- Reset + Prindi

President Kersti Kaljulaid innustab noori poliitika poole vaatama, Vooremaa

09.02.2021

Läinud nädalal külastas president Kersti Kaljulaid kahepäevasel visiidil Jõgevamaa eri paiku ning ettevõtjaid. Pärast külastust Pajusi ABF-i vestles riigipea ka Vooremaaga.

Millised muljed Teil pärast kahepäevast visiiti on?
Alustasime natuke kaugemalt kui Jõgeva, külastasin Vinnit, Väike-Maarjat ja Jõgeva kanti. Entusiasmi tase on erinev, aga ilmselgelt kehtib see tees, et Tallinnast eemal on tegelikult elukvaliteet oluliselt parem kui Tallinna sees. Siin tehakse ka kohaliku omavalitsuse tasandil märksa inimesele lähemal olevaid otsuseid, mistõttu jään selle juurde, et omavalitsused vääriksid teistsugust ja teist tüüpi eelarvet, et neil oleks rohkem ruumi teha otsuseid lähemal informatsioonile.

Te kohtusite ka Jõgeva vallajuhtidega. Millest rääkisite?
Natuke arenguplaanidest, Jõgeva vallas ju teadupärast võim vahetus. On jälle natuke teistsugust entusiasmi asju teha teistmoodi. Kuulsin, et korteri hinnad on hakanud üles minema. See indikeerib, et asjaolud võivad olla muutumas.
Me vallajuhtidega sellest ei rääkinud, aga mulle torkas silma, et tööstusettevõtetes käies on töötajad nooremad kui mujal Eesti piirkondades. Siinsed tootjad, olgu need maski või mööbli, pakuvad noortele tööd, mis hoiab nad siin kohapeal. Kuna tuleb peale põlvkond, kes ei väärtusta linna minemise ja elamise võlu, siis tundub, et selliseid lootusrikkaid idusid on palju.

Pajusi ABF-ist tulite, millest Lembit Paaliga rääkisite? Rääkisite ka muredest?
Arutasime neid asju, mida tema 30 ja mina 20 aastat niikuinii teame. Mingil põhjusel on Eestis piim toode, mis kuidagi peab olema nii odav nagu vesi või veelgi odavam. Ja põhjust, kus turutõrge on, ei leiagi. Piima hind oli siis madal, kui rääkisime endale Euroopast kvoodiks 600 000 tonni ja tootsime ise ainult 400 000, siis ei maksnud piim midagi ja ei maksa ka nüüd, kui kvoote ei ole ja turud on lahti.
Eks Lembit Paal rääkis muidugi nendest muredest ka. Päris normaalne see pole, et see on niimoodi aastakümneid püsinud. Võib-olla ka see, et kui hakkab minema neid, kes enam ei jaksanud, siis hakkab piima hind tõusma. Inimene on ikka nõus maksma selle eest, millest ähvardab ilmajäämise hirm. Aga oleks kahju, kui nii läheks. Meil on Eestis väga heal tasemel karjad, efektiivsed laudad. Taanlaste järel on eestlased oma farmide suuruselt teised. Arutasime ka muid muresid.

Teadupärast on tööjõud mure, mis paljusid põllumehi saadab.
Tööjõumure tuleneb otseselt hinnamurest. Need kaks asja on omavahel väga seotud. Kui ei saa maksta Eesti keskmist palka või vähemalt piirkonna keskmist, siis on tööjõumure. Lembit ütles, et suudab veel maksta piirkonna keskmist palka.
Mingil põhjusel on poodi minnes piima liitri hind alla 40 sendi, aga kui minna paikadesse, kus tavainimese rahakott polegi nii väga suurem kui meil, vaatad seal piima hinda, siis see on oluliselt kõrgem.
Otsene järeldus on, et kui palka ei saa maksta, tuleb kasutada mujalt tulnud tööjõudu, või leppida, kui veel leidub, piirkonnas madalama palgaga. Aga see ei ole ju õiglane.

Riigipeana olete Jõgevamaad väisanud viiel korral. Mis nende kordadega muutunud on?
Ma ei olegi varem täheldanud, et tehastes on noori töötajaid. Teine muutus, mis ei ole selle piirkonna spetsiifiline, näeme seda ka Tallinnas: Tallinnas on parklad tühjad, inimesi ei ole. Avastasime, et 30 protsenti meist ei pea töö tegemiseks olema tegelikult paigatruud. Ma väga loodan, et kasutame selle elemendi kroonviiruse kriisist ära. Nüüd on õige aeg teha maksusüsteemis ja maksuvahendite kasutamises see pööre, mida oleme tegelikult näinud, aga ei ole julgenud või tahtnud ära teha. Seda selgelt toetab ka inimeste soov olla rohkem oma teises kodus kui kaks kuud aastas.
90ndatel ei saanud rohkem olla, sest tualett oli ikka õue peal ja vett ei olnud sees, aga inimesed on vähehaaval oma suvekodusid elamiskõlblikeks kõpitsenud ja seda on igal pool näha, et rahvast on rohkem liikvel ja maal on maju, kus keegi pole suvest peale käinud, selgelt vähem.

Te osalesite Jõgevamaal läinud aastal Kalevipoja rattamaratonil ja detsembris kuulutasite jõulurahu kogu Eesti rahvale just Jõgevalt. Mis on see, mida me võiks teistele piirkondadele näidata?
Seda küsitakse päris palju, aga ma jõuan alati tagasi sinna, et kohalikud inimesed teavad seda kõige paremini, mida on vaja ära teha, arendada ja mis on potentsiaaliga. Arvan, et Jõgeva potentsiaal on Eesti suuruselt teise tõmbekeskuse lähedus, mida peab saama ära kasutada. Usun ka, et Jõgeva kandil on linnarahva siiatoomise potentsiaali. Aga samal ajal on see võimas põllumajanduspiirkond, kus maa on põllumajandustootmises kasutuses. Ja need kaks asja peavadki siia hästi koos ära mahtuma.
Lisaks on ootamatult suuri tööstusi, kes müüvad üle maailma. Käisin Katre Arula juures ja rääkisime, et turunduskulu läheb järjest väiksemaks, sest kõik müüvad kõike internetis. Ollakse võrdne kõigi teiste internetis pakkuvate tootjatega. See võimestab kohalikku elu, võimalust siin teha ja müüa.
Käisin ka Softcomis: nende diivanite tellimused tulevad üle kogu maailma, seal juures pole nad hulgitootjad, vaid just butiigilaadse tootmisega. Võibolla neli aastat tagasi ei nähtud veel seda vahetut turundust, otse ilma igasuguste vahenduseta. Ja see mööbel läheb otse tarbijale koju, mitte lattu. See on uuem suund, mis tähendab, et geograafia muutub vähem oluliseks ja tööstus jaguneb järjest rohkem teenuseks. Toode on nii pisike osa teenusest, et seda saab kaugelt, distantsilt. Võib-olla on see siia selgemini kohale jõudnud. See trend oli ka neli aastat tagasi olemas, aga kui sellest rääkisid, siis ajakirjanikud kaasa ei noogutanud.

Võib-olla on siis kohalikul endal väga raske Nokiat näha. Kaugemalt paistab ikka teistmoodi.
Eesti otsis ka oma Nokiat ja siis selgus, et selleks on meie IKT ja
start-up sektor. Ma arvan, et üks õppetund meile kõigile sellest on otsida seda, mis müüks. Mida ühetasasem ja parem on meie ettevõtluskeskkond, seda enam saavad eri sektorite erinäolised tegijad vabalt toimetada. Aga teate, mis on selles sektoris kõige kriitilisem asi lisaks heale maksusüsteemile, asukohale Euroopa majandusruumis? Korruptsiooni puudumine.
Korruptsiooni puudumine nii riigi kui ka kohalikul tasandil sellepärast, et ükski ettevõtja tegelikult ei taha, et lisaks kirjutatud reeglitele kehtivad veel mingid kirjutamata reeglid. Korruptsioon on jube arengupidur. Me oleme korruptsiooni tajumise indeksis maailmas üsna ees ja võib-olla paljude saatusekaaslastega võrreldes väga heas seisus, aga paraku on see aasta meile juba näidanud, et tegelikult on ikkagi allhoovused, millega me peame rohkem töötama ja toimetama.
Kapitalistlik riik on kõige hullem, mis võib juhtuda. Ja kindlasti need kohalikud omavalitsused, siin ei räägi ma Jõgevast, mille kohta arvatakse, et seal on üks või teine parun ennast sisse söönud, siis ettevõtja viib oma tegemised mujale. See ei ole teoreetiline ega kauge asi, vaid majanduskeskkonna küsimus. Ja tihtipeale keerulisem lahendada, sest seda peab kõigepealt tunnistama ja siis saab alles lahendama hakata.

Tulemas on kohalike omavalitsuste valimised. Mis Te kandideerijatele ja praegustele võimul olijatele südamele panete?
Ma ütleks hoopis valijale. Mõelge korra, mille järgi te valikuid teete. See polnud siinkandis, aga kusagil öeldi, et käisime, arutasime ja leidsime, et kõik on olemas: mänguväljakud, üles vuntsitud lasteaed, ei oskagi kohe valimisteks midagi pakkuda. Pakkuge oma maailmavaadet, 10-15 aasta visiooni. Valijad, vaadake seda visiooni, ärge vaadake lühikest pakkumist. Vaadake maailmavaadet tervikuna. Selles kriisis oleme näinud erinevate riikide lahendusi. Tegelikult sõltub poliitiku maailmavaatest, milliste lahendusteni ta jõuab, sest üheski kriisis ei ole ühte lahenduskäiku.
Kriisid on erinevad, aga oluliselt määrab maailmavaade ka reaktsiooni. Kui valija hakkab väärtustama pikka visiooni, siis poliitik hakkab mõtlema pikemale visioonile.

Erakondade pingid on siinkandis lühikesed. Väga paljudel teenekatel poliitikutel aga visiooni ei ole.
Visiooni peab valija kandideerijate juurest otsima. Sädeinimesi ikkagi on. Ja ma arvan, et valija annab selgelt märku, et ta otsib seda uut ja nooremat. Enesekriitiliselt pean ütlema, et olen alati konservatiiv olnud, aga kui oled üle 50, siis muutud mõtteviisilt veelgi alalhoidlikumaks.
Mina väga tahan, et noored tuleksid rohkem poliitikasse. Ja just kohalik tasand on see, kus saad kõige kiiremini kaasa mängida. Meil on aastaid koolides olnud kogukonnapraktika, paljud noored on harjunud kohalikus elus kaasa lööma.
Minu arvates on ka kohalikul ajakirjandusel siin oma roll, et julgustada noori mitte ainult valima minema, vaid ka ise kandideerima, kui ta soovib kodukandi ellu panustada. Jah, see on tihe konkurents, aga usun, et valija näitas ka viimastel valimistel, et otsib midagi uut.

Kas see võiks tähendada valimisliitude võidukäiku, kus saavadki kokku sädeinimesed, aga mitte teenekad poliitikud?
Kohalikus omavalitsuses on valimisliidud nagunii üsna olulised. Aga ma ei vaataks seda formatsiooni üldse, vaid kohalikku kogemust, kogukonna senist panust. Ja kui inimesed tulevad visiooniga, et nad teeks, andke vaid aega ja te näete, siis see võiks olla.
Kohalikes omavalitsustes käies möönan, et mitte igal pool, aga paljudes kohtades sädet on. See on natuke nõrk koht, et me näeme ju kõik enda üht omavalitsust, aga võib-olla tasuks vaadata, mis mujal tehakse ja suhelda kas või natukenegi üle piiri, paar valda edasi ja vaadata, kuidas seal on. Et saada üldse aru, milline see parim poliitika olla võiks.

Te olete riigipeana seisnud õmblusteta ühiskonna eest. Rõhutanud ka Jõgeval korduvalt, et peame seisma inimeste eest, kes ise enda eest seista ei saa, või kes vajavad rohkem tuge kui kunagi varem. Ühtlasi olete seisnud selle eest, et perevägivalda oleks vähem. Kuidas Teile tundub, kas me hakkame paremuse poole liikuma?
Olen nõus, et need kaks asja sulavad kokku, sest Eestis tehakse väga suur hulk sotsiaal- ja noortetööd kolmandas sektoris. Ja see on hea ja jätkusuutlik mudel, sest kolmas sektor teeb tõesti ainult seda, mida on väga vaja. Kui ühel hetkel vajadus muutub või kaob, siis nad teevad midagi muud.
Näen siin kolmanda sektori kaasamist hästi positiivsena, see on minu jaoks õmblusteta ühiskond. See jutt tuli sellest, et eelmise haldusreformiga pääses volikogudesse selle tõttu vähem rahvast. Ja väga aktiivseid kodanikke jäi üle. Kutsusin neid, kes osutuvad valituks, kaasa kutsuma neid, kes ei osutunud, läbi külaseltside muul moel kaasama.
Positiivne oli see, et kui pärast haldusreformi hakkasin neid ühinenud piirkondi läbi käima, siis kõik rääkisid, et neil tõepoolest on määratud inimene, kelle tööks ongi kogukonna töö ja kaasamine. Nüüd, kui haldusreformist hakkab üks valimistsükkel mööda saama, näen ka tulemusi. Sest nüüd ütleb ka kolmas sektor, et see läks tööle.
Mis puudutab märkamist, seksuaal- ja lähisuhtevägivalda, siis ütleme nii, et on läinud edasi. Lastemaju on tekkinud ja me julgeme rääkida väga keerulistest probleemidest.
Made Laanpere ja Kai Part ütlesid mulle, et tänu müüride madalamaks lõhkumisele, mille üle neil on hea meel ja nad on kogu aeg mulle öelnud, et ma räägiks neist keerulistest ja valusatest teemadest, et inimesed teaksid, et nad peavad pöörduma. Nüüd nad ütlevad, et poolvabatahtlik süsteem, kus seda tööd tehakse oma täiskohaga töö kõrvalt, ja politsei, kes on arendanud seda süsteemi poolvabatahtliku tegevusena, ei suuda see süsteem enam vastu võtta neid inimesi, kes tulevad. Nüüd tekib oht, et müüri enam ei ole, inimesed julgevad pöörduda, aga trauma, mis nad saavad sellest, kui ei ole enam mahtu neile vastata, on palju hullem. Nüüd peame hoolega vaatama, et mitte ainult ei räägiks, vaid tegutseksime ka.
Nagu Kaja Kallas armastas rõhutada, et ära räägi oma poliitikast, näita mulle oma eelarvet. See peab tekkima ja tulema. Sotsiaalpoliitika, puuetega inimeste töö Eestis, see kõik ei saa olla Põhjamaine raha ja mittetulundusühing.
Sotsiaalministeerium on minu arust õmblusteta ühiskonna mudelit osavasti riigi tasandil kasutanud, korraldanud seal ka naiste varjupaikadele rahastust, võtnud nad nii-öelda riikliku teenuse osaks. Algul ei läinud see sujuvalt, aga nad tunnistasid oma vigu ja nüüd läheb väga sujuvalt.

Kui uus valitsus ametisse astus, hakati rääkima, et meil on nüüd naispresident ja peaminister. Kas me 21. sajandil natuke liiga konservatiivsed ei ole?
Ma arvan, et esimene hetk rõõmustada on okei. Sinna kinni jääda jälle ei ole. Ma arvan, et nüüd on nii ja lähme edasi. Palju räägitakse, et naiselikud väärtused ja oskused erinevad mehelikest ja see võib mõnikord isegi positiivselt öeldud olla, aga ikkagi, see ei ole kuidagi teaduslikult põhjendatud.
Grupisisesed erinevused on kindlasti suuremad kui gruppidevahelised. Teiselt poolt mõjub ikka sedasi, et väga tubli, et oled sinna jõudnud, aga sinu sookaaslastel ei ole võib-olla põhjendatud ootused, et see võiks nii olla, et igal pool toimetatakse võrdselt. Ma arvan, et alguses põhjustas see rõõmuhõiske või kellegi poolt murenoodi. Aga nüüd on nii nagu ühe teise mõtteviisi esindaja ütles: harjuge ära.