- Reset + Prindi

Kersti Kaljulaid: see on väga ebaõiglane, kui öeldakse, et ma elan eebenipuust tornis, ERR

Kersti Kaljulaid: see on väga ebaõiglane, kui öeldakse, et ma elan eebenipuust tornis, ERR © Kairt Leibold

23.12.2019

Kersti Kaljulaid kinnitas, et mäletab ka pärast aastaid Luksemburgis ja presidendiametis hästi, mida tähendab see, kui poodi minnes peab väga hoolega vaatama, millist leiba osta. President rääkis ETV aastalõpu intervjuus Marko Reikopile ka kliimast, vähemustest, NATO-st, kirikust ja lastelastest.

President Kersti Kaljulaid, te olete väga heas tujus! On see tavapärane ühele presidendile?
Jah, ma arvan küll. Minu meelest on inimesed üldiselt ju väga head ja kui su töö seisneb nendega suhtlemises, siis ongi tuju hea.

Kõik inimesed väga head ka ei ole, mõned on kehvemapoolsed ka. Ma saan aru, et te kas ei ole nendega kokku puutunud sel aastal või ei pane neid lihtsalt tähele.
Ma ei tea, ma olen leidnud väga vahvalt ühist keelt. Täitsa ootamatutes kohtades inimestega, kellest sa võib-olla arvad, et ühisosa on väiksem. Aga tegelikult ikka on.

Mis sellega on, et meil on praegu detsembrikuu ja laias laastus on väljas kaheksa kraadi sooja. Muru on roheline, üle päeva sajab paduvihma. Kas me oleme ise nüüd selle kõik tekitanud?
Ma arvan küll, et ei ole võimalik enam eitada seda, et kliima soojenemine toimub. Võib-olla on vähem oluline vaielda selle üle, kas ta on inimtekkeline, aga ta selgelt toimub. Ja teadlased on meile ju öelnud, et ta ikka on inimtekkeline ka. Ja isegi kui ei ole, siis, kui on kahtlus, et on, siis mõistlik on katsuda vähemalt omalt poolt mitte olukorda halvendada. On ju nii!

Kas see rong ei ole meil juba läinud? Teadlased ütlevad ka, et aastal 2050 on see katastroof meil käes ja siis me sureme selle tõttu ära.
See on üks uus eskapismi vorm, mis on sel aastal tekkinud ja ma näen, et ka teie olete selle esindaja. Et enne ei uskunud ja nüüd ei ole enam midagi teha. Loomulikult võib võtta ka selle positsiooni ja siis võib võtta veel selle positsiooni, et Eesti on liiga väike, et midagi teha. Ja et Euroopagi on liiga väike, sest ta ju emiteerib kümnendiku maailma süsiniku heitmest.

Aga mõtleme korraks ühe teise valdkonna peale. Eesti on ka liiga väike selleks, et muuta Euroopat või maailma. Ja ometigi oma digiriigiga me oleme seda teinud. Terves Euroopas arutavad riigid, kuidas nad saaksid paremini oma inimestele e-teenuseid pakkuda. Teised ettevõtted, kes näiteks Eestis toimetavad, ei saa kodus nii head avalikku teenust nad küsivad ka.
Ja nagu me näeme, siis on pisike Eesti selle muudatuse põhjustaja. Samamoodi võib Eesti, võib pisike Euroopa, kes on siiski samal maailma jõukaim ja suurim turg, tekitada olukorra, kus kliimaneutraalsed energiatehnoloogiad saavad turueelise. Ja sedasi näidata ülejäänud maailmale, et see kõik on võimalik. Ja niimoodi päästa planeedi.

No see kõlab väga ilusasti. Samas on meil põlevkivienergeetika ja kaevurid jäävad tööta ja tuleb suur pahandus sellest, kui me hakkame nii tegema.
Esiteks on Eesti kõik oma teised majandussektorid 30 aasta jooksul ümber teinud. On ju nii? Me oleme näinud palju töökohtade kadu tekstiiliettevõtetes. Meil on tekkinud paremini spetsialiseerunud ettevõtted ka õmblustööstuses, kes ikka veel suudavad keskmise palgaga kaasa minna.

Miks me seda ühte sektorit ei peaks suutma tänaste kogemustega, tänase väikese tööpuuduse ja suure tööpakkumisega Ida-Virumaal lahendada? Me suudame, kui me tahame.

Miks Eestis on nii, et inimesed on tuuleparkide vastu, on kanala vastu ja on süstlavahetuspunkti vastu?
Elukeskkonna muutumine ja uued arengud tekitavad alati kõhklusi. Ja kui selle pakkumiseni jõutakse ilma aruteluta, siis võib nii minna.
Ma ise olen ka mõelnud, et kas ei oleks parem, kui näiteks päikesejaamad asuksid pigem suurte hoonete katustel ja seintel, et nad ei võtaks nii palju hektareid enda alla. Eks see on kohalike omavalitsuste otsustada, kuidas nemad korraldavad tuuleparkide ja päikesejaamade paigaldust.

Aga ma loodan, et me leiame need kompromissid. Selleks, et Eesti saaks öelda, et tuul on uus põlevkivi.

Tuuleparkidega on muidugi lihtsam, aga ma elan ise kohas, kus anonüümsed narkomaanid kogunevad oma koosolekutele just minu akna all. Aga inimesed ei taha selliseid kohti, nagu süstlavahetuspunkt, rehabilitatsioonikeskused ja nii edasi. Ometi on need samamoodi meie ühiskonna liikmed.

Jaa. Tegelikult see ühiskonna tundlikkus nõrgemate suhtes ja ka see mõistmine, et need inimesed, vaatamata kõigele, on nõrgemad. Et see ongi üks koht, kus meil on kõvasti-kõvasti arenguruumi võrreldes näiteks Põhjamaadega, keda me endale suureks eeskujuks peame paljudes muudes asjades.

Ma olen kolm aastat püüdnud edastada sõnumit, et heaoluriik ei ole ainult kõrge sissetulekute tase. Heaoluriik on ka tähelepanu pööramine nõrgematele ja kui soovite, siis ka nõrkustele.

Ma pean ütlema, et mina ei ole mitte mingit ohtu seal tunnetanud. Aga kui me läheme vähemuste juurde, siis neile pööratakse väga palju tähelepanu. Tänavu oli suisa Tartus ja Pärnus kaks geivastast meeleavaldust, mis on ka vähemustele tähelepanu pööramine.
See on see koht, kus mina tunnen, et sellised asjad ongi ohuks Eesti riigile. Või võib ka öelda, et meie põhiseaduslikule korrale. Põhiseadus ütleb meile, et kõik inimesed on võrdsed. Ja üks seltskond inimesi toimetab sisuliselt põranda all. See ei ole vastuvõetav. See ei ole meie põhiseaduse mõttega tegelikult kooskõlas.

Samas need prouad, kes meeleavaldusele lähevad, ka neil on meeleavalduse õigus. Nad võivad seal käia ja öelda, mida arvavad.
Jaa, absoluutselt. Meil ongi see õigus öelda välja oma seisukoht, aga jättes ruumi teistele, tunda ennast oma seisukohta väljendades turvaliselt. Minu meelest me 30 aastat tagasi leppisime kokku, et enam kunagi ei pea Eestis toimetama oma usu, oma rahvuse, oma tõekspidamiste pärast põranda all. Aga alati peab jääma omaenda väärikusele nii palju ruumi, et ka teiste väärikus ei saa viga.

Te ütlesite neil päevil päris karmid sõnad, et Eesti valitsus on oht meie julgeolekule. Olete te endiselt sama meelt või oleksite pidanud väljenduma pisut diplomaatilisemalt.
Ma ju ka tolles intervjuus laiendasin seda, kus ma näen, et just see valitsus on oht meie põhiseadusele. Need inimesed kuuluvad valitsuserakonda ja me ei kuulnud selgelt hukkamõistu meie valitsuselt. Meie kaitseminister möönis riigikogus, et teatud väljaütlemised ei suurenda meie lähedust oma liitlastega. Mis siis teisisõnu tähendab, et see võib meid eemaldada meie liitlastest. Ja see on ohuks meie julgeolekule.

Ometi olete te kogu Eesti president ja peate olema ka nende jõudude president, kes selliseid mõtteid ühiskonnas evivad.
Aga ma olen kindel, et ei kogu EKRE liikmeskond, ammugi siis tema valijaskond ei jaga seisukohta, et laulev revolutsioon oli massihüsteeria. Et vanasti pandi homoseksuaalsed inimesi vangi ja võib-olla see oli parem kord. Et naistel ei ole meestega võrdset rolli ühiskonnas. Et Soome või Saksamaaga on midagi valesti. Need on ju üksikud inimesed. Ärme kunagi seda unusta. Üksikud, väga-väga üksikud.

Kas sellises situatsioonis ei oleks parem, kui Eestis oleks presidentaalne kord ja presidendi sõna maksaks?
Ma loodan, et minu sõna maksab. Ja vastus on "ei". Parlamentaarne riigikord on meid väga hästi teeninud. Meie valimismudel on meid väga hästi teeninud. Meil on alati laiapindsed valitsused. Meil on riigikogu, kus on alati palju erakondi, mis tähendab, et kogu ühiskondlik mõtteväli on kaetud.
Aga ükski element meie parlamentaarsest riigikorrast ei sunni kedagi halvustama, käituma ebaviisakalt, valima välja gruppe, kes justkui ei ole teistega võrdsed. Ütlema halvasti meie liitlaste kohta.
Ükski riigikord ei ole kaitstud, kui inimesed ise ei võta vastutust ka oma sõna eest. Ja tegelikult saab igaüks meist midagi ära teha. Mitte siis mina, vaid ükskõik, kes meist.
Ka sina saad võtta sõna. Ka sina saad öelda, kui sa ei ole nõus. Aga teha seda viisakalt, otsida mõttekaaslasi. Ja igaüks ei pea seda tegema eetris. Mõned võivad lihtsalt rääkida oma naabritega.

Teil oli kevadel seljas kuulus särk "sõna on vaba" ja mitte asjata - ka mina tunnetasin, et sõnavabadus oli sellel ajal Eestis ohus, kuigi seda püütakse tagantjärele naeruvääristada. On teil tulnud aasta jooksul veel mõte seda selga panna, on selleks põhjust olnud?
Mul on väga hea meel, et me justkui vabanesime mingist pingest. Et, nagu te ütlete, tunnetuslikult te tajusite ohtu. Võib-olla oli see pusa, see väike müks, mis selle ohu meist eemale lükkas, selle enesetsensuuri riski meist kaugemale lükkas. Võib-olla oli just sellisena see oluline.

Sellega seostub ka koduvägivalla teema. Sellest tuleb rääkida, see on ebamugav ja ja raske teema. On see teinud koduvägivalla ohvrite elu kuidagi paremaks?
Me näeme, et aasta-aastalt kasvab pöördumiste arv. Ja suure tõenäosusega tähendab see seda, et peitkuritegu tuleb rohkem välja. Me näeme, et ka need naised, kes on kannatanud, räägivad julgemalt oma kogemustest, et aidata teisi. Ma tänan neid selle eest. See müür on madalam.
Aga neid müüre on meie ühiskonnas veel ikkagi päris palju. Me ei aita piisavalt neid inimesi, keda on tabanud mõni vaimse tervise rike. Me ei räägi sellest väga, me ei taha rääkida. Me oleme ikka veel arad suhtlema puuetega inimestega. Meie, terved, me oleme ikka veel oskamatud, kui me kohtume autismispektri inimestega. Me peaksime aktiivsemalt otsima oskusi kõikidega siin ühiskonnas suhelda.

Samas sai Annabel maailma kõige kallima geeniravimi jaoks annetusest 2,2 miljonit eurot. Mida see näitab meie rikkust või vaesust?
See näitabki seda, et rahalises mõttes me juba saame hakkama. See näitab ka seda, et inimesed mõistavad, et solidaarne ravikindlustus tähendab enam-vähem kõigile adekvaatset ravi, aga mõned tipud on puudu ja neid tuleb siis teisel moel püstitada. See näitab ka seda, et ongi valmis pinnas selleks, et me võiksime rääkida - no kas või laste ja noorte vaimsest tervisest, söömishäiretest, teistsugusest, ilma selleta, et keegi häbeneks ei seda, et on teistsugune.
Meie nii-öelda peavoolu inimesed ei oska suhelda nende inimestega. Paljud puuetega lapsed, neil on oma lugu, mida meile rääkida. Ma nägin ühte tüdrukut, kes saab tänu sellele, et tal on silmadega juhitav arvuti, kirjutada e-maile oma emale. Aga tema ema ei teadnud enne, kui ilus inimene on tema lapse kehas. Tänu headele inimestele, kes nägid, et see on võimalik. Ja kes aitasid vajalike seadmete hankimisega. Tänu neile on see laps oma keha vangist täna väljas. Rohkem suhtlemist, rohkem märkamist. See teeb imesid. Uskuge, palun.

Mida te järgmise aasta juunis näitate Vladimir Putinile Tartus , mis on ju teie sünnilinn?
Ma ei ole selle peale veel üldse mõelnud, sest et ega meil ju kinnitust tuleku osas ei ole. Aga see on soome-ugri maailmakongress. Ja ma arvan, et seda väikeste keelte ilu on võimalik kindlasti Tartus nautida. Sellel ajal.

Kuidas te eelmise aasta aprillis toimunud Eesti ja Vene presidendi kohtumist distantsilt hindate?
See täitis oma eesmärgi. Me peame kahepoolselt panustama sellesse, et meie partnerite ja liitlaste mõtted jõuaksid meie naaberriigi juhtideni. Sellised vestlused annavad meile võimaluse mängida kaasa Euroopa ja ka NATO suhtumise kujundamises Venemaasse.

Kas NATO on ajusurmas?
Kindlasti ei ole. Kui me mõtleme, kui palju on toimunud kasvõi meie territooriumil või mujal Ida-Euroopas sel aastal õppusi; ja ka järgmisel aastal on tulemas. NATO toimib ja toimetab. Kindlasti on strateegilise juhtimise ja koostöö probleeme. Aga seda on kõikidel organisatsioonidel.

Eesti on nüüd ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaline liige. On see Eesti jaoks võrreldav sellise eesmärgiga nagu euro või Eesti saamine Euroopa Liidu liikmeks?
Ei ole. See on võrreldav meie panustamisega rahvusvahelistel rahumissioonidel. Eesti on 24 aastat, peaaegu kogu oma taasiseseisvumisaja, olnud Euroopa Liidu NATO ja ÜRO missioonidel tekitamas julgeolekut, mitte seda tarbimas. Ja see on lihtsalt järgmine samm. Üks diplomaatiline, sedakorda viis ja meetod tekitada maailmas julgeolekut.

Väikestel riikidel on oma roll. Nad peavad rahvusvahelist õigust enda jaoks kõige olulisemaks asjaks üldse. "See on meie tuumarelv," nagu ütles Lennart Meri. Ja sellepärast meid sinna valitakse, sest riigid tahavad ka ÜRO-s ettearvatavust. Ja rahvusvaheline õigus seda meile pakub.

Te ei ole väga kirikulembene inimene. Vastupidi, paistsite oma esimese ametiaastaga sellega silma, et kirikus ei käinud. Nüüd kohtusite hiljuti...
Kuidas nii? Ma käisin 24. veebruaril ju kirikus vabariigi aastapäeva puhul! Ma olen käinud mitu aastat kaitseväe kabelis, 24. detsembril mõtlemas sõduritele, kes on Eesti eest eri aegadel langenud.

Kas Jeesus on ennast ilmutanud teile?
Ei, ma ei ole endiselt kristlane. Aga on sel siis tähtsust? Aga mõlemal korral, kui ma olen kohtunud paavstiga, on mul olnud üsna eriline tunne. Et me saame maailmast ühtemoodi aru. Ja see, kus me saame maailmast ühtemoodi aru, on aktsepteerimine, et maailmas ongi erinevaid inimesi. Ja neid kõiki tuleb kohelda headusega. Mõistmisega. Ja et kõikidel on oma koht ja roll.

Lisaks paavstile olite te Kagu-Eestis, kohtusite ka tavaliste Eesti inimestega.
Eelmisel nädalal ka kirikute nõukoguga, meil oli väga tore arutelu.

Te olete ka suure osa oma ajast elanud nii-öelda nagu eebenipuust tornis...
Mis mõttes?

Luksemburgi mõttes. Luksemburg on ikkagi Eesti mõistes väga eebenipuust torn võrreldes Setumaaga.
Üleskasvamine Mustamäel, võitlus 1990. aastatel sõna otseses mõttes materiaalse ellujäämise eest. Ja siis te ütlete, et ma unustan ära selle, mida tähendab see, kui poodi minnes peab väga hoolega vaatama, millist leiba osta. Unustage ära, ma ei ole sellega nõus, see on nii ebaõiglane!

Ei ole, see on väga lihtne!
See on nii ebaõiglane!

Teate, mis. Ma käisin Ukraina eelmise presidendi väga luksuslikus majas Kiievis ja see oli väga maitsetu...
Mind ei saa võrrelda Porošenkoga! Tema vara väärtus on neli miljardit. Palun, Marko, ma tõesti olen väga solvunud!

Ei, ma ei võrrelnud teid sellega...
Minu lapsed käivad tavakoolis. Minu sõbrad elavad tavalist eesti elu ja arvata, et mul ei ole empaatiavõimet nende suhtes, kel on raske...
Ma kuulun ka nende inimeste hulka, kes üsna usinasti valvab, et minu sissetulekust umbes kümnendik läheks nähtavamatele ja nähtamatumatele heategevusprojektidele. Anna andeks, aga see on väga ülekohtune, kui sa ütled, et ma elan eebenipuust tornis.

Kui palju erinevad maainimesed linnainimestest? Kas nad on mingis mõttes teistsugused?
See on inimese valik, kus ta elab ja ennast teostab. Ja me näeme täna, et ka maal on inimesi, kes on seal olnud terve elu. Ja on neid, kes on läinud otsima just nimelt seda, et nad saaksid olla eemal sellest, mida me linnades liiga väärtustame. Seda välist külge. Seda pidevat kõrgemale pürgimist. Kes tahavad lihtsalt elada oma elu, tehes mõnes mõttes nii vähe kui võimalik, et ära elada. Ja see on ka väga tore.
Siis on maal inimesed, kellele on keeruline toime tulla. Sellepärast, et see, mida nad on eluaeg teinud, on kadunud. Põllumajandusettevõtted on oluliselt efektiivsemad, töökohtade arv on väiksem. Need inimesed hakkavad jõudma vanemasse ikka. Paljud vajavad abi ja hoolitsust. Ja mul oli just Kagu-Eestis hea meel näha, et tegelikult meie sotsiaalne turvateenus maal on parem, kui suurtes linnades. Sest keegi ei jää märkamata, keegi ei jää kahe tooli vahele. Maal tuntakse üksteist, tuntakse võimalikke abistajaid.

Mis, mis juhtub, kui vene nimega eesti inimene kandideerib kuhugi töökohale?
Mul on sellest oma kurvemgi näide, sest minu lastel on setu perekonnanimi. Ja kui nad tulid Eestisse elama, siis ühel hetkel tuli minu poeg koolist ja küsis, et ema, miks Eestis on halb olla venelane? Ja see tuli sellest, et inimesed küsisid ta käest, et oled sa seda? Ja ta ütles, et ei ole. Ja ta sai aru, et see on pigem hea, et ei ole.
Nii et see suhtumine ei ole meie ühiskonnast päris kadunud. Aga ma arvan, et see kaob.

No Nublu räppis siin möödunud suvel davai võpim viski, pogavarim po angliski. Kas Nublu ei ole lõimumise heaks rohkem ära teinud, kui Eesti poliitikud 30 aasta jooksul?
Ma siiski tahaks loota, et me lõimume eesti keele baasil. Ja tegelikult lõimuvad kõik osapooled. Kui me vaatame eestikeelseid noori, siis neil on järjest rohkem ja rohkem ka venekeelseid sõpru, kes kodus räägivad vanematega vene keelt.
Kui me eelmisel aastal olime Narvas, siis me tegelikult nägime, kui palju on ilmajäetuse tunnet sealsetel noortel ja seda mõistmist, et nad vajavad keeleoskust ka selleks, et olla tavaline Eesti inimene. Ma olen väga rahul, et haridusministeerium on võtnud asja Ida-Virumaal tõsiselt käsile ja leidnud sinna 150 õpetajat, kes tahavad pakkuda sealsetele inimestele paremat osadust meie ühiskonnas.

Ja me saame seda ka igaüks ise teha. Suheldes, külastades neid kohti, kus võib-olla tavaline käigurada ei lähe. Ja üha rohkem ja rohkem inimesi seda ka teeb.

Meie lõimumise baas ongi demokraatlik Eesti, kus kõigil on head võimalused. Eesti, mis aktsepteerib oma kohustust lõpetada ka koolides segregatsioon. See tähendab, et kõigil peab olema võimalus juba kooliajal omandada nii eesti keel kui ka need sõbrad, kes pärinevad Eesti ühiskonnas enamuse hulgast ehk on eestlased. Ja mulle tundub, et täna on vene kogukond selgelt meiega koos nendes püüdlustes. Ja see on kõige olulisem, et me kasutaksime ära selle soovi olla tavaline Eesti inimene.

Laulupidu oli üliedukas sel aastal: pileteid poolt saada, kõik soovijad ei pääsenud lauluväljakule. Aga kas siin ei ole natukene sellist suhtumist, et inimene, kes laulupeol ei käi, temasse suhtutakse kuidagi halvakspanuga Ja kui ma käin, olen õigem eestlane?!
Küll teil on ikka palju eelarvamusi inimeste suhtes, kes elavad maal või inimeste suhtes, kes käivad või ei käi kirikus või inimeste suhtes, kes käivad või ei käi laulupeo. Ma pean ütlema, mul küll ei ole. Mul oli kahju, et kõik ei mahtunud laulupeole. Väga kahju oli. Ja ma mõtlen, et võib-olla peaksime edaspidi tegema mujal keskustes ühiseid vaatamisi ja kaasalaulmisi. Võib-olla need koorid, kes ei saanud laulupeole või tantsurühmad, kes ei saanud tantsupeole, saavad teha midagi kohapeal selleks, et ka need inimesed, kes ei saanud peo pileteid, saaksid osa ja kaasa lüüa.

Ma ei tahaks seda nüüd öelda, aga te saate 50 aasta lõpus. Te olete ka vanaema, mida te olete oma lastelastelt õppinud?
Neid on kolm ja väikse vanusevahega, nii et kannatlikkust vist. See on uskumatu, kuidas väike inimene mõistab, et on veel väiksem inimene, kellel tõenäoliselt on oma mure lahendamisega kiire. Ja näha, kuidas neljane ja kahene on mõistvad mõnenädalase suhtes. See on ilus.

Kuidas saada lapsi ja ka täiskasvanuid nutiseadmetest välja?
Ma ei ole väga palju näinud last, kes jääks nutiseadmesse, kui sa ütled talle, et lähme batuudile hüppama. Ma siiamaani teen seda aeg-ajalt.

Aga täiskasvanud täiskasvanutele ei ütle, et lähme batuudile hüppama!
Lähme metsa jalutama. Lähme vaatame tormi mere ääres. Ohutult. Lähme loomaaeda. Lähme Lennusadamasse näitust vaatama. Lähme uut meremuuseumi vaatama. Lähme teatrisse. Lähme paneme õues küünlad põlema. Lähme RMK metsa ja võtame kuusepuu.

Uus aastakümme algab, 2020 tuleb, mida te ootate sellelt?
Eelkõige seda, et maailmas ei juhtuks uusi kataklüsme. Ja seda, et need raskused, mis paratamatult on iga riigi ja iga inimese ees, leiaksid kõikide inimeste võimalikult laia mõistmist. Ja mitte parastamist, vaid alati just kaasamõtlemist. Hästi palju teiste inimeste kingi tuleb läbi proovida. Selleks et tõesti saada aru, kuidas nemad ennast seal tunnevad. Ja võib-olla seda võikski soovida. Proovime neid teiste inimeste kingi aastal 2020.

Aitäh, president Kaljulaid selle intervjuu eest ja ilusat jõuluaega ja head vana aasta lõppu.
Aitäh, ja tõepoolest, jõuluvana kingad on vist need esimesed, mis paljudele nüüd kohe ette jäävad. Rahulikku jõulu ja head vana aasta lõppu.

Artikli veebiväljaande leiate siit: https://www.err.ee/1017143/kersti-kaljulaid-see-on-vaga-ebaoiglane-kui-oeldakse-et-ma-elan-eebenipuust-tornis