- Reset + Prindi

Kersti Kaljulaid: „Soovin, et järgmine aasta tuleks helgem, et tuleksime keskajast tagasi.“ Õhtuleht

Kersti Kaljulaid: „Soovin, et järgmine aasta tuleks helgem, et tuleksime keskajast tagasi.“ Õhtuleht

31.12.2020

Proloog: Vabaõhumuuseum tervitab meid ehtsa „Rehepapi“ ilmaga. Midagi tilgub taevast, midagi lirtsub jalge all. On hall ja kõle, aga eestlane on ju säärase koerailmaga harjunud ja ka meie ei lase end nigelatest oludest segada. Kehva ilma vastu aitavad joped, epideemia vastu maskid. Liigume talude vahel nagu mardisandid, näod kaetud. Sellega seoses meenub vanarahva uskumus, et katku vastu aitab see, kui inimesed enesele püksid pähe tõmbavad – kahe tagumikuga mees või naine tundub katkule nii veider ja ebaloomulik, et säärast ta murdma ei hakka... Ja mis see maskki muud on, kui omamoodi maskeering. Igal juhul pääseme koroona käest terve nahaga, ka ükski tont ega koll ei satu meie teele ja kratid püsivad vihmase ilma tõttu lakas peidus. On tavaline jõulueelne päev, just paras esivanemate kinnisvaraga tutvumiseks. 

Mart: (Tähtsalt.) Tervist, proua! Meil on broneeritud kolm piletit. Kõigepealt Kersti Kaljulaid, vaadake, kas ta on kirjas? On. Aga Andrus Kivirähk ja Mart Soidro?
Kassapidaja: Olete kenasti kirjas. Palun, siin on teie piletid ja mummud!
Mart: Kersti, kuhu ma sulle selle mummu kleebin?
Kersti: Pane siia krae peale.
Mart: Nii. Andrus, siin on sinu pilet. Ja nüüd matkama, tüdrukud ja poisid!
* * *
Andrus: Näete, hobune.
Mart: Nagu tellitult.
Kersti: Kas hääletame? Ei, me ei ole veel nii vanad. Läheme ikka jala.
Mart: Kersti, mul on selline plaan: täita Andruse suur unistus ja viia ta pärast matka kohvikusse. Kaks aastat tagasi Nõmme metsas matkates ta ju muust ei unistanud. Pealegi oli tal sel aastal suur juubel. Klapime? Teeme talle kohvi ja koogi välja.
Kersti: Teeme nii.
Andrus (Suurustavalt.) Ma võin teile praed välja käristada.
Kersti: Kas sa oled saanud honorari?
Mart: (Mõtlikult.) Vaatan valges mantlis Kerstit, kes trotsib sombusel hommikul koledat ilma ja mõtlen, keda ta kõige rohkem meenutab.
Andrus: Linnar Priimäge.
Kersti: Jänest. Jänes muutub ka talvel valgeks.
Mart: Minu meelest Lumivalgekest. Aga olemegi jõudnud Sassi-Jaani tallu. Läheme sisse! Ai. Ai. Kaks korda lõin pea ära.
Kersti: Kaks? Sa ei õppinud siis esimesest korrast?
Mart: Ma hakkasin sinu pärast muretsema ja unustasin ära, et olin juba korra põrutada saanud.
Andrus: See on meie esivanemate maja. Oled sa, Kersti, uhke, et oled oma juurte juures?
Kersti: Ma olen selle peale mõelnud. Mitte ainult sellistes rehetubades, aga ka uhketes Kesk-Euroopa lossides. Sa pead suutma sinna juurde lisada tolle ajastu hõngu, kuidas koerad jooksid ringi uhketes saalides. Tegelikult ei olnud ju ka talutuba vanasti selline nagu me praegu näeme.
Andrus: Palju hullem oli. Põrandal olid sead ja sõnnik.
Kersti: Just. Nüüd vaatad, et oh kui ilus rehetuba.
Andrus: Kas sa tahaksid elada aasta sellises majas?
Kersti: Nende olmetingimuste juures mitte. Aga tänapäeval paned põrandakütte sisse...
Andrus: Kas sa ei arva, et Eesti president peakski oma ametiajal elama rehielamus? Selle asemel, et antakse Pätsi-aegne loss, millel ei ole mingit seost eesti kultuuriga.
Kersti: Oleneb, kui kaugele ajas minna...
Andrus: Siia. Siit on kõik eestlased pärit.
Kersti: Ei ole. Eestlased on 5000 aastat siin maalapil elanud. Kui vana on see maja?
Mart: See rehielamu on ehitatud arvatavasti 1803. aastal Kullamaa külas.
Andrus: Ma arvan, et juba Lembitu ajal elati sellistes majades.
Kersti: Ma ei tea, milline on teie päritolu, aga mina olen ema poolt mulk ja isa poolt saarlane. Need olid väga erinevad tingimused.
Andrus: Mis nad ikka nii erinevad oli?
Kersti: Saaremaal nii suuri ja uhkeid talusid nagu mulkidel ei olnud.
Mart: (Uhkelt.) Minu vanavanisale kuulus sada aastat tagasi Kuressaares võõrastemaja „Kuld oda” ja kolm laeva.
Andrus: See ei puutu hetkel asjasse. (Unistavalt.) Aga mõtle kui lahe oleks, kui meie presidendi esindushoone olekski selline. Kuhu ta kutsuks oma külalised...
Kersti: ...ja protokoll annaks külalistele teada, et otsigu välja oma soe suusapesu. See peab olema valge, et ei paistaks särgi alt välja. Ja siis nad tuleksidki, villased sokid jalas.
Andrus: ...ja rehielamu ees seisaks auvalve ja oleks lipuplats.
Kersti: Selles ei oleks ka midagi ebanormaalset. Näiteks Vanuatu presidendi residentsiks oli just selline savist maja, nagu sealkandis kombeks.
Andrus: (Unistavalt.) Muidu oleks meil kõik väga euroopalik, aga president elaks rehielamus.
Mart: Pikal inimesel oleks siin elada väga raske.
Kersti: Siis inimesed ei olnud nii pikad.
Mart: Kui ma kirjutasin Martin Müürsepast raamatut, siis rääkis ta ema, et Mürka vanaisa, kes elas sada aastat tagasi, oli ka väga pikk mees – kindlasti üle kahe meetri pikk.
Andrus: Mürka vanaisa ei elanud rehielamus.
Kersti: Minu vanaisa oli ka suur Saaremaa mees. Tal oli villane vest ja uurikett!
* * *
Andrus: Lähme nüüd edasi. Hea, et me pole pidanud elama rehielamus. Aga just sellistes majades sündisid ju paljud esimese põlve intelligendid – Vilde, Tammsaare, Tuglas, Semper. Ja ei ole imestada, et nad ei tahtnud hiljem oma lapsepõlvemaile naasta. Euroopas nähtust erines see drastiliselt. Minevik tundus väga tagurlik.
Kersti: Nii arvab ilmselt iga põlvkond. Kas mäletate, kuidas vanasti võeti suveks soe vesi ära?
Mart: See oli tragöödia! Mäletan, et 1992. aasta suvel ei olnud Tartus sooja vett. Ainult Pargi tänava saunas oli. Pidime Matti Maasikaga minema matustele ja seisime enne saunasabas mitu tundi...
Kersti: Miks te ei läinud vabasse veekokku ega loputanud vanade eestlaste kombel?
Mart: Nalja teed või? Kas sa tõesti kujutad meid ette Anne kanalis pesemas... (Naerame.)
Andrus: Ärme kõrtsi veel lähe.
Mart: Kannatad veel? Mõtle, sind ootab ees kuum kohv ja pirukad. Me teeme sulle välja.
Kersti: Me läheme hoopis poodi. Seal on ka kindlasti tore.
* * *
Mart: See on Lau pood Juuru kihelkonnast. Ehitatud 1914. aastal Ingliste mõisa viinapõletaja Jaan Meinbergi poolt. Teadmiseks, mu noored sõbrad: „Poemamslilt ajastutruud kaupa ostes saab teha väikese ajarännaku 1938. aastasse, Eesti majanduse õitsenguaega.”
Andrus:(Silmitseb seinal olevat hoiatavat silti.) See on nüüd küll pettumus, et õllemüük on ainult väljaviimiseks.
Kersti: See on vist selvepood, müüjat ei olegi.
Mart: Kui poes on kass, siis peab olema ka müüja.
(Robin Roots)
(Saabub poemamsel.)
Mart: Kersti, kas me ostame sulle näiteks kringlit?
Kersti: Kringlit?!?
Poemamsel: Parem ikka sefiiri. Leivasefiiri, käsitsi tehtud.
Andrus: Ostan teilt kolm leivasefiiri.
Poemamsel: Ainult kolm? Mul on suuremaid kotte ka, kuhu panna.
Andrus: Kui ma oleks üksi ja keegi ei näeks, ostaksin teilt terve kilo.
Poemamsel: (Sosinal.) Tulge hiljem salaja tagasi.
Andrus: Proua, teeme nii!
Mart: Teil on siin kord majas – sees ei tohi õlut juua.
Poemamsel: Võite juua, aga vaikselt.
Kersti: Millised piparkoogivormid! Ma paluksin sea, lehma ja koera.
Poemamsel: Seal oli enne jäneseid ka.
Kersti: (Kurvalt.) Praegu on veel ainult õun.
Poemamsel: (Optimistlikult.) Õun kulub ka ära. Ja võtke ka petrooleumi ja tikke! Kas te tahate tahatuppa tulla vaatama meie ilusat kuusepuud?
Kersti, Andrus ja Mart: Tahame.
Andrus: Teeme pilti ka, kuidas me oleme kogunenud jõululaua taha.
Mart: Jopedes? Ma võtan mütsi ära, siis on usutavam.
Andrus: Ma valan siis pitsid täis. Aga seda ei tohi vist juua?
Poemamsel: Tohib küll. See on tervendav mahl.
Kersti: No tõstame siis. Terviseks!
Andrus ja Mart: Terviseks!
Mart: Päris hea morss.
Andrus: Mul on selline tunne, et nüüd tuleb kohe vanaema köögist ja toob praekartuleid.
Mart: Minu vanaema tegi tarretist, aga unustas pahatihti seda serveerida.
Kersti: Rehetares me end nii koduselt ei tundnud, aga sellises ümbruses meenuvad kohe vanaemad. Aga liigume edasi.
Poemamsel: Juba lähete? Mul hakkavad just verivorstid valmis saama. Aga ma tahaks teile veel paari asja näidata. (Uhkelt.) Näete, millised jalavarjud!
Andrus: Need on naiste kalossid.
Poemamsel: (Lootusrikkalt.) Äkki kuluvad härrale vildid ära?
Andrus: Ma tulen vist tõesti pärast tagasi.
ANDRUS: Teeme pilti ka, kuidas me oleme kogunenud jõululaua taha.MART: Jopedes? Ma võtan mütsi ära, siis on usutavam. ANDRUS: Ma valan siis pitsid täis. Aga seda ei tohi vist juua? POEMAMSEL: Tohib küll. See on tervendav mahl. KERSTI: No tõstame siis. Terviseks! (Robin Roots)
* * *
Mart: Me kõik oleme linnalapsed. Aga kas teil oli lapsepõlves ka maakodu?
Kersti: Meil ei olnud, aga oli palju maal elavaid sugulasi ja sõpru.
Andrus: Kas sa tegid seal ka maatöid?
Kersti: Eriti ei teinud. Ja Saaremaal pigem mere- kui maatöid. Olen eelistanud kalavõrgu puhtaksnoppimist porgandite rohimisele.
Andrus: Ma käisin suviti puhkekodudes. Seal ei pidanud maatöid tegema.
Mart: Ma olin suviti Haanjas Kurgjärve spordilaagris. Sellest on mul väga head mälestused. Ühel aastal tulin ümber järve jooksul esimeseks ja jäin palliviskes teiseks.
Kersti: Ma olin Samblapõllu spordilaagris Lahemaal.
Mart: Kas te saite ka hästi süüa?
Kersti: Ei saanud. Selleks pidi Kurgjärvele minema. Kurgjärve makaronid olid legendaarsed ja neid saab seal ka praegu. Makaronid, hakkliha ja rasv nende peal.
Mart: Meid kaaluti Kurgjärvel enne ja pärast laagri lõppu. Ühel aastal sain treeneri käest pragada, et kaalusin viimasel päeval sada grammi rohkem.
Kersti: Mis sporti sa tegid? Maadlesid või?
Mart: Korvpalli mängisin. Treener vaatas kaalu ja siis sügavalt silma: „Kas sa tulid siia laagrisse nalja tegema?”
Andrus: Mina ei ole spordilaagris käinud.
Kersti ja Mart: Sellega sa ei üllata meid.
***
Andrus: Kas me nüüd läheme kirikusse või kooli?
Kersti ja Mart: Kirikusse.
Andrus: Mulle tundub, et see kabel on kinni.
Kersti: Peame palvetama vihma käes. Aga jõulurahu peabki natukene trööstitu olema. Nagu ütles Urmas Viilma Jõgeval jõulurahu välja kuulutades: „Pere, kus Jeesus sündis, ei olnud norm- ega ideaalpere. Ka ei sündinud Jeesuslaps tollaste tavade kohaselt turvalistes oludes oma kodus.”
Andrus: (Ohates.) Kirik ongi lukus.
Mart: Aga pange tähele, koolimaja, kuhu me läheme, on kindlasti lahti.
Andrus: Alati kui ma tahan kirikusse minna, on pühakoda lukus. Aga kõrtside uksed lähevad mind nähes kohe kutsuvalt ammuli. Koolimajade omad ka. Seoses koroonaga on küll kahju, et kõik kohtumised lastega on mul ära jäänud. Vahepeal väsitas ära, kui iga nädal koolides esinemas käisin, aga nüüd tunnen puudust.
Kersti: Mul on sama tunne. Vanasti oli õudselt tüütu, kui lennuk läheb jälle 6.05. Ja kolme päeva pärast jälle 6.05. Aga nüüd, kui ta mõnikord harva läheb, olen põnevil.
Andrus: Sinu jaoks tähendab see seda, et pärast iga lendu pead kümme päeva karantiinis olema...
Kersti: ...ja ennast testima.
Mart: Mitu korda sa üldse pääsesid pärast esimest lainet välismaale?
Kersti: Käisin seitsmes või kaheksas riigis ja hoogtöö korras ühe visiidi raames kolmes Kesk-Euroopa riigis. Aga esimese kolme aastaga oli mul üle saja välisriigi külastuse.
Andrus: Oleksid peaaegu Tiit Pruulile ära teinud, kui koroona poleks vahele tulnud.
Kersti: Kui ma käisin Antarktikas, siis Ladina-Ameerika riigid olid rajanud sinna teadusbaasid. Suured korras laborid korraliku tehnikaga, aga teadlasi ei jätku. Ütlesin, et meil on palju teadlasi, teeme koostööd. Brasiillased kirjutasidki nüüd Tarmo Soomerele, et kuuldavasti teil on palju teadlasi – teie president ütles! – saatke meile mõned. Loodetavasti saab sellest asja.
Andrus: Ja pärast peavad teadlased olema karantiinis. Aga sellega seoses, et igat reisi peab pikalt kaaluma ja pärast karantiinis olema, meenuvad mulle mõned alkohoolikutest sõbrad, kes panid endale varakult Wismaris kümneks päevaks voodikoha kinni, et seal siis pärast juubelipidustusi puhata ja taastuda.
(Naerame.)
Andrus: Kersti, kas su eluteele ei ole sattunud mõnda inimest, kellel poleks olnud probleeme alkoholiga?
Kersti: Mu ema õpetas mind ikka: kui mõni poiss purjus peaga sinu vaatevälja satub, jäta kohe maha.
Andrus: Ega need, kellest mina rääkisin, ei olnud minu elukaaslased.
Kersti: Ma saan aru.
Andrus: Need on mu topsisõbrad.
Kersti: Ma saan aru, Andrus, aga minu kodune kasvatus oli selline. Mõista mind, ma kardan joodikuid. Mul oli Mustamäel naabrimees, kes tuli õhtuti koju... Seisa korra! (Näitab ette, kuidas purjus naabrimees trepikojas võtit otsis ja suure mütsuga korraks vastu nende ust vajus. Ukse rolli täidab Andrus.). Ja sellest ajast saadik kardan ma paaniliselt joodikuid.
Andrus: Arusaadav. Mul oli ka Mustamäel üks naabrimees, kes magas vahel trepikojas. Ma kartsin koolist koju tulles temast mööda minna.
Mart: Sellepärast Andruse koer ei salligi joodikuid.
Andrus: Talle ei meeldi inimesed, kes käivad ebaloomulikult ja kõiguvad. Paraku ei meeldi talle ka invaliidid. Ja inimesed, kes tulevad maa alt, näiteks kanalisatsioonikaevust välja. Robin muutub ärevaks, kui paistab ainult inimese ülemine pool.
* * *
Mart: Kuie koolimaja. Ehitatud arvatavasti 1877. aastal.
Kersti: Aga praegu on siin hoopis laatsaret. Üks mees on juba voodis.
Mart: (Sosistades.) Räägime vaiksemalt. Mina ei ole arst, aga mulle tundub, et tal võib olla plekiline soetõbi.
Andrus: Sõja ajal tehtigi avalikud hooned laatsarettideks.
Mart: Seal tagumises voodis on vist veel üks mees.
Kersti: Kardin on vahel, see on ilmselt naine.
Mart: (Uurib pabereid.) Koolimajast on saanud I maailmasõja aegne laatsaret. „Mis toob sellisel ajal rõõmu ja helgust haavatute eest hoolitsevale põetajale ja tema patsiendile?”
Halastajaõde: Seoses jõulupühaga tahame näidata, kuidas eri aegadel jõule tähistati. Ja sel aastal on ju ka meil endil pisut kehvemad jõulud.
Andrus: Õnneks ruumi on. Mõned voodid on vabad. Kui haigeks jääme, tuleme tagasi.
* * *
Mart: (Vaatab kella.) Kaks aastat tagasi, kui olime Nõmme metsas, tahtis Andrus sel ajal juba kohvikusse minna.
Kersti: Aga täna püsib ta täitsa vaguralt.
Mart: Pole viga, varsti ootab teda kuum kohv koos maitsvate saiakestega. Aga enne läheme Härjapea tallu. See peaks olema peenem koht.
Kersti: Sellises majas võis elada Raja Teele. Tere!
Perenaine: Tere!
Mart: Istume korraks siia ahju peale ja teeme pilti.
Kersti: (Tunneb äratundmisrõõmu.) Siin on juba ka meie lapsepõlve. Kaltsuvaip ja lapitekk.
Andrus: Siin on elanud peened inimesed. Haritlased. Isegi tiibklaver on olemas. Kas siin elas mõni klaverikunstnik? Leo Saalep?
(Naerame.)
MART: Istume korraks siia ahju peale ja teeme pilti.KERSTI: (Tunneb äratundmisrõõmu.) Siin on juba ka meie lapsepõlve. Kaltsuvaip ja lapitekk. (Robin Roots)
Perenaine: Väidetavalt pererahvas väheviisi klimberdas, aga see klaver oli rohkem ikka selline uhkuse asi. Õiget oskust neil ei olnud.
Mart: Mulle tuli meelde, et nõukogude ajal oli kõigil raamaturiiulis „Loomade elu”, aga keegi ei lugenud neid raamatuid.
Perenaine: See oli küla üks uhkemaid talusid, ju oli neil vaja näidata, et nad olid heal järjel.
Kersti: Kas selline metallotstega reformvoodi oli juba 1930. aastatel?
Perenaine: Olevat olnud väga populaarne.
Kersti: Selline voodi on mu ühe vanema sugulase kodus siiamaani.
Mart: Rudolf Pälsoni 14 ühiselamus olid sellised ka 1980. aastatel.
Kersti: Aga mitte nii uhkete otstega.
* * *
Andrus: Nonii, seame siis sammud kõrtsi suunas.
Kersti: Aga hoiame distantsi. Ja oleme maskides, kui parasjagu kohvi ei joo.
Mart: Ma käisin hommikul vara poes ja vaatasin seda ilma – kartsin, et meil ei tule täna matkast midagi välja.
Andrus: Meie oleme sinuga nõrgad, Mart. Kersti on tugev!
Mart: Eks ma rohkem meie pärast kartsingi.
Andrus: Mina olen karastunud tänu koerale. Robin ei küsi, mis ilm väljas on. Paned jope selga ja lähed.
Kersti: Just. Paari sõbraga võib ka praegu metsa kõndima minna.
Mart: See tõstab toonust.
Kersti: Ma seda spordina ei võtaks, küll aga sotsiaalse suhtlemisena. Aeg-ajalt tekib õudne igatsus inimeste järele. Teil on ka kindlasti juhtunud nii, et kui pole tükk aega oma sõpru näinud, tekib nende järele suur igatsus.
Mart: Kevadel oli hullem.
Kersti: Kevadel me ei teadnud, et õues võib ennast enam-vähem turvaliselt tunda.
* * *
Mart: Olemegi Kolu kõrtsis. Tallinna–Tartu maantee ääres asunud ühe talliga kõrtsihoone on ehitatud 1840. aastal Kose kihelkonnas Kolu külas.
Tervist, proua! Meil on siin üks sõber, kes meie traditsiooniliste aastalõpu matkade ajal väsib ära ja tahab kohvikusse. Nüüd lõpuks ometi saame unistuse täita. Andrus, ma teen sulle välja.
Kõrtsiemand: (Elunäinult.) Mitu kohvi, mitu õlut?
Andrus ja Mart: Ei-ei, õlut me ei taha! Pikk päev on ees. Võtame parem seda kuuma mahla, n-ö alkoholivaba hõõgveini.
Mart: Lugesin meie varasemaid vestlusi ja tuleb tunnistada, et meie jaoks aktuaalsed teemad on nüüd „valitsuse laual”.
Kersti: Kuidas asjad keeleliselt arenevad! Nüüd juba räägitakse, et selle ma lükkan nüüd laualt maha.
Mart: Juba neli aastat tagasi jõudsime kaudselt perekonnaseaduse juurde, kui Andrus jõudis järeldusele, et varblased on tuvi pojad ning kass on koera naine ja hiired on nende lapsed.
Andrus: Seda ma tuletasin hiljuti oma loos meelde – seoses perekonnaseadusega on väga oluline, et igal loomal oleks oma sugu. Et ei oleks segadust ega roppust.
Kersti: Aga kui me sellest toona rääkisime, siis selles võtmes, et kooseluseaduse rakendusaktid võetakse vastu ja elu läheb edasi.
Mart: Kelleltki ei võta see tükki küljest.
Kersti: Aga et rikkuda ära rahulik areng, keerati vint peale ja korraldatakse referendum.
Andrus: Mõne arvates on abielu midagi matemaatilise võrrandi sarnast, mil vaid üks lahendus. Abielu võib olla väga erinev, see on inimeste endi otsustada.
Kersti: Kusjuures vastus võib olla sama, aga lahenduskäigud erinevad.
(Robin Roots)
* * *
Kersti: Muuseumit külastades tulid vanad ajad meelde.
Andrus: Meie mälu ulatub sinna Lau poe aega, kus olid pitslinikud, klaaskompvekid ja kirsiliköörike. Ja raadio ja televiisori peal oli linik.
Mart:1980. aastatel lisandusid vahtkummist Miša ja Vigri.
Kersti: Meie pidime koolis linikuid heegeldama. Kui sa ei heegeldanud piisavalt korralikult, tõmbus see rulli. Hindamise ajaks suutsid selle lamedaks pressida, aga nüüd ma olen ema juures vaadanud, et tütre heegeldatud linikud on rulli läinud.
Andrus: Mina pidin tööõpetuse tunnis tegema nagi ja võikaid plekist pilte, kuhu oli mingi elukas sisse taotud.
Mart: Mulle andis õpetaja ülesandeks valmistada nuga. Imestan, kuidas see mul nii hästi välja tuli. Ilmselt keegi aitas, sest käelises tegevuses olen ma nõrk.
Kersti: Lisaks linikutele pidid tüdrukud tegema põlle, soki kanna ja kindad. See oli vajalik oskus – kui Vene aja lõpus midagi saada ei olnud, õmblesin kõik riided ise. Aga kui saabus aeg, mil poodides oli kaupa külluses, andsin endale lubaduse, et ei koo ega õmble enam midagi.
Andrus: (Märkab akna taga suurt lasteparve.) Vaata, Kersti, akna taga lehvitavad päkapikud!
Kersti: (Krapsab püsti.) Ma lähen tervitan neid. (Kõhklevalt.) Või äkki peab Andrus minema, nad on kindlasti sinu raamatuid lugenud.
Andrus: (Laisalt.) Nad lehvitasid sulle. Mine, mine!
* * *
Mart: Viimase aasta jooksul olete mõlemad tähistanud oma esimest juubelit. Proosit! Nüüd oleme kõik üle viiekümne aasta vanad!
Kersti: Kui öeldakse, et neid asju ei peaks üle viiekümne aastane inimene tegema, siis ma just nimme teen. Ma olin veidi üle neljakümne viie, kui hakkasin valmistuma ja mõtlema selle peale, mida ma teen viiekümneaastaselt. Näiteks hüppan rattaga üle palgi – seda ma enne ei osanud.
Mart: Kui ma olin väike, tundus mulle lastenäidendit vaadates, et kuidas see on võimalik, et vanaema on puu otsas. Aga sind vaadates ma enam ei imesta.
Kersti: Tänapäeval on paljud vanaemad puu otsas.
Mart: Mida soovida uuelt aastalt?
Kersti: Soovin, et järgmine aasta tuleks helgem, et tuleksime keskajast tagasi.
Andrus: Jah, et katk ei kõnniks enam ringi.
Kersti: Ja et ei arutletaks abordi keelustamise teemadel.
Mart: Mina aga tänan teid, mu noored sõbrad, et võtsite neli aastat tagasi vastu kutse kohtuda aastavahetuse eel ja panna aastale punkt. Minu meelest võiks traditsiooni jätkata ja ka järgmisel aastal kokku saada.
Kersti ja Andrus: Saame muidugi.
Kersti: (Kavalalt.) Järgmisel aastal saan oktoobris teada, kui paljud inimesed tegelikult tahavad minuga kokku saada.
Andrus: Järgmisel aastal võime seda üritust siis nimetada hoopis „Kirjaniku kohtumiseks lugejatega“.
Jätame Kerstiga hüvasti ja lehvitame.
Epiloog
Muuseumi väravas kontrollib Mart, kas diktofon ikka lindistas. Ja siis meenub talle...
Mart: Ma unustasin kõrtsis arve maksta! Kohvi ja koogi eest!
Andrus: (Mornilt.) Mina maksin.
(Robin Roots)