- Reset + Prindi

Kersti Kaljulaid: viiruskriisi õppetunde ei tohi lasta raisku minna, EPL

Kersti Kaljulaid: viiruskriisi õppetunde ei tohi lasta raisku minna, EPL © EPL

07.12.2020

OECD juhiks kandideeriv president Kaljulaid ütleb, et maailm vajab kokkulepet ettevõtjatega: makse ei tõsteta, aga vastutasuks makstakse töötajatele normaalset palka.

Kuidas rääkida presidendina ühes ja samas riigis inimestega, kes kuuluvad teise väärtusruumi?
Kõikide inimestega saab rääkida, kui nad on valmis aruteluks. Eesti spetsiifiline kontekst on erinev. 1992. aastal kiitsime heaks põhiseaduse. Saime ühe ropsuga totalitaarse võimu all elanud okupeeritud riigist riigiks, millel on väga hea demokraatliku üksikisiku huvidest lähtuv tänapäevane põhiseadus. Kiitsime selle heaks, sest see oli Eesti vabariigi põhiseadus, mitte Nõukogude Liidu konstitutsioon. Väga paljud inimesed ei mõelnud läbi, et näiteks kui Nõukogude Liidus oli homoseksuaalsus kriminaliseeritud, siis mida ütleb selle kohta Eesti põhiseadus. Oleks olnud mõistlik juba tollal seda diskussiooni pidada, aga kellel siis aega oli? Me olime puruvaesed, meil oli ainult üks huvi: oma eluga pinnale jääda.

Selles mõttes on paratamatu, et me peame seda arutelu praegu. Käin Eestis hästi palju ringi ja arutangi neid asju. Üks asi on diskussioonid kohalikes volikogudes. Aga mulle väga meeldib ka sõita rattaga natuke ringi, kutsuda ruum rahvast täis, Aapo Ilves laulab, küsitakse ja arutatakse… Rahulikult arutledes võime liikuda paremini mõtestatud riigi suunas – see on täiesti tehtav.

Oluline on mõista, et paljudel inimestel pole mitte sügavat eitust üksikisiku õiguste suhtes, vaid sügav pettumus selles, et süsteem ei ole nende jaoks andnud loodetud tulemust. Kui majandus ja produktiivsus kasvavad väga kiiresti, siis ongi struktuursed kõrvalefektid väga tugevad. Meil ei olnud alguses mõistmist neid näha, siis ei olnud ressursse neid lahendada – aga nüüd juba on ja me saame seda teha. Milles aga on probleem: kui üks erakond saab oma hääled sellest, et meie regionaalses arengus on lõhed, siis ta muidugi ei tee midagi, et neid lõhesid ületada. Seda me ka näeme, see oli ootuspärane ja ennustatav.

Presidendi roll ei ole tänapäeva maailmas enam nii enesestmõistetav kui vanasti. Olete rahvusvaheliselt võtnud kampaaniategija rolli. Oli see teadlik valik ja mis variante näete: kuidas presidendi tooli täita?

Rahvusvahelises kontekstis on Eesti puhul kõik väga lihtne: tuntus on julgeolek ja positiivne tuntus on veel suurem julgeolek. Ja kui meil on midagi maailmale pakkuda, siis on see kohutav õnn ja vedamine, ja seda tuleb teha pidevalt ja tugevalt. Juba Lennart Meri ajast on Eesti presidentidelt oodatud, et nad seisaksid ja võitleksid Eesti koha eest maailmas.

Minu roll on ehk mõtestada digitaalsete tehnoloogiate suurenevat mõju ja sotsiaalseid efekte ühiskonnas ja leida, mida maailm peaks iseenda toimimises ja rahvusvahelises koostöös muutma, et me saaksime kätte parima ja kasulikema osa tehnoloogiast. Viimasel pooleteisel aastal on lisandunud see roll, et näidata, et me kõik Eestis siiski ei arva, et me oleme eksinud, valides liberaaldemokraatliku arengu. Sedagi tööd tuleb teha.

Kandideerite OECD juhiks. Kas peale digiarengu mahub sellesse kampaaniasse veel midagi?
Mul on kolm plokki, mida ma sooviksin, et OECD arendaks.
Esiteks: mida teha, et globaalne digiteenuste turg saaks sündida nii, et see ei toetaks ainult tugevamaid?
Teiseks: maailm püüab liikuda kliimaneutraalse majanduse poole. Näeme lähikümnendil palju turumoonutusi, näiteks et konkreetseks aastaks ei tohi enam CO2 emiteerida. Turumoonutused tuleb teha juriidiliselt vettpidavaks. Eestis näeme täna, et me ei tooda elektrit, aga see ei taga, et me tarbiksime puhast elektrit, kuna Euroopa Liidu elektriturg on avatud mustale energiale. Meie puhul on see Vene elekter – tarvitame energiat, mille jalajälg jääb meie piiride taha. Selleks et Euroopas tekiks turg kliimaneutraalse elektri jaoks, peame selle piiri kinni panema. See on turumoonutus.
Näen OECD-l suurt rolli analüüsida selliste suletud, kliimaneutraalsuse poole püüdlevate majandusmullide meetmeid. Kas need on proportsionaalsed, on see lihtsalt protektsionism, mida varjatakse kliimaneutraalsuse sildi taha, või on need lihtsalt heas usus tehtud meetmed, mis ei tööta? OECD on neutraalne kehand, mis ei osale poliitika tegemises, ent arvutab ja pakub andmeid.

Kolmas suur sammas: viimastel dekaadidel on toiminud üks globaalsete turgudega seotud huvitav nähtus. Tööturg on olemuselt selline, et on üksikud ostjad ja palju pisikesi pakkujaid – ehk monopolistlik turg. Ettevõtted on tugeva kulusurve all leidnud võimaluse mitte maksta tööjõu eest täiskuluhinda. Teeme tohutult tööd, et tuua kliimakulu kaupade ja teenuste täiskuluhinda sisse, aga tööjõu puhul me ei ole märganud, et vähehaaval on selle kulu subsideerimine läinud riigieelarvete õlgadele. Eriti terav on see riikides, kus makstakse töötavatele inimestele toetusi, peale selle on sotsiaaltoetused, sotsiaalsed elupinnad suurlinnades. Londoni kesklinna pitsakioski töötaja ei saa endale lubada töökohast mõistlikus kauguses elupaika ja laste kooli.

Meie vastus on olnud toetused. Aga me peame hoopis leidma meetodid, et ettevõtted maksaksid tööjõu täiskuluhinda. On tekkinud vaikne liikumine miinimumpalga suunas, aga need peaksid olema regionaalsed: Tallinna ja Võrumaa või Londoni kesklinna ja Briti kaugema nurga palk ei pea olema sama. See võiks olla kui mitte nõue, siis vähemalt indikatsioon. Oleme kõik pidanud laskma oma eelarved hirmsasse miinusesse, siin on suur tasakaalustamise vajadus ja võimalus. Vajame kokkulepet ettevõtjatega: me ei tõsta makse, aga teie maksate normaalset palka, et poleks vaja nii palju toetusi.

Kõik need pettunute liikumised – kollased vestid Prantsusmaal, Brexit jt – põhinevad inimese tundel: töötan päevast päeva, aga ei suuda oma peret üleval pidada. OECD on neutraalne koht, see teema sobib sinna.

Te ise eelistaksite vist väga tugevat valitsuse ja erasektori koostööd? Eesti puhul räägitakse palju haridusinnovatsioonist, aga kõige tugevamad sammud, mis välja paistavad, on peamiselt erasektorist: uus IT-kool Jõhvis, Ükssarvikute programm tüdrukutele. Kas see on hea?
Mina leian, et väljal on ruumi kõikidele. Haridussüsteemi kujunemine on pikk protsess. Meil on egalitaarne haridusmudel, see on meie loodusvara, peame seda iga hinna eest kaitsma ja hoidma. Mõnes riigis on jäik süsteem ja seda muuta keeruline, selle taga võivad olla mitme mõjugrupi erinevad huvid. Erasektori huvi on asutada koole ja luua süsteeme, mis väljuvad formaalsest mudelist.

Nagu näiteks Ecole 42. See tuleb meie puhul Ida-Virumaale, sest riik ei ole leidnud võimalust, et saaksime TÜ Narva kolledžis või tehnikaülikooli Ida-Viru kolledžis midagi sellist teha. Erasektoril sai kõrini, ta teeb selle lihtsalt ära. Aga kooli mudel on tekkinud Prantsusmaal sestsamast frustratsioonist: on väga jäik süsteem, baccaláureat, mis määrab, kes saab kuhu. President Macron teeb kõvasti tööd, et seda muuta. Samas on eraettevõtjad loonud kõrvale kooli number 42, mis koosneb 21 tasemest. Sisseastumisel pole vaja kurikuulsat bakalaureaati ega ühtki muud paberit, välja tulles ei saa sa ühtki Prantsuse koolisüsteemis kehtivat diplomit, küll aga saad tööd juba alates viiendast tasemest. Nii avaldab erasektor mõju, tõestades riiklikule koolisüsteemile: muu maailm paneb teist lihtsalt mööda. Mina näen, et selle kõige jaoks on ruumi, aga peame vaatama, et kihistumine ei süveneks. Oleme siin eelisseisundis, sest ehkki Euroopa kontekstis madala sissetulekutasemega (maailmas oleme 33. kohal), on meil tegelikult suhteliselt võrdne ühiskond olulistes aspektides: ligipääs haridusele ja tervishoiule.

Eesti koolisüsteemi, kus õppeprotsess kanti pandeemia alguses päevagi kaotamata digivahenditesse üle, peeti sel kevadel maailmas eeskujuks. Selle varju jäid kurnatud lapsevanemad, kelle kanda jäi väga suur koormus, ja pedagoogid, kes ei olnud järsuks muutuseks valmis. Kuidas tagada, et ka vanema põlve õpetajad valdaksid moodsaid lahendusi, neil oleksid võimed, motivatsioon ja ka piisavalt head tehnilised vahendid, et innovatsiooniga kaasa tulla?

Meie koolisüsteemis toimub kaks arengut. Kui mina käisin koolis, siis kui said kusagilt kätte ühe 12-aastase krati, siis teadsid enam-vähem, mida ta teab – see oli funktsioon tema vanusest. Enam ei ole. Tänase 12-aastase krati teadmised on funktsioon tema vanusest, huvidest ja ligipääsust tehnoloogiale – ehkki enamikul on viimane olemas. See tähendab, et koolis ei ole võimalik enam jätkata mudelit, et õpetaja seisab klassi ees ja õpetab. Peame liikuma süsteemi, kus igaüks ise õpib ja leiab vajaliku tasemega ülesandeid ning õpetaja on õppimise toetaja.

See eeldab paratamatult, et õpetajad peavad olema tehnoloogiliselt pädevad. Kroonviiruse kriisi ajal loodi palju sisu, mida ei tohiks lasta kaotsi mina. Lisame neid Eesti üleilmakooli, mis asub veebis.

Mul on poiss kolmkeelne. Kui kolisime Eestisse tagasi, siis küsisin: kas sa oled klassis ainus, kel on inglise keele tunnis igav? Ta ütles, et ei, kõik oskavad rääkida – aga keegi ei oska kirjutada. Aga jube nüri on alustada kirjutamist „I have a dog”, kui oskad keerulise sõnavaraga vestelda. See laps juhtub mul olema viisaka suuvärgiga, ta ütles ka, et mõned lapsed ei tea, mis on rumalad sõnad. Selline see olukord on. Õpetaja peab ühendama punkte punktiirjoontega erineval moel ja hoidma huvi ülal. Me teame niigi, et klassikalises koolisüsteemis on poiste tähelepanu raske hoida. Seda tuleb muuta.

Üks pool on õpetajate digipädevus, teine on laste digipädevus, mida on küllalt – siin on toimunud pööre. Kui meie olime väikesed, siis meil ei tekkinud tehnilist teadmist iseenesest, meil tekkis oskus, kuidas olla ühiskonna liige. Kui sind kolmeaastasena lubati poodi jäätist ostma, siis andsid 20-kopikase. Jäätis maksis 15 – kui said kolm kopikat tagasi, pidid oskama protestida. Igapäevastes väikese riskiga suhtlusolukordades õppisid ühiskonnas teisi solvamata oma asja ajama. See oli teadvustamata oskus, sest see tuli iseenesest. Tänased kratid ei teadvusta netis käimist või suhtlust poe automaatse check-out’iga kui oskust. Aga inimeseks olemise kõrgem kunst ei tule enam iseenesest. Sellise nime all seda tulekski eraldi õpetada.

Kool nr 42 teeb seda. Õpilased võiksid ka kodus toimetada, aga nad pakuvad suhtlusringe, ühiskonna üle arutlemise võimalusi. Me peame tänapäeval juba lasteaiast peale nägema eraldi vaeva selleks, et laps saaks aru, kuidas olla kõrge emotsionaalse intelligentsusega tundlik ühiskonnaliige, kes teisele otsa vaadates saab aru, kas ta põhjustas rõõmu või kurvastust. Seda tuleb nüüd eraldi menetleda. Intuitiivselt tundub, et kui on rohkem tehnoloogiat, siis tuleb seda ka rohkem õpetada – tegelikult ei ole nii. Esiteks on vaja konsensust, et muutust on vaja. Siis saab süsteem julgustada, vastutus ei peaks jääma üksiku õpetaja kanda. Õpetajad aina noogutavad, kui sellest räägin, nüüd on vaja ehitada süsteem. Usun, et suudame seda Eestis ja ka mujal.

Tahaks julgustada meid kõiki otsima viiruskriisis tulevikku suunatud lahendusi. Muu hulgas hoidma teadmist, et 30% töökohti ei vaja kuhugi minemist. Tööandjad harjusid sellega, ärme langeme tagasi. See avardab võimalusi – eriti näiteks lastega naiste ja puudega inimeste võimalusi tööturul. Nii suur kiusatus on, et saame kõik oma kaks süsti ja hops, maailm on jälle endine. Me ei tohiks lasta seda õppetundi raisku minna.

Artikli veebiversiooni leiate siit: Kersti Kaljulaid: viiruskriisi õppetunde ei tohi lasta raisku minna - Eesti Päevaleht (delfi.ee)