- Reset + Prindi

Kersti Kaljulaid: ma ei ole kunagi oma riigile ‚‚ei‘‘ öelnud, ajakiri Peegel

26.11.2020

Veebiajakirjal Peegel on privileeg usutleda Vabariigi Presidenti Kersti Kaljulaidi. Ülesanne on vastutusrikas, sestap lähetasime hubasesse Kassari rahvamajja Hiiumaal intervjuud läbi viima meie kolme esimese numbri peatoimetajad Kajar Kase, Helen Maria Raadiku ja Raul Vinni. Presidendi sõnul meeldib talle aeglane ajakirjandus. Nii jätsime vestluse traditsioonilisest veidi pikemaks.

Kajar: sissejuhatuseks meie huvide lahtiütlus. Oleme veidi veider seltskond: Raul on igapäevaselt Saarte Hääle ajakirjanik, Helen töötab justiitsministeeriumis, mina töötan Reformierakonnas, aga siin me oleme ühe koolilehe, Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi veebiajakirja Peegel esindajatena. Ma vaatan, et te annate tihti ebatraditsioonilistele väljaannetele intervjuusid, miks?

Anname tõesti igasugustele väljaannetele intervjuusid, see ongi üks põhimõte. Me räägime, kui küsitakse, sest poliitiku väljund on meedia. Mõnda sa armastad rohkem, mõnda võib-olla mitte nii, aga sa räägid kindlasti kõigiga. Nišiväljaanded on eriti armsad sellepärast, et nad küsivad teiste nurkade alt ja see on alati oma mõttemaailmale avardav kogemus, kui räägid Edasi või Kes-Kus-i või Müürilehega.

Kajar: katsume jõuda ka veidrate küsimusteni, aga algus on rohkem traditsiooniline. Kohtume esimesel koroona-aja uute piirangute kehtima hakkamise päeval. Kui vaatate Hiiumaal ringi, kuidas me hakkama oleme saanud?

No hiidlased on ju hästi hakkama saanud, nendel korraks läks suhtarv väga kõrgeks. Kui siin saarel on 50 haiget, siis on Hiiumaa suhtarv 500 – mandril me läheneme 300-le. Siiski viitekümmet haiget ja nende lähikontakte on võimalik tuvastada ja nii tulevad uued haigusjuhtumid valdavalt lähikontaktide hulgast, kes on juba isoleerunud. Aga näha on, et maskikultuur on Hiiumaal väga hea võrreldes Tallinnaga, kus see näiteks bussides jätab veel soovida.

Kajar: meil oli tohutult populaarne lugu Peeglis: suur maskitest, mida luges mitukümmend tuhat inimest. Millist maski teie kannate ja milline on teie isiklik maskistrateegia?

Mul on kaht tüüpi maske. Nähes, et maskikandmine kujuneb ilmselt üsna pikaajaliseks, tellisime endale ja lastele Eestis tehtud testivõitja maskid. Alguses olid ühed teised, ka korduvkasutatavad, aga õhemad maskid, mis ei näidanud testis nii häid tulemusi, aga neid sai kasutatud ikkagi, sest neid sai pesta. Oleme kodus lastega sellise korra sisse viinud, et pärast koolipäeva on maskipesu hetk. Ühistranspordis on minu lapsed juba päris tükk aega maskidega käinud ja teismeline ütles, et see on täitsa tore, sest keegi ei tule sinu lähedale, kui sul on mask ees (naerame).

Välismaal oleme kasutanud ka N95 klassi musti maske, sest seal ei ole pesemise ja triikimise võimalust. Aga kõik mu maskid on olnud hingatavad ja räägitavad, kõigiga saab pidada koolitundi ja anda ka intervjuusid. Täna, kui läksime Kõpu tuletorni, seal on väga kõrged astmed, siis hakkas tõesti korraks keeruline, aga muidu selle kõigega harjub.

Kui ütleme, et maski kandmine on keeruline ja raske, siis mida ütleme oma arstidele ja õdedele? Nemad peavad meie tervist kaitsma iga operatsiooni ajal. Kui nemad on suutnud sellega harjuda, siis ei saa olla teiste inimeste jaoks keerulisem.

Kui ütleme, et maski kandmine on keeruline ja raske, siis mida ütleme oma arstidele ja õdedele? Nemad peavad meie tervist kaitsma iga operatsiooni ajal. Kui nemad on suutnud sellega harjuda, siis ei saa olla teiste inimeste jaoks keerulisem. Välja arvatud muidugi maski kandmist takistavate tervisehäirete puhul.

Kajar: te olete öelnud ka, et pelgate seda viirust saada. Kas see mõjutab kuidagi teie tööd, teete te mingisuguseid plaane ringi?

Ei tee. Käime maskidega, peseme käsi ja püüame hoida distantsi ning teha asju õues. Aga töö kindlasti tegemata ei jää. Loomulikult ma pelgan, mul on eakamaid sugulasi, mul on haigeid sõpru ja ma kindlasti ei taha olla see, kes neile selle nakkuse viib, see mõte on väga-väga õudne. Kõige julgemana tunnen ennast kohe pärast testi, siis järgmisel päeval käin tavaliselt ema juures. Nii see paraku praegu on.

Kajar: kui palju teid testitakse?

Siis, kui vaja. Meil oli meeskonnaga väikeses ruumis kokkupuude (nakatunud inimesega - toim.), olime kõik maskis ja tegime siis testid. Saime tulemustest teada viiendal päeval, mis on kõige tüüpilisem haigestumise päev ja suur oli meie kergendus, kui selgus, et keegi ei jäänud haigeks. Saime nagu suure mure kaelast ära. Ja siis kümnendal päeval testiti uuesti, nii et viimastel nädalatel on meid testitud rohkem kui korra nädalas.

Kajar: paljud kardavad testima minna, et see on ebameeldiv, on see nii?

Muidugi. Aga mul on väike soovitus, et hingake sisse, kui testitakse, siis on natuke kergem.

Kajar: loomulikult kõiki Eesti inimesi huvitab, et mis siis presidendi vastuvõtust 24. veebruaril saab. Kas tuleb läheneda innovatiivselt ja mõelda mõnele uuele žanrile?

Me ei tea, mis on siis seis selle viirusega, aga oht on jah. Viiruseajastul on mul küllalt keeruline teha ka muid asju töös. Näiteks kui varem planeeriti riigivisiiti aasta ette, oli võimalik koostada äridelegatsioon, siis nüüd kui mõni bilateraalne visiit kuskile toimub, siis see toimub nagu sipsti ja kogu kaasnevat tööd ei ole võimalik teha. Nii et praegu kõik asjad käivad lühikese ette hoiatusega ja paraku võivad ka ära jääda väga lühikese ettehoiatusega.

Kajar: viimane koroonateemaline küsimus, ma arvan, et te olete ka Eesti üks kuulsaim koorilaulja…

… ja seda täiesti teenimatult. Ma olen täiesti keskpärane teine alt.

Kajar: ma ei öelnudki, et parim, aga just kuulsaim...

Jah, ma olen väga tänulik oma koorikaaslastele, et nad lubavad mul laulda ja lubasid ka siis, kui ma Luksemburgis elasin, kuigi siis tuli mul üksinda klaveril toksida need lood selgeks.

Kajar: aga koorilaul on nüüd vist üks neid asju, millega tegelemist ei soovitata?

Paraku praegu ei saa teha jah. Aga õnneks nüüd on natuke kergem seda aega taluda, kui me teame, et vaktsiin on ikka väga-väga-väga lähedal. Mõned kuud veel ja tõenäoliselt jõuab ta esialgu siis tervishoiutöötajatele ja haavatavatele vanuserühmadele.

Raul: päris paljud inimesed on öelnud, et vaktsiini pikaajalised mõjud ei ole veel teada ja nemad ennast ei vaktsineeri. Mida neile julgustuseks öelda?

Kui esimesed vaktsiinid välja töötati, oli inimestele ju veel palju raskem seletada, miks näiteks ennast lehmarõugetesse nakatades ka päris rõugetesse ei jää. Või lastehalvatuse või tuberkuloosivaktsiin, mis tekitab laia dimensiooni immuunsust, aga me ei tea tegelikult, mida ta organismis päris täpselt teeb. Igatahes täna oleme siiski hoopis-hoopis paremini varustatud mõistma, kuidas vaktsiinid immuunsüsteemi osade aktiveerumise kaudu töötavad. Ja nad töötavad.

Täna mõistame rakubioloogiat ning rakkudes ja immuunsüsteemis toimivaid protsesse päris hästi. Neile teadmistele toetudes saame aru, kuidas mRNA vaktsiin toimib, millised on võimalikud immuunvastused ja kuidas see meid haiguste eest kaitseb. Nii, et mina usaldaksin küll vaktsiinitootjaid.

Helen: me oleme tulnud Tartu ülikoolist ühiskonnateaduste instituudist, kus uurime päris palju digikultuuri ja sotsiaalmeediat. Kuidas Teil endal nutisõltuvusega on?

Ma ei oska öelda, kas see on nutisõltuvus, aga loen ju kõiki ajalehti ja ajakirju – The Economist, Financial Times, Le Monde. Kui mul on enda vastu eriti õel tuju, sest mu saksa keel on B1 tasemel, siis ka Frankfurter Allgemeine ja loomulikult meie ajalehed – loen neid kõiki tegelikult tahvlis. Ja kui satub paberleht kätte, siis saavad käed mustaks, ma olen võõrdunud.

Olin varane kohaneja – sest läksin 2004. aastal Eestist Luksemburgi. Just siis hakkasid tekkima podcast’id ja muu sarnane. Kohanesin sellega kiiresti, sest olin Eestist kaugel ja see tagas ligipääsu. Selles mõttes siis justkui on nutisõltuvus. Aga ma ei tegele nutiseadmes millegi muu kui sellega, millega ma nagunii terve elu olen hea meelega tegelenud ehk lugemisega. Sedapidi jälle justkui ei ole.

Helen: te rääkisite, kuidas läksite Eestist ära. Kas selleks, et olla eestimaalane, on vaja internetti? Kas internet on saanud eestlase osaks?

Muu maailm on täiesti veendunud, et eestlased asuvadki internetis. See on tegelikult hämmastav, oleme ju rääkinud, et mis on Eesti märk, oleme teda otsinud. Eesti märk ongi meie e-valitsemine. Muu maailm on täiesti veendunud, et eestlased asuvadki internetis.

Muudes digiarengu valdkondades erasektor ei ole tingimata robotiseeritum, isegi vähem on, kui arenenud riikides. See on loogiline, sest meie keskmised palgad ei ole ju veel maailma kõrgeimas tipus. Tõsi, 33. ei ole halb koht.

Aga meie e-riik on osati müüt, sest ta on suurem kui meie ise. Kui küsida lõunakorealase käest, mida Eesti riigi tähendusest, siis see ei tähenda kindlasti seda, mis ta päriselt on. Euroopas ringi käies peab kogu aeg seletama inimesele, et põhimõtteliselt on see lihtsalt pastapliiats, et sa saaksid Eesti süsteemis üldse riigiga suhelda. Meil ei ole kontorit, kuhu minna, et paberile allkiri anda.

E-riik ei ole midagi müstilist, aga selle järgi meid kindlasti teatakse ja väga kaugele. Aeg-ajalt juhtub kauneid hetki, kui näiteks inimene Zimbabwest ütleb, et nende e-kohtusüsteemi teeb keegi Eestist. See on meie ettevõtjate tubli töö ja niimoodi me teineteist toetame.

Helen: kui mõelda lastele, kes praegu e-riigis üles kasvavad – kuidas te näiteks oma laste digikäitumist suunate?

Sain selle osas varase õppetunni. Minu vanem poeg on 27 ja teda oli võimatu arvutitest eemale hoida. Ja ma ei teinud seda, sest mäletasin, kuidas lapsena mulle öeldi, et pane raamat ära ja tee midagi kasulikku. Täna on arvutiga töötamine tema elukutse ja üsna varasest noorusest peale teda toitnud.

Arvan, et me peaksime jälgima, mida noored seal teevad ja lastega vestlema. Minul näiteks on üks Youtube'i huviline. Ta otsib infot oma püütoni kohta ja talle meeldib süüa teha, ta otsib retsepte. Minul ei tule pähe midagi sellist vaadata. Näen, kuidas üheteistkümne aastane poisslaps suudab Youtube'i abil õppida vahustama või koogipõhja tegema. Ta ei tule minu käest küsima, vaid õpib selle Youtube’ist ära.

Raul: kas tunnete natuke puudutatuna, et ta ei tule teilt küsima?

Ei, seda küll ei ole olnud. Mulle meeldib, et ta ise teeb. Eks see räägib ka midagi sellest, palju mind kodus on. See ei ole ainult viimase nelja aasta teema, vaid Euroopa Kontrollikoja ajast samamoodi.

Raul: kuidas Kersti Kaljulaid ja Vabariigi President omavahel läbi saavad?

Ma ei suuda eristada, et üks on töö, teine olen mina inimesena. Kahtlemata tuled ju iseendaga tööle kaasa. Selline nagu oled oma oma puuduste ja voorustega, aga see on lihtsalt üks töö. Ma ei ole president. Ma töötan presidendina. Minu enda jaoks on siin selge vahe.

Raul: aga mis saab siis, kui on selliseid situatsioone, kus presidendina tuleb teha otsus või sõnavõtt, mida Kersti Kaljulaid inimesena ei teeks?

Paratamatult seab institutsioon oma raamid. Minu põhitöö on tegelikult põhiseadusega ette kirjutatud. See on sama põhiseaduse valvamine ehk ükskõik mida ma ise ei arvaks, pean valvama põhiseaduse järele. Minu põhitöö on tegelikult põhiseadusega ette kirjutatud. See on sama põhiseaduse valvamine ehk ükskõik mida ma ise ei arvaks, pean valvama põhiseaduse järele.

Näiteks pidin tagasi lükkama välisteenistuse seaduse muutmise seaduse. Mulle väga meeldisid rohkem paindlikkust pakkuvad põhimõtted. Aga riigikohtu lahendid ütlevad, et erinevaid seaduslikke kooselu vorme tuleb kohelda ühtemoodi. Seadust ei ole mõtet välja kuulutada, kui esimene inimene pöördub kohtusse, siis see seadus põhiseaduse aspektist ei pea.

Tean, et Eesti inimesed pigem seovad presidendi tööd 24. veebruari ja 20. augusti kõnedega, mis on ka väga põnev, tore ja huvitav osa tööst.

Mulle meeldib, kuidas Eesti inimesed neid kõnesid kirjutavad. Kui käin mööda Eestit, siis aruteludest inimestega sünnivad lõpuks kõnedesse jõudvad motiivid. Kõnesid kirjutab minuga tegelikult Eesti rahvas.

Raul: tavaliselt küsitakse ikka seda, mis on hästi õnnestunud. Ma küsiks teistpidi: mis on teie ametiaja suurim prohmakas?

Ma ei mõtle, mis on eriti hästi välja tulnud. Ammugi ei tegele ma ka sedapidi analüüsiga. Las see jääb teistele.

Raul: on teie töös tulnud ette olukordi, kus tahaks nutta? Olgu siis kurbusest või rõõmust.

Mul on olnud liigutust nähes, kuidas inimesed näevad vaeva näiteks puuetega lapsi aidates. Või inimesed, kes tegelevad väga hullude asjadega nagu näiteks laste vastu suunatud seksuaalvägivald. Nende inimestega suhelda ja rääkida on jube liigutav.

Aga on ka unetuid öid, kus tunnen vastutust selle pärast, mis parasjagu toimub. Tean, et põhiseadusest tulenevalt ei saa mitte midagi parata. Kui püüaksin midagi teha mulle halvana tunduva olukorra vastu, kuid kompaks seejuures põhiseaduse piire, siis ma poleks enam põhiseaduse vaos ega saaks oma tegevuses põhiseadusele toetuda. Aga, et ma nüüd lausa nutnud oleks, ei.

Raul: saate ehk tuua näite mõnest sellisest hetkest?

Ma arvan, et siin ei ole vaja kaugele vaadata. Sadu ja sadu negatiivseid rahvusvahelisi meediakajastusi olukorras, kus meie suurim ja tähtsaim liitlane USA tegeleb valimistega, on selge oht meie julgeolekule. Nii nagu seda on öelnud ka peaminister, kaitseminister ja välisminister.

See ei ole muidugi ka möödas, sest mõju on pikaajaline. On olnud ka piinlikke hetki, mitte küll niivõrd ohtlikke. Aga neid hetki on olnud jah.

Raul: räägime rõõmsamates toonides ka, millised on olnud kõige positiivsemad hetked?

Kui ma mõtlen Eesti arengule, siis oleme õnnestunud paljudes valdkondades. Oleme olnud nõrgemad sotsiaalvaldkonnas, tegelemisel ühiskonna kõige nõrgematega.
Sain selgelt aru, et see, mida peame Eestis järele aitama, on ühiskonna pudelikael. Heaoluühiskond ei ole ainult kõrge sissetulek, see on ikkagi see, kuidas suudame toetada neid, kes võrdsena toimetulekuks vajavad abi ja tuge. Suheldes teiste riikide inimestega paljud on osundanud, et kuidagi kale on see meie edu ja süsteem olnud.

Kui seadsin endale eesmärgiks püüda seda pudelikaela avardada, selgus, et abi ei ulatu kõigini põhjusel, et pole süsteemi, riiklikku metoodilist sotsiaaltöö arendamist.

Samas on tänapäevase moodsa sotsiaaltöö meetodid meile tuntud, sest meil on inimesed, kes on seda mujal õppinud ja töötanud. Suur hulk inimesi, kellel on peres neid näiteks puuetega laste probleemidega tegelema pannud juhtum. Nad on leidnud viisi ja võimaluse kolmanda sektori kaudu. Märksõna on siin tihti „Norra raha”.

Täna ei ole riigil sotsiaalsüsteemi tugevdamiseks vaja muud teha, kui need punktid joonega ühendada. Minu arvates sotsiaalministeerium seda tegelikult usinasti ka teeb.

Oleme saanud mõnes mõttes unikaalse riigikorralduse, kus üsna palju sotsiaaltööd, noortetööd ja tööd, mis tegeleb regionaalse arenguga, teebki kolmas sektor ning riik aktsepteerib seda võimekust.

Sellest neljast aastast näen, et nendest teemadest võib-olla rohkem rääkimine ja tähelepanu pööramine ongi oluline. On küsitud, et miks ma enam ei räägi koduvägivallast, kui ikka saab kodus peksa.

Aga ma ei pea enam, nüüd tegeleb selle teemaga ühiskond, ka ajakirjandus väga laial rindel. Mitte ainult sellega, vaid ka puuetega laste probleemidega, seksuaalvägivallaga, kõigega. Need on rasked teemad ja mõistan, et me ei taha nurkadesse vaadata, nendesse pimedatesse nurkadesse.

Aga kui me ei julge sinna vaadata, siis mis tunne on nurgas olijatel? See, et me julgeme vaadata, teeb müüri ületamise, välja tulemise ja abi küsimise ju ometi lihtsamaks. Kuigi meile ei meeldi sinna pimedasse nurka vaadata, on see meie kohus.

Kajar: hea meel on näha, et president saab tunda tundeid ja selles töös ikkagi on igasugu emotsioone.

See on väga emotsionaalne töö!

Kajar: teemat vahetades: selle aasta sisse jääb ka suur vaidlus teise pensionisamba vabatahtlikuks tegemise üle. Võib-olla paljud inimesed ei tea, et olite vaevalt kolmekümneaastase peaministri nõunikuna ka selle loomise juures. Siim Kallas on rääkinud, et see oli suurepärane meeskond, tema, teie, Eiki Nestor, Viljar Lubi...

...Veiko Tali ja Lauri Leppik kindlasti ka.

Kajar: kuidas teine sammas tagantjärele hinnates välja tuli?

See tuli tegelikult täitsa hästi välja. Kui vaadata demograafilisi trende, siis on vaja pensionisüsteemi, kus saab elada toetudes kogutud varadele omakorda riigi toetatud mehhanismi kaudu. See kindlasti oli õige ja on ka praegu õige, sest Euroopa riigid, kes on vahepeal loobunud, on tagasi tulnud. Kui me ise seda teed liikusime, siis näiteks poolakad ütlesid, et ärge tehke, nemad tegid ja nüüd keeravad tagasi. Probleem muidugi see, et piirangud, kuhu fondid saavad investeerida, tuli kehtestada esimese hooga üsna ranged. Neid on järk-järgult lõdvendatud.

Iseenesest võib teise samba vabatahtlikuks tegemisel olla ka positiivseid külgi. See, et on alternatiivseid võimalusi, tõstab kindlasti pensionifondide huvi näidata, et nad saavad varade haldamisega hakkama.

Murettekitav külg on, et raha saab täitsa välja võtta ja nii-öelda ära süüa. See tekitab edaspidi ka ebavõrdsust, kui keegi on selle raha juba ära kasutanud. Tema esimese samba pension on ju ka selle võrra väiksem, nii et ta saab tulevikus sotsiaaltoetusi taotleda. Samas teine inimene, kes ei ole seda teinud, tema pension on suurem.

Võib ka välja mõelda konstruktsiooni, et riik on oma pikaajalisest lubadusest taganenud. Mäletan, kui Eesti vahetas krooni kursi Saksa margalt eurole, tekkis ju absurdne vahetuskurss 15,6466. Oli arutelu, kas seda muuta või mitte ja lõpuks ei muudetud, sest olime lubanud, et margaga on kurss üks kaheksale. See oli riigi pikaajaline märgilise väärtusega lubadus ja me seda ei murra, eks ole.

Täna räägime Tanel Kiigega üsna ühel häälel hoolduskindlustuse vajadusest. Aga kas inimesed usaldavad riigi pikaajalist lubadust? See on natuke murekoht.

Kajar: olite pettunud ka, et erakond, kelle peaministri nõunik olite, selle süsteemi vabatahtlikuks tegi?

Ma olin pettunud ainult ühes aspektis, et tekkis võimalus loobuda varade kogumisest pensionipõlveks. Aga kes seda tegi, see on täiesti irrelevantne.

Kajar: mis te enda teise sambaga plaanite teha?

Jätkan kogumist. LHV pani seoses reformiga minu vahendite fondi LHV Eesti kinni, sest see oli liiga vähelikviidne. Edasine kogumine toimub teises fondis, suhteliselt konservatiivses. Ma olen ikkagi 50 ja pean sellega arvestama.

Jätkan aktiivselt kogumist, mul on kolmas sammas ka, sest see on säästjale maksusoodne võimalus. Olen suure säästmiskalduvusega ülikoolist peale. Kui stipendium oli 40 rubla, ma panin neli rubla kõrvale ja jõuluks sain jope osta, olin väga uhke selle üle.

Kajar: mida inimestele soovitada, kellel sama otsus ees?

Igaüks peab ise vaatama. Selge, et üksinda kogudes läheb mastaabiefekt kaotsi, kui väljud suuremast süsteemist ja ostad erinevaid fondiosakuid näiteks, siis üksinda toimides lähevad tehingukulud kõrgemaks. Ärge arvake, et pangad ei saa hakkama, nad oskavad ka sellest olukorrast teenida. Teises sambas riik on seadnud piirid sellele, kui palju fondihaldur tulu saab. Üksinda toimetades need piirid ja kontrollid kaovad ära. Selles mõttes tasub läbi mõelda, mida teha selle ressursiga.

Helen: meie oleme veebiajakirjast Peegel, aga mis seostub Teile peegliga või millest mõtlete, kui ise peeglisse vaatate?

Mul tuli Juhan Peegel selle peale meelde. Ja siis tuli Helmi Peegel (Saaremaa rahvamuusik, laulja, tantsija ning jutuvestja - toim), kes elas terve elu Valjalas, ja siis need ilusad valged patissonid, mis nende aias aiamaal kasvasid. Vat selline mõte tuli mul peeglisse vaatamise peale meelde hoopis.

Helen: kelleks te tahate saada, kui te suureks saate?

Mu CV on nii hüplik, et ma olen ammu loobunud selle peale mõtlemast rohkem kui mõttemängudena. Pikkades trennides on teistega ka hea arutada, mis sa siis teed, kui sa suureks saad. Mu trennikaaslased on 50 kanti inimesed.

Kajar: aga ma olen kuulnud, et tahate saada OECD juhiks, miks?

See on Eesti riigi mainekampaania, nagu ka ÜRO julgeolekunõukogusse kandideerimine. Tore, et lõpuks sinna saime, Eesti inimestele ju ikka meeldib võita. Nagu minu pressiesindaja Taavi Linnamäe ütles, et vedas, sest see nädal Tänak ei sõitnud ka... (naerame).

Aga meie enda jaoks, Daniel Schaeri, Margus Kolga, meie kõigi jaoks oli selle kampaania fookus tegelikult sõprade ringi laiendamine, ettevõtjatele võimaluste loomine, tuntus julgeolekumaailmas ja ka õppeprogramm diplomaatidele. Miski, mis sunnib väga laialt maailma katma ja mõtlema innovatiivselt. See sundis meid olema paindlik, avatud ja nutikas. OECDga on sama.

Praegusel kroonviiruse ajajärgul on pisikesel riigil keeruline rahvusvahelise kuvandiga pildis olla. OECD peaks olema organisatsioon, kus mõistetakse, et industriaalajastu maksusüsteem, kus sa 11 kuud aastast töötad ja siis saad ravikindlustuse, süsteem on aegunud ja tuleb ümber teha. Meie eesmärk on olnud nügida OECD tulevikuagendat meile sobival moel.

Siin on palju selliseid nüansse, kus Eesti riik tahab oma huvisid OECDs edendada. Seni küll osaleme umbes pooltes OECD töögruppides, umbes 180s 360st, aga on veel mõned suured trendid, mida meie arvates oleks vaja nügida, eriti see digiasi. Selle kampaania kaudu panemegi selle OECD lauale.

Tänaseks on kampaania sisuliselt läbi – kampaaniamaterjalid on jagatud, kohtumised OECD saadikutega on tehtud. Jääb veel üks intervjuu ja ülejäänu on, võiks öelda, diplomaatide jalgade töö. On olemas suur maatriks, kuhu lõpuks kõik paigutatakse, et kes saab ILOsse, kes WTOsse ja see matemaatika, mis läbi räägitakse, sellel ei ole minuga pistmist enam. Aga teist asja, OECD agenda nügimist, seda, ma arvan, me oleme suutnud teha.

Helen: räägime kliimast ka. Ütlesite eelmise aasta lõpus Marko Reikopile, et väike Eesti ja pisike Euroopa kui digivedurid suudaksid kliimamuutustega võitlemisel olla hea eeskuju. Rääkides omavanuste noortega on paljud öelnud, et neil on lootusetu tunne, miks üldse õppida või pingutada. Teil on positiivne sõnum, aga noored tunnevad tuleviku osas, mida nad ei pruugi saada, leina, sest ühiskond võib muutuda. Mida neile noortele ütleksite?

Kõik, mida ümberringi näeme – tänagi (usutlesime presidenti 24. novembril – toim.) jalutasime RMK hoolealustes metsades.

Metsad ei ole päris endised, kuused on üraskist vaevatud ja liivikud ei külmu talvel läbi, palju on risti-rästi maha kukkunud tuulemurdu. Valdav läänetuul, millega puud on harjunud, muutub üha rohkem kirde suunas, tuleb ka torme. Me kõik juba tegeleme kliimamuutuste tagajärjega.

Kroonviirus on tegelikult sellega seotud. Neid viirusi on palju, mis niimoodi loomalt inimesele hüpata võivad. See tuleneb sellest, et ühelt poolt populatsioonid vaesuvad, on väiksemad ja surutud ökoloogiliselt vähem sobivatesse tingimustesse, see kõik ongi kliimamuutus.

See teeb ka mind väga murelikuks, mul on neli last ja kolm lapselast. Aga siis tulebki kiiresti jalad kõhu alt välja võtta ja püüda midagi teha.

Eesti ei ole siin eesrinnas. Oleme õnneks liitunud 2050 kliimakokkuleppega, aga kiiremini saaks kasvõi meretuuleparke arendada. Ka see turg küllastub ja risk on see, kui me nende tehnoloogiatega kaasa ei lähe, siis meist kujuneb pikaaegne energia importija. Esimesed minejad tavaliselt lõpuks võidavad, tagumised ainult maksavad, nagu me oleme ju digiasjas selgelt kogenud.

Minu arvates täna ainuke mehhanism, mis võib selle planeedi päästa, oleks, et koos Euroopa Liiduga kollektiivselt, maailma kõige rikkama ja suurema turuna kehtestame selle turumoonutuse. Siis luuakse siia 400-le miljonile inimesele, maailma jõukamatele seejuures, teenust pakkuv turg, kus CO2 ei tohi emiteerida. Kui suudame veenda erasektorit, et meie mull on tihe, siis see juhtub. Meie turg on piisavalt suur ja mõjuvõimas. Järjest tuleb sarnaseid teateid teistelt suurtelt turgudelt, kasvõi Hiinast.
Kõik hakkavad aru saama, et pääsu ei ole. Oleme olukorras, kus oleme ja ainus, mis saab aidata, on kiire toimetamine, hästi palju koos toimetamine ja seejuures vaatamine, et koormus jaguneks õiglaselt. Et need riigid, kes ei ole osa saanud industrialiseerimise võludest, ei peaks kandma kogu valu.

Helen: selle teemaga haakub ka teadus ja teadlased, keda sel aastal tunnustasite. Oleme magistrandid, doktorantuur ei ole võimatu teema. Olete ise doktorantuuri astunud, miks see pooleli jäi?

Täiesti konkreetne vastus on, et teema, mida tahtsin Euroopa Kontrollikojaga seoses uurida, ei leidnud seal heakskiitu. Mul ei olnud aega tegeleda töö seisukohast irrelevantse asjaga, ei olnud ka huvi.

Tänaseni on tegelikult Eestis üks suur probleem see, et magistrikraadini toob õppimisele kulutatud aeg ja nähtud vaev sulle tööjõuturul tagasi. Võib-olla mitte igas sektoris – IKT näiteks on koht, et kui sa ikkagi oskad, siis ei ole formaalne haridus nii oluline.

Aga edasi magistrist doktorini ei tooda see kraad tegelikult enam nii-öelda täiendavat tulu.

Tore, et on tulemas stipendiumide meede, et eraettevõttes töötavate doktorikraadiga inimeste palkamiseks saab ettevõte tuge. Liigume suunas, et tõusta tehnoloogiliselt tasemele, kus ettevõtetel on piisavalt kõrge lisandväärtusega töökohti, et väärtustada doktorikraadiga inimest.

Kajar: aga saame Helenile soovitada doktorisse minna? Me Rauliga ilmselt ei hakka minema…

Helen: jah, kas mul on mõistlik minna, kui ma kevadel lõpetan?

Ma arvan küll. Ja siin on veel üks põhjus. Räägime hästi palju ka klaaslagedest ühiskonnas. Midagi ei ole teha, aga naistel on tihtipeale vaja rohkem tõestada, et nad on head. Ja mida kõrgem on haridustase, seda kergem on oma väärtust näidata.

Raul: te ütlesite, et OECD temaatika on pigem kui Eesti mainekampaania?

Ütleme, et see on pigem meie teemade lauale panemine.

Raul: te tegelikult ka tahate sinna minna?

See on nagu küsimus, et kas ma tahan julgeolekunõukogu saalis istuda, istungit juhatada. See on irrelevantne. Minu jaoks on väärtus kampaanias. Aga ma usun küll, et ma oskan seda tööd.

Raul: Küsimus oli pigem kontekstis, et juhul kui te sinna saate, siis on teie jaoks jälle uus riik, uus linn, uus elu. Kõik see mida te olete kunagi läbi teinud, kas teil on tahtmist seda kõike uuesti teha?

Mažöönžuää (President vastab prantsuse keeles, reporterid vaatavad suures segaduses teineteisele otsa).

Kas ma tõlgin?

Kajar: Jah, palun!

Ma olen elanud 12 aastat Luksemburgis, mis on Prantsusmaa naaberriik. Ma tunnen seda riiki, ma tegelikult väga armastan Prantsusmaad, eriti selle kuusnurga kujulise riigi tippudesse jäävaid osi. See on koht, mida ma tunnen ja selles mõttes ei saa öelda, et see on hüpe tundmatusse, ei.

Raul: tahaksite te olla Eesti president ka järgmised viis aastat?

Ma ütlesin, et ma ei ole oma CV planeerimisega mitte ühtegi moodi tegelenud, ei tegele sellega ka praegu. Teen iga päev tööd oma mandaadiga, nii nagu ma seda teen. Minu riik on mind kutsunud. Üheksakümne üheksandal aastal, kui peaminister Laar ütles, et tal oleks nõunikku vaja mõtlesin ma ühe asja enda jaoks selgeks. See töö tähendas mulle toona ju palgalangust ja pereelu suurt ümberkorraldamist. Olin tollel hetkel üksikema ja see otsus vajas minu ema väga suurt tuge ning palju muud.
Ja siis ma mõtlesin, et see on meie riik. Me nii tahtsime teda ja kuidas ma olen üles kasvades mõelnud, kui karjuvalt ebaõiglane see on, et meil ei ole Eesti riiki. Nüüd ta kutsub mind. Kuidas ma ei lähe? Ma ei ole oma riigile kunagi „ei” öelnud.

Raul: kui tõenäoline on see, et järgmisel sügisel debateerite te Henn Põlluaasaga presidendi ametikoha teemal?

Ei ole üldse minu ülesanne sellel teemal arutleda. Meie põhiseadus on kirjutatud niimoodi, et põhimõtteliselt on seal öeldud: "Kallis riigikogu, teis on palju fraktsioone, mis on meie valimisseaduse tubli töö tulemus ja kõik erinevad arvamused on Eesti riigikogus esindatud. Aga see on see üks koht, kus te peate kõik need piirjooned, rajajooned, eriarvamused ületama ja leppima kokku, kes on järgmine president." See on riigikogu töö.

Minu arust on see tugev omadus meie põhiseaduses, et mitte väga tihti, kuid siiski aeg-ajalt nõutakse peaaegu konsensust. 68 häält, kaks kolmandikku, on väga suur lävend. Põhiseaduse Assamblee on ehitanud mudeli, kus president ei ole kellelgi oma. Ei ühegi koalitsiooni või hiljem opositsiooni oma, vaid ta peab olema kokkulepe.

Raul: aga ikkagi, kas teid võib seal debatil kohata?

Küsige nende (erakondade - toim.) käest neid küsimusi.

Helen: kunas Kadriorg kinni pannakse?

Me töötamegi sellises režiimis, kus meie eakamad kolleegid ja ka kõik teised, kes saavad, toimetavad distantsilt, mitte kontorist. Meid liigub seal majas ikkagi üli-ülivähe. Me kindlasti ei käi tööl mitmekesi ühes toas, me toimetame niimoodi hajutatult. Aga me ei tahaks ka alla anda, tahaksime ikkagi töö, mis oleme viieks aastaks ette võtnud, ära teha. Meil ei ole väga palju aega jäänud, nii et töötame.

Kajar: presidendi amet on Eestis selles mõttes huvitav, et selle pidaja peab olema professionaalne poliitikavaatleja...

… aga mitte kommentaator…

Kajar: … jaa, tahtsin just enne öelda, et omal ajal Keskpäevatunnis te olite just suurepärane kommentaator, aga nüüd peate olema ainult vaatleja, kohtuma poliitikutega ja aeg-ajalt otsuseid tegema, et kumb roll teile paremini sobib?

Seda peavad ka teised ütlema. Kuigi ega president suur otsustaja siiski ei ole, meie põhiseaduse piiri on ju ka tegelikult testitud ja presidendil on ainult sõna jõud. Selles rollis üksjagu piiratust, aga samas ka kohustust olla hästi selge sõnumiga.

Kajar: aga andke siis üks sõnum juhtumis, kus ühel pool on meedialiit, kes ütleb, et Eestis ajakirjandusvabadust praegu rünnatakse ja teisel pool on peaminister, kes ütleb, et talle sellist tunnetust ei ole jäänud. Mis tunnetus teil on?

Minu jaoks on oluline, et, et ajakirjandus tunneb ennast vabalt. Et nad teavad, et neil on õigus oma tööd teha, kartmata karme karistusi. Ja et neil on ka õigus saada mõningast andestust, kui nad kuskil libastuvad. Aga kindlustunne peaks olema ka vastastikune. Ka poliitikul peab olema õigus eksida, vabandada, tagasi astuda, uuesti tulla. Me teame Eesti poliitikas inimesi, kes on edukalt taandunud mingil põhjusel tihti isegi vea pärast, mida ei ole teinud nemad, vaid nende alluvad ja tulnud tagasi. Arutamine, eksimine, koos edasiminek on minu arvates poliitikaelu ja ajakirjanduse normaalne osa.

Ajakirjandusele ei ole põhjust ette heita, et nad oleksid reegleid rikkunud. Seda on öelnud ka prokuratuur, et nad ei hakka Õhtulehte uurima. Ootasin seda seisukohta, olemata ise õigusala asjatundja.

Siin on veel üks teema, mida ma loodan, et saame edasi arutada. Vaadake, sõbrad, see ongi taaskord näide klaaslaest. Jah, me räägime ministrist, kelle palk tõepoolest võimaldaks palgata lapsehoidja ja kõik muu. Aga küsime ka, miks tihtipeale juhtub nii, et naised arenevad oma tööelus aeglasemalt? Mulle tundub, et just naistel on tihti kohustus palgata see lapsehoidja või kodune tugi selleks, et ise oma tööd edasi teha. Miks see üldse on naiste probleem ühiskonnas?

See aruteluteema on põnev. Mul on kahju, et jõudsime selleni läbi võimaliku korruptsioonijuhtumi kaudu, mida, ma saan aru, on politsei uurimas. Laiemat teemat on siin küll ja veel. Kas me ühiskonnana tegelikult ka tahame, et naistel on meestega võrdsed võimalused? Ja mitte need võimalused, mis olid nii-öelda esimese feminismi laine ajal. Siis lihtsalt öeldi, et kui tahate teha kõike, mis mehed, siis hakakegi meesteks. Väga suur hulk kaugele jõudnud naisi loobuski perest ja lastest. Sel nädalavahetusel, jätan saate nime mainimata, raadios keegi jälle ütles, et kui erasektoris oleks keegi nii kaugele jõudnud, siis tal kindlasti ei oleks nii palju lapsi. No mis jutt see on?

Vaat’ siin on päris probleem, millega ma loodan, et ka Õhtuleht tahab tegeleda edasi, et kuidas üldiselt naistel see töö ja pereelu ühitamine siin riigis läheb.

Kajar: üks väga tähtis küsimus veel. USA presidendivalimiste ajal öeldi, et kõikidel viimase aja Ameerika presidentidel on olnud koer, kuni Donald Trumpini, kellel siis ei olnud. Nüüd Joe Bideniga tuleb jälle kaks presidendi koera. Miks te pole seda tuntud PR trikki kasutanud, et võtate presidendina mõne avaliku looma?

Ma ei tee mitte midagi selleks spetsiifiliselt, et kuidagi olla populaarne. Teen seda, mida õigeks pean, seda, mida me oleks nagunii teinud. Poliitiku töös on nii, et ükskõik kellega suheldes ei jõua kõigile anda erinevaid signaale. Mõistlikum on olla kogu aeg sina ise, see on märksa praktilisem. Mul ei ole olnud koduloomi, mis ei tähenda, et minu lastel neid pole.

Kajar: näiteks püüton, ma sain aru, jah?

Jah, ühel pojal on labrador, ühel on püüton. Labrador ei ela meiega koos. Püüton on alles vihmauss, tema tõesti kasvab meie peres.

Kajar: püüton jah, kas te ei karda, et paneb puurist leekima ja hammustab kellelgi midagi küljest ära?

Nalja teete? Tegemist on Python Regiuse, kuningpüütoni pojaga. Ta sööb külmutatud-sulatatud toitu ja pole mitte kuidagi kellelegi ohtlik. Ta sünnipäev oli viies september, ta on kaks kuud vana ja isane, nii et ta jääbki väiksemaks.

Kajar: üks viimane küsimus veel. Kas olete mõelnud, et teil võiks ka olla mingi selline sotsiaalmeedia kanal nagu president Ilvesel oli Twitter, kus saate puhtalt oma mõtteid väljendada?

Minul on selleks kogu Eesti ajakirjandusruum olnud. Mul on kogu aeg tunne, et saan kõik, mis mul on vaja öelda, tegelikult ära öelda meie ajakirjanikele. Loomulikult ka mu Facebooki leht, et pidada tegevuste üle järge. See töötab väga hästi, tervitan kõiki jälgijaid. Aga muidu mulle jah, nagu näete, sobib see pikemate intervjuude formaat, kus saame süveneda, natuke arutada nähtuste üle meie ühiskonnas.

Kajar: aga ajakirjanduses ei saa panna president oma laiki kellelegi?

Ei saa, aga ma ei tunne puudust, et kas saan panna kuhugile laike või mitte. Mulle meeldib selline rahulik arutelu, öeldakse vanamoodne meedia, slow media. Ma tõesti olen konservatiivne, pole seda kunagi varjanud.

Me oleme ka olnud väga slow media, teid peaaegu tunni kinni pidanud, aga nüüd ka lõpetame ja väga täname! Aitäh.

Artikli veebiversiooni leiate siit: http://peegel.ut.ee/numbrid/nr-12/kersti-kaljulaid-ma-ei-ole-kunagi-oma-riigile-ei-oelnud?fbclid=IwAR06atOjNcA6FyoLIaC0EQx2tiFINddbDjvBX2149iBg9V9UQ7SZA5kXI50