- Reset + Prindi

President Kaljulaid: kriis tõi esile selle, mis niigi olemas oli, Postimees

01.06.2020

Eriolukord kestis Eestis 66 päeva. Hingame nüüd juba kolmandat nädalat sisse piirangutest vabanevat õhku. President Kersti Kaljulaid (50) vaatab tagasi erakordsele ajale töö juures, Kadriorus. Tema hinnangul ei loonud kriis uusi trende, vaid tõi ennegi olemas olnu teravamalt esile.

Kuidas on Eesti rahvas kriisiga hakkama saanud?

Väga hästi!

Olen andnud igal nädalal koolidele ühiskonnaõpetuse tundi ning käsitlenud kriisi näitena sellest, kuidas ühiskond on meie kõigi tegude summa. Harva juhtub, et saame juba kahe nädalaga teada, milline on meie kõigi tegude summa. See, et eriolukord lõppes, ei tähenda, et edaspidi see reegel ei kehtiks.

Kontsertidel oleks mõistlikum istuda üksteisest vähe eemal, mitte lava ees hüpata. Õnneks Eestis ruumi jätkub ja see on meid ka selles kriisis hoidnud võrreldes Kesk-Euroopaga, kus tiheda asustuse tõttu ei saadud nii vabalt liikuda.

Kuidas on kriis teie elu mõjutanud? Kas olete saanud perekonnaga koos olla?

Oleme püüdnud teha seda, mida ikka.

Mis puutub töösse, siis nende kaheksa eriolukorranädala jooksul rääkisin 31 riigipea ja rahvusvahelise organisatsiooni juhiga. Olen hoidnud alal meie rahvusvahelist suhtlust. Tõsi, see on võtnud vähem aega, sest ei pea enam lennukiga lendama. Aga need kohtumised ja arutelud ei ole olnud tingimata vähem sisukad. Suhtlusest on olnud abi, et meie rahvusvaheline koostöövõrgustik ära ei kaoks.

Eestis oleme püüdnud teha igal nädalal ühe maakonnavisiidi. Samuti olen andnud arvuti teel ühiskonnaõpetuse tunde gümnaasiumiõpilastele. Peab tõdema, et läbi lukuaugu inimestega suhtlemisel võib vestluse käima saamine osutada keeruliseks.

Sellegipoolest on töö käinud, nagu alati.

Kas midagi on kriisi tõttu ära jäänud?

Jah, jäi küll! Meil oli plaan natuke kitsamas ringis korraldada arutelusid Saksamaal. Mitu presidenti oli tulemas. Teemaks oli Euroopa Liit ja lähenemine idanaabrile. See Saksamaa visiit saab aga olema üks minu esimesi visiite pärast kriisi. See asi on edasi lükatud.

Siiski enamik asju sai tehtud. Ka ÜROga seotud tööd, kuigi arvasime, et suur organisatsioon ei suuda kohaneda. Aga nii nagu Euroopa Liidu Nõukogu, suutis ka ÜRO ja selle julgeolekunõukogu kohaneda ja viia asjad kiiresti üle internetti.

Eestil on praegu maailmas erakordne roll. ÜRO Julgeolekunõukogu valitud liige ja äsja selle eesistuja. Kuidas oleme hakkama saanud?

Eesti on järgmisel aastal ühe korra veel eesistuja. See on võimas, mida meie diplomaadid seal teevad. Kaks aastat kestnud kampaania tegi seda, et meie tuntus maailmas lendas lakke. Keegi ei tea, kus täpselt Eesti asub, kuid kõik teavad, et asub internetis.

Kas võib öelda, et meie digiedulugu andis meile kriisis boonust?

Jaa, kindlasti! Meie digiedulugu muutus ühtäkki palju mõistetavamaks ka mujal maailmas.

Võiksime praegu tõsiselt kaaluda, et kokku panna vähemalt kaks edulugu: üks on meie haridussüsteem, mis on rahvusvaheliselt tuntud tänu PISA-le (rahvusvaheline õpilaste õpitulemuslikkuse hindamisprogramm, inglise keeles Program for International Student Assessment – toim), teine on digilugu.

Nüüd jääb üle luua lõpuks ometi üleilmne eesti kool, kus interneti kaudu on võimalik leida kõik alg-, põhikooli ja gümnaasiumi materjalid, nii et lõpuks ometi saaks õpetamine olla internetitoega ja õpilane valib vastavalt oma tasemele ise, mida teha tahab.

Samamoodi võiks sellest alati abi olla järgneval puhul. Kujutame ette, et Hiiumaal näiteks ei ole füüsikaõpetajat. Vabalt võiks mõni Tallinna koolide toredamaid füüsikaõpetajaid pidada koolitunni ka Hiiumaa lastele. Distantsõpe. Aeg-ajalt saaks käia kohal ja konsulteerida. Kohapeal võiks olla mentor nagu ülikoolis. Niimoodi saab teha meie kooli mitmekesisemaks ja huvitavamaks ja veelgi rohkem ühtluskooliks. Sel juhul ei kaotaks ääremaade koolid taset, kui head õpetajad pensionile lähevad.

Meie haridussüsteemi suur väärtus on see, et kui ükskõik kust koolist tulnud ja ükskõik millise sotsiaalse taustaga laps tahab õppida, siis ta jõuab maailma parimate kõrgkoolide hulka kuuluvasse Tartu Ülikooli või Tallinna Tehnikaülikooli. See ei sõltu vanemate sotsiaalsest staatusest. Seda ei ole ei Saksamaal, Prantsusmaal ega Suurbritannias. See on meie suurim rahvuslik rikkus.

Väga loodan, et üks särasilmne entusiast üleilmse eesti kooli ära teeb!

Mida saaksime kriisist veel kaasa võtta näiteks majandus- või muus valdkonnas?

Majanduses täpselt veel ei tea, mida oleme kaasa võtnud. Aga kui rääkida kriisi reguleerimise meetmetest, siis siit-sealt tuleb ettevõtetelt signaale, et reguleeritakse end meetmetele sobivaks, kuna meetmed on niivõrd universaalsed ja sihitamata. Nagu töötutoetus, kui ettevõte suudab näidata käibe kahanemist 70 protsendini. Neid signaale tuleb sektori seest.

Näiteks minule on veel üsna segane, kuidas hakkavad ettevõtted KredExist raha saama. Sinna on juurde tekkinud tingimusi, mida KredEx muidu ei kasuta. Praegu on reeglid rangemad. See on täitsa arusaamatu.

Samuti on segadust kriisist väljumisel. Viiruse leviku kõvera mahasurumisega sai valitsus hästi hakkama, aga see, mis nüüd saab, on natuke segane. Kas või 2+2-reegel – kas see siis kehtib või mitte? Kui näeme, et sellest nõudest tegelikult ei peeta kinni, kas siis on mõtet seda enam rõhutada. Võib-olla rõhuda siis pigem inimeste tervele mõistusele või öeldagi välja, et distantseeruge, kus võimalik. Ja veel soovitada seal, kus on rohkem tihedamat koosolemist, maski kasutada.

Ühiskond on meie kõigi tegude summa. Harva juhtub, et saame juba kahe nädalaga teada, milline on meie kõigi tegude summa. See, et eriolukord lõppes, ei tähenda, et edaspidi see reegel ei kehtiks.

President Kersti Kaljulaid

Ütlesite, et valitsus sai kriisi kõige põletavamal hetkel tööga hästi hakkama.

Konkreetselt sellega, mis puudutab viiruse leviku kõverat. Ma ei ole üldse seda meelt, et hästi saadi hakkama teiste meetmetega. Nagu ütlesin, majandusmeetmete kohta on mul palju küsimusi. Võeti ette ka samme, mida poleks pidanud ette võtma.

Keset eriolukorda vahetati välja parteitu infotehnoloogia- ja väliskaubandusminister Kaimar Karu. Ühtlasi sai välistööjõudu puudutavatest kriisimeetmetest äkki paljudele ettevõtetele karm katsumus. Kas teie arvates on valitsus kriisi varjus ja nime all viinud läbi parteipoliitikat?

Me ei saa valitsusele ette heita, et ta reageerib vastavalt oma maailmavaatele. Ka kriisi tingimustes. Seda tehakse nagunii ja loomulikult.

Sellepärast tulebki juba valima minnes vaadata erakondade ja poliitikute maailmavaadet, mitte ainult rahalisi lubadusi. Arvan, et selle õppetunni saime nüüd kätte. Nii et ei maksa pahandada, kui viiakse elu oma maailmavaadet.

Ent majanduses oli üks sektor, mis kriisis väga pihta ei saanud – see oli toiduainete tootmine. Selle kiusamine seoses välistööjõuga on täiesti arusaamatu stressi tekitamine. Oma poliitikat võib ellu viia, riigikogul on seda õigus teha, kuid mis on plaan sellise olukorra tasandamiseks? Öelge see palun välja! Kui sa väljuvat tööjõuturgu hoiad lahti, aga sisenevat hoiad kinni – see pole isegi võrrand, vaid lihtne tehe, mis annab selge vastuse: väiksem majandus. Eesti majanduse maht kahaneb.

Kuidas hindate riigikogu tööd kriis ajal, kui nad vabatahtlikult minimeerisid oma rolli? Milline oli riigikogus vastu võetud seaduste kvaliteet sel ajal?

Kriis ei loo uusi trende, vaid toob välja need, mis olid ühiskonnas juba olemas. Ma olen mitu sügist palunud riigikogul tegeleda tulevikuga. Tundub, et meie poliitika, mida peab parlamentaarses riigis vedama riigikogu, on reaktiivne. Maailmas midagi toimub ja meie ainult reageerime sellele.

Meil ei toimunud ju arutelu lisaeelarve ja päästepakettide üle. Me teame, et esimene miljard läks musta auku. Ei olegi vaja arutada, kuhu raha läheb – see läks kulutatud reservide katteks. Kui valitsus oleks kulutanud vastavalt omaenda eelarve tasakaalu põhimõttele, siis poleks laen pidanud praegu olema nii suur. Eesti Pangal on täpsemad andmed. Meil oleks olnud nii palju rohkem reserve ja auk oleks olnud oluliselt väiksem.

Kõik teised riigid räägivad, et majandust toetades teevad üksiti ära rohetöö. Põhjamaad on seadnud eesmärgiks, et neist saab turupõhine erasektori reservidele toetuv rohelist energiat eksportiv regioon. Tuul on uus põlevkivi. See kehtib ka meie kohta. Stockholmi keskkonnainstituudi analüüs ütleb sama.

Mida meie teeme? Kas me näeme tihedat koostööd selle nimel, et Eesti oleks Põhjamaade meretuuleparkide võrgustikus sees? [Eleringi juht] Taavi Veskimägi üksi ajab ühendamist Kesk-Euroopa võrguga, mis on väga hea plaan ja sai käima pandud Jüri Ratase eelmise valitsuse ajal eelmise Euroopa komisjoniga. Kuid me muutume passiivselt kliimaneutraalseks, juhul kui liitume roheleppega, aga ise ei tee ikka mitte midagi!

See on riigikogu roll – vedada Eesti tulevikku.

Ja seda oli näha ka hädaolukorra seaduse muutmisega.

Mida tegi hädaolukorraseadus – andis ülisuured volitused igasuguses kriisis mistahes ministrile ja ametnikule. Seal on hästi palju poliitilise vastutuse mittevõtmist. Selline trend oli juba enne, aga see tuli kriisis eriti selgelt välja.

Sellepärast olengi kurb. Meie põhiseadus kaitseb meie riiki väga hästi selle eest, et poliitikud ei haaraks liialt võimu – meil on võimude tasakaal, mis on väga hea. President, riigikogu ja valitsus – keegi ei saa üksi liiga palju teha.

Nagu oli varem sündinud tava pakkuda riigikogule vastuvõtmiseks kobareelnõusid?

Siin ma oleksin leebem. Kui need kõik tõesti kriisi reguleerivad – siis nõus! Aga sinna pisteti sisse ka neid, mis ei reguleerinud kriisi. Riigikogu roll on sellised punktid eelnõudest ära koristada.

Olete saatnud seadusi tagasi, kui need ei vasta põhiseadusele. Kas valitsus on põhiseaduse vaimust taganenud?

Seda ei tahaks ma uskuda. Aga kui põhiseadus paneb parlamendile ülisuure rolli ja parlament seda ei võta, siis keegi kuskil võtab. Arvestades seda, et eriolukord oli meil esimest korda, siis tuli teha otsuseid. Ma palusin parlamendil seda teha. Palusin, et nad vaataksid eelnõud üle pilguga, et neist oleks kasu ka järgmisteks häda- ja eriolukordadeks, sest neid võib veel ette tulla. Mis nende hulgas on sellised, mis võiksid minna ajaloo prügikasti? See on minu jaoks klassikaline parlamendi töö. Neid saavad loomulikult abistada õiguskantsler ja riigikontroll.

Tundub, et riigikohus on seadusloomesse rohkem kaasa haaratud? Mõni minister on öelnud, et riigikohus peakski olema rohkem kaasatud.

Olen natuke samal lainel. Kui on kahtlus või kui on väga laial pinnal arutamist ning ühelt ja teiselt poolt on esitatud palju argumente ning kui selline seadus siia jõuab, siis ongi mõistlik, et käime kõik instantsid läbi ja riigikohtus saavutatakse selgus. Nii oli see kaitseväele täiendavate õiguste andmisega, nii on see ka pensioniga. Minu meelest on mõistlik, et riigikohus annab meile õigusselguse.

Võiksime praegu tõsiselt kaaluda, et kokku panna vähemalt kaks edulugu: üks on meie haridussüsteem, mis on rahvusvaheliselt tuntud tänu PISA-le, teine on digilugu.

President Kersti Kaljulaid

Kas erakondade rahastamise järelevalvet on mõistlikum jätkata laiapõhjalise komisjoniga või tuleks see teha riigikontrolli ülesandeks?

See läheb eemale riigikontrolli klassikalisest funktsioonist, vähe sellest – see võiks hakata segama tema põhifunktsiooni, kui anda talle nii poliitiliselt tundlikud teemad. Mis saab, sõltub eelnõust, mis alles liigub, eeldatavasti tuleb sinna ka muudatusettepanekuid.

Minu jaoks on erakondade rahastamise järelevalve komisjonil omaette väärtus. See on eneseregulatsioon. See on tahteväljendus, et poliitilised jõud on huvitatud omavahel arutamisest, mis on õige ja mis väär. Komisjonile ei ole tehtud mitte ühtegi etteheidet. Vastupidi – selline suhteliselt amatöörlik kogu on suutnud teha otsuseid, mis kõik on kohtus pidanud! Nii palju on asju, millega tuleks tegeleda, aga töötava masina parandamine ei ole tingimata tarvilik.

Valitsuse algatatud diskussioonid on tihti muutunud väga teravaks ja vastandavaks – kas need võivad viia ühiskonna lõhestumiseni? Kas on oht, et läheme nii kaugele, et lõpuks ei saagi inimesed enam kokku?

Minu arvates on diplomaatilisel käitumisel oma roll. Kindlasti on elementaarsest viisakusest alati abi, et saada rahulikke kokkuleppeid millegi ära tegemiseks. Teiseks, kujundlike ja järskude, sõnaliselt väga vägivaldsete terminitega esinemine võib ühiskonna üldist vaimset tervist mõjutada. Kui riigi juhtimisel on aktsepteeritav olla jäik ja virutada rusikaga vastu lauda, siis võib see ka kodudes muutuda talutavaks. Kahtlen selles stiilis. Võib-olla on see minu viga, et väärtustan liigselt diplomaatiat ja meeldivat suhtlemisstiili.

Kõik teised riigid räägivad, et majandust toetades teevad üksiti ära rohetöö. Tuul on uus põlevkivi. Mida meie teeme? Kas me näeme tihedat koostööd selle nimel, et Eesti oleks Põhjamaade meretuuleparkide võrgustikus?

President Kersti Kaljulaid

Tulite aasta tagasi riigikokku teatega, et sõna on vaba. Ilmselt peame meeles pidama, et ka hea sõna on vaba.

On. Ja oma sõnade eest tuleb vastutada.

Sõnavabadust on sageli tõlgendatud õigusena väga kurjasti öelda.

Meil oli tõusmas võimule erakond, kes ütles väga halvasti ajakirjanduse kohta. Vahepeal on laienenud nende erakondade ring, kes on öelnud väga halvasti teiste erakondade kohta. Tol hetkel oli see üks erakond võimule tõusmas ja hästi palju oli ajakirjanike hulgas muret, et kas nüüd jõuame tsensuuri või enesetsensuuri. Kellelegi ei meeldi, kui talle kogu aeg halvasti öeldakse. Minu sõnum oli mõeldud ajakirjandusliku sõnavabaduse toetuseks.

Soome infosõja ekspert Saara Jantunen on kirjutanud: «Sõltumatu ja elav kodumaine meediaruum kujutab endast üht demokraatliku ühiskonna kaitset, infokaitset. Ajalehe tellimine on kujunenud isamaaliseks teoks.» Kas meie meediaruum tagab selle, et sõna on vaba?

Mida saaks teha riik, et tõeline sõna oleks vaba ja see ulatuks igasse Eestimaa nurka? Olen kogu aeg arvanud, et selle asemel, et anda välja vallalehte, kus tihtipeale on ka reklaam, võiks pigem toetada oma külgedega kohalikku lehte. Olen selle üle palju vaielnud vallavanematega. Ma ei muuda oma seisukohta! Minu arvates peaks meedia olema tugev nii keskel kui ka piirkondades. Seal kõrval on meil hästi vajalik rahvusringhääling, mis on ennast selles kriisis tõestanud. Kui on kriisiaeg, siis peavad inimesed teadma, kust nad saavad usaldusväärset infot. Me teame, et eriti just venekeelsed vaatajad on leidnud üles kanali ETV+. Selline koosseis – üleriigiline ja kohalik erameedia ning rahvusringhääling – on meid hästi teeninud.

Kas Euroopa Liit on kriisi järel rohkem liit või on hakanud sisemiselt logisema? Kriisi alguses olnud segadus Poola piiril jättis tunde, et liit meid ei aita.

See lugu on võimendunud ka seetõttu, et valitsuse jutust jäi teine mulje. Poola presidendiga suheldes sai minule kiiresti selgeks, et piiril ei hakka midagi toimuma ning tuleb saata laev.

Minu meelest oleme õppinud kaht asja. Schengeni viisaruumist puuduse tundmine oli veel mõni aeg tagasi meie igapäev. Seega on nüüd tõestatud, et Schengenita ei saada Euroopas enam mitte kuidagi hakkama.

Teine on see, et Euroopa Liit saab teha hästi asju, mis on tema põhifunktsioon, ega saa hakkama asjadega, mis sellest kõrvale kalduvad. Näiteks kui ELis tajuti, et liidu roll on tagada kaupade vaba liikumine ning avada esimesel võimalusel inimeste vaba liikumine, hakkasid asjad sujuvalt minema. Kui aga EL püüab tegeleda millegagi, mis ei ole tema töö – sotsiaalpoliitika, ühishanked jms –, siis tekivad tõrked.

Balti riigid on kriisiga enam-vähem ühtemoodi hakkama saanud. Soome ka meiega sarnaselt, aga Rootsi käitus kriisis teisiti. On kõlanud hääli, nagu olekski Rootsi nüüd mängust väljas ja teistele oma suure nakatunute arvuga ohtlik. On see meie ja Rootsi vahele pingeid tekitanud?

Kui teistmoodi siis Rootsis need probleemid lahendati? Esiteks, Rootsi põhiseadus ei võimaldanud eriolukorra meetmeid. Teiseks, kõik sealsed soovituslikud meetmed on samasugused nagu meil. Rootsile on üdini omane, et nad loodavad kodanikuvastutusele. Nad ütlevad, et me ei keela teil minna restorani, kuid mõelge, kas peate seda tegema kolm korda nädalas, käige vähem ja hoidke üksteisest kaugemale. Samuti ütlevad nad, et ei sunni kedagi maski kandma, kuid annavad infot ning igaüks võib mõelda, et äkki on mõnikord mõistlik maski kanda.

Rootsi probleem on vanadekodud, mis on suhteliselt suured, ja nad ei ole suutnud neid kaitsta.

Meie piirangud ja nende soovitused aga ei olegi väga erinevad.

Kujundlike ja järskude, sõnaliselt väga vägivaldsete terminitega esinemine võib ühiskonna vaimset tervist mõjutada. Kui riigi juhtimisel on aktsepteeritav olla jäik ja virutada rusikaga vastu lauda, siis võib see ka kodudes muutuda talutavaks.

Soomega on meie suhted ju üldiselt väga head. Praegu on Soome jäänud avatud piiridega Balti mullist kõrvale. Kuidas võiksid meie suhted edasi areneda?

Balti mull töötab sellepärast hästi, et nii presidentide kui ka valitsuste vahel on superkoostöö. Soome suhtes pole ma kindel, et see koostöö oleks nii hea olnud. Presidentide ja ametnike vahel on koostöö aga kogu aeg väga hästi sujunud. Olen ka [Soome presidendi] Sauli Niinistöga kriisi ajal mitu korda rääkinud. Saame jutule küll.

Kui sul on head sõbrad, siis sõpruse ja heade suhete nimel tuleb iga päev tööd teha ja vaeva näha ka parematel aegadel. Ei saa ju hiljem öelda, et jätame varem öeldud sõnad kõrvale, sest meil on kriis. Võid ju tahta, kuid nii lihtsalt see ei käi. Arvan, et oma roll võib ollagi sellel.

Kokkuvõttes: olin kunagi Soomes riigivisiidil, siis tuli pähe selline mõte, et vanasti ühendas meid keel, kuid nüüd on see peaaegu ainus asi, mis meid eristab. Küll meil sujub ka edasi.

Kas Balti koostöö on muutunud tihedamaks kui varem?

Jah, selle tõi välja isegi [Briti rahvusringhääling] BBC ning küsiti, kas see tähendab, et meie majandus ei kannata. Kuid me oleme kõik eksportivad riigid ja sõltume ELi suurest turust. Kaubad ELis ikka liiguvad, ka kriisi ajal, kuid see üksi majandusprobleemi ei lahenda. Põhjamaadel ja Baltimaadel pole kellelgi põhjust viiruse teemal nina liiga püsti ajada, sest saime oma hoiatuse kätte. Saaremaal oli ju nagu Itaalias.

Peame edaspidi mõistlikult käituma ja elama koos selle viirusega ka siin, Balti mullis. Mind teeb murelikuks see, et mingit garantiid ei ole. Räägitakse, et sügisel võib uus puhang tulla. Aga meie käitumise pärast võib see puhang tulla juba varem. Näiteks kui koguneme tuhandekesi Viljandi folgil lava ette – olin ise seal eelmisel aastal, külg-külje kõrval teistega –, see on võimas tunne, aga sellest tuleb tänavu loobuda. Võime korraldada väiksemaid üritusi, et vältida viiruse uut lainet.

Intervjuu ilmub lastekaitsepäeval. Mida võiksid lapsed sellest kriisist meelde jätta?

See on olnud meie ühiskonnaõpetuse tundide teema. See on nüüd see «minust sõltub» asi. Minu enda tegudest sõltub, mul on ühiskonnas roll. Oleme pannud selle kriisiga oma lastele kujuteldamatu vastutuse – rahva tervise kaitsmise! Lapsed on sellega imeliselt toime tulnud. See jätab nende meeltesse templi, et neist sõltub – neil on see kogemus! Peame rohkem toetama noori, kui nad räägivad, et me peame olema rohelised, toetama rohelise kooli algatust.

Poliitika on viimase 20–30 aastaga oluliselt noorenenud. 35-aastane peaminister ei ole Euroopas enam mingi ime.

Noored tulevad võimule järjest kiiremini, sest ühiskond pöörleb järjest kiiremini. Tehnoloogia areneb järjest kiiremini. Noored tulevad järjest kiiremini oma mõtetega esile. Minu arvates tuleb neile ühiskonnas ruumi teha, et nad tunneksid, et nende ideed ja mõtted on väga oodatud. Muidu nad ei püsi siin ja lähevad ära, kui nad ei tunne, et see on koht, kus oma unistusi ellu viia.

Mida teha vanadega?

Eakad inimesed on otsustus- ja vastutusvõimelised, kuid kriisi ajal jäi kohati mulje, et neid eriti ei usaldata. Jah, risk on eakatele suurem, aga me peame pakkuma neile lahenduse, kuidas end viirusest eemal hoida. Aga eakal inimesel on kahtlemata õigus ise otsustada. Kujuta ette, et oled 90 ja sulle öeldakse, et ole aastake varjus. Me ei saa seda vastutust võtta. Ka eakal inimesel on otsustus- ja sõnaõigus. Kõik samad kodanikuvabadused. Ei tohi jääda muljet, et kui inimene on pensionil, siis on tal vähem õigusi.

Intervjuu veebiversiooni leiate siit: https://leht.postimees.ee/6985978/kriis-toi-esile-selle-mis-niigi-olemas-oli