- Reset + Prindi

Kersti Kaljulaid: Minu riik on mind kolm korda kutsunud ja olen jah öelnud, Virumaa Teataja

05.02.2021

Kersti Kaljulaid oli kesknädalal teist korda sel aastal Lääne-Virumaal. President rääkis Väike-Maarjas regionaalpoliitikast ja inimeseks olemisest, sellest, miks ta OECD-sse pürgimise katki jättis ja kas ta jätkaks presidendina.

Mööda Eestit tiirutav Kersti Kaljulaid oli ilmselgelt heatujuline. Teda rõõmustab, kuidas kohaliku elu edendajad ei lase inimestel kümne tooli vahele kukkuda, vaid probleemidega tegeldakse ja inimesed on seetõttu hoitud.

Proua president, teil on südameasi külastada Maarjamaad.

Minu arvates on see minu töö olla koos Eesti inimestega ja arutada, mida nemad teavad, mõtlevad ja tunnevad, ning seda mõtestada.

Lõppude lõpuks kirjutavad need Eesti inimesed minu kõned. Mõtted ja teemad sünnivad nendest aruteludest.

Kas see on selline kodumaa nagu Juhan Liivi luuleridades – lagunenud talumajad, rammetud rajad, suikumise ja näotuse paik?

Ma ei näe sellist Eestit. Mul on vahvaid kogemusi, ma olen mõnes alevis teinud noore geoloogina välitöid. Kui ma võrdlen praegusega, on vahe meeletu. Kui me väljusime rublasüsteemist, oli meie palgatase 30 dollarit kuus, täna on keskmine palk 1400 eurot.

Eestist välja minnes saame aru, et oleme jõukas riik, ja peame ka majanduses teisiti mõtlema. Pole nii, et tehke meile investeeringuid, paneme asjad kokku ja müüme ära. Kulla sõbrad, enamik maailmu on meist vaesemad.

Kas te teate, mis on Lääne-Virumaal keskmine palk?

Siinsed piirkonnad üldiselt ei ole edetabelites ees, vaid on teises pooles.

Pole saladus, inimesed kolivad linnadesse. Kas maal on ikka hea elada?

Eestlased on Euroopa mõistes päris haruldased, meil on väga suurel hulgal inimestel olemas kaks kodu. On näha, kuidas jõukuse kasvuga tehakse järjest rohkem maakodusid korda. Kui käia Eestimaal ringi, siis mahajäetud koha leiab ainult halva tee ääres.

Omavalitsustel on kohaliku elukeskkonnana rohkem pakkuda. Sellest tuleb kõvema häälega rääkida.

Arengut hoiab tagasi teede kehv kvaliteet ja kiire interneti puudumine. Mõlemad probleemid on lahendatavad.

Tugeva kohaliku omavalitsusega (KOV) piirkonnas on palju inimesi, kes elu- ja töökoha järgi pole kohalikud. Nad teenivad mujal, aga kulutavad ikka selles piirkonnas.

Kuidas maakond kasvaks konkurentsivõimeliseks?

Arvan, et see on muutumas trendi kaudu, et inimesed liiguvad siiapoole, on siin heameelega.

Küsimus on selles, kuidas tuua inimesed oma elukohaga mujale ära, see on natukene ka tasakaalu probleem.

Kui mina kohtun vallajuhtidega ja kuulan, kuidas nad hoolitsevad oma vanurite, puuetega inimeste eest, kui lihtne on inimesel pääseda teenusele, siis mina olen tallinlasena kade – me kukume toolide vahele, sest alati on kümme tooli. Siin on vallavanemal selg vastu seina, ta peab inimese probleemi ära lahendama. Tal pole mõtet öelda, et mine teisest uksest.

KOV-idel on kohaliku elukeskkonnana rohkem pakkuda. Sellest tuleb kõvema häälega rääkida.

Olite külaline Vinni ja Väike-Maarja vallas, millised on olnud visiidi helgeimad hetked?

Mul on olnud tore, arutelud kohaliku elu üle on inspireerivad ja tõestavad seda, mida olen näinud.

Peale haldusreformi on KOV-id saanud jalad alla ja võtnud vastutuse piirkonna arengu eest ja minu meelest vääriksid nad kindlamat, selgemat ja automaatsemat tulubaasi. Näen, et iga selle euro eest saab inimene väga head teenust.

Mistõttu oleks mõistlik, et KOV-ide tulubaas poleks nii sõltuv ühest maksuliigist, vaid kujuneks automaatselt, et vallajuhid ei peaks käima ministeeriumis küsimas, kas teedehoiuks saab/ei saa raha ja millest see sõltub.

Kersti Kaljulaid.

Ain Liiva

Räägime haldusreformist – Lääne-Virumaal pole see läinud kõikjal lepase reega. Mis oleks lahendus?

On näiteid, kuidas tükk aega edenemist ei toimu ja siis asjad muutuvad ja toimivad. Näiteks Tapal ei leitud tükk aega lahendust, et kõik lapsed saaksid eestikeelset haridust. Kahesuunaline keelekümblus muutis aga paradigmaatiliselt olukorda eesti ja vene kool puhul. Lahendust ei näe, see ei paista Tallinnast ministeeriumimajast. See ongi põhjus, miks KOV-il peab olema korralik sõltumatu tulubaas, otsused tuleb teha kõige lähemal kohale, kus täna asume.

Üleminek venekeelselt koolihariduselt eestikeelsele tõstatab lõimimise küsimuse – kuidas tuua vene pered meie inforuumi ja maailma?

Nad tahavad ju lõimuda, kui toovad oma lapse eestikeelsesse kooli. Lasteaed ja kool on need, kus kasvab üles eesti keelt oskav ja kultuuris orienteeruv inimene. Tähtis on, et kogukonnal on tahe, ja see tuleb ära kasutada.

Kool peab neid aitama. On vajalik, et oleks pikapäevarühmad, kus lapsed saavad oma kodutööd tehtud. Koolid on raskustes muukeelsete lastega ja tugi ministeeriumi poolt on nõrk, kuid see tuleb luua.

Rääkisite, et kohtute alati päris inimestega, omastehooldajate teemal olete rääkinud ka vabariigi aastapäeval. Muutunud pole palju, ikka on tihtipeale läbipõlenud omastehooldajad üksinda jäetud.

Siin on väga suur postkasti loterii. Eestis on KOV-il kõik õigused teha oma inimeste toetamiseks kõik, mis on vajalik. Ei ole nii, et on ainult mingi loetelu teenuseid, mis lubatud. Kõike tohib teha, riigikohtus on palju lahendeid, kus on millegi kohta öeldud, et seda tegemast keelduda ei tohi.

Peab aitama, peab toetama.

KOV-il on see kohustus ja õigus teha kõik, et nende inimesed on hästi hoitud, kaitstud ja toetatud. Väga paljud KOV-id seda teevad, aga miks ma ütlen, et siin on postkasti loterii? Meil on kaheksakordne erinevus valla eelarvetes kõige väiksema ja suurema vahel. See näitab, mida kuskil oluliseks peetakse.

On valimisaasta. Mille peale soovitate inimesel mõelda, et tema elu läheks tõesti paremaks?

Peab vaatama, mis on valitavate inimeste maailmavaade, kas nad on tahavad teha koostööd kolmanda sektoriga – külaseltside ja -kogukondadega. See on oluline.

Koolilaste ühiskonnaõpetuse tunnis on harjutus: kui lubatakse rulaparki või vanadekodule uusi aknaid – kumma valiksite? Rulapargi saab mõningase toega ka ise tehtud, aga see, et kohalikel ja nõrgematel oleks paigas hea elada ja tuntaks end keskkonnas ka 50 aasta pärast turvaliselt – tehke valik selle järgi.

Minu ühiskonnaõpetuse konspektist pärineb ka maailmavaate valimise soovitus. Selles kriisis ma olen näinud, et ootamatu sündmuse puhul saate ühtviisi poliitika ja teisel puhul teistsuguse poliitika. Iga poliitika vastab kujunenud olukorrale. Valige maalimavaadet, mitte seda, et ehitan, teen või värvin midagi ära.

Milline on Lääne-Virumaa koht Eesti kaardil?

Olen inimene, kellele meeldib ringi liikuda, minu jaoks on see koht, kus on seiklusturismi jaoks hästi palju ruumi. Lääne- ja Ida-Virumaa on kohad, kus liikuda, siin on palju puhast loodust. Kellegi teise jaoks on ta muu. Ta on alati olnud ka põllumajandustootmises edumeelne piirkond. Eestil on julgeolek oma toidutootmisega hästi tagatud.

Tarkusepäeva kõnes arutlesite, et 21. sajandi keskpaigas on noorel edukaks olemiseks vaja eeskätt õppida inimeseks olemist. Kuidas seda teha?

Meil on arusaam, et kuna meie lapsed elavad tehnoloogiakeskses maailmas, peame neile seda õpetama.

Saame neile õpetada midagi palju olulisemat: kuidas mistahes tehnoloogilisel tasemel olles olla hea, märkav ja kaastundlik inimene.

Tundub, et seda me ju õpime ja oskame nagunii. See ongi see, mis on radikaalsed erinev võrreldes selle ajaga, kui mina koolis käisin. Selliste pisikeste, tavaliste integratsioonide kaudu õppisime, kuidas ühiskonnas toime tulla, panna tähele ja hinnata teise inimese meeleolu, saada oma asi aetud solvumata. Meie õppisime seda ise, aga nüüd, vaat, seda igaüks ei oska.

Tänapäeva lapse olmekeskkond suhtlemist ei sisalda. Tehnoloogilised oskused tulevad iseenesest, lasteaiast alates peab olema aina rohkem seda inimeseks olemise õpetust. Meil kutsutakse neid üldpädevusteks, mu meelest on see tähtsam. See on inimeseks olemise kunst.

See on see, mis peab haridussüsteemis tõsiselt muutuma.

Kersti Kaljulaid.

Ain Liiva

Mida soovite ametiaja järelejäänud kuude jooksul ära teha?

Tahaksin, et me julgeksime rääkida pudelikaela teemadel ja kõige valusamatest probleemidest – sotsiaalne märkamine, viha- ja kaklemisvaba ühiskond –, et meil oleks vähem pahandusi, koduvägivalda, laste vastu suunatud seksuaalvägivalda, oleksime valmis inimesi aitama.

Tee oma tööd viimase päevani ja siis vaata, mis edasi saab.

Teine on regionaalne teema. Ma arvan, et Tallinna inimesele ei ole raske selgitada, et tegelikult me vajame ülejäänud Eestit ja meile meeldib see. Ma tsiteerin nüüd ise ka. Äripäeva raadios ütles Hans H. Luik, et ma siin vanem ja rikkam mees, lähen oma suure ja ilusa autoga Tallinnast välja, ma ei taha sellega tekitada viha, ma tahan, et see areng oleks kogu riigis ühtlane.

Arvan, et see on õige, et me peame ka tallinlastena mõistma, et ülejäänud Eesti ei ole kaks pool korda väiksema sissetulekuga inimeste koht.

Loodan, et tekitan mingi aruteluvälja, kus julgetakse teha otsuseid.

Olen tänavu valmis veel kord käima ja selgitama, kuidas Ida-Virumaal tuleks lahutada üksteisest sotsiaalprobleemid ja energiatootmine.

Tõstes lauale need ebameeldivad teemad, kulutab see minu poliitilist kapitali, aga kui vaatan arvamusküsitlusi usaldusväärsuse osas, siis mul on seda kapitali kasutada, et need minu arvates olulised teemad leiaksid ühiskonnas paremaid lahendusi.

Kas plaanite teisel presidendi ametiajal jätkata? Mis paneb otsustama nii- või teistpidi?

Minu arvates on ilus, kuidas põhiseadusassamblee on presidendi valimise paika pannud. See on koht, kus riigikogu peab tulema kokku ja ületama fraktsioonide piirid, saama ise kokkuleppele kellegi osas, ja see pall on nende käes. Nemad peavad leidma, kellele nad saavad teha selle ettepaneku, et ta seda kaaluks. See on riigikogu töö.

Minu riik on mind kolm korda kutsunud, et võta ja tee midagi. Ma olen iga kord jah öelnud. Aga see pole minu asi täna selle peale mõelda. Mina olen täna siin ja teen iga päev oma tööd, nagu ma olen seda kõik need neli aastat teinud.

Miks te loobusite OECD juhiks kandideerimisest?

Loobusin sellel põhjusel, et öeldi, kui 1. juulil ei tule, siis pole mingit šanssi, pole mõtet kandideerida.

Olen algusest peale öelnud, et ma ei tule enne, kui minu mandaat siin Eestis lõppeb.

Kandideerimise kampaania eesmärk oli nügida OECD mõtlema digiradadele nii nagu meie. Selle eesmärgi me täitsime. Ma arvan, et need teemad jäävad lauale, hoolimata sellest, kes OECD-d juhtima hakkab.

Millist tööd te tahaksite veel teha?

Ma ei ole kunagi karjääri planeerimisega tegelenud. Minu elukogemus õpetab, et tee oma tööd viimase päevani ja siis vaata, mis edasi saab.

 

Artikli veebiversiooni leiate siit: https://virumaateataja.postimees.ee/7172555/kersti-kaljulaid-minu-riik-on-mind-kolm-korda-kutsunud-ja-olen-jah-oelnud