- Reset + Prindi

Kersti Kaljulaid: vaadake minu CV-d. On see kuidagi planeeritav? No ei ole, EPL

Kersti Kaljulaid: vaadake minu CV-d. On see kuidagi planeeritav? No ei ole, EPL

17.04.2020

Kodanikuvastutus tähendab olla julge, see kehtib ka eriolukorras, sõnab president. President Kersti Kaljulaid (50) on valmis kõnelema, et lastel kodutöid teha ei aita nende peres keegi ja et side tema Nõmme kodus on lausa kujuteldamatult kehv - mõnes majanurgas ei saa isegi telefoniga rääkida. Keerulisemaks läheb siis, kui tahta teada saada, missugused plaanid on Kaljulaidil tuleva aasta presidendivalimisteks. Kandideerib, ei kandideeri? Kes lugeda oskab, lugegu ridade vahelt - seal on kõik kirjas.

Kes seekord lihavõtete ajal lastega koos mune värvis, teie või abikaasa?
Mina. Valge- ja mustakirjud munad olid meie 15-aastase poja koolitöö. Üks oli koerapildiga - tegelikult jänese pildiga, nagu laps mulle ütles -, ja teine oli optiline kunst. Sibulakoortega värvimine on aga alati olnud minu monopol - kui selliseid mune majas pole, siis järelikult pole mul seekord aega olnud.

Kes aitab koduõppel lastel koolitöid teha?
Meie ei ole kunagi aidanud oma lastel kodutöid teha. Me ei aita ka praegu matemaatikaülesandeid lahendada, küll aga oleme tänulik publik viiuli- ja klaverimängule. Abikaasa käib noorema lapsega koos trennis, vanem poiss saab treeningutega ise hakkama.

Kas te ise saate osa tööd teha Nõmme kodus ega pea alati Kadriorgu minema?
Tõepoolest, aga pigem tulen ma Kadriorgu, et tagada hea sidekvaliteet. Juhtun elama paigas, kus side ei ole suurem asi, õhukaudne ühendus on isegi päris halb. Mõnes majanurgas ei ole isegi telefoniga võimalik rääkida. Ja teiseks, natuke loevad ju ka need lipud minu selja taga. Kadriorgu tulek ei suurenda riski viirusega kokku puutuda, sest maja on üldiselt tühi.

Ühtegi välisreisi ei toimu. Kui palju silmast silma kohtumisi on teil ära jäänud?
Neid ei ole. Kui teleesinemised välja arvata, käib kogu meie töö videokohtumiste või telefonikõnede vormis. Majas viibib nii vähe inimesi kui võimalik.

Nii et kui teie laps jääks nohusse, ei peaks te muretsema ega karantiini jääma, sest te juba samahästi kui oletegi seal?
Ma muretseksin ikkagi. Testimas käivad ennast ju need, kellel on mõne viirushaiguse sümptomid, ja neist 5% - nüüd juba järjest vähem - osutub kroonviirushaigeks. Ülejäänud põevad kõiki teisi haigusi, mis pole meie hulgast kuskile kadunud. Teisedki hingamisteede viirused võivad põhjustada näiteks kopsupõletikku, east olenemata. Nii et ka teiste haiguste pärast tasub muretseda.

Eelistate koroonaviiruse asemel öelda „kroonviirus"?
Jah. Nii võiks eestikeelne sõna kõlada, eriti kui teada, et see tuleneb viiruse väljanägemisest - valguosakesed viiruse pinnal paistavad krooni moodi. Kroon- või pärgviiruste grupp on suurem kui see üks viirus.

Peaminister on öelnud, et maski kandmine peaks saama sotsiaalseks normiks. Millal teie maski kannate?
Kannan siis, kui lähen kuhugi, kus ei ole tõenäoliselt võimalik täita kahe meetri reeglit: kui olen siseruumis, näiteks transpordivahendis koos teiste inimestega. Ma ei kanna maski, kui liigun metsas või mujal vabas looduses, sõidan jalgrattaga.

Kas hankisite/valmistasite maski ise või ootasite ära riiklikud laadungid?
Soetasin tõesti riidest maske juhuks, kui teisi ei peaks saada olema. Millegi vastu see ju ikka aitab - selle mõttega varusime koju kangasmaskid. Olime valmis neid pesema ja triikima. Õnneks on praegu ka teisi maske saada, kui ka mitte neid kõige turvalisemaid. Olles saanud proovida Eestis toodetavat FFP3-tüüpi maski tean, et seda kanda on kaunis raske. Peaksime endale aru andma, et meditsiinitöötajad töötavad ka füüsiliselt väga rasketes tingimustes - selle maskiga hingata on omaette töö.

Pärast üht ülesastumist teles kirjutas Mart Juur sotsiaalmeedias: „Ma vaatan, et president on kah ise endal tukka lõiganud. Või siis lõikasid kantselei poisid." Kumb on õige?
No jäägu mõni asi väikeseks saladuseks ka.

Kas me ei saagi teada, kuidas sellega lugu on?
(Lõbusalt.) Ei saa. Mõni asi peab kööki jääma, midagi ei ole teha. Kõiki asju ei ole võimalik inimestega jagada, eriti selliseid intiimsemaid teemasid.

Näeme teid viimasel ajal meedias üles astumas palju sagedamini kui varem. Mis võiks olla selle põhjus?
Ma ei ole intervjuudest, tele- ja raadioesinemistest ära öelnud ju ka varem. Meil on pikaajalised kokkulepped nii Viker- kui ka Kuku raadioga, pikemaid intervjuusid ajalehtedele olen ka kogu aeg andnud. Kui on maakonnavisiit, siis saavad iga kord oma küsimused ära küsida ka maakonnalehed. Olen olnud meediale kättesaadav. Nüüd olen küll paarinädalase vahega rääkimas käinud „Esimeses stuudios”, et pakkuda rahulikku, analüüsivat, kõrvaltvaataja pilku, milleks presidendil - tänu sellele, et oleme parlamentaarne riik - on ruumi ja aega. President ei pea kriisis tegelema igapäevaste meetmete kehtestamise, koordineerimise, jõustamise ja selgitamisega, tal on võimalik võtta laiem vaade ja jagada seda inimestega - kasvõi selleks, et hoida meid kõiki enam-vähem ühel lainel.

Tõepoolest, kriisi lahendamises ei ole teil aktiivset rolli. Kas olete seetõttu tundnud mõningat kimbatust, võib-olla isegi, et olete kasutu?
Olen osa otsustamisprotsessist. Olen riigikogu fraktsioonide juhtidega arutanud riigikogu tööd, innustanud riigikogu oma tööd tegema, kandma parlamentaarse riigi vastutust. Oleme arutanud riigikogusse jõudnud meetmeid ja edastanud sõnumit, et kui mõni asi neis pakettides pole mõeldud kriisi lahendamiseks, siis jätame selle parem kõrvale. Olen päris palju rääkinud peaministriga. Eilegi (intervjuu on tehtud 14. aprillil - V. K.) arutasime. Meil oli pikem telefonivestlus neil teemadel, mis on praegu kõne all riigikogus. Ma ei tunne, et mul ei oleks rolli, aga möönan, et see roll on olnud selline rahulik, nõustav, toetav.

Tuledega vilgutamise aktsioon on välja surnud, miks?
Flash-mob'i saabki nn ülaltpoolt teha korra või paar - siis ongi näha, kas ühiskond tahab sellega kaasa tulla või ei. Eesti inimesed on praktilised: nad on leidnud võimaluse viia haiglatöötajatele toitu, vabatahtlikud aitavad eakatele koju toitu ja ravimeid viia. Siin-seal kasutatakse vabatahtlikke ka selleks, et eakaid veenda: kuigi sa saad, ära, palun, mine poodi. Inimesed on aidanud lastel saada ligipääsu arvutitele, annetanud asutustele, kes on kriisis eesliinil. Kas me praktilise koostöö kõrval ka flashmob'e korraldame või mitte, ei olegi nii tähtis.

Aina enam päritakse, missugune on mõistlik tasakaal viiruse leviku vältimise ja majanduse halvamise vahel. Palun, sõnastage teie see.
Veel enne, kui jõuame majanduse ja tervise mõistliku tasakaalu küsimuseni, peame märkama vastuolu tervishoiusüsteemis. Riigid jälgivad hoolega seda, kui palju jõuab erakorralise meditsiini osakonda patsiente, kes muidu oleksid läinud plaanilisele ravile, saanud perearsti ja plaanilise eriravi kaudu kiiremat abi. Et otsustada, kus on tasakaalupunkt, tuleb koguda andmeid. Meil tuleb haigeid juurde vähem, kui tuli nädal või kaks tagasi, praegu haiglatesse jõudnud on haigestunud nädal või kaks tagasi. Kogu aeg peab jälgima ka ühiskonna teisi elutähtsaid arvandmeid. kuidas elavad teised kroonilised haiged? Kuidas saadakse abi insuldi ja infarkti korral? Tean, et nad saavad praegu kindlasti abi, ja julgustan inimesi arsti poole pöörduma, kui on vaja. Meie meditsiinisüsteem on umbejooksmisest kaugel.
Teised riigid on juba järele andnud piirangutes, milleni meie ei ole üldse jõudnudki. Meil on väljas liikumise õigus kogu aeg alles olnud tänu sellele, et Eesti ei ole tihedalt asustatud. Inimesed käivad tööl, majandust ei ole totaalselt suletud. Meil ei käi füüsiliselt tööl vaid see kolmandik ühiskonda, kes saab distantsilt tööd teha. Oleme rakendatud meetmeid järginud piisava distsipliiniga. Pilt on hea ja lähinädalatel on põhjust piirangute üle arutleda.

Majanduse hangumine mõjub väga otseselt nii vaimsele kui ka füüsilisele tervisele. Mida tuleks seda seost arvestades tingimata vältida?
Meie väljapääs majanduslikus mõttes seisneb Euroopa ühisturu toimimises, kaupade ja teenuste vabas liikumises, kapitali vabast liikumisest rääkimata. Võrreldes eelmise kriisiga võiks meie tulevikuvaadet julgustada teadmine, et asume euroalal. Kujutage ette, et meil oleks praeguses kriisis kroon! Usaldusrisk, devalveerimisoht - see lendaks lakke. Praegu seda ei juhtu.
Kui kõik riigid toetaksid majanduse taastumist omal viisil, siis ei suudaks meie väikese ja avatud riigina tõenäoliselt kaasa minna nii olulise turumoonutusega, nagu toetamisest tekib. Iga riigi tugi on ju turumoonutus. Mida ühtsem see on, seda paremaks kujuneb meie ettevõtete šanss konkurentsis. Meile on oluline, et riigid mõistaksid: Euroopa Liidu meetmed on piisavad ja peale nende ei pea enam oma meetmeid kasutama.

Paljud Eesti ettevõtted on hakanud jõuliselt palku alandama. Mis imeloom see eestlane on, et laseb palka 20 ja 30% kärpida, isegi ei hala eriti, või kui nutabki, siis kodus patja?
See näitab, et meie ettevõtjad suudavad kohaneda ja meie inimesed väärtustavad seda, et nende töökoht säilib. Ehk tuleb ka sellest, et meil on sarnane kogemus eelmisest kriisist. Soovist euroalasse pääseda ei aidanud riik siis inimesel kriisis toime tulla. Automaatsed stabilisaatorid olid tollal nagunii nõrgad ja me ei võtnud ka laenu, et neid tugevdada. Euroalale pääsemine tagas meile väga kiire taastumise. Sellel kõigel olid muidugi ka negatiivsed kõrvalmõjud, mida oleks võinud väikese ja keskmise sissetulekuga inimestele kompenseerida. Aga me saame aru, miks tol korral nii tehti. Inimestel on meeles, et kiire taastumine on võimalik, kui tegutseme kõik koos ja oleme paindlikud.

Kuidas peaks tööinimene tundma, et ettevõte temast hoolib, kui töö osutub äkki kolmandiku võrra odavamaks?
Enamik inimesi, arvan ma, väärtustab töökoha säilimist ja on seetõttu palgakärpega nõus. Meil jääb loota, et ettevõtted säilitavad niimoodi uue stardi võime ja majandus taastub kiiresti. Eeldus on see, et administraatorid ja poliitikud teevad ära oma töö Euroopa Liidu juures koostöös teiste väikeste avatud majandustega ning suudavad saavutada selle, et Euroopa ühisturg hakkab tõrgeteta tööle.

Kirglikult vaieldakse selle üle, keda riik peaks abistama, keda mitte. Kas riik peaks Bolti aitama? Aga Tallinki?
Seda vastust minu käest kindlasti ei tule. Neid otsuseid teevad valitsus ja riigikogu, mille oleme ise valinud. Valimiste eel ei tohi kaasa minna konkreetsete lubadustega, pigem peaks vaatama erakondade ideoloogiat. Ainult nii saame aru, mida nad teevad siis, kui end ühtäkki kriisist leiame. Eelarvetasakaalu väärtustavad erakonnad käituvad majanduskriisis teisiti kui need, kelle hinnangul peavad võimalikult paljud lihtsad inimesed ka kriisis tundma, et on aidatud ja toetatud. Mõlemal on oma varjuküljed. Esimesel juhul taastub majandus kiiresti, aga ühiskonna nõrgemad saavad rohkem pihta. Teisel juhul suureneb riigi laenukoormus, raha kallineb kõigi jaoks ja majandus kohaneb aeglasemini, sest töövõtjad ei ole sunnitud otsima lahendusi. Seetõttu on praegu oluline, et toetusmeetmed oleksid paindlikud ja võimaldaksid inimestel kasvõi tööampsude vormis teha tööd nii, et nad palgatoes ei kaotaks. Vastasel juhul toimib palgatugi majanduse kohanemise pidurina.
Kui vaatan, mismoodi ettevõtjad riigilt päästmist ootavad, siis mõtlen, et ehtsaid ettevõtjaid on ikka väheks jäänud.

Mil määral teie seda muljet jagate?
Ettevõtja kasutab alati kogu mänguvälja, mis tal on, ja see õigus on tal ka kriisi ajal. Kui toetusmeetmeid on välja pakutud, siis leiavad paljud ettevõtjad, et konkurentsipositsiooni tugevdamiseks on oluline neile toetuda. Valitsus ei ole sektoritele piiranguid seadnud.
Olen rääkinud paljude ettevõtlusorganisatsioonidega. Nad ütlevad, et riik keskendub aitama neid, kelle käive on praegu null, ja see on õige. Aga näiteks tööstusettevõtted ja vedajad saavad pihta kolmandas kvartalis. Kas riigil jätkub siis veel tahtmist ja rahval meetmetele toetust? Inimestele võib siis tunduda, et kriis on selja taga. Ja kas jätkub veel rahalisi ressursse?
Seda muret saame hallata ühiselt - eelkõige nii, et hakkama saavad ettevõtted ei torma abipoti juurde. Olen turult kuulnud sellist näidet: meil veel täna häda ole, aga äkki peaks ikka abi küsima, sest mine tea, äkki homme enam ei jätku. Et riigile jääks toetusmeetmeid vormides võimalus olla sama paindlik kui praegu, võiksid abi küsida ikkagi need, kes näevad, et neil on pärast kriisist väljumist lootust. On ettevõtteid, kes peavad endale tunnistama, et nende tehnoloogia hakkaski ajale jalgu jääma ja kõrgemate palkade maksmisega ei oleks nad niikuinii suutnud kaasa minna - siis ei ole mõtet küsida palgatoetust, vaid minna välja koondamiste peale. Ettevõtjatel tuleb ka üksteise vastu olla õiglane ja aus, et riigil säiliks usaldus nende vastu ega oleks tarvidust seada toetamises osa sektoritele või regioonidele piiranguid. Riik on ettevõtjaid usaldanud ja ma loodan, et ettevõtjad käituvad vastutustundlikult.

Kuidas minnakse pärast kriisi edasi kliimateemaga?
Kliimaparadigmas ei ole midagi muutunud. Seal on seis täpselt samasugune nagu kaks kuud tagasi. Põhjamaad ja Baltimaad tegutsevad selle nimel, et muutuda puhast energiat eksportivaks regioonist. Endiselt kehtib see: kes esimesena liiguvad, need võidavad, kes taga tulevad, need maksavad. Nii on see olnud iga innovatsiooniga. Suur hulk Euroopa Liidu riike soovib, et kriisist väljumise majandusmeetmed arvestaksid rohemajandusega. Loodan, et ka Eesti kuulub nende riikide hulka, kes mõistab: planeet ei oota. Peame edasi minema sellega, mis oli enne plaanis. Kui selleks on nüüd võimalik kasutada rohkem avalikke ressursse, et pööre teha kiiremini, siis võiksime meie olla esirinnas, mitte maksta selle eest, et hoida kinni eilsest päevast. Maksta tuleb selle eest, et püüaksime kiiremini kinni homse päeva.

Olete hoidunud valitsust kritiseerimast ja viitasite siingi, et suhtlete peaministriga tihedalt. Ühest raadiosaatest jäi mul mulje, et eriolukorra väljakuulutamise asjus valitsus teiega vist nõu ei pidanud. Kas sain valesti aru või saite te sellest tõesti teada meedia vahendusel?
Loomulikult olen ma informeeritud sellest, mis valitsuses toimub. Ma ei ole nendega ühes toas ega tea kõiki asjaolusid, kuid mul oli piisavalt informatsiooni, et mõista, kuhu me spetsialistide arvates liigume. Jälgin seda, et kehtestatavad meetmed oleksid proportsionaalsed ja põhiseadusega vastavuses. Põhiseadus kehtis, kehtib ja jääb kehtima. On oluline, et eriolukorra meetmed analüüsitaks läbi riigikogu põhiseaduskomisjonis. Paljusid praegu lahendamist vajavaid küsimusi on võimalik lahendada olemasolevate seaduste kaudu. Küll aga Eesti eri piirkondade vahel liikumist piirata poleks eriolukorrata võimalik - välja arvatud juhul, kui me kodanikena otsustame, et ei lähe saartele. Selleteemalised arutelud peavad toimuma kogu aeg ja olen selle protsessiga enam-vähem rahul.

Siiski, nii mitmegi seaduse tegemise juures on soovitud selle mõju pikendada eriolukorrajärgsele ajale. Kuidas teie selliseid püüdlusi hindate?
Oleme näinud, kuidas nii mõneski asjas on valitsuse liikmed oma ettepaneku kiiresti tagasi võtnud - kui neil on tekkinud tunne, et inimesed võivad ettepaneku sisu valesti mõista. Probleeme oleks võinud põhjustada andmekaitsega seotud teema, aga see kadus menetlusest. Väga suuri probleeme ei ole. Loodan, et suudame seda stiili hoida, aga kui peaks minema vastupidi, siis ei kõhkle ma vaatamast seda asja põhiseaduse järelevalvaja pilguga ega seaduseelnõusid tagasi lükkamast. Suhtlen praegu ka tavapärasest aktiivsemalt riigikoguga ja loodan, et seda tõlgendatakse kui hea tahte avaldust.

Õiguskantsleri lauale on valitsusest jõudnud päris „huvitavaid" ideid. Põhiseaduse kaitsel olete õiguskantsleriga ühes paadis. Kui adekvaatselt mõistetakse valitsuses ja riigikogus põhiseaduse mõtet?
Õiguskantsleril on ex ante (ld enne sündmust) palju suurem roll. Tema osaleb valitsuse istungitel ja tal on võimalik õhku lennutatud ideedele kohe reageerida. Minu roll on ex post (ld pärast sündmust). Nii et seadusloomes on meil eri tööriistad. Minu käes on ainult suur haamer. Kui mingi asi on vastuolus põhiseadusega, saan tagasi lükata ainult terve seaduse. Õiguskantsleril on õigus ka ex post vaidlustada seaduste mingeid punkte. See, et õiguskantsler osaleb valitsuse istungil, tagab, et Kadriorgu ei jõuagi eriti asju, mis võiksid halvad välja paista.

Paljud ütlevad praegu: ärge kritiseerige valitsust. Isegi ühe ajalehe peatoimetaja arvas, et see pole kuigi sobilik. Kuidas säärast arengut mõtestada?
Ettepanekute ja otsuste kritiseerimine on demokraatliku ühiskonna loomulik osa. See on õigus, see on ka kohustus. Ajakirjandus on vaba ja kõik inimesed siin riigis on vabad väljendama oma mõtteid ja seisukohti. Ja seda nad ka ju teevad. Ajakirjanduses ilmub väga erinevaid arvamusi kasvõi selle kohta, millist majanduslikku valu peaksime taluma riskigruppide kaitsmiseks. On väga oluline, et me ei jõuaks kunagi ühiskonda, kus enesetsensuur või mõni muu mehhanism sunnib meid loobuma avatud arutelust.
Mina annan alati oma seisukoha teada valitsusele ja riigikogule. Ma ei läheks kunagi kaasa suhtumisega, et teeme praegu asjad ära, küll pärast klaarime. Täpselt sama roll on kõigil ühiskonnarühmadel, kaasa arvatud ajakirjanikel. Eriolukord ei muuda meie põhiväärtusi, ei tohi muuta. Oleks vale, kui hakkaksime sellest enda jaoks välja lugema mingisuguseid piiranguid. Kodanikuvastutus tähendab olla julge, seista enda ja oma ühiskonna turvalisuse eest kõigis aspektides ka kriisi ajal.

Ajakirjandus on kriisis valusalt pihta saanud. Kui palju muretsete selle pärast, kas see sellest elujõulisena väljub?
Tunnen muret kõigi sektorite pärast. Meie viimane lõunasöök peatoimetajatega toimus igasuguse toitlustamiseta ja virtuaalselt, aga see toimus. Viskasin õhku ühe idee. Mäletame telekommunikatsiooni valdkonnast, et koos kõnepaketiga on kaasa antud aparaat, millega kõnesid pidada. Ehk on mõistlik koos digitellimusega kaasa anda tahvel[arvuti] - kas siis individuaalse või ajalehtede omavahelise kokkuleppe tulemusena? Näeme ju, kuidas hooldekodus elavad vanainimesed kasutavad tahvlit oma lähedastega suhtlemiseks, mis on keerulisem kui lehelugemine. Selle on inimesed juba ära õppinud, et hea sisu eest tuleb maksta. Ajakirjandus teeb kindlasti tehnoloogilisi ümberkorraldusi selle nimel, et efektiivsemaks jäädagi.

Kui oleksite teadnud, kui keeruliseks kujunevad teie suhted valitsusega ja missugune kriis tuleb, kas oleksite siis öelnud: vastutus on meeletu ja ma võtan selle?
Jah.

2021. aasta on ukse ees. Kandideerite uuesti?
Ma ei vasta sellele küsimusele, sest see defineeriks need kuud, mis mind selles ametis veel ees ootavad.

Käibib kaks teooriat. 1) Kaljulaid ei jätka mingil juhul, sest EKRE ei lase sel sündida. 2) Kaljulaid jätkab, sest tal on Isamaas häid ja mõjukaid sõpru. Kumb on tõele lähemal?
Ma ei vasta nendele küsimustele. Kui teeksin nüüd selle otsuse üht- või teistpidi, siis defineeriksin selle kaudu aja, mis mul veel ees on.

Millest oleneb ja millal võiks sündida kandideerimise või kandideerimata jätmise otsus?
(Leebelt, aga resoluutselt.) Ma ei kinnita seda, et ma ei ole seda otsust teinud - aga ma ei ütle seda täna.

Hästi. Ent mida võtab ette parimas vaimses vormis inimene, kes on olnud president, aga ei saa seda enam olla oma otsuse või valimistulemuse pärast?
Paljud inimesed, kes on elus teinud tööd, mis mingil põhjusel silma torkab, on pidanud selle küsimusega silmitsi seisma alates päevast, mil nad säärase ameti vastu võtavad. Mina ka. „Oled 30-aastane ja peaministri nõunik - aga mis sa pärast teed?” küsiti. Kontrollikojas olin tervenisti kaks ametiaega ja vastasin 12 aastat küsimusele, mis ma pärast teen. Pärast tuleb alati pärast. Mulle on omane teha täie pühendumusega seda tööd, mida parasjagu teen.
Ma ei kuluta ühtegi protsenti oma aega tegelemaks sellega, mis tuleb tulevikus.

Kui tõsiselt võiksite kaaluda võimalust siseneda erakonnapoliitikasse? See on võimalik pärast soliidset pausi, mida te rahaliselt saate endale kindlasti lubada. Meenutagem, et kui teist president sai, kahetsesid paljud, et teiega läks kaduma suurepärane peaministrimaterjal.
Saatus kujundab meid ja meie elu nii, nagu ta seda teeb. Eks me hiljem näe, mis elu toob. Ma parema meelega tõesti ei tegele tulevikuküsimusega. Ma ei ole kunagi olnud suurem asi karjääriplaneerija. Mind on vahel kutsutud karjääri planeerimisest rääkima, olen alati öelnud: vaadake minu CV-d. Kas näete, et see on kuidagi planeeritav? No ei ole.

Ehk aga võiks teil olla huvi kandideerimisprotsessi vastu - pidades silmas, kuidas te presidendiks saite?
Pärast valimisi oli kõigil kiire muuta presidendivalimiste protsessi, mis ju ootustele ei vastanud. Haldusreform, kohalike omavalitsuste arvu vähenemine pidigi kõigil otsustajatel tekitama küsimuse: kuidas edasi, kuidas järgmine kord? Nüüd on see järgmine kord juba üsna lähedal. Olen pisut nukker, et see on niimoodi läinud, aga mul ei ole siin rolli või kontrolli.

Kas peate silmas, et presidendivalimiste korra muutmine, milles erakonnad pole kokkuleppele saanud, võinuks ikkagi teoks saada?
Siin on küsimusi, mida inimesed kindlasti küsivad. Kui meil on vähem kohalikke omavalitsusi, kuidas siis edasi? Palju lihtsam on neid otsuseid teha siis, kui oleme teoreetilises olukorras, mitte väga lähedal praktilisele. Praktiline situatsioon võib hakata otsustamisruumi defineerima ja seda me ju ei tahaks.

President Kersti Kaljulaid teeb suurema osa tööd ka praegu ikkagi Kadriorus. Esiteks selle pärast, et seal on side parem kui Nõmme kodus. Teiseks „Natuke loevad ju ka need lipud minu selja taga."