- Reset + Prindi

Kersti Kaljulaid: vaesus on lastega naise nägu, Lõuna-Eesti Postimees

Kersti Kaljulaid: vaesus on lastega naise nägu, Lõuna-Eesti Postimees © Arvo Meeks

10.06.2020

Valgamaad külastanud president Kersti Kaljulaid ütles, et see on juba suur asi, kui me vaatame peeglisse, aga teha on veel palju. Ta tõdes, et kriis võimendab trende ning sotsiaalteemadele tuleks rohkem tähelepanu pöörata.

Oleme intervjuud tegemas Otepää vallavanema kabinetis. Mis teile seostub sõnaga «Otepää»?

Sport minu jaoks eelkõige. Tehvandi ja kõik see. Aga kindlasti ka künklik maastik.

Kas te sel korral jõudsite ka ratta selga?

Seekord ei. Aga kuna ei olnud ju võimalik ringi käia, olin aprillis üheksa päeva tütre juures – ta oli linnast ära Nõo lähedal – ja siis küll me sõitsime selle üheksa päevaga kokku üle 600 kilomeetri. Kõik need teed ja rajad said läbi käidud. Siin on väga tore rattaga sõita.

Aga milline on teie enda otsene seos Valgamaaga?

Mul ei ole Valgamaaga väga otsest seost. Mu emapoolne suguvõsa on Helme mulgid, vanaemal oli palju õdesid. Aga kahjuks need vanaema õed, kes elasid kohtades nimega Puka ja Aakre, olid selleks ajaks, kui mina sündisin või vähemalt mida mäletan, juba meie hulgast lahkunud.

Kahepäevase visiidi käigus kohtusite ka maakonna omavalitsusjuhtidega. Mis sellel kohtumisel kõige rohkem esile kerkis?

Olen püüdnud juba päris mitu aastat ärgitada just omavalitsuste tegelasi ka läbi oma parteikontorite, mis neil ju olemas on, tekitama diskussiooni selle üle: kas omavalitsusel, mis põhiseaduse järgi peab olema väga iseseisev, ei peaks siiski olema ka iseseisvamat maksubaasi. Tegelikult ei ole omavalitsusel piisavat iseseisvat tulubaasi, aga peaks olema. See ei ole minu meelest põhiseaduse vaimuga kooskõlas, mis ütleb, et omavalitsus peab olema iseseisev.

Arutasime seda teemat üsna põhjalikult. Arvan, et see võiks olla üks järgmise sügise kohalike omavalitsuste valimiste teema.

Eriti just praegusel kriisi ajal oluline teema...

See on igal ajal oluline. Kriis võimendab trende, aga ei loo neid. Kui mõtleme, kui suured on omavalitsuse kohustused, ja nad tulevad ka selle tulubaasiga imeliselt hästi toime... Praegu ikkagi saavad väiksemate või kaugemate valdade ja linnade inimesed nende võimaluste piires ülihead ja inimlikku tähelepanu. See on tohutu väärtus. Aga kui seda veel toetaks korralik tulubaas, ei oleks meie sotsiaaltöötajate palgad nii imetillukesed.

Kohtusite ka sotsiaaltöötajate ja vabatahtlikega. Mis kõlama jäi?

See oli tänuüritus, nii nagu me Saaremaal ja Hiiumaal tegime, et rääkida inimestega möödunud kriisist. Ega midagi uut ei tulnud. Need, kes sotsiaalküsimustesse on süvenenud, teadsid ka enne seda, et meie inimeste tahe teha oma tööd hästi on rahaliselt oluliselt piiratud, just sotsiaaltöö vallas.

Kui Eesti on hästi arenenud nii hariduses kui teaduses ja ka majanduses, siis kahjuks sotsiaalteemadele oleme vähem tähelepanu pööranud. Ja see eristab meid oluliselt veel heaoluriigist. Heaolu ei ole ainult kõrge SKT per capita (sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta – toim). See on ka see, kuidas me seda kulutame.

Samas on sellest ju meil räägitud juba aastaid.

Tõusulaine ei tõsta kõiki paate. Sellega tuleb spetsiaalselt tegeleda. Jällegi, poliitika on eestvedamise kunst. Kui üha rohkem on inimesi, kes valmis vedama diskussiooni teemal, milline on meie ühiskonna suhe oma nõrgematega ja nendega, kes vajavad tuge, siis seda parem.

Me näeme debatti, muidugi on seda juurde tulnud. Ka minu arust julgeme viimastel aastatel enda pimedatesse ja mõnikord hirmsatessegi nurgatagustesse vaadata. See on juba suur asi, et vaatame peeglisse, aga teha oleks ka veel.

Kas teie hinnangul on sotsiaaltöötajad piisavalt tunnustatud?

Muidugi ei ole. Sotsiaaltöötajate igakuine palganumber on juba selge näide sellest, et nad ei ole tunnustatud. Aga seda ei saa muuta, kui meil ei ole hoolduskindlustust või mõnda muud mehhanismi, mis tooks sektorisse jõuliselt ressurssi.

Kindlasti kohtusite ka lihtsate inimestega. Mis teemadel rääkisite?

Kõik inimesed Eestis on lihtsad. Ma ise ka. Ja kõik meie. Näiteks Puka kogukonna maja. See näitab, kui vähe on tegelikult vaja – inimesed ise võtsid kokku, kohalikud ettevõtted on aidanud, ja see toimib. Inimesed on õnnelikud, neil on midagi teha. See oli väga soe ja tore kogukond.

Kui rääkida praegusest kriisist... Eestis on 50 000 töötut. Mida neile öelda?

Praegu on keeruline, sest tegelikult keegi ei suuda ennustada, milline on taastumine.

Kelle nägu Eestis vaesus on?

Ka selles kriisis panin tähele, Liisa Pakosta (soolise võrdõiguslikkuse volinik – toim) juhib tähelepanu: ikkagi lastega naise nägu. Liiga tihti. Nad on ühelt poolt väga hästi kaitstud sellel ajal, kui nende lapsed on väikesed, aga see mõnevõrra vähendab nende konkurentsivõimet tööjõuturul.

Sotsiaaltöötajate igakuine palganumber on juba selge näide sellest, et nad ei ole tunnustatud.

Ja muidugi on alati vaesus ka madala haridustaseme nägu. Aga Eestis õnneks me ei saa öelda, et oleksime samasuguste probleemidega silmitsi nagu Suurbritannia või Ameerika Ühendriigid, kus lapse haridus sõltub väga palju tema vanemate jõukusest. Meil on solidaarne mudel. Igast Eestimaa koolist on võimalik minna Tartu Ülikooli, mis on maailma tippülikoolide seas. See on rahvuslik rikkus, mida tuleb hoida.

Kuidas teie noorimatel lastel sellekevadine distantsõpe läks?

Üheksanda klassi laps pidi tegema ka kõik katsed interneti vahendusel ja viienda klassi laps pidi tegema muusikakooli ja kooli õppetööd interneti vahendusel. Seal tekkis mõtlemisainet. Selles mõttes, et meie lastel on kohustus ise vastutada oma kooliasja eest. Ja väiksemal jäi seal asju ripakile natuke. Aga ma ei tahaks minna seda vastutust endale võtma – las ta siis vaatab ja teeb järele, kui on vaja.

Kui palju ema pidi kogu aeg üle vaatama, kas üks või teine koolitöö on tehtud?

Ma ei teinud seda. Mõne kohapeal kindlasti jooksis kinni ka... Neid on arvatavasti palju, kes avastasid, et oi, mingi võlg on ikka.

Ma ei taha võtta seda vastutust ära. Kool on tema vastutus, oli ka sellises ajajärgus. Kindlasti oleks õpetajatel olnud lihtsam, kui oleksin rohkem vastutust võtnud, aga ma ei taha seda tasakaalu lasta paigast ära – 11-aastane inimene on vastutusvõimeline.

Millest või kellest on Eesti inimestel kõige suurem puudus?

Istume siin ja arutame, mis on Eesti tulevikule parem. Olen hästi palju siin Valgamaal inimestega arutanud. Aga avalikus ruumis tuleb see debatt välja kuidagi selline, et mina hea ja sina halb.

Tegelikult on hästi tore jälle olla inimeste seas.

Mulle meeldiks, et meil oleks rohkem süvenevat arutelukultuuri. Eelkõige vastutab meil selle asja olemasolu eest riigikogu. See on talle põhiseadusega pandud kohustus. Kui tema eeskuju näitaks, siis usun, et see tekiks ka mujal – samasugune arutelukultuur.

Võib-olla sellest natuke tunnen praegu puudust. Aga vaat Valgamaal ei tunne – oleme siin arutanud küll rahvaga igasuguseid asju, väidelnud ja olnud eri seisukohtadel. Ja see on olnud tore. Ma õpin ka iga kord, kui niimoodi saan... Nüüd eriti tunned seda, kui vahepeal ei saanud tulla inimeste sekka. Tegelikult on hästi tore olla jälle inimeste seas.

Mis on Valgamaa eelis teiste maakondade ees?

Kas tal peab olema eelis? Ma väga ei taha otsida kunagi eeliseid. Arvan, et igaühel on tema omad rõõmud ja mured. Kindlasti see muidugi on, et siin on ruumi.

See on ju väga suur eelis.

Jah. See ongi 21. sajandi kõige suurem defitsiit – puhas keskkond.

Millal ja mille üle te viimati südamest naersite?

Oh, jumal. Viimati... Pukas käisime viimati, seal sai naerdud. Mille üle? No me rääkisime seal memmedega lugusid, ühtpidi ja teistpidi, aga las see jääb sinna meie vahele. Aga jah, ikka naersime, muidugi.

Just sellepärast küsin, et kõik ei ole ju nii kurb ja raske.

Oh, ei. Muidugi on rõõmu ka.

Pukas oli see, et neil pidi Mart Juur külla tulema, aga ta ei saanud tulla, ma tegin siis ettesõidu. Loodan, et neil oli natuke lõbus. Aga Mardiga on lõbusam – olen kindel.

Intervjuu veebiversiooni leiate siit: https://lounapostimees.postimees.ee/6993159/kersti-kaljulaid-vaesus-on-lastega-naise-nagu