- Reset + Prindi

Kersti Kaljulaid: „Mul on väga selge plaan. Minust saab president, kui ma ei ole enam Eesti Vabariigi President.“ Õhtuleht

16.04.2021

„Institutsiooni koht ja roll ka pärast ametiaja lõppu on presidendi puhul üsna oluline teema ja ma ei suhtu sellesse üldse kergekäeliselt. Võin kohe täna öelda, et te saate ikka sellele tribüünile, mis mulle jääb, ka pärast minu siit ametist lahkudes loota ja toetuda, et me kindlasti oleme koos ja kindlasti teeme asju, mida on Eesti jaoks vaja ka edaspidi,“ lubab Eesti vabariigi president Kersti Kaljulaid, selgitades, kuidas ta on läbi mõelnud, mida presidendil sobib ja mida ei sobi pärast ametiaja lõppu teha.

Miks on Eestis nii palju lolle?
Mis küsimus see on? Eestis on täiesti toredad ja vahvad inimesed, kellel on palju erinevaid vaateid. Ja mitte ühegi vaate kandja kohta ei saa kasutada sellist sõna.

See on kodaniku küsimus. Eelmise aasta oktoobrikuu „Pealtnägijas“ ütles Pudisoo elanik Peeter Kapten: „Eesti kõige suurem viga on see, et liiga palju on lolle. Ja ongi kõik. See ongi see meie suur viga. Miks neid nii palju on? Ma ei tea. See on juba küsimus geneetikutele, las nad valgustavad siis rahvast.“ Teie lõpetasite loodusteaduskonna geneetika erialal - palun, valgustage rahvast.
Jään selle juurde, et Eestis ei ole see kindlasti spetsiifiline probleem, mida küsija mainis. Mis puudutab geneetikat, siis mul on aeg-ajalt tulnud menetleda, et milline see eestlase genofond on. Aga kui oled ülikoolis õppinud, et isegi inimese ja hiire genofond on suhteliselt sarnane, siis diskussioon spetsiifilise genofondi üle tõenäoliselt ei päde selles kontekstis. Ma jään oma seisukoha juurde - Eesti inimesed on toredad ja armsad.

Sotsiaalmeediasse ja ajakirjandusse vaadates tundub, et igal pool on lollid - parempoolsete arvates on lollid vasakpoolsed, maskikandjate arvates maskivastased, loll olla isegi õiguskantsler, kes ütles, et kõik piirangud polnud ehk mõistlikud. Millest see ikka tuleb?
Kui tõlgime lauset niimoodi, et „ma ei ole sinuga nõus“, siis vist ongi pädev tõlge sellele lausele, mida olete mitu korda kasutanud. On täiesti normaalne, et inimesed on erinevatel seisukohtadel ja ei ole üksteisega nõus. See oleks päris kole, kui kõik oleksid nõus, sest siis oleks ühiskonnas ilmselgelt paljud arvamused nurka ja maha surutud. Aga probleem on selles, et on vaiksed hääled ja on valjud hääled - inimesed koroonapalatis on vaiksed hääled ja inimesed, kes on väga väsinud sellest, mis meie ümber toimub, on valjud hääled. Alati on tähtis teada, et on ka vaiksed hääled, kes ei saa või ei julge enda eest parasjagu seista.

Ehk on hoopis tarkust mitmeid kordi rohkem, mis omakorda tähendab, et kõik, kes on milleski meistrid, tunnetavad kõiki teisi kui lolle. Ka eluülikooli doktorid. Ehk oleme hoopis liiga targad ja ligipääs teadmistele on olnud liiga hea?
Tänu sotsiaalmeedia plahvatuslikule arengule on kõikidel võimalus oma nõus- või mittenõusolekuga jõuda väga paljude inimesteni. See on 21. sajandi maailm, elame sellega. Informatsiooni on tõepoolest palju, aga iga info ei ole tõene ja seetõttu ka selle tarbimine tingimata targemaks ei tee. Üks kriitiline oskus tänapäeval ongi oskus eristada sellist informatsiooni, mida keegi
16 on kontrollinud - näiteks väga head on selle jaoks tasulised meediaväljaanded, et keegi teeks faktikontrolli. Muidugi juhtub sedagi, et nemad veavad meid alt, kuid see tõenäosus on oluliselt väiksem kui nendes väljaannetes, kus ajakirjanduseetika on rakendamata. Seda tasuks kõikidele soovitada - kontrolli oma infoallikat. Raul Rebane ütles hiljaaegu, et kui su ema ütleb, et sa oled imeilus, siis suhtu sellesse väitesse teatud ettevaatusega.

Kui vaatate inimesi, kes on kogunenud kas riigikogu ette või Vabaduse väljakule, et protesteerida näiteks NETSi ehk nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse vastu, siis kuidas teie neid kirjeldaksite?
Seal on palju inimesi, kes on lihtsalt väga-väga väsinud sellest olukorrast. Me kõik reageerime väsimusele ja tülpimusele erineval moel. Eitus on täiesti normaalne reageerimise viis, kui sa ei suuda toime tulla ümbritseva maailmaga.

Aga kuidas suhelda inimestega, kelles on tekkinud/tekitatud usaldamatus kõige vastu, mida n-ö peavoolumeedia kirjutab või mida riiklikud asutused ütlevad?
Nende inimesteni jõuavad kõige paremini lood - lugu üksikisast, kes lebab palatis, sest jõudis haiglaravile hilja, sest ei tahtnud oma last üksi koju jätta. Need lood jõuavad kõikidele kohale. Suhtlemises on hästi oluline näha ja näidata, et igal asjal on mitu poolt.
Aga on üks oluline nüanss. Meile kõigile on kehtestatud palju piiranguid. Mööngem, et vabadus protestida on jäetud - kuni kümme inimest mõistlike vahedega. See on lubatud. Eestis ei pea õues distantsi hoides maske kandma. Seegi ei ole tänases Euroopas iseenesestmõistetav. Aga peame mõistma ka seda, et kui on ikkagi oht, et väljutakse kokkulepitud reeglite raamest, siis peame olema valmis näitama ülejäänud osale ühiskonnast, et meid kõiki koheldakse võrdselt.

Kas näidati õigesti?
Inimesed ei mõistnud politsei taktikat, kuid mina saan aru, mis see taktika on - kui sa oled nähtav, siis aitab see juba iseenesest ära hoida korrarikkumisi. Teisest küljest saan aru nendest inimestest, kes ütlevad, et see pilt oli neile ebameeldiv, isegi hirmutav. Jällegi pole ühte ja head seisukohta.
Aga ma tahaks selle protesti algolemuse juurde tagasi tulla. Mina protestisin juba aasta tagasi, kui meil NETSi esimene kord muudeti. Kuulutasin selle seaduse küll välja, sest meie põhiseadus kaitseb meid poliitikute võimuhaaramise eest, aga ta jätab meid kaitseta selle eest, kui poliitikud tahavad võimu ära anda ametnikele. Ja jääb segaseks, kes edaspidi seda võimu rakendab - kes siis ikkagi tahab laiali ajada mõne kogunemise mõnel eramaal. Poliitiline vastutus on hästi oluline ja tegelikult tuleks astuda kaks sammu tagasi ning vaadata toona tehtud seadusemuudatusi, sest juba näeme, kuidas uus mehhanism on toiminud - inimesed on segaduses. Seadust muudeti selleks, et saaks hakkama hädaolukorraga ja ei peaks välja kuulutama eriolukorda, kuid vahepeal on selgunud, et äkki ei olegi kõige halvem, kui meil on eriolukord selge alguse, selge lõpu ja selgete volitustega, selmet elame hädaolukorras.
Seda arutelu peabki pidama riigikogu ja olen mitu korda palunud, et riigikogu tuleks tagaistmelt ära ja hakkaks pidama sedalaadi sisulisi arutelusid. Juba paistab uus arutelu ehk kus lõpeb inimeste vabadus näiteks vaktsineerida või mitte vaktsineerida olukorras, kus ei saa vaktsineerida kogu ühiskonda, sest on palju inimesi, kelle haigus seda ei võimalda. Lisaks on suur grupp lapsi, kes peavad käima koolis. Täna ma ei tea, kas lapsed on seal tegelikult kaitstud. Ehk ma ei taha öelda, et vaktsineerimine on kohustuslik ja tuleb teha, kuid riigikogu on see koht, kus seda diskussiooni tuleks juba täna pidada. Aga seda ei peeta.

Teeme selle asja ikkagi selgeks - kas on mõni amet, kus peaks olema kohustuslik vaktsineerimine?
See on arutelu koht.

Milline on teie seisukoht?
Peaksime tõepoolest vaatama, mida ikkagi teha, kui haiglas on immuunpuudulike patsientide osakond ja need inimesed on ülivastuvõtlikud kõiksugustele nakkustele. Mis olukorras on haigla juht, kellel ei ole võimalik saata mittevaktsineeritud personali sinna osakonda tööle, ta peab leidma neile teised töökohad. Seda kõike tulebki rahulikult arutada. Ühe inimese seisukoht ei maksa siin midagi, peame leidma konsensuse ja seepärast olemegi parlamendi valinud, kus kõikide meie vaated ja maailmavaated on korraga esindatud ja kus sedalaadi debatt võikski käia.

See konsensuse leidmise küsimus on iseenesest huvitav. Mõne aasta eest lauldi laulupeol „Osa rahvast, uhkelt rohkem kui oskan lugeda, ühes olen kindel, nad on head inimesed, nad meeldiks sulle ka.“* Miks me ei võta endale aega seda teist poolt tundma õppida, et nad võiks hakata meile meeldima, kasvõi inimestena, kui ideed tunduvad kokkuvõttes siiski vastumeelsed?
Vastust ei tea tegelikult keegi, sest see on igaühel erinev. Ei ole me kõik identsed, ei ole me robotid. Meie vaated ka sellele, kui palju peaks kuulama ja kuidas olla avatud teise poole mõtteviisile, ei ole ühesugused. Aga arvan, et maailm oma paljususes on väärtus, sest me ei tea kunagi, millistes tingimustes mingid spetsiifilised omadused on kasulikud.
Tänapäeval tundub hästi halb, et inimesed levitavad tõenduspõhjata seisukohti ja loovad selle põhjal järeldusi. Kui aga läheme ajas tagasi näiteks keskaja ühiskonda ja mõtleme, kuidas seal üldse sai kujuneda arvamus, et katkumaski kandmisest võiks olla abi katku mitte jäämisel. Ürgsed ühiskonnad teadsid, et hoides võõrast eemale, püsime terved ehk vaatlusandmetest panid jutukad inimesed kokku järeldusi. Mõnikord olid need järeldused sellised, millest peame tänase päevani kinni - kui sa jahutad palavikus väikelast, siis palavik langeb -, kuid mõnikord oleme teaduse edenedes leidnud, et järeldused olid valed - aadrilaskmine ei tööta.

Kuidas ehitada nende ja teadlaste või selgelt erinevate inforuumide vahele silda? Me räägime inimestest, kes kasutavad Windowsi arvutit, kuid arvavad samal ajal, et Bill Gates tahab neid kiibistada, seal on valgusolendeid ja MMSi kasutajaid, looduskaitsjaid ja ärimehi, vanu ja noori - kuidas nende kõigiga korraga suhelda?
Kas meie eesmärk peab olema kogu aeg kõiki inimesi pöörata meiega samal viisil mõtlema? Probleemid tekivad siis, kui inimesed keelduvad näiteks laste ravist, sellisel juhul peab ühiskond olema valmis kaitsma nõrgemat osapoolt. Aga tavaoludes, kus midagi ekstreemset kaalul ei ole, ei tasugi liiga palju muret tunda. Küll aga võiks praktiline füüsika, praktiline keemia, praktiline loodusteadus ilmselgelt meie kooliprogrammis olla tugevamad, see kindlasti aitaks inimestel näiteks mõista tõenäosusi paremini.

Mullu 25. märtsil kirjutasite: „Täna on see kurb päev, mil Eestis suri esimene kroonviirusega nakatunud inimene. Me kartsime seda, kuigi vargsi ju ikka lootsime, et seda ei tule. Muidugi tuli. Tunnen kaasa lahkunu lähedastele.“ Tänahommikuse seisuga on surnuid üle tuhande ja nende loendamine juba rutiin. Miks on üks surm tragöödia ja tuhat surma statistika?
Ilmselt on see inimese kui liigi kohanemisvõime. Viimastel nädalatel on küsitud, et mis on selle kriisi positiivsed küljed. Mul esimene kihvatus on alati... tegelikult nii paljud inimesed on surnud. Aga sellest teistpidi tuleneb kohustus kasutada see kriis positiivses võtmes Eesti ühiskonna arengule uue tõuke andmiseks, siis võib-olla tunduvad need ohvrid vähem asjatud, kuigi nad on ju asjatud, eks ole. Iga hommik on esimene number, mida vaatan, kui palju on täna lahkunuid, ja siiamaani igal hommikul korraks mõtlen selle peale.
Neidsamu surnuid arvutatakse nüüd rahaks, proovides võrrelda, kas riigil on mõistlikum lasta surra veel tuhandel või avada majandus vms. Mille eest seisab riik, valitsus või inimesed, kes selliseid arvutusi teevad?
Tulles toonase kaastundeavalduse juurde tagasi - kas mäletate ja oskate kirjeldada, mis tunne seda kirjutada oli?
Kurb, kuid see ei olnud ju ootamatu, sest statistika on selle haiguse puhul julm. Mina ei ole sellest üle saanud, et meil iga päev inimesed kroonviiruse tagajärjel surevad.
Aga ma ei ole üle saanud paljudest asjadest - et Eestil on ikka veel vähiravis tükk maad areneda lääneriikide tasemele. Olen palju mõelnud, et 30 aastat tagasi saime puhastusvahendid, konservandid ja kaua säilivad keeksid korraga kätte, kuid on ilmne, et nendel ainetel võib olla mõju meie organismile, et süvenevad või sagenevad autoimmuunhaigused, kasvajad ja muud probleemid. Meie meditsiinisüsteem on üks väga hea süsteem, peale selle veel väga solidaarne, mis on ka väärtus. Aga lahendusi pakkuda on ikka veel kaunis keeruline meie piiratud ressursside tingimustes ja ressursid jäävad alati piiratuks. See ei tähenda, et nende probleemide peale ei pea mõtleme, ma väga-väga palju mõtlen.

Kirjutasite ka toona: „Kahjuks oleme alles epideemia algfaasis. Meist kõigist sõltub, kas tippu jõudes on meil piisavalt haiglakohti ja inimesi, kes saavad haigete eest hoolitseda.“ Mis seisus me nüüd oleme - algfaasis, keskfaasis või lõppfaasis?
Me ei tea seda. Me ei tea, kui kaua kestab vaktsiini mõju. Me ei tea, kui oluline on viiruse muteerumise kiirus ja mida see võib kaasa tuua. Briti tüve osas on kogunenud informatsiooni poole aastaga, teadust tehakse iga päev väga palju juurde. Aga ühte ma tean - ega piirangud likvideeri viirust, vaid ikka inimesed, kes üksteisest distantseeruvad. Võib-olla pikaajalises mõttes peame tõesti vaatama, kuidas elame selle või mõne teistsuguse viirusega koos. Edaspidi teame riske ja ohuhinnanguid - olen seda võrrelnud Kesk-Euroopa terrorismiohutasemete süsteemiga; lähed majja sisse ja kohe näed, mis tase on, ja vastavalt on su eelhäälestus õige. Niimoodi suudame vähemate piirangutega iseennast kontrollida - näen, et mul on õigus sinna minna, kuid seal on palju inimesi, mistõttu ma ei lähe. Õpime hoidma distantsi ja ohutuid vahemaid ka siis, kui piirangud ei ole täpselt nii, nagu nad on, sest muidu jääme sellesse tsüklisse, kus ka paljud väga rangete piirangutega riigid on - nii kui numbrid tõusevad, kohe kõik kinni, nii kui lahti, kohe numbrid tõusevad. Selles mõttes tervitan valitsuse lähenemist, et teeme reeglid üksteisele selgeks.
Ma tahaks üles kutsuda, et mis iganes teemat me ei käsitle või lahenda - näiteks oleme välja kuulutanud, et Eestist peab saama kliimaneutraalne riik -, vajame selle juurde suhteliselt lühikest, lihtsat, arusaadavat dokumenti. Ma väga toetan selget, strateegilise raamistiku abil edasiliikumist ühiskonnas, kus igaüks oma rolli näeb, teab ja tajub.

Te suutsite eelmisel nädalal Jüri Ratase endast jälle välja viia, öeldes, et eelmise valitsuse vaktsiiniplaanid olid viletsad. Nimetage palun kaks asja, millega eelmine valitsus hästi hakkama sai!
Positiivse otsusena nimetas Ratas ise liikumist kliimaneutraalsuse suunas, millega olen väga-väga nõus. Desünkroniseerimise protsess, aga see ei olnud eelmine, vaid üleeelmine valitsus. E-residentsus samamoodi tollest ajastust, nii et oleme ka koos teinud asju täitsa hästi.

Teilt nõutakse, et kui kritiseerite, siis öelge, kuidas oleks saanud või tuleks praegu teha paremini. Kuidas aitasite eelmist valitsust, et praegu kerkivaid probleeme poleks?
Minu roll siin on põhiseaduse kaitsja, ma kindlasti aitan hea meelega kaasa. Aga see ei ole minu projekt. Mis ei tähenda muidugi, et ma poleks rääkinud näiteks sotsiaalministeeriumi inimestega, absoluutselt olen.

Aga ei kuulatud?
Ei saa küll öelda, et ei oleks kuulatud, aga sellest arutelust lihtsalt selgub, miks meil täna täpselt nii on, nagu meil asjad on. Aga veel kord - start-up'i kombel oskame seda asja lahendada ja teeme selle asja hästi ära.

Kas seda, mida või kuidas riik on teinud, on päris aus start-up'iks nimetada? Kas see start-up-kogukonnale solvav ei ole?
Kogu e-residentsus oli ju klassikalises mõttes start-up, et kõigepealt ajasime kokku ühe loosungi ja idee pealt kliendibaasi, siis hakkasime vaatama, et mismoodi võiks see meile tulu tuua. Täna teame, et oleme selle kliendibaasi pannud enda maksutulude huvides tööle. Täpselt samamoodi oleme praegu olukorras, kus määramatus on hästi suur, kuid hakanud kuhugipoole minema, siis vaadanud, et asjaolud muutuvad.
Kui vaatame sellise pikema planeerimistsükliga süsteeme, näiteks Prantsuse meediaväljaannetest leian nende valitsuse kommunikeeritud vaktsineerimise plaani, mis ütleb mulle, kunas hakkavad asjad juhtuma. Seal on muidugi hoiatus juures, et kui vaktsiini ei ole ega tule, siis võib minna teisiti. See on klassikaline planeerimisprotsess, meil seda ei ole. Kui otsida positiivset meie tegemistes, siis seal on mõeldamatu, et valitsus liidaks oma e-tervise süsteemi, kui see neil oleks, mingisuguse erasektori vabatahtlikult tekitatud koodiga, mis aitab perearstidele vaktsiine õiglaselt jagada. Seda suudavad eestlased, seda ei suuda prantslased, nemad suudavad asju lahendada pika planeerimisprotsessiga, et ongi erinevad riigipidamise kultuurid. Minu arust see ei ole solvav start-up'i-kultuurile, kui ütleme, et ka riik mõnikord start-up'ina käitub.

Seesama vaktsiinide süsteem - tulnud eraettevõtjatelt ja tasuta. HOIA rakendus - tulnud eraettevõtjatelt ja tasuta. Püüd saada Johnson & Johnsoni vaktsiini - tulnud eraettevõtjatelt ja tasuta. Et kus see riigi start-up'i pool on? Ikkagi kodanikud tulid appi, nende startup'i vaim tuli appi.
Ma väidan, et väga paljud riigid ei ole üldse võimelised sisse võtma sellist vabatahtlikku abi sellistel kriitilistel hetkedel, Eesti riik on seda võimeline tegema.

Kas kuskil on kirjeldatud, mis võiks olla Eesti järgmine suur Tiigrihüpe?
Ma olen tükk aega olnud selle pärast mures, see pole mingi saladus. Olen riigikogus mitu sügist öelnud - selleks, et püsida tehnoloogilises võidujooksus edumaaga teiste Euroopa riikide ees, mis meil on olnud, oleks meil vaja lubavat seadusruumi tehisintellekti jaoks. Et tehisintellekt saaks turvalisel moel siin areneda ja õppida, et see oleks turvaline nii investorile, meie inimestele, kelle andmete pealt peab õppima, ja loomulikult, et rakendused, mis sealt tulevad, et ka need oleksid turvalised. Selleks on vaja tegelikult midagi päris lihtsat - tehnoloogiasektoriga üheselt kokku leppida, kuidas andmeid kogutakse, kasutatakse ja hävitatakse. Seda kõike peab tehnoloogia pool meile näitama, kuidas nad seda teha suudavad.
Ja siin on oluline risk, et keegi teeb selle enne meid ära ja juba näen ohumärke, et Euroopa Liit, tõsi, ainult siseturvalisuse huvides, on paika panemas standardiseeritud raamistiku näotuvastuse biomeetriliste andmete kasutamiseks ja töötlemiseks. Olen küsinud komisjoni inimestelt, et miks te teete seda ainult seal, kus teil on vaja ehk sisejulgeolekus; avame selle standardi kõikidele, et seda saaks kasutada näiteks Veriff (Eesti tehnoloogiafirma, mis tegeleb isikusamasuse tuvastamisega online-maailmas - toim) siin Eestis, kellele sellise standardi olemasolu annaks investeerimiskindluse. Selliseid asju on, kus ma täna näen, et me võiks neid teha, aga me võib-olla ei tee.

Kas tuleb loota, et kui praegu ei tehta, siis tulevad kunagi inimesed, kes hakkavad tegema?
See ongi minu suur mure. Kui kasvõi makronumbritest vaatame, siis meile võib ju tunduda, et Soome ja Rootsi kiire majandusareng ja edu on kuidagi garanteeritud ja iseenesest juhtunud ja ükskõik, mida see poliitika teeb, see ei suuda arengut peatada. Et Eesti võtab Soomele majanduses järele, aga tegelikult see ei ole nii. Me võtsime Soomele järele väikese avatud majanduse mudelis, mida targalt juhtisime. Samamoodi, kui tahame nüüd, et meist saaks tõeliselt nutikas majandusriik, on meil vaja kah
18 te asja: et meie inimesed oleksid vabad mõtlema, sest ainult vabad inimesed on loovad ja kõrgelt tasustatavad kohad on väga loovad, ja teiseks, et panustaksime piisavalt teadus-arendustegevusse ja innovatsiooni. Need tingimused peavad olema täidetud, siis jääb meile jälle mulje, et Eesti riik on nagu iseenesest arenenud, aga seal taga peab tegelikult olema selge poliitiline eestvedamine. Eestvedamise kunst on maailmas kõige tähtsam asi, kui räägime ühiskondade arengust.

Kust need targad inimesed ikka tulevad, kui mitte koolist. Kas lapsed, kes on praegu koolis, on nüüd kaugōppe ja koroonakriisi tulemusel halvemas seisus kui need, kes lõpetasid näiteks viie aasta eest?
Tingimata mitte, aga ma tahaksin vabandada lõpuklassi laste ees, sest alles täna hommikul kell seitse (intervjuu toimus neljapäeval - toim) sain välja kuulutada seaduse, mis lahendas nende jaoks küsimuse, kas peab või ei pea eksamitele minema. Ma tahaks küll innustada kõiki noori minema eksamitele, te saate ju alati uuesti teha, kui need sellel aastal ei peaks kõige paremini välja tulema.

Kas on mingi oht, et laste teadmised jäävad nüüd lünklikuks?
Olen selles osas päris palju haridusinimestega arutanud Eestis ja mujal ning intuitiivselt tundub, et laste õpetamine peab minema tehnoloogilisemaks, sest kõik on ju tehnoloogiline. Aga veel olulisem on mitte ära unustada, et paljud oskused, mida meie omandasime iseenesest - sotsiaalsed oskused -, tänasel põlvkonnal puuduvad.
Mistõttu intuitiivselt tundub, et õpetame neile tehnoloogiaid, aga me ei tea, mis tehnoloogia on siis, kui nemad hakkavad toimetama. Aga teame, et mis iganes tehnoloogilise taseme juures peab oskama inimene olla. Sul peab olema piisavalt emotsionaalset intelligentsust, mõistmaks, kuidas teiste inimestega koos ühiskonnas toimetada. Ja see tundub meile nagu iseenesestmõistetav, et sa õpid seda väiksest peale. Aga üks oluline vahe on nüüd sisse tulnud - kui meie olime kolme-nelja-aastased ja läksime putkast jäätist ostma, pidi olema raha, pidid andma selle tädile, pidid saama viis kopikat tagasi ja mõnikord said pahandada ja mõnikord kiita, kuid sa õppisid selliste väikeste ja tegelikult odavate suhtlemiskogemuste kaudu, kuidas siin maailmas ajada oma asju teistele inimestele liiga tegemata.
Kuidas neid väikseid võite igapäevaselt koguda, kuidas märgata ja kuidas saada aru, et teine inimene on valmis sinuga suhtlema või on tal mingi mure? Mulle tundub, et peame väga tugevasti tegelema sellega, et meil oleks globaalne eesti kool, kus kõik materjalid on digivahendite abil kättesaadavad, kuid selle kõrval ei tohi unustada, et peame juba lasteaiast peale eraldi tegelema sellega, et õpetada meie lastele inimeseks olemise kunsti. Ma väga loodan, et selle võtame kriisist positiivselt kaasa.

Oleme rääkinud siin tarkusest ja lollusest, aga üldiselt on üks inimene, keda ikka targaks peetakse - Tarmo Soomere. Kuidas ta sobiks Eesti järgmiseks presidendiks?
Ma
 kohe päris hea meelega keeldun selles diskussioonis osalemast. Tarmo Soomere ja väga paljud teised inimesed sobiksid kindlasti Eesti vabariigi presidendiks, aga see on teema, mis täna on puhtalt riigikogu fraktsioonide kätes. Ma loodan, et nad jõuavad selle aruteluni ja lahendus leitakse. Aga see on tegelikult ilus nüanss meie põhiseaduses, et üks kord viie aasta jooksul tuleb ületada kõik fraktsiooni, koalitsiooni ja opositsiooni piirid, tulla kokku ja leida see inimene, kelle poolt kõik saavad olla.

Ega keegi oska paremini öelda kui teie, kes te tunnete nii kandidaati kui ka ametit.
Just sellepärast ongi väga hea, et mina sellesse diskussiooni ei sekku, sest kui sul on teistsugune informatsiooniväli, siis sinu seisukohal võib olla või sellele võidakse omistada teistsugune tähendus ja sellepärast on väga mõistlik mitte osaleda selles arutelus.

Millega ise uuel aastal tegelema hakkate pärast presidendiametit?
See mure on olnud kõikidel ajakirjanikel umbes aastast 2001 või 2002, millal see Laari teine valitsus lõpetas. Mul pole seda muret jälle kunagi olnud. Jätan teid selles mures endiselt üksi, nagu ma olen seda alati teinud.

Miks?
Ma töötan praegu siin, ma teen iga päev oma tööd. Mul on see roll kanda, üks asi on põhiseaduse järelevalve, teine asi on endiselt meie välissuhtlus - tänagi rääkisin värskelt valitud OECD (majandusliku koostöö ja arengu organisatsioon - toim) peasekretäriga, keda Eesti viimastes voorudes toetas. Arutasime, kuidas saame teha koostööd siin sellel aastal ja kaugemale. Kui on olnud võimalus, on käidud Itaalias ja Hispaanias, sest praegu on väga kaval väikeriikide poliitikutel reisida suurematesse riikidesse, palju rohkem saab tähelepanu nii tähtsatelt inimestelt kui meedialt. Mul on minu töö iga päev, ma teen seda, ma ei mõtle tulevikust. Elu on mind õpetanud, et ei maksa - tuleb keskenduda sellele, mida ma teen, mida ma olen alati teinud, ja siis vaatame edasi.

Seesama OECD juhiks kandideerimise näide viitab, et mõtlesite ikkagi tulevikule.
Tookord mõtlesin, kuid nüüd ei mõtle isegi niipalju enam, jah.

Et te väidate täiesti kindlalt...
... et mul pole rauda tules?

Ei, mitte rauda tules. Aga te pole võtnud vastu otsust, kas te soovite teist ametiaega või mitte?
Olen selle peale alati öelnud, et mina pole oma riigile kunagi ei öelnud, aga taas, riigikogu peab arutama ja leidma selle inimese.
Aga minu roll ei lõpe, nii nagu ei lõppenud president Meri, president Ilvese või president Rüütli roll sellel päeval, kui nad olid presidendid ja mitte Eesti vabariigi presidendid. Needsamad teemad ja väärtused, mille eest seisan, ma tunnen kohustust nende eest edasi seista siin ühiskonnas nii või teisiti, nii nagu seda teevad täna ka president Ilves ja president Rüütel. Nad ei ole ju kadunud Eesti rahva jaoks, nad on olemas sõnastajatena, tihtipeale eri vaadetega, aga siiski.
Samamoodi ju ka mina. Pean ka sellega arvestama, et see ei ole päris selline töökoht, et sul sai ametiaeg läbi ja nüüd lähen siis kuhugi, teen midagi täiesti sellist... Ma tunnen teatud vastutust. Ma ei ole kindel, et kõik viisid, mis mulle võiksid professionaalselt pähe tulla oma edasise tööelu sisustamiseks, on vastuvõetavad põhjusel, et ma olen ikkagi president.

Nagu näiteks?
Ma ei tea, kuidas suhtutaks sellesse. Võibolla oleks päris hea, et lähed mõnda ettevõttesse ning hakkad seal toimetama mõne ettevõtte eest ja nimel. Aga siis küsitakse, miks just see ettevõte, miks just see ettevõte saab sellise kaaluga nähtavuse. Ma tunnen, et ma võib-olla ei saa seda teha, eks ole. Küll aga tunnen, et võin töötada näiteks 2% klubi heaks, kuhu kuuluvad Eesti ettevõtjad, kes tahavad, et oleks järjest rohkem Eesti ettevõtteid, kes panustavad teadus-arendustegevusse. (2% klubi on kogukond Eesti arendusjuhtidest ja ettevõtjatest, kes investeerivad oma ettevõtete käibest 2% või miljon eurot aastas teadus-arendustegevusse - toim). Ehk sellised laiemad teemad, nendega on väga lihtne ennast edaspidiseks siduda ja olengi sidunud, aga ühte ettevõttesse tööle minna, ma arvan, et ei ole nii lihtne.

Kõlab päris õudselt, et president ei saa ärinaiseks, ei saa erakonna juhiks, varsti on meil niimoodi poed töötuid presidente ja peaministreid täis. Teie kirjeldus on nagu, et president ei kõlba.
Asi pole selles, et sa ei kõlba, vaid sa pead arvestama, et kui sa valid ühe ettevõtte, mida minna toetama, siis tekib küsimus, kas see on mõistlik, sest sul on suur tuntus ja kõrge turundusväärtus. Samas sektoraalse tegevusega, arvan, on väga mõistlik edaspidi jätkata ja kavatsen seda ka teha.
Niisugused need valikud on ja loomulikult on igas institutsioonis asjaolud, mis sinu tulevikku määravad ja piiravad; see ei olnud saladus aastal 2016, kui ma siia majja tulin.

Kas ainult 2% klubi või ka tegevpoliitikasse sildu ehitama?
Ka sellest ei tahaks täna üldse rääkida. Ilmselt saab siingi mul olema üsna palju rolli, sest olen oma ametiaega lõpetav kõige noorem president. Et kuidas ja millisel moel ühiskonna hüvanguks on võimalik töötada niimoodi, et inimesed mõistavad, et sa teed seda siirast tahtest teha Eesti elu paremaks - see on minu jaoks kõige tähtsam. Ma pole siin majas teinud midagi selleks, et teha enda elu paremaks, olen ainult selle nimel toimetanud, et teha Eesti elu paremaks, seista Eesti eest ja seda tahan ma kindlasti ka jätkata. Mil viisil, mis vormis ja moel, eks elu peab seda näitama.

See tundub natuke rohkem niimoodi, et presidendiamet saab läbi ja oled nagu Koit Toome, kes saab kõne, et tule ministriks, kaks minutit on aega otsusÄrge trivialiseerige seda probleemi, institutsiooni koht ja roll on ka pärast ametiaja lõppu presidendi puhul üsna oluline teema ja ma ei suhtu sellesse üldse kergekäeliselt. Nagu näete, ma olen läbi mõelnud, mis minu arvates sobib ja mis mitte. Eks elu peab näitama, võib-olla tundub mulle, et mõni asi võiks niimoodi minna ja ma saan ühiskonnast tagasisidet, et ka see ei sobinud. Et eks siis vaatame, aga seda ei tohi trivialiseerida. See pole triviaalne küsimus, et millega tegelevad edasi inimesed, kes on olnud muudes kõrgetes riigiametites. Ma arvan, et kõik need inimesed tajuvad seda institutsionaalset vastutust ka nendest ametitest lahkudes, olgu nendeks õiguskantslerid, kaitseväe juhatajad, riigikontrolörid, nad kõik tajuvad seda vastutust edasi.

Vot täpselt! Ma tahangi öelda, et ma ei usu teid, et teil seda plaani juba täna ei ole.
Aga mul ei ole.

Samal ajal ütlete, et te olete selle kõik läbi mõelnud, ka rolli tähtsuse, aga täna plaani ikkagi pole...
Üks osa sellest, kuhu olen jõudnud, ongi see, et seda plaani ei saagi täna olla. See on äärmiselt-äärmiselt oluline, et viimase päevani panustad siin, aga on, jah, üle selle ametiaja lõpu jooksvaid kokkuleppeid, näiteks 2% klubi. Mul on väga hea koostöö Eesti teadlaste, ülikoolide ja nende inimestega, kes seisavad ühiskonnas nõrgemate eest. Võin kohe täna öelda, et te saate sellele tribüünile, mis mulle jääb, ka pärast minu siit ametist lahkudes loota ja toetuda, et me kindlasti oleme koos ja kindlasti teeme asju, mida on Eesti jaoks vaja ka edaspidi. See on see, kuhu ma olen jõudnud selle mõtlemisega. Nii et kui niimoodi küsida, siis jah, mul on väga selge plaan. Minust saab president, kui ma ei ole enam Eesti Vabariigi President.

Kui
 te ütlesite, et olete viimase päevani siin ja töötate siin, kas vahepeal OECD juhiks kandideerimine oli viga, mis andis võimaluse rünnata, et te ei ole siin, te ei panusta viimase päevani?
Absoluutselt, ma saan sellest ka aru, et see andiski võimaluse rünnata, aga taas - ma tegin seda sellepärast, et me uskusime välisministeeriumi inimestega, et see on õige. Et see on õige viis osaleda selles protsessis, lükata käima meile väga olulisi teemasid. Need on seotud tehnoloogiate arengu ja sellest kujuneva globaalse teenuste turu aktsepteerimisega kasvõi rahvusvahelises maksusüsteemis - kas Eesti inimene tohib ja saab töötada siit Austraaliasse, Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse ühel ajal, kuidas jagunevad loodud hüved, kuidas saavad ka nende riikide sotsiaalsed süsteemid tuge sellest, et paljud nende inimesed töötavad näiteks Tuneesiast Eestisse.
Need on väga olulised teemad Eesti jaoks ja paljud muudki asjad, nagu sotsiaalse õigluse küsimus. Me tahtsime mõjutada ja nügida seda agendat ning see meil õnnestus, sest suursaadikud, kellega suhtlesime selle protsessi käigus, võtsid väga palju nendest ideedest pardale. Kui sellega kaasnes mõningane rünnatavus, olen ma valmis seda aktsepteerima. Poliitiline kapital on aga selleks, et seda sellel hetkel, kui sina tunned, et on vaja kulutada, ka kulutada. Ka ÜRO julgeolekunõukogu kampaanias väga paljud inimesed ei uskunud, et seda on meile vaja. Tõenäoliselt ei saagi tahta, et kõik inimesed saaks täna aru, mida täpselt see teeb meie diplomaatide info kvaliteediga, et meil on see üks kaheaastane periood varsti seljataga. Aga ma tean, mina tean. Ja need inimesed, kellesse see puutub, teavad, et see on üli-ülioluline ja me võtsime selle riski, me oleks võinud ju kaotada ka. Aga läks hästi tookord.

Tänavu täitub 30 aastat Eesti vabariigi taasiseseisvumisest. Kas teie tähistate Eesti iseseisvumist, taasiseseisvumist, iseseisvuse taastamise päeva või iseseisvuse jätkumist? Kas neil on teie jaoks mingi vahe?
On küll. Ma olen sama meelt Toomas Hendrik Ilvesega, et iseseisvuse taastamise päev on see õige toon, sest iseseisvus ei taastunud, täpselt nagu Soome ja Rootsi majandusedu ei juhtunud. Need asjad tuli ära teha ja me saime sellega hakkama. Väliskeskkond oli ka soodne, aga me ise oskasime toimida ühe eesmärgi nimel ja ma arvan, et need põlvkonnad, kellel on see mälestus, nendel on mingi kindlustunne, et kui meid tabab mingisugune suur ja selgelt määratletav risk, siis me ikkagi suudame hästi-hästi ühtselt toimida ja tegelikult ka praegu, sest viiruse numbrid tulevad alla. Selles on oma väärtus.

Viitasite Toomas Hendrik Ilvesele, kuid iseseisvuse taastamise päev tuleb Lennart Merilt, kuigi Ilves võis seda mõtet samuti kanda.
President Ilves rõhutas seda kogu aeg, sest väga kiputi ütlema neid teisi sõnu. President Ilvesele on olnud eesti keel minu arvates hästi oluline töövahend, mille nüansside üle ta võib-olla mõtleb natuke teistmoodi kui meie, põhjusel, et ta on oma hariduse saanud teises keeleruumis. Minu jaoks on see alati olnud hästi huvitav nii tema kui teiste väliseestlaste puhul, et kuidas nemad seda keelt natukene teise pilguga vaatavad.
Mulle endale on ka keel hästi-hästi oluline, kuidas keele reeglistik muutub, ja olen siin raudselt konservatiiv nagu paljudes muudeski oma vaadetes. Toetan üsna korralikku mõõdupuud, mis liiga sagedasti ei muutu ja ei anna järele. Loomulikult, mingil määral tuleb käia ajaga kaasas, aga paljude lahti-kokkukirjutamise reeglite osas olen endiselt väga-väga vanamoodne ja mu nõunikud kõik teavad, et mõnest memost esimeses lauses koma- või käändeviga leides ei loe ma memot lõpuni, saadan tagasi ja olen tükk aega nördinud.

Kas nõustute pigem president Lennart Meriga, et „taasiseseisvumispäeva esiletõstmine kõigutab meie riikluse järjepidevuse põhimõtet“, või president Arnold Rüütliga, et 20. august ei saa ega tohigi asendada 24. veebruari, kuid saab ja suudab seda olulisel määral täiendada?
Ma olen täiesti nõus president Rüütliga selles kontekstis ja ka president Ilvesega, kes kujundas sellest suvise ilusa pidupäeva, kus tänada neid inimesi, kes olid iseseisvuse taastamise juures, ja kutsuda kokku kõik kultuuriinimesed, kellel oli hästi oluline roll. Tegelikult just kultuuriinimeste roll ühiskonnas ja ühiskonna kooshoidmisel, kui vaatame seda paari viimast aastat, on üli-ülioluline. Ka selle sõnastamisel, mis ängi põhjustab. Kultuuriinimeste märkamine ja tähtsustamine augustis on üks väga ilus traditsioon.

„Teenin oma inimesi ja ei tee erandit, ütlen veel kord minu inimesed, ja ma ei unustanud mitte kedagi, mitte kedagi“.* Kui kindel te olete, et saate oma presidentuuri lõppedes öelda sama väite ja niimoodi, et ei pea pärast ümber mõtlema?
Ma arvan küll, et olen päris järjekindlalt meenutanud kõikidele nendele, kes kipuvad kedagi sildistama või mingisse lahtrisse pildistama, öelnud, et kuulge, hei!, vaatame korraks, milles mure.
Kui vaatame 30 aastat tagasi, meil polnud ressursse, et taandada neid kõrvalmõjusid, mida see kiirenev ja muutuv majanduskeskkonna areng kaasa tõi. Mõtleme linnastumine, mõtleme tootlikkuse tõus - sellel tegevusel on igas riigis olnud kõrvalefektid ja kui sa nüüd mõtled, et Eesti kihutas Soomele 30 aastaga järele 25 aasta jagu ehk võttis tagasi poole sellest kaotatud ajast, siis loomulikult on need kõrvalefektid olnud järsud. Algul polnud meil ressurssi neid kõrvalefekte taandada, siis võib-olla ei osanud me neid näha ja rahuldusime sellise keskmise tõusva tasemega. Olen 2016. aastast rääkinud ka nende inimeste eest, kes on selles, mida neile tundub, et nad ainult läbi lukuaugu näevad - Eesti edu -, pettunud. Nii et jah, tunnen küll, et olen rääkinud kõigi Eesti inimeste eest.

* Intervjuus on kasutatud muusik Chalice'i laulu „Minu inimesed“ sõnu (laulu esiettekanne toimus Eesti Vabariigi aastapäeval 2006. aastal, seda lauldi ka 2007. aasta laste- ja noorte laulupeol „Ilmapuu lävel“).

Artikli veebiversiooni leiate siit: https://elu.ohtuleht.ee/1031655/kersti-kaljulaid-mul-on-vaga-selge-plaan-minust-saab-president-kui-ma-ei-ole-enam-eesti-vabariigi-president-