- Reset + Prindi

President Kersti Kaljulaid: kriisis lähedase kaotanutele avaldame veel pikalt kaastunnet, Õhtuleht

03.04.2020

President Kersti Kaljulaidi sõnul ei käitu viirus Eestis teisiti kui mujal maailmas, mis tähendab aga, et veel pikalt tuleb kriisis elu kaotanute lähedastele kaastunnet avaldada, kuid samal ajal anda tuge enda lähedastele, olles eemal küll füüsiliselt, kuid mitte emotsionaalselt.

Mitu korda on teil poisid viimase paari nädala jooksul abikaasat kas töövihiku või õpikuga visanud?

Ei ole visanud, meil on kõigi nelja lapsega – kohe, kui nad esimesse klassi lähevad – maha peetud selline vestlus, et õppimine on nende töö ja kui nad vajavad abi, siis küsigu ja seda antakse. Me igapäevaselt nende tööd nende eest tegema ei hakka ja tingimata ei kontrolli. Kui nad on jätnud midagi tegemata või pole õigel ajal abi otsinud, siis vastutavad ise, kuigi loomulikult aitame siis sellest olukorrast välja tulla. See paistab toimivat ka tänases päevas.

Küll ei saa öelda, et abikaasa poleks käinud noorema pojaga nö koos trennis. Treener saadab kava, siis isa läheb ja teeb lapsega trenni ära - otsivad taga tennisepalli, et teha palliviset ja muud taolist.

Mul üks toimetaja postitas kirjeldatud raamatu-töövihiku pildi. Teine kolleeg mainis, et laste arvates on õpetajad temaga võrreldes ülinormaalsed inimesed. Teil siis pole selline suurem lähedus koolile pingeid tekitanud?

Eks see sõltub igas peres ruutmeetrite ja arvutite arvust. Meil pannakse tihtipeale uks kinni ja öeldakse, et „emme, ära sega, mul on paar videotundi“. Kui on kitsam, on seda kõike keerulisem teha. Mulle tundub, et lapsed on seda aega väga nautinud.

Te ise pole abikaasaga ragistanud rohkem kui tavaliselt?

Ei ole kunagi olnud nii suurt huumorimeele puudujääki, et oleks pidanud sõda pidama hakkama. Iroonia, eneseiroonia, sõbralik nöök, vajadusel teineteisele mõne üllatuse valmistamine, see on meie peres üsna tavaline alati, aga loomulikult on endalgi hommikul osa koosolekuid kodust ja seda koosolemise aega on rohkem.

Mulle tundub, et võime rääkida majandusest ja poliitikatest, kuid see, kuidas inimene selle kriisiga toime tuleb, sõltub just sellest, kuidas suudetakse koduseid pingeid hallata. Et kas see kriis lõpuks lõhub või hoopis tugevdab peresid ja sõpruskondi. Kuidas teile tundub?

Olen rääkinud vaimse tervise asjatundjatega ja kriisi edenedes võib ärevus kindlasti suureneda. Kui esimestel nädalatel tundus, et võib-olla on vaja jõulisemalt edastada sõnumit, et see haigus on väga tõsine ja tabab kõiki earühmi, siis nüüd, kui kellelegi pole vaja selgitada, kui tõsine see olukord on, muutub üha tähtsamaks, et inimesed ei jääks oma murede ja hirmudega üksi. Nüüd ei tohiks unustada statistika helgemat poolt – valdav enamus põeb selle haiguse läbi ja terveneb. Oluline on olla teineteisest küll füüsiliselt eemal, kuid emotsionaalselt mitte.

President Kersti Kaljulaid (Taavi Linnamäe)

Mis teile selles inimsuhte rägastikus ehk kõige enam muret valmistab? Perevägivald?

Teiste riikide kogemus näitab tõesti, et koduvägivald kipub kasvama. Meil statistika seda veel ei näita, kuid oluline põhjus, miks me ei näe, on ka selles, et koduvägivald ongi koduseinte vahel ja kannatanu ei tule kodust välja kooli-lasteaeda-tööle. Siniseks löödud ja nutetud silmad jäävad märkamata. Seepärast rõhutab ka politsei, et kui kuulete kodus olles, et kusagil teie seinte taga toimub midagi kahtlast, siis ärge kõhelge ja teavitage.

Andsin vabariigi sünnipäeval ETV otse-eetris lubaduse küsida. Tasun nüüd vaatajatele selle võla. Miks te aastapäevakõnes perevägivalda ei maininud, kuigi olite lubanud seda alati teha?

Ma pole kindlasti lubanud igas aastapäevakõnes rääkida perevägivallast („Omalt poolt luban, et ei lakka pidupäevakõnedes teile sellest rääkimast enne, kui ma tunnen – hoiakud tõesti muutuvad.” 24.02.2017). Olen lubanud sellest teemast kõneleda ja hoida tähelepanu keskpunktis nii palju kui on tarvis. Aga mis „on tarvis“? Kui sellest räägitakse vähe, kui selles ei nähta tõsist probleemi, peaksin sellest kõnelema igas aastapäevakõnes, kuid ajaraam nihkub ja see teema ei ole enam tabu, sellest räägitakse ja kirjutatakse palju. Mulle tundub, et vaikimise müür on kadunud. Seetõttu rääkisin asjadest, mis on põletavad tänavu – näiteks laiapindne riigikaitse ja valmisolek kriisideks.

Millal te ise – kas siis ametilt või hariduselt või mõlema kombinatsioonis – saite aru tänase tervisekriisi tõsidusest?

Jälgides seda, mis toimus Hiinas, oli kriisi tõsidusest raske aru saada. Kõige usaldusväärsem piirkond, kus haiguse tõus ja esimene langus on üle käinud, on Lõuna-Korea, kelle numbritest saab lähtuda. Kõik arstid nendest piirkondadest räägivad meie arstidega, kõik teadlased teevad uuringuid ja avaldavad nö eelretsenseeritud artikleid enne tavapärast avaldamisprotseduuri. Kõike seda infot tuleb juba paar kuud, aga see ei tähenda, et keegi saaks olla konkreetselt väga valmis selleks, mis juhtuma hakkab.

President Kersti Kaljulaid (Taavi Linnamäe)

Mõned päevad tagasi avaldasid Jaapani teadlased uuringu, et nendes piirkondades, kus on tuberkuloosi-vastane vaktsineerimine riiklikus kavas, on kroonviirusesse suremus väiksem, kuid võib-olla tuleb kolme nädala pärast uuring, mis selle ümber lükkab. Me ei tea seda, kuid tänases päevas tundus nende statistika mulle veenev ja see oleks meile positiivne uudis.

Otsused sünnivad olukorras olles ja maailm on ebatäiuslik ning sellest tulenevalt on iga kriisi juhtimine ebatäiuslik, sest seda tehakse ebatäiusliku info pealt. Inimestele on äärmiselt omane mitte tahta leppida sellega, et õigeid vastuseid pole. Selle kriisi kõige raskem omadus see, et me ei tea, kuid demokraatliku riigi tugevus on see, et me saame tunnistada, et me ei tea.

Julgen öelda, et valitsuse ja terviseameti algne kommunikatsioon lonkas tõsiselt. Kas Teie suudate mulle selgitada, kuidas neljapäeva hommikul ütleb peaminister, et viiruse riigisisese leviku oht on madal ja õhtuks on saabunud eriolukord? Tundub, et kaks-kolm astet jäi vahele.

Mõtleme, mida tähendab risk nakatuda. Saaremaal on näitaja üle 90 inimese 10 000 elaniku kohta, kuid osa inimesi põeb ka sümptomiteta ja osa on peiteperioodis – seal on risk nakatuda ülikõrge. Võru on järgmine piirkond, kuid kui vaatame piirkondi, kus nakatunute arv jääb alla kümne, ei saa tänagi väita, et igal pool on nakatumise risk ülikõrge. See erineb. Samal ajal ei saa öelda, et kui risk on madalam, et siis ei peaks rakendama kaitsemeetmeid.

Kuhu see joon nüüd tõmmata? Kas neljapäeva hommikusse, õhtusse või oodata 24 tundi, et paistaks parem? Ma ei tea. Kommunikatsioon muutubki järsult. Mis on hästi oluline – teie küsite ja terviseameti inimesed seletavad, miks asjad nii lähevad ja nii ka paistavad, saades täiesti hästi aru, et ongi keeruline mõisata, mis täpselt toimub.

Samas Eesti mudel teiste riikide mudelist kuidagi ei erinenud – diagnoositud nakatanute arv kahekordistus iga kolme päeva järel. Seetõttu tundubki veider rääkida hanerasvast või madalast levikust, sest pisendas ohtu.

Ma pole kunagi kuulnud ühtegi tervishoiuametnikku kaasa kiitmas sedalaadi pisendavale väljaütlemisele. Me kõik püüame püsida nende teadmiste piires, mis meil täna on. Elada nende faktidega, mis meil täna on. Suhtleme teadlaste, matemaatikute ja epidemioloogidega, kuid mina ei oska tänagi öelda, et kui 10 000 elaniku kohta on kaks haiget, palju on inimesi, kes asuvad peiteperioodis või diagnoosimata. Vaatame arve, väljaütlemisi vaadata pole kindlasti mõistlik.

Samal ajal räägib peaminister Vikerraadio eetris nakatunutest ja ütleb, et neid on 779, kuid need on diagnoositud nakatunud. Kui ma samal ajal kuulan, et karjaimmuniteedi tekkimiseks peaks nakatuma 60% eestlastest, siis sellise tempoga läheb neli-viis aastat. Jällegi, sõnum on segane. Te olete öelnud, et sõna on vaba, kuid see öeldu on poolik – sõna on vaba, kuid sõnadel ja märkidel on tähendused. Eriti kriisis ei tasuks seda teist poolt unustada.

Olen ka ise rääkinud sõna vastutusest ja vastutus on kahtlemata olemas, kuid ma olen kohanud täiesti viisakas kirjanduses väidet, et 4/5 põeb sümptomiteta, kuid nüüd ka väidet, et ainult 1/5 põeb sümptomiteta. Et olukord arvude ja analüüsiga pole täna ühene, sest me elame seda kriisi läbi ja saame iga päev targemaks ning saame öelda, kust pärineb mingi analüüs või arvamus.

Üks on selge. Kui nakkuvuskordaja surutakse alla ühe, siis hakkab nakatunute arv vähenema – kas ka diagnoositute arv, see ei pruugi nii olla. Me kõik tahaks selgust, kuid seda lõpuni pole. Kui teeksime iga nädal miljon testi, oleks selge vaid see, et sellel hetkel, kui test tehti, neid sümptomeid ei väljendunud. See on ka kõik.

Kas kriisist väljumise rõõmusõnum on valmis tehtud?

Ei ole põhjust rutata sündmustest ette. Ma kardan, et meil tuleb veel väga pikalt avaldada kriisis elu kaotanute lähedastele kaastunnet. Ka täna (2. aprill – toim) on põhjust seda teha, sest järsult tõusis kroonviiruse ohvrite arv, mis kahjuks näitab, et see viirus ei käitu siin teisiti kui mujal. See on pikk haigus, keskmine haiglas veedetud aeg on 25 päeva. Soovin edu kõigile neile, kes selle haigusega võitlevad. Õnneks on meil täna veel meditsiinisüsteemis mahtu nende kõigiga tegeleda.

Teie reaktsioon ja kaastundeavaldus esimesele hukkunule oli väga kiire – kas see tekst oli lauasahtlis valmis?

Olin mõelnud mitu päeva, kuid kirjutasin selle siis, kui see oli juhtunud.

Teie Facebooki uudisreal näeb vestlusi presidentide, WHO ja OECD ametnikega, ministrite ja ettevõtjatega. Millal tuleb Ida-Virumaa päev?

Maakonna visiit isegi (reedel – toim). Oleme sisse viinud sellise töövormi nagu virtuaalsed maakonnatuurid. Pean tunnistama, et see on parim, mida saame hetkel teha, kuid igatsen Eesti inimeste järele siit Kadriorust.

Kuivõrd hästi on – valitsus, ametkonnad, kohalikud omavalitsused – saanud hakkama muukeelsete inimeste informeerimisega?

Kõikides maailma keeltes me seda teavitust ei taga. Eesti ja vene keeles on informatsioon kättesaadav ja ETV+ ning teised venekeelsed kanalit on kohad, kuhu vene keelt kõnelev inimene tuleb saama informatsiooni. See on, mida ma olen rõhutanud – mind ei huvita, palju teid vaatab iga päev, kuid see küll, kui palju kriisis teie poole pöördutakse. Need vaatajanumbrid tuleks nüüd oma kasuks pöörata ja mõelda, mis veel teha, et kinnistaksime muukeelsed inimesed jälgima Eesti meedia kanaleid. 

Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart tõi PBKsse taas uudissaate – milline on teie hinnang sellele sammule?

Negatiivne. ETV+ on näidanud kõrgeid vaatajanumbreid, Raadio 4 on pikka aega olnud populaarne, kuid nüüd ütleb linn, kes suudab iga nädal informatsiooni inimeste postkasti toimetada, et ta ei saa oma kodanikega teistmoodi kontakti kui venekeelse propagandakanali vahendusel. See töötab vastu kõigele sellele, millele meie strateegiline kommunikatsioon on selles riigis toiminud ja ka edu saavutanud.

Kas muukeelse elanikkonna informeerimiseks on midagi tegemata jäetud?

Kui vaatame 1247 kõnede arvu, siis esimestel päevadel oli venekeelsete helistajate nappus, kuid nüüd on venekeelseid helistajaid proportsionaalselt rohkemgi kui meil on muukeelset elanikkonda. See arv oli veerandi juures. Me ei saa öelda, et ei leita üles ja ei osata pöörduda. 

Kuidas Eestis elavad inimesed kas siis iseloomust tulenevalt või erimeetmete tõttu on kriisiolukorraga toime tulnud?

Esimestel päevadel läks aega – eriti noorematel inimestel -, mõistmaks, et asi on tõsine. Täna meil seda olukorda kindlasti pole. Kriisi kulgedes hakkavad esile tulema mured, millest alustasime – vanemad on väsinud, lapsed rahutud, hirm ja mure tuleviku pärast ning ikka öeldakse, et me ei tea, kaua see kõik veel kestab. Me peame valmis olema üksteist toetama päris pikalt. Paljud jäävad tööta. Kõik need mured ei lähe üle, kuid loodetavasti on mõned nendest muredest lahendatavad.

Kuivõrd on kriis aidanud ühiskonnas veel enam tõestada, kui tänamatut ja head sõna vajavat tööd teevad inimesed, keda oleme mugavustsoonis olles harjunud kiruma: müüjad-arstid-päästjad-politseinikud-õpetajad?

On inimlik, et kui kriis on läbi, püüame midagi unustada, kuid kui midagi selles kriisis on positiivset, siis just see, et meie kangelased on poodide müüjad ja inimesed meie ümber, kes kontrollivad piiril passe või töötavad lasteaedades. Nad on niigi kangelased, kuid me ei kipu seda märkama. Kiitkem siis nüüd, Eesti ühiskonnas pole pealiskaudse kiitmise riski kindlasti olemas. Kui eestlane juba ütleb, siis ütleb ja mõtleb südamest.

Passikontroll piiril. Kas Euroopa solidaarsus ja avatus on endiselt olemas või oleme teel olukorda, kus rahvusriigid kõik enda eest?

Kas on kuidagi jäänud mulje, et inimestele meeldib, et nad ei saa ilma sekeldamiseta siit riigist välja ja sisse? Minule on jäänud vastupidine mulje, et kõik inimesed mõistavad ühtäkki kui hea asi see Schengen on. Euroopa rahvaste tungival nõudmisel Schengeni ruum taastub. Ei näe, et Euroopa riikide valitsused teisiti arvaks.

Eks seda võib erinevalt vaadata. Kui Eesti valitsusel on haamer, siis mis on need naelad, mille löömist või löömise ihalust tuleks praegu teravdatult jälgida?

Sellega olen ma väga nõus, et see on ajakirjanike töö kõikides riikides – vaadelda, et otsused, mis tehakse, millest need on kantud. Kas parimast soovist seda kriisi lahendada? Kui valime poliitikuid, siis valige maailmavaadet ja mitte konkreetset valimislubadust, sest maailmavaatest saate aimu, kuidas poliitikud võiks käituda ühes või teises kriisis. Sõltuvalt maailmavaatest püütakse mõnel pool seda eriolukorda kasutada võib-olla selliste põhimõtete saavutamiseks, mis on demokraatlike põhimõtetega vastuolus – ka seda me täna juba Euroopas näeme. Seetõttu on oluline, et eriolukorra meetmed oleks lihtsasti põhjendatud, arusaadavad ja proportsionaalsed ning jõustatavad. Meie omad on, kuid Prantsusmaal on lubatud liikuda ühe kilomeetri raadiuses kodust. Mul on raske mõista, miks inimene, kes on kahe kilomeetri kaugusel kodust, on ohtlikum kui see, kes teeb kaks ühekilomeetrist ringi oma kodu ümber.

Kuid kõiki meetmeid peab analüüsima põhiseaduse aspektist nii liikudes kui ka tagantjärele, et kuidas need sobitusid meie põhiseaduse raamidesse. Täna pole mul põhjust murelik olla, kuid mulle meeldib väga, et ajakirjandus küsib ja arutleb selles teemas – olgu see avaldus Euroopa Nõukogule või mobiilide positsioneerimine.

Ma loetlen teile mõned asjad: inimeste liikumise jälgimine reaalajas, kogunemiste piiramine, kaitseväe või sarnaste struktuuriüksuste innukam kasutamine tsiviilisikute kontrolliks, sularaha keelustamine, interneti tsenseerimine, kohustuslik vaktsineerimine ja naha sisse paigaldatavad vaktsiinitemplid. Kas need on ohud, mida presidendi kantseleist jälgitakse nii Eesti kui maailma kontekstis või on see mõttetu ja liigne kahtlustamine?

Iga ettevõetud samm ja meede peab olema proportsionaalne ja sõltuma olukorrast. Oleks meile jõudnud näiteks ebola ja pakkumisel oleks vaktsiin, tekiks küsimus, et kas me piiraks nende inimeste õigust ühiskonnas toimetada, kes on vaktsineerimata. Kesk-Euroopa riikides eksisteerib selliseid piiranguid, et koolid või lasteaiad ei aktsepteeri vaktsineerimata lapsi.

Tänases seisus ma ühelgi juhul ei toetaks kohustuslikku vaktsineerimist, ammugi inimeste kiibistamist. Ei toetaks individuaalset mobiiltelefonide positsioneerimist või jälgimist. Selliseid olulisi isikuvabaduse piirajaid ma kindlapeale ei toetaks.

Iga kriis annab samas võimaluse ehitada narratiive, miks mitte nüüdki, et see on nii ohtlik viirus, mistõttu tuleb hakata kohustuslikult vaktsineerima.

Taas – milline on see ühiskondlik hüve, mida loodame saavutada. Kas demokraatliku riigi vaba kodanik ei ole võimeline mõtlema selle peale, et meie ühiskonnas on immuunpuudulikkusega inimesi ja meie vaktsineerimine kaitseb ka neid? Kas see ei pane meid ennast mõtlema, et lisaks lähedaste kaitsmisele kaitseme ka ühiskonda? Demokraatlikus riigis ongi nii, et igaüks meist peab nii heas kui ka halvas olukorras võtma vastutuse iseenda ja oma pere ning ümbruskonna käekäigu eest. Demokraatlik riik usub ja usaldab oma kodanikku, see, mida täna teeb Rootsi riik teisiti kui teised riigid, tulenebki sellest, et neil on sügav veendumus ja usk, et nad ei pea inimesi käsu ja keeluga juhtima, vaid inimestel on võime teha seda, mis on õige. Totalitaarses riigis ei küsitakski, mida inimene teha tahaks, seda valikut ei antaks.

Palju on imetletud, et Hiina sai viirusega hakkama. Esiteks me ei tea, kas sai ja kas Hiina numbrid on õiged. Teiseks ma ei kujuta ette, et Eestis oleks saanud mingisugune haigus levida nii, et kolmandal päeval poleks Õhtuleht kirjutanud, et kusagil on salapäraselt palju nakkusi. Kohe oleks meie epidemioloogid tormanud asja uurima, küsinud oma rahvusvahelistelt partneritelt ja kohe oleks avastatud, et midagi on valesti. Totalitaarses riigis võib probleem jõuda päris sügavale ja rääkima hakatakse siis, kui pole enam pääsu.

Võime julgelt öelda, et keegi ei kujutanud ette, et demokraatlik Eesti võib olla selline nagu praegu. Te olete bioloog. Kuivõrd suur on võimalus, et see, kuidas nüüd elame, ongi uus reaalsus, mis ei taastu vanaks ja tavapäraseks ühiskonnakorralduseks?

Ka see, mis täna toimub, on põhiseaduse raames ja asume kindlal pinnal. Mis puudutab küsimuse teist poolt, siis keegi ei tea täpselt. Olen aru saanud, et kui oli SARSi risk, hakati samuti vaktsiini välja töötama, kuid ta kadus ära, kuigi keegi ei tea miks, ja pole enam tagasi tulnud, siis jäädi sellega poolele teele pidama. Nüüd on õpitud seda, et iga selline epideemia väärib, et töötame vaktsiini välja ja oleme valmis inimesi vaktsineerima. Täna puudub veel arusaam, kuidas me seda tegema hakkame ja kas see muutub vaktsineerimiskavade tavaliseks osaks või on see selline, mida hakatakse tegema sügiseti huvilistele nagu gripivaktsiini.

Aga me ei tea seda. Ei ole võimalik ennustada tulevikku mineviku pealt, sest inimühiskond on kogu aeg arenev ja muutuv, tema kokkupuude loodusega muutub ja me avaldame ise olulist mõju loodusele ning juba selle pärast on paljud nähtused, millega täna ja edaspidi kokku puutume, meile täiesti uued. Nii et täiesti võimatu on öelda, kas see on uus normaalsus või ka see viirus kaob.

Kui ühel territooriumil on koprapesi liigpalju ja asustus läheb liigtihedaks, langeb koprapopulatsioon depressiooni, tulevad tõved - populatsioon väheneb ja koprad elavad jälle mõnda aega toredasti. Kas elu planeedil on samamoodi, et kui üks eluvorm – näiteks inimene – muutub kogu elule ohtlikuks, võetakse temaga midagi ette?

Tegelikult inimese kohta see ei kehti, sest inimpopulatsioonilt on keskkonnasurve ja loodusliku valiku surve olulisel määral maas, sest me kujundame enda ümber tehislikku keskkonda ja kasvõi omaenda meditsiini arenguga suudame vähendada evolutsioonigi mõju. Peale selle muutub ühiskond meie ümber nii kiiresti, et tavalised darvinistlikud protsessid ei jõua meid vastavalt kohandada. Nii et inimene selles mõttes ei ole tavaline liik, kuigi tavaliste liikide hulgas see kahtlemata kirjeldatult toimub, kuid inimene ei ela enam ammu looduskeskkonnaga harmoonias.

Maakera on ülerahvastatud, käib ületarbimine ja taastumatute loodusvarade hävitamine. Tõenäoliselt on ukse ees tõsine kliimamuutus. "Oleme esimene põlvkond, kes teab, et hävitame oma planeeti, ja viimane, kes saab midagi ette võtta," kirjutasite oma jõulukaardile. Mida on sellest praeguse kriisi vaates õppida? Kas tasub üldse tagasi minna Reidi teed veel laiemaks ehitama?

Me ei saa täna öelda, et inimeste arvukus on liiga suur. Saame öelda, et tänase tehnoloogilise baasi juures on inimeste arvukus nii suur, et see teeb liiga meie maakera kliimale. Aga kõik need väited siin reas on olulised. Seda on tehniliselt keeruline ette kujutada, kuid teoreetiliselt on võimalik muuta meie energiatarbimine kõik roheliseks, kui katta Hispaania suurune maa-ala päikesepaneelidega ja tagada selle energia jõudmine kõikideni. Kui suudame puhaste tehnoloogiate abil inimkonda varustada, siis kannatab planeet välja suurt hulka inimesi ja me poleks kunagi jõudnud nende arvudeni, mis meil täna on, kui meil poleks olnud seda tehnoloogilist protsessi.

Tõsi on see, et iga muudatus muudab tasakaalu ja kujuneb mingi uus tasakaal ning mõned nendest tasakaaludest pole pikka aega jätkusuutlikud ning siis tuleb midagi muud muuta. Kindlasti ei tohi me unustada, et meil on rohelise energeetika eesmärgid ja need tuleb ellu viia, kui me tahame ikkagi näha inimkonna tulevikku õnnelikuna sellel planeedil.

Kui püüda positiivset leida, siis äkki me õpime sellest pandeemiast globaalselt koos toimimist ja tegutsemist.

Kuivõrd tunnete ise kihku jälle lennata, sõita auto tagaistmel mööda Tartu – Tallinna maanteed, kätelda kolleege mõnel ÜRO tippkohtumisel?

Ma tunnen kohutavalt puudust sõidust auto eesistmel, seal vasakus nurgas. Aga ma päris hea meelega liiklen jalgrattaga ja sõidan päris pikki otsi. Igatsen kevadeti alati seda tunnet, et vihiseme seltskonnaga kusagil koos ratastel, kuid tänavu tuleb kevad teisiti – trenni tehakse üksi ja toimuvad ühe mehe rattalaagrid. Sellega tuleb leppida.

Oma tänavuses 24. veebruari kõnes ütlesite: “Riigina suhtume oma tulevikukatsumustesse ikka nagu rohutirts, kes talvevaru kogumise asemel muretult siristab.” Milliseid õppetunde riigi vaates on need kolm-neli nädalat andnud?

Viimastel aastatel on nii Eestis kui ka Põhjala-ruumis ja Euroopa Liidus tervikuna räägitud valmisolekust metsatulekahjudega võitlemiseks. Peaks Euroopas ära kaardistama, kellel mis vahendid on ja kuna on ebatõenäoline, et see probleem tabab kõiki korraga, siis võiks seda valmisolekut omavahel jagada. Nüüd oleme kriisis, kus kõigil on korraga vaja sama varustust. See õpetab, et mingisuguste varude osas peame ise kindlasti suutma end ära varustada ja suur osa nendest pole riknev kraam.

Meil on ka positiivseid näiteid. Kuigi SARS Eestisse ei jõudnud, siis nii palju hingamismaske oli meil SARSi leviku põhjal tehtud järeldustest – toona neid maske ostetigi. Me oleme varem osanud õppida, kuid peame seda kogu aeg tegema.