- Reset + Prindi

Kersti Kaljulaid: "See kriis loob hulgaliselt võimalusi olla üksteise vastu hea inimene", Põhjarannik

Kersti Kaljulaid: © Vabariigi Presidendi Kantselei

07.04.2020

Vabariigi president Kersti Kaljulaid ütles möödunud reedel pärast virtuaalvisiiti Ida-Virumaale Põhjarannikule antud intervjuus, et praegune pandeemia annab meile võimaluse kasvatada tähelepanelikkust üksteise vastu.

Ütlesite, et Narva kooliõpilastele ühiskonnaõpetuse tundi andes tuli teile väga palju huvitavaid küsimusi. Kas mõni oli teile ka väga ootamatu?

Sugugi mitte. Mul oli hea meel, et küsiti Euroopa Liidu ja selle tuleviku kohta. Noored olid mures selle üle, kas säilib Euroopa Liidu ühine ruum, milles nad on üles kasvanud. See on neile oluline. Samuti küsiti minult, mis saab lõpueksamitest, aga seda me veel keegi täpselt ei tea. Olen kindel, et haridusministeeriumi pakutavad lahendused on sellised, mis ei diskrimineeri ühtesid õpilasi võrreldes teistega ja kõik õpilased on samasugustes tingimustes.  

Ütlesite selles tunnis ka, et praegu toimuv on õpilastele suurepärane ühiskonnaõpetuse kursus, milles nad ise osaleda saavad. Mida te selle all täpsemalt mõtlesite?

Ma ei mõelnud seda, et praegune olukord on kuidagi suurepärane, vaid seda, et kui sellest olukorrast positiivset leida, siis kui tavaliselt on inimesel väga raske aru saada, missugune on tema tegevuse mõju, siis praegu ongi selline olukord, kus iga inimese sammudel on väga otsene mõju.

Me kõik saame kogu aeg umbes nädala või kahe jooksul teada, kas me oleme hakkama saanud selle kriisi ohjeldamisega. Ja selle kriisi ohjeldamisel ei ole põhiroll eriolukorra juhil, vabariigi presidendil või ajakirjanikel, vaid igaühel, ka igal koolinoorel. Selles kriisis tekib ka palju koostöövõimalusi, märkamise ja aitamise võimalusi. Osa koolilapsi on paremini valmis videovahenditega töötama, teised nõrgemini − ühed saavad teisi siin aidata. Kuulsin kohtumisel Narva linnapeaga, et osa koolilapsi andis oma toidupaki teistele lastele, kelle kohta nad teavad, et neil on kodus raske majanduslik olukord. See kriis loob hulgaliselt võimalusi olla üksteise vastu hea inimene. Ma loodan, et nad võtavad ellu kaasa need kaks väga olulist teadmist: et igaühest sõltub ja et tuleb olla üksteise vastu tähelepanelik. 

Ida-Virumaa inimesed said kaks valusat hoopi järjest. Kõigepealt kaotasid paljud pered sissetuleku põlevkivitööstuse allakäigu tõttu ja nüüd veel see koroonakriis takkapihta. Mida te ütlete neile inimestele, kes on nüüd mures enda ja oma pere toimetuleku pärast?  

Tahaksin kõigepealt öelda, et nii Kohtla-Järve kui Narva linnavalitsus on mõelnud sellele päevale, kui nende inimestel pole enam võimalik maksta kommunaaltasusid või osta toitu. Teiseks, me keegi ei tea, kui pikaks ja sügavaks selle olukorra majandusmõju kujuneb. Aga me teame, et Ida-Virumaa on endiselt Eesti juhtiv tööstuspiirkond, võib-olla ehk Viljandi saab sinna lähedale oma tööstusettevõtete arvu poolest.   

Ida-Virumaal oli vabu töökohti enne seda kriisi ja neid tekib ka juurde. Rääkisin ka Fortaco (Narvas asuv metalliettevõte) esindajaga − nemad ei plaani oma laiendamist seisma panna. Neil on kontaktid oma Euroopa partneritega ning kogu Euroopa masina- ja autotööstus on jõudnud kokkuleppele, et tuleb ühiselt nii kiiresti kui võimalik sellest kriisist väljuda. Nad olid väga optimistlikud oma sügiseste töömahtude suhtes. Tööstusettevõtted näevad kahtlemata teises kvartalis raskeid hetki, kuid usun, et töötukassal on selleks ajaks välja pakkuda oma lahendused. 

Kindlasti pidurdub Ida-Virumaal praegu mõnevõrra töötukassa vedamisel käivitunud protsess, milles energeetikas töö kaotanud inimesed saavad ümberõppe järel mujale tööle minna. Aga töötukassal on jätkuvalt võimekus pärast kriisi lõppu nende meetmetega jätkata. 

Kui vaadata kogu Eesti kaarti, siis Ida-Virumaal on mitmeid konkurentsieeliseid võrreldes teiste piirkondadega just tööstuspiirkonnana.

Eestimaal on koolid praegu suletud ja keegi ei tea, kas nad sel õppeaastal üldse veel tööle hakkavad. Väga palju on kiidetud koole ja omavalitsusi koduse e-õppe korraldamise eest. Ent kuidagi on tagaplaanile jäänud perede ja lastevanemate roll, kes on sisuliselt üle võtnud koolipersonali funktsioonid, olles nii pedagooogid, kokad, koristajad jne, ning samal ajal pidanud ka oma tööd tegema. Kas teile ei tundu, et lastevanemad vajaksid siin samuti lisatuge? 

Inimesi, kes saavad kodus tööd teha, on praegu umbes 30 protsenti. Eeldan, et see proportsioon lastevanemate hulgas on umbes samasugune. Nendel on siiski võimalus iga päev oma lapsi juhendada ja vähemalt jälgida, millega nad tegelevad. Kahtlemata on keerulisem neil, kellel seda võimalust pole. Ja siin langeb hoolduskoormus paratamatult vanematele õdedele-vendadele, mis meievanuste põlvkonnas oli suhteliselt tavaline, aga praegu enam ei ole. Nii et kindlasti tuleb innustada ja julgustada gümnaasiumiõpilasi hoolitsema oma nooremate õdede-vendade eest.

Ma arvan, et ka õpetajad tunnevad oma õpilasi piisavalt hästi ning suudavad toetada ja aidata. Ma tean, et ka osa lasteaedu pakub ekraani vahendusel lastele hommikuringe ja igasuguseid üritusi. 

Aga paratamatult on kõik vanemad praegu lisakoormuse all. Ma näen ka ise oma kodus, et on üksjagu meeldetuletamist, et kool on ikkagi kool ka praegusel kujul. Kuigi meie peres on aastaid olnud kokkulepe, et õppimine on lapse enda töö ja meie ei taha selles protsessis osaleda. Oleme valmis aitama, kuid parema meelega näeme, et tullakse ise toime. 

Aga ma näeksin siin ka positiivset. Me pole väga ammu nii palju oma pereliikmetega suhelnud kui praegu.

Omavalitsused on väga erinevalt korraldanud koolitoidu küsimuse. On näiteid, kus omavalitsus tagab toidu kõigile lastele ühtemoodi, kuid suur osa ütleb, et see pole nendele mingi teema: kui keegi palub abi, siis anname, aga mitte enamat. Omal ajal tagas riik lastele koolitoidu just selle arvestusega, et paljudele õpilastele võib see olla ainus korralik toidukord päevas. Kas praegu pole sellega seotud riski, et on lapsi, kes ei saagi korralikult süüa? 

See risk on olemas. Aga ma tean, et Narva ja Kohtla-Järve linnavalitsus tegelevad mõlemad selle riski haldamisega. Narva linnavalitsus annab lastele koolist toidupaki. Kohtla-Järvel käivad sotsiaaltöötajad, noorsootöötajad ja lastekaitsetöötajad kodudes ning kontrollivad, kas peredes lastel ikka süüa on ning kas nad on hooldatud ja hästi koheldud.

Siin sõltub väga palju ka õpetajatest ja lasteaiakasvatajatest, kes võiksid oma piirkonna omavalitsustele teada anda oma kahtlustest, kui nad arvavad, et kusagil on lapsed näljas või on muid koduseid probleeme. See on hästi oluline, eriti suurtes omavalitsustes, sest väiksemate sotsiaaltöötajad teavad oma peresid väga hästi ja suudavad abivajadust hinnata. 

Osa lastevanemaid ei tihkagi abi küsida, sest nendele võib see olla piinlik, ja osa omavalitsusi on just palumise seadnud toidu andmise eelduseks...

Narva linn on leidnud siin hea lahenduse: nemad annavad teada, et on võimalik pakki saada, ja sinul tuleb anda teada, kas sa seda tahad. Minu teada on toidupaki soovijate hulk seal ka kasvanud. Kui algul oli see 80, siis nüüd 100%. See näitab, et peredel on huvi seda pakki saada. Narva võib olla siin heaks suunanäitajaks, kuidas korraldada nii, et inimestel ei jääks tunnet, et nad määravad selle paki järel käies kuidagi oma sotsiaalset staatust. Seda kindlasti annab pieteeditundega korraldada. 

Ütlesite oma raadiointervjuus, et selle kriisi puhul peaksime pigem valmistuma maratoniks. Miks te nii arvate? 

Te pole esimene ajakirjanik, kes seda küsib, aga kui me vaatame pandeemia kulgu riikides, kus see meist varem algas, saab näha, kui kaua on võtnud selle tipnemine ja raugemine. Arvata, et viirus käitub Eesti rahvaga kuidagi teistmoodi kui kõigi teiste maailma rahvastega, oleks ju naiivne. Siit näeme, et tegemist pole lühiajalise probleemiga.

Küll aga on meie enda kätes see, kas me suudame igal pandeemia nädalal tagada raskelt haigestunud inimestele ravivõimaluse haiglates. Siin on ainus võimalus suruda haigestumise võimalikult madalale. Sellepärast on eemaldumise meetmed äärmiselt olulised. 

Olete öelnud, et suhtlete pandeemia teemal tihedalt ka Eesti naaberriikide juhtidega. Kui sisulised need vestlused on? Millest te näiteks Venemaa presidendi Vladimir Putiniga sel teemal rääkisite? 

Palju on kritiseeritud Euroopa Liitu, et oli koordineerimata tegevus, kus piirid läksid kinni, olukord oli ärev ja informeerimisega läks keeruliseks. Meil ei läinud sellega keeruliseks. Helistasin kõigile meie naaberriikide riigipeadele ja informeerisin neid isiklikult sellest, mis meie piiril toimuma hakkab ja millised piirangud kehtestame. 

Praegusest olukorrast ei saanud me Vene presidendiga muidugi vestelda, sest sellest on tükk aega möödas. Vene president andis mulle ülevaate sellest, kuidas Venemaa teadlased ja viroloogid mõtlevad ka vaktsiinide peale, meetmetele, mida on vajalik ja võimalik võtta. Mulle ei jäänud muljet, et Venemaal tol ajal sellele probleemile poleks mõeldud. 

Tavainimesed arvavad, et tipp-poliitikutel, ammugi presidentidel, ei ole argimuresid. Nad ei pea käima poes, tegema kodus süüa ega aitama lastel koolitükke teha, sest selleks on palgatud inimesed. Kuidas see kriis teie pere elu on mõjutanud? 

Mul on ka tavaolukorras peres kohustusi. Minu pere eest ei käi keegi poes, meie peres ei ole ühtegi lapsehoidjat ega koristajat. Kõik need tööd-tegemised tuleb meil endal ära teha. Ka kõige tavalisemates olukordades võivad naabridki kinnitada, et viin pesu välja kuivama ja siis tuppa tagasi. Teen seda nii, nagu kõik teised Eesti inimesed. Muidugi on minu töökoormus nii suur, et mind ei ole mõnikord pikalt kodus ja siis jääb see koormus minu abikaasa õlgadele.

Eestis ei ole mingit müütilist tipp-poliitikutest koosnevat eliiti, kelle eest käiakse poes ja tehakse kõik ette-taha ära. See on kindlasti vale arvamus.

Intervjuu veebiversiooni leiate siit: https://pohjarannik.postimees.ee/6943796/kersti-kaljulaid-see-kriis-loob-hulgaliselt-voimalusi-olla-uksteise-vastu-hea-inimene
 

 

 

 

Send