi, et iga roll kujuneb nii näitleja kui ka ümbritseva keskkonna koosmõjul. See viisaastak oli selline, kus tuli meelde tuletada, mida oleme kokku leppinud põhiseadust vastu võttes – universaalsed inimõigused, kõik on seaduse ees võrdsed, me ei sildista ega diskrimineeri.

Siin mõtlete eelkõige eelmise valitsuse peale?
Jah. Seda arutelu pole meil tulnud pidada varasemate presidentide ametiaegade jooksul. See on olnud minu rolli määrav ja kujundav, sest konstruktiivne saab olla siis, kui väärtusbaas on üks.
Rahvusvaheline koostöö põhineb ühisel väärtusbaasil. Me ei saa seda kõrvale jätta ja teha ikkagi koostööd. See lihtsalt ei toimi. Selles mõttes on olnud kindlasti keerulisem, kui oleksin viis aastat tagasi arvanud.
Samas on olnud tore ja huvitav, kuidas Eesti rahvas on olnud valmis mõtteid vahetama ja ideid arutama. Suured kõned, mida ma kindlasti ise kirjutan 24. veebruaril, 20. augustil ja 31. detsembril – nende kirjutajaks on tegelikult Eesti rahvas, sest kõik teemakäigud ja -käsitlused tulevad vestlustest, mida pidanud olen.

Olete kokku ka lugenud, mitu korda eelmises valitsuses pettusite?
(Naerab.) Ma arvan, et ei ole kindlasti, aga see ei ole pettumuse küsimus.

Mis see on?
Arvan, et see on see, mis on põhiseaduses kirjas – president seisab selle eest, et Eesti põhiseaduslikke väärtusi ei tallataks jalge alla. See ei ole pettumine milleski, kelleski või kusagil. See on arutelu inimestega, kes ei jaga neid väärtusi, mis on meie põhiseaduses kirjas. Väärtused on ülimad. See ei ole sisepoliitiliste valikute koht.
Kõik presidendid on pidanud aeg-ajalt tagasi lükkama mõne seaduse, sest see ei ole nende hinnangul kooskõlas põhiseadusega; küsima riigikohtust arvamust. Presidendi enda seisukoht on vähem oluline. Kui on näha, et ühiskonnas tekib diskussioon, kas mõni seadus on põhiseaduspärane või ei ole, siis president on see tööriist, kes viib diskussiooni põhiseaduskohtusse, kus see leiab õige lahendi. President ei lähe riigikohtusse parlamenti või valitsust võitma, sealt saadakse selgust.

Kas praeguse valitsusega olete rohkem rahul?
Minu asi ei ole olla valitsusega rahul või mitterahul. Mul on kindlasti oma arvamus, nagu kõigil kodanikel, aga see on ebaoluline. Minu ülesanne on see, et Eesti põhiseadus kehtiks. Oleme ka eelmiste valitsustega teinud palju projekte koos, näiteks kolme mere fondi loomine. Koostööd saab teha ka erinevatest arvamustest hoolimata.
Koostöö ei ole ainult valitsustega. Kui 2017. aasta 24. veebruaril sai jutuks võetud, et meie ühiskonnas on rohkem vägivalda, kui võiks olla, siis see oli koostöö meie prokuratuuri ja politseiga, sest nemad olid aastaid püüdnud tirida seda pimedat nurgatagust päevavalgele. Presidendi institutsioon on hästi väike, aga tal on võimalik tõsta asju fookusesse.
Kas selle viie aasta jooksul on midagi sellist ka olnud, mis oleks teie meelest võinud olemata olla?
Jaa, kindlasti. Mitte keegi pole mitte kunagi eksimatu. Aga alati võib küsida, kas see sõda vääris pidamist.

Toote mõne näite?
Eks nad ole enamasti teada. Mida oleme Kadriorus ette võtnud, oleme teinud heast südamest, me pole jätnud midagi tegemata, sest avalikkusel on ootused, et sa nii ei teeks. Me ei ole teinud midagi selle pärast, et on ootus, et tingimata nii tuleb teha, ja sellest sünnivadki erinevad arvamused.

Miks te loobusite OECD peasekretäriks kandideerimisest?
Ma selles mõttes ei loobunud. Ühel hetkel oli selge, et OECD jaoks on terav probleem, et ma ei saa tööle asuda suvest. Kui esialgseid läbirääkimisi pidasime, ei tundunud see nii olevat, aga hiljem kujunes suuremaks probleemiks.
See oli Eestile esimene kord minna ja vaadata, kuidas sellised kandideerimised toimuvad. Aru saada, kuidas need protsessid käivad ja nügida OECD agendat, sest kogu maailm elab industriaalajastu maksusüsteemis ja nende põhimõtete järgi, aga meil on digitaalne maailm. Töötada võib üle kogu maailma. Inimesed kolmandatest riikidest või ükskõik kui kaugelt võivad meie juures tööl käia, aga kuidas me neid maksustame, kuidas on nende sotsiaalteenused tagatud ja mis kasu saab too riik, kust ta töötab? See on praegu Eesti majanduse piiraja, millele rahvusvaheline üldsus ei mõtle. Olen kindel, et läbi kampaania nügisime selle teema keset OECD agendat.
Nüüd, kui valitud peasekretäriga rääkisin, selgus, et meie digiteemade ekspertsus on jõudnud OECDsse. Eesti on digitaalse maailma omaks võtnud. Teised riigid ei ole.

Eesmärk sai täidetud?
See eesmärk sai vägagi täidetud.

Artikli veebiversiooni leiate siit: https://online.le.ee/2021/05/15/president-kersti-kaljulaid-ma-ei-tee-plaane/