- Reset + Prindi

Kersti Kaljulaid: kroonilt eurole vahetuskurssi määrates pidas riik oluliseks, et kui on midagi lubatud, siis oma lubadusi ei muudeta. Olen viimastel nädalatel palju selle peale mõelnud, Õhtuleht

Kersti Kaljulaid: kroonilt eurole vahetuskurssi määrates pidas riik oluliseks, et kui on midagi lubatud, siis oma lubadusi ei muudeta. Olen viimastel nädalatel palju selle peale mõelnud, Õhtuleht © Õhtuleht

28.12.2019

Mart Soidro aastalõpu muuseumiskäik Kersti Kaljulaidi ja Andrus Kivirähkiga 14 pildis.


Proloog
Aastalõpp on aeg, mil au sisse tõusevad traditsioonid. Kes käib turul tuttava tädikese käest jõululaua jaoks hapukapsast ostmas, kes valab marjade peale viina ning valmistab pühadenapsi, kes sõidab metsa kuuse järele. Meil Mardiga on juba mitmendat aastat kombeks kutsuda aasta lõpus kohtamisele president.
Sedapuhku saime Kerstiga kokku Maarjamäel Orlovi lossis, ajaloomuuseumis, et heita pilk minevikku - kusjuures kerge ehmatusega tuli tõdeda, et me oleme päris suurt osa sellest minevikust oma silmaga näinud. Kui vanasti sai käidud muuseumis ikka selleks, et õppida tundma iidsete inimeste elu, siis praegu vahivad sulle vitriinist vastu fotod sündmustest, kus sa ka ise osalenud oled, ja esemed, mis kuulusid kunagi su igapäevaellu. Nüüd on aga sellest kõigest saanud ajalugu! Kummaline...
Teistpidi jällegi muutub muuseumiskäik tänu sellele palju hubasemaks: nii paljud asjad tulevad tuttavad ette ning äratavad meeldivaid mälestusi. Ning kuna ühel meie hulgast seisab veel selle aasta lõpus ees oma esimese juubeli tähistamine, siis tunduski säärane nostalgiline rännak läbi lähimineviku üsna sobilik.
Algas aga kõik muidugi väga hoogsalt, nii nagu meie presidendi puhul tavaline. Sõber Mart oli välja nuputanud detailse programmi väljapanekutega tutvumiseks, aga Kersti võttis juhtimise otsekohe enese kätte ja lippas nagu noor hirv „Laste vabariigi“ nimelise näituse ruumidesse, mina vaevalt sammu pidades tema sabas...

I
Mart: Oodake, Kersti ja Andrus! Kuhu te tormate? Kõigepealt tuleb piletid osta! Kuhu nad läksid, proua?
Kassapidaja: (Muheldes.) Nad läksid lastenäitusele „Laste vabariik“.
Mart: Palun kolm piletit. Täiskasvanute piletit (Ohkab.). Sellised need tänapäeva noored on. Kärsitud, kogu aeg on neil kiire!
(Jõuab hingeldades lastenäitusele.) Näete, siin on teie piletid, pange need mummud rinda! Siin ei sobi jänest sõita ja ilma piletita ringi lipata! Kersti, kus su kingad on?
Kersti: Siin lastenäitusel tuleb kingad ära võtta, sellised on reeglid!
Andrus: Jah, aga mina ei hakanud võtma. Mul tegelikult need saapad õieti ei käigi ära.
Mart: Andrus, me peame sellest külastusest reportaaži kirjutama ja kavast kinni pidama! Kõigepealt tuleks vaadata Evald Okase pannood „Rahvaste sõprus“, aga te hullate siin lastetoas! Oh, teiega on raske. Rääkige vähemasti, mida te siin vahepeal tegite ja mida nägite.
Andrus: Kersti tegi mulle ekskursiooni, ta oleks siin „Laste vabariigis“ justkui sündinud, teab kõigest kõike. Jookseb ühe eksponaadi juurest teise juurde, ma ei jõua hästi kannulgi püsida.
Kersti: Ma olen siin varem mitu korda käinud. Minu meelest on see lastele väga mõnus õppimise koht. Näete, siin on riigikogu!
Andrus: Näevad välja nagu väikesed keeglimängu kurikad. Kas neid kuuliga pikali võib veeretada? (Võtab ühe „riigikogu liikme“ kätte ja koputab sellega vastu lauda.) Pea on puust.
Kersti: Kas on ajusurnud? Andrus: Täiesti ajusurnud. Kersti: (Näitab toru.) Mart, siit tuleb sul alla sõita.
Mart: See on nii kitsas, ma jään kinni. Nagu Karupoeg Puhh Jänese juures.
Andrus: Me tuleme hooga su kannul ja lükkame su lahti.

II
Mart: (Kurvalt.) Meie stsenaarium on nässu läinud. Tänu sellele lastenäitusele.
Andrus: (Lepitavalt.) Läheme vaatame nüüd päris näitust.
Kersti: Kust tuleb lastekirjanikul arusaam, et kõik, mis on tehtud lastele, ei ole päris? Vastupidi: kõik, mis laste jaoks, on rohkem päris.
Andrus: Ei jõua demagoogiaga vaielda. Mart: (Tähtsalt.) Näete, Okase „Rahvaste sõpruse“ pannoo on peidetud läbipaistmatuks muudetava klaasi taha. See on alles 1987. aastal tehtud...
Kersti: Inimesed arvasid, et see aeg jääb kestma. Aga tore, et see pannoo ikkagi alles on. Saab inimestele näidata, millises maailmas me elasime.
Andrus: Need, kes tellisid, oletasid vist, et see jääb siia sajaks aastaks. Oi, ära kustutati! Enam ei näe midagi.
Mart: Kahju. Millised lõõmavad värvid. Andrus: Lähme vaatame midagi ilusamat!
Mart: Näete, siin on Lennarti mõte: „Eesti riik on kulukas ja Eesti riik on kallis. Ta on kulukas kodaniku rahataskule ja ta on kallis kodaniku südamele.“ (2001)
Kersti: Inimesed olid selleks ajaks kümme aastat pidanud leppima sellega, et nüüd tuleb seda riiki ka ülal pidada. Ega see olnudki lihtne, õnneks me tegime kohe e-maksuameti - muidu ei olekski hakatud makse maksma. Seista kusagil järjekorras, et oma raha ära anda - seda ei juhtu. See oli meie esimene e-teenus, ID-kaart tuli hiljem.
Mart: ID-kaart tuli 2002, töötasin siis kodakondsus- ja migratsiooniametis. Esimestena said ID-kaardid Arnold ja Ingrid Rüütel. Siis Lennart Meri ja just ametist lahkunud Mart Laar. See oli 28. jaanuar 2002.
Kersti: Laar toetas peaministrina seda projekti...
Mart: ...ja saavutas selle, et ID-kaardi jaoks riigieelarvest lõpuks siiski raha leiti.
Kersti: Tollast rahandusministeeriumi oli raske veenda idee otstarbekuses.

III
Mart: Siin on Eesti vabariigi sünnilugu ja siin on mõistatused. Sellised on olnud meie kodud viimase saja aasta jooksul. Üks komponent on kõigil neljal maketil üleliia.
Andrus: Coca-Cola pudel, õhupall... Kersti: ...tossud. Ja tegelikult ka nurgadiivan, mis ei mahtunud Mustamäe väiksesse korterisse ära.
Mart: Aga vaadake, sõbrad, seda viimast maketti, ühepereelamut! Mina tahaks hakata näituse koostajatega vaidlema. Ilmselt mõeldakse, et reha elutoas ei hoita. Aga kui sul ei ole naabrivalvet, siis miks mitte. Mõistate, kuhu ma rihin?
Kersti: Tänapäeval pannakse uks lukku, mitte reha ukse ette.
Mart: Seda küll. Aga reha tuleks tuppa tuua, mitte välja jätta.
Kersti: No aga millega siis väljas rehitseda?
Andrus: Tänapäeval on puhurid, keegi ei rehitse enam.
Kersti: Kõik ei kasuta neid. Andrus: Veel ei kasuta, aga tulevik on puhurite päralt. Kas Kadriorus koristatakse puulehti puhuriga?
Kersti: Ei ole kõrvu kostnud. Andrus: Kas sul on olnud selline Singeri õmblusmasin?
Kersti: Täpselt selline! Mart: Kusjuures firma tagantjärele kahetseb, et tegi nii töökindlad masinad.
Kersti: Miks?
Mart: Keegi ei taha ju uut osta, kui vana veel töötab.
Andrus: (Tähtsalt.) Mul on kodus üle saja aasta vana õmblusmasin.

IV
Andrus: Oo, spordivahendid! Hantlid. Kersti, kas sul olid kodus ka sellised?
Kersti: Mitte päris.
Andrus: Aga kas sul oli rõngas, millega sai keerutada?
Kersti: Ei olnud. Aga mul oli selline reket, mõnevõrra moodsam - Vostok! Vennal ka. Ajasime sellistega toas palli taga.
Andrus: Kas sa mängisid sellega tennist või sulgpalli?
Kersti: Tennist. Mart: Andrus, ära esita spordikaugeid küsimusi! Vaata reketit ja ära räägi rohkem sulgpallist!
Andrus: Kus sa vahet teed? Mart: (Tähtsalt.) Selleks tulnuks hakata maast madalast mängima. Mina alustasin treeninguid viieaastaselt.
Kersti: Mul olid uisud. Uisutasime päevi maja ees. Naabritüdruk käis iluuisutamistrennis ja õpetas mulle ka.
Mart: Kuidas maja ees uisutada sai? Kas teil oli liuväli?
Kersti: Ei olnud. Lastevanemad lükkasid teelt lume sinna, kus praegu autod seisavad, ja külmade saabudes lasi naabritüdruku isa teiselt korruselt maja ette kuuma vett. Vesi ei maksnud siis ju midagi.
Andrus: Ja mustamäelastel ei olnud veel autosid.
Kersti: Polnud isegi parkimiskohti. Andrus: Aga nüüd kogunevad laste asemel maja ette pensionärid ja oleksid väga pahased, kui seal liuväli oleks. Nad kukuksid end vigaseks.
Mart: Siis nad ei pahandanud, sest neile tundus, et laste päralt on tulevik.VII
Mart: Esimene külmkapp. Andrus: Ma mõtlesin, et see on seif. Mart: Ja esimene föön! Ilu nõuab ohvreid. Daamid, kui nad tahtsid kaunid välja näha, pidid oma pea siia kombitsate vahele suruma. Õudne. Nagu Hitchcocki filmis.
Kersti: Meie emade ajal nägid need juuksuriföönid juba viisakamad välja.
Andrus: Mina ei pistaks oma pead sinna. Kersti: Seda tulebki teha lokkide ja lakiga.
Andrus: (Asjatundlikult.) Aga selline tolmuimeja oli Eduard Vildel. Täpselt selline on tema majamuuseumis.
Kersti: Ma olen Saksamaa muuseumides ka selliseid näinud. Sellised voolikud olid ka seitsmekümnendate mudelitel. Aga mida teab poisslaps tolmuimejatest!
Andrus: Ma pidin lapsena oma toast ise tolmu imema. Aga huvitav olnuks näha Vildet masinaga tolmu imemas.
Mart: Unusta see tolmuimeja ja mine jalgratta selga.
Andrus: (Kõhklevalt.) Tohib või? Kersti: Tohib ikka. Ja ma istun pakiraami peale.
Mart: Teeme pilti ka!

VII
Andrus: Oo, siin on värviteklid. EÜSi teklit ei olegi.
Kersti: Huvitav, kelle müts see on? Andrus: See on ühe inimese oma, kellelt see on ära võetud ja muuseumisse toodud.
Kersti: Sellest saan ma aru, et inimese oma. (Naerab.) Mart: (Loeb stendilt.) Selgub, et mütside omanikud kuulusid baltisaksa korporatsioonidesse Estonia ja Livonia. Estonia värvid on roheline, violetne ja valge, Livonial aga punane, roheline ja valge.
Kersti: Mind hakkas tõsiselt häirima, et ma ei teadnud, kelle värvid need on.
Mart: No sa oled liiga noor ega saanud ka parima tahtmise korral neid Tartu tänavapildis näha.
Andrus: Viimati osalesime Mardiga tõrvikurongkäigul Tartus ja väga palju oli ka nõukogudeaegseid riigilippteklite kandjaid.
Mart: No aga mis neil üle jääb? Üliõpilasaeg on ju kõige ilusam aeg, hoolimata riigikorrast.
Kersti: Minu nõukogudeaegse tekli number oli 52 ja kõik narrisid, et sinu pähe ei mahu midagi.
Andrus: Mina jõin 1988. aastal pärast tekli kätte saamist selle seest šampust. Aga hiljem, kui ma olin lõbusas tujus teel ühikasse, tulid mulle vastu kaks venelast ja andsid pasunasse.

VIII
Mart: Näete, siin saab nimesid eestindada. Selgub, et ma olen Sooorg. Kolme „o“-ga!
Kersti: Kuule, see on ju ilusam!
Mart: Enne Berliini olümpiamänge soovitati kõigil oma nimi eestindada. Näiteks Palusalu oli enne ju Trossmann.
Kersti: Väidetavalt toimusid raadios isegi kujundlikud kohtuprotsessid, kus inimestelt nõuti aru, miks nad ei olnud veel nimesid eestindanud.
Mart: Ja nüüd kõik tantsima! Andrus, vana tantsulõvi, astu nüüd ilusasti selle aluse peale ja vali tants! Millist seltskonnatantsu sa eelistad?
Andrus: Ma ei oska kumbagi. Kersti: Vali fokstrott, see on lihtsam. Andrus: (Tammub veidi, seejärel enesekriitiliselt.) Ei tulnud välja.
Kersti: Kas sa Eesti Üliõpilaste Seltsis tantsukursustel ei käinudki?
Andrus: Ei, ma jõin kursuste ajal õlut. Aga kui ma pitsi viina saan, küll ma siis tantsin. Aga imetleme nüüd pesuvahendeid! Pesuseep on samasugune nagu tänapäeval, aga hambaharjad olid vanasti pikemad.
Kersti: Kui hambapastat ei olnud, pesti hambaid ka pulbriga.
Mart: Kas hambapulbriga ei puhastatud ka tenniseid?
Andrus: Jaa, viiekümnendatel. Kersti: Viiekümnendaid ma ei mäleta. Lihtsalt protokolli huvides täpsustan.
Mart: Esialgu oleme küll jõudnud alles 18 aastasse 1940 ja Nõukogude okupandid hakkavad meie maal kanda kinnitama. Näete, siin on vene-eesti sõnastik, et saaks kohalikega „usaldusliku kontakti“.
Andrus: Käed üles!
Kersti: Rääkige tõtt! Andrus: Kus siin on kaev? Kersti: Te ei räägi tõtt! Andrus: Ära tee! Tapan! Mart: Katsume rahuneda. Hakkasin mõtlema, et ega sellest sõnastikust suurt kasu ei olnud, tõlki oli ikka vaja. Vaenlane ei saanud ju talumehe vastustest midagi aru.
Kersti: Ma arvan, et vastused neid ei huvitanud. Aga see metsavenna leivapäts siin meenutab mulle pigem seitsmekümnendaid. Mäletan, et läksin Mustamäel leivakombinaadi poodi, võtsin väikse paberitüki ja sooja peenleiva. Imehea, köömnetega. Maksis vist koguni 20 kopikat.
Andrus: Igas ABCs müüdi leiba. Muuga leib maksis näiteks ainult kümme kopikat.
Kersti: Aga see seal oli soe.
Andrus: Leib ei pea soe olema. Kersti: Mõtle, ma tulen Trummi tänava metsast suusatamast, väljas on külm ja „tüdruk võtab ahjust leiba, sooja leiba - mõtelge!“. Kes on luuletuse autor?
Andrus ja Mart: Juhan Liiv.

X
Mart: Nüüd me oleme jõudnud väljapaneku juurde, mis käsitleb aastaid 1945-1987.
Andrus: (Luuleliselt.) Paljud aastad jäävad juba meie seljataha...
Mart: Aga palju on ka veel ees, mu noored sõbrad! Lugesin vanu ajalehti, tutvusin teatmeteostega ja uurisin, mis juhtus 30. detsembril 1969.
Andrus: Mina tean! Siis sündis Kersti! Kersti: Ma ei teadnud palju aastaid, miks sel päeval on punalipud väljas. Viimaks hakkas see mind sedavõrd häirima, et uurisin välja. Ja olin väga üllatunud, et 30. detsembril 1922 moodustati NSV Liit.
Mart: Lipud pandi välja, aga vaba päeva ei antud. Aga 30. detsembril 1969 avati Toompuiesteel (siis Gagarini puiesteel) Kristjan Raua monument.
Andrus: (Mõtlikult.) Seega on Kersti sama vana kui Kristjan Raua monument.
Mart: Mis kell sa sündisid?
Kersti: Kell kümme hommikul. Mart: Televiisorist tuli sel päeval kell 16.30 „Kapten Tenkes“. 19.30 oli aga kontserdistuudio, kus mängis Tšaikovski konkursi diplomand Peep Lassmann.
Kersti: Mul ei olnud telekat. Mart: Ma tean. Seetõttu ei saanud sa isegi teoreetiliselt näha kell 20.00 linastunud Saksa DV mängufilmi „Chingachgook - Suur Madu“. Aga Andrusele kui suurele teatrisõbrale teadmiseks: 30. detsembril 1969. aastal asendati Draamateatris „Fausti“ I osa etendusega „Kriminaaltango“. Kuuled ikka?
Andrus: (Imetlevalt.) Kirjutusmasin. Kersti: Sellega sai ka paljundada, teha korraga kolm koopiat.
Mart: Olen kuulnud, et kui Matti Milius oli noor ja väge täis, toksis ta Tartus nii tugevasti, et suutis korraga teha koguni viis põrandaalust koopiat. Nii vägev mees oli.
Andrus: See on näide masinast, mis ei läinud kunagi katki. Kestis igavesti. Aga tänapäeval ei kasuta neid vist enam keegi.
Kersti: Ma ei ole ammu näinud, et keegi kasutaks.
Andrus: Hästi ebamugavad olid. Kas sina jõudsid seda kasutada?
Kersti: Ma kirjutasin esimese ja teise kursusetöö masinal, aga kolmanda juba arvutil.
Andrus: Mitme sõrmega sa lõid? Kersti: Ikka kümnega.
Andrus: Mina olen kõik oma raamatud kirjutanud arvutisse kahe sõrmega.
Kersti: No nii tuleb muidugi sügavam tekst.

XI
Andrus: Kersti, kas sa gaasimaski oled pähe pannud?
Kersti: Muidugi. Kas sa ei pidanud? Andrus: Ei nõutud. Meil oli hästi tore sõjalise õpetaja. Meie lasime ainult märki.
Mart: Ajad olid ärevad.
Andrus: Mina kartsin kõige rohkem pätte, kui ma pimedas koju tulin.
Kersti: Mina ka. Mõtle, kui mina oleks Mustamäel jooksnud Sääse peatusest kodu poole ja sina tormanuks Szolnoki peatusest, siis me võinuks Tammsaare peatuses juba kaheksakümnendate alguses kohtuda.
Andrus: Seda küll.
Mart: Samas jälle hirmutati, kui jube on elu välismaal.
Kersti: Seda ma ei mäleta. Või õigemini mu välismaal elavad sugulased ei kinnitanud seda.
Mart: Sel päeval, kui Kersti sündis, oli ajalehes Noorte Hääl näiteks selline välisuudis: „Uusaastakingitus Lääne moodi“, kus Müncheni elanikud said majaomanikelt „uusaastakingituse“ - korteriüür tõusis kuni 300 protsenti.
(Keegi ei kuula.) Või et „Võlad ja vaesus“ (Montevideo), „Hirmu aastakümme“ (Stockholm), „Majanduskriis Ekuadoris“, „Õnnetusjuhumite arv kasvab“ (Bonn), „40 miljonit kirjaoskamatut“ (Rio de Janeiro). Te üldse ei kuula mind!
Andrus: Kersti, näe, Vigri! Kas sul oli ka selline? Ja Kalevi närimiskumm. Kui sa vaatad seda, kas sul tuleb selle maitse suhu?
Kersti: Ei tule, viisin seda põhiliselt oma Läti sõpradele. Aga ma nägin sellel stendil õnneks esimesena Kosmose marmelaadi tuubi ja selle maitse tuli mul küll suhu.
Mart: See ei olnud marmelaad, vaid ekstrakt. (Uurib tähtsalt pabereid.) Kuidas see retsept oligi? Segati kokku jõhvika- ja punasesõstramahl ning lisati suhkrut ja sidrunhapet. Selle Kosmose marmelaadi kohta levis legend, et tegelikult oli see mõeldud kosmonautidele, aga nad ei jõudnud kõike ära süüa ja siis müüdi seda odavalt lastele. Maksis vist 16 kopikat. Aga tegelikult see ekstrakt kosmosesse ei jõudnudki.
Kersti: See oli väga hea. Andrus: Ma sõin terve tuubi korraga ära. Kersti: Aga see suur Põltsamaa marmelaad oli liiga magus.
Andrus: Oleme ajaloomuuseumis ja me oleme seda kõike kunagi oma silmaga näinud... Kas me ei tunne ennast juba vanainimestena?
Kersti: Näe, selline auto oli mu vennal!
Andrus: Selline kallur? Mul oli võib-olla ka, aga ma ei mänginud eriti autodega.
Mart: Küll ma mõtlesin tükk aega, kelle riietus see on.
Kersti ja Andrus: Viru kelneri muidugi. Mart: (Vabandavalt.) Ma olin sel ajal ilmselt juba Tartus, ei olnud Viru püsikunde, sellepärast ei teagi.
Andrus: Nojah, aga samahästi võis see olla Nõukogude diplomaadi riietus.
Kersti: Neil oli ressursse.
Mart: Nii, noored! See siin on hruštšovka. Teie ei ole sellises majas elanud, aga mina olen. Ega ma lapsena aru ei saanud, et köök ja koridorid on pisikesed. Alles hiljem sain teada, et ega nõukogude inimene kodus ei söö. Ikka sööklas. Ja kui ta haigeks jääb, läheb omal jalal haiglasse, sest nendes koridorides oli haige transportimine keeruline.
Andrus: Ja päeval on ta tööl.
Kersti: See oli magamiskoht. Aga ma olen nendes hruštšovkades käinud, sest need olid mu kooli kõrval ja seal elas mul sõpru. Seal oli vannituba ja WC koos ja köök oli nelja ruutmeetri asemel kolm ruutmeetrit.
Mart: Nüüd me hüppame küll kaheksakümnendate teise poolde, aga ma tahan teile ühte pilti näidata! Näete, siin on Tartu KGB töökas kollektiiv. KGB ülem Anti Talur ja siin Peeter Sepper, kelle haldusalas mina olin. Tema tahtis mind värvata...
Kersti: (Kohkunult.) Värvata? Miks? Kas sa olid siis punasem kui teised?
Mart: Ei, ma tegin pahandust - ma ei hakka üksikasjadesse laskuma! - ja järgmisel hommikul ootas mind ühiselamu komandandi kabinetis Peeter Sepper.
Kersti: Aa, selles oli asi. Mart: Tahtis teada, mida mu edumeelsed õppejõud ja sõbrad räägivad ning millest mõtlevad.
Andrus: (Elukaugelt.) See on ju tore, kui inimesed sinu ja su sõprade vastu huvi tunnevad.

XII
Andrus: Kersti, kas sa fosforiidisõjas osalesid?
Kersti: Kuidas veel! Kõik need kollased särgid...
Mart: (Tähtsalt.) Aga see siin ei ole üldse originaalsärk! Pean silmas „Fosforiit? Tänan, ei!“ särke. Olen uurinud nende särkide tekkelugu. Esimesed 120 tehti Võhmas Kadi Tarandi juures ja hiljem Tartus kahes jaos veel 250. Seega tehti kokku 370 särki. Kollasest sitsist osteti tühjaks Võhma, Viljandi ja Tartu poed. Maksis kolm rubla.
Kersti: Minul originaali ei ole. Tegin endale ise ja kirjutasin peale.
Mart: Aga tulge vaadake seda pilti! Rahukontsert Raekoja platsil 17. mail 1987. Kui palju te neist kollaste särkidega tudengitest ära tunnete? (Ei malda vastuseid oodata.) Näed, siin ees on Margus Kolga. Keemiliste lokkidega Kadi Tarand, Tiit Aleksejev. Hetk hiljem avab Tõnis Lukas Tartu raekoja teise korruse aknad ja upitab sealt välja loosungi „Fosforiidist saia ei saa!“.
Kersti: Siin on need, kes olid selleks ajaks juba ülikooli jõudnud. Mina valmistusin aga sel ajal keskkooli lõpetama. Minu lõpukirjandi teema oli „In spe“. Kirjutasin loodushoiust ja see oli puhtalt inspireeritud fosforiidindusest.
Andrus: Kas sul Rahvarinde kleeps oli? Kersti: Ei mäleta.
Mart: Vähendamata kuidagi Rahvarinde rolli, läks see liikumine ärksamatest noortest kuidagi mööda.
Kersti: Ta oli vaheetapp. Kui tekkis Kodanike Komiteede liikumine, siis tundus hoopis see õige asi olevat.
Mart: Ja kelle jaoks oli see alguses liiga radikaalne, see tegutses muinsuskaitseliinis. Tegelikult oli see sama seltskond.
Kersti: Ühel hetkel kadus ära terve hulk ajaloolasi ja siis selgus, et nad on kõik muinsuskaitses.
Andrus: Isegi „Ivar Vigla show“ on pääsenud ajaloomuuseumisse.
Kersti: See oli see mees, kes teatas, et Soome sajamargased rahatähed kaovad käibelt.
Andrus: Tema tellis meilt „Wremja“, kus me kirjutasime Zorrost, Nisu Uunost ja inspektor Kukekesest.
Jah... Lapsena vaatasid ajaloomuuseumis, mis vanasti oli, aga nüüd vaatad, et mis mul endal oli. Kas sul oli selline taskuraadio?
Kersti: Mul sellist väikest punast ei olnud, aga mul oli küll üks väike, mille sain looduskaitse mälumängu eest. Aasta võis olla 1985.
Andrus: Toomas Hendrik Ilvese skaudisärk, Ivo Linna kampsun, Mart Laari lips, Andrus Ansipi portfell. Kersti, ega sa ei ole mõelnud, mis eseme sa siia tood?
Kersti: Minu upcycle'itud T-särk peaks siin kusagil olema.
Andrus: Kas sa Georg Otsaga oled sõitnud?
Kersti: Ei. Aga ma olen sellel sadamas vastas käinud, kui tädi Austraaliast saabus. Läks väga kaua aega, kuni ta tollist läbi tuli. Väga põnev oli, kas Välis-Eesti ajakirjad võetakse ära või mitte. Kui Eesti vabanes, jäigi tädi siia ja töötab siiamaani haridusministeeriumis. Väga tore oli jälgida, kuidas esimesed tulijad omandasid kaasaegse eesti keele.
Mart: Andrus narris väliseestlaste elukaugust Ivan Orava mälestustes. Röövlid võtsid neilt kogu raha, aga nemad küsisid, et kas see ongi see tuntud eesti huumor.

XIII
Mart: Vaadake siiapoole - rahareform. Andrus: Ka selle oleme omal nahal üle elanud.
Kersti: Rahareformiga sai 1500 rublast 150 krooni. Mul ei olnud niigi palju. Ühekordne sünnitoetus 1280 krooni... 1995. aastal oli see väga suur raha.
Andrus: Ajaleht Post... Kersti: Kas seal kirjutas Juku-Kalle Raid väljamõeldud lugusid?
Andrus: Sinna on kirjutanud enamik tänapäeva nimekaid kultuuritegelasi.
Kersti: On samale žanrile truuks jäänud?
Andrus: Ei, seda mitte, pole ju enam Posti. Minust oli veerandsada aastat tagasi näiteks uudis, et Andrus Kivirähk oli raamatukogus ja nuuskas valjusti.
Kersti: See oli väljamõeldis? Andrus: See oli tõsi ja sellest tehti väike nupp. Väga hea, et inimesi informeeriti sellest! Aga astuge nüüd siiapoole! Kohe näete, et ma ei ole enam tavaline inimene, vaid ka juba üks muuseumieksponaat. Kui siia nupule vajutada, siis saab mind vaadata. Aga ma arvan, et meie ei hakka vaatama.
Mart: (Sõjakalt.) Vaatame, vaatame! (Kersti vajutab nupule ja ekraanile ilmub Andrus.)
Andrus: Selline ma olin noorena. Kersti: Päris okei ju!
Andrus: Päris okei jah. Aga paneme mu nüüd kinni ja kõnnime edasi.
Kersti: Aga see siin on minu särk! Käisin sellega e-residentluse teisel sünnipäeval ühes populaarses Soome ööklubis, mis oli rahvast puupüsti täis. Ma ei olnud 25 aastat ööklubis käinud...
Mart: Olete mõlemad juba museaalid, elavad legendid!

XIV
Andrus: Olemegi jõudnud tänapäeva. Näe, eurokalkulaator, mida jagati kõigile.
Kersti: Mina ei saanud.
Andrus: Kus sa siis olid? Kersti: Luksemburgis. Aga ma olin juba ära õppinud selle vahetuskursi. Kui tagasi tulin, vuristasin peast - 15,6466. Me olime nii täpsed! Ja me olime lubanud rahvale, et raha väärtus ei muutu. Kui Saksa mark vahetus, siis jäigi see kurss. Riik pidas oluliseks, et kui ma olen midagi lubanud, siis ma ei muuda oma lubadusi. Olen viimastel nädalatel palju selle peale mõelnud.
Andrus: Aga mis elukas see on? Kersti: Postirobot. Kui ma näitasin Tokyos, et meil käivad sellised poes, olid nad šokeeritud. Aga Tokyo tänavatel ei saa niisugune liikuda - seal on liiga palju rahvast.
Mart: Need, mis vuravad meie tänavatel, on ka ju esialgu katsetamiseks.
Kersti: Ma arvan, et Tallinna ääreasulates, seal Selveri ja ARKi vahel, saab ta toimetada.
Mart: Need robotid toimetavad ka Mustamäel. Aga ükskord hakkasid kaks joodikut teda imetlema. Robot on muidugi viisakas ja laskis sellel sündida. Kui ma pool tundi hiljem poest tulin, vaatasid nad ikka veel üksteisega tõtt.

Epiloog
Andrus: Olemegi muuseumile ringi peale teinud. Kersti, ma tahaksin sulle kinkida midagi mälestuseks. See on külmkapimagnet, mille ma ostsin siitsamast suveniiriletist. Seal oli valida paljude tuntud eestlaste näopiltide vahel, aga minu valik langes Ivan Oravale. See oli muide viimane, mul endal on ka kodus külmkapi küljes selline ja nüüd on siis sinul ka. Et Ivan Orav sind edaspidi su köögis pidevalt jälgiks!
Kersti: Ma tänan! Andrus: Ühtlasi on see ka sinu sünnipäevakink. Palju õnne!
Erki Pärnaku MART: Unusta see tolmuimeja ja mine jalgratta selga. ANDRUS: (Kõhklevalt.) Tohib või? KERSTI: Tohib ikka. Ja ma istun pakiraami peale. MART: Teeme pilti ka!
MART: Mu noored sõbrad! Lugesin vanu ajalehti, tutvusin teatmeteostega ja uurisin, mis juhtus 30. detsembril 1969. ANDRUS: Mina tean! Siis sündis Kersti! KERSTI: Ma ei teadnud palju aastaid, miks sel päeval on punalipud väljas. Viimaks hakkas see mind sedavõrd häirima, et uurisin välja. Ja olin väga üllatunud, et 30. detsembril 1922 moodustati NSV Liit. MART: Lipud pandi välja, aga vaba päeva ei antud. Aga 30. detsembril 1969 avati Toompuiesteel (siis Gagarini puiesteel) Kristjan Raua monument. ANDRUS: (Mõtlikult.) Seega on Kersti sama vana kui Kristjan Raua monument. KERSTI: Ma olen siin varem mitu korda käinud. Minu meelest on see lastele väga mõnus õppimise koht. Näete, siin on riigikogu! ANDRUS: Näevad välja nagu väikesed keeglimängu kurikad. Kas neid kuuliga pikali võib veeretada? (Võtab ühe „riigikogu liikme“ kätte ja koputab sellega vastu lauda.) Pea on puust. KERSTI: Kas on ajusurnud? ANDRUS: Täiesti ajusurnud. ANDRUS: Kersti tegi mulle ekskursiooni, ta oleks siin „Laste vabariigis“ justkui sündinud, teab kõigest kõike. Jookseb ühe eksponaadi juurest teise juurde, ma ei jõua hästi kannulgi püsida.
MART: Näete, siin on Lennarti mõte: „Eesti riik on kulukas ja Eesti riik on kallis. Ta on kulukas kodaniku rahataskule ja ta on kallis kodaniku südamele.“ (2001) KERSTI: Inimesed olid selleks ajaks kümme aastat pidanud leppima sellega, et nüüd tuleb seda riiki ka ülal pidada. Ega see olnudki lihtne, õnneks me tegime kohe e-maksuameti - muidu ei olekski hakatud makse maksma. Seista kusagil järjekorras, et oma raha ära anda - seda ei juhtu.
MART: Siin on Eesti vabariigi sünnilugu ja siin on mõistatused. Sellised on olnud meie kodud viimase saja aasta jooksul. Üks komponent on kõigil neljal maketil üleliia. ANDRUS: Coca-Cola pudel, õhupall... KERSTI: ...tossud. Ja tegelikult ka nurgadiivan, mis ei mahtunud Mustamäe väiksesse korterisse ära.
MART: Näete, siin saab nimesid eestindada. Selgub, et ma olen Sooorg. Kolme „o“-ga! KERSTI: Kuule, see on ju ilusam! MART: Enne Berliini olümpiamänge soovitati kõigil oma nimi eestindada. Näiteks Palusalu oli enne ju Trossmann.
Erki Pärnaku MART: Ja nüüd kõik tantsima! Andrus, vana tantsulõvi, astu nüüd ilusasti selle aluse peale ja vali tants! Millist seltskonnatantsu sa eelistad? ANDRUS: Ma ei oska kumbagi. KERSTI: Vali fokstrott, see on lihtsam. KERSTI: See metsavenna leivapäts siin meenutab mulle pigem seitsmekümnendaid. Mäletan, et läksin Mustamäel leivakombinaadi poodi, võtsin väikse paberitüki ja sooja peenleiva. Imehea, köömnetega. Maksis vist koguni 20 kopikat. ANDRUS: Igas ABCs müüdi leiba. Muuga leib maksis näiteks ainult kümme kopikat. KERSTI: Aga see seal oli soe. Mõtle, ma tulen Trummi tänava metsast suusatamast, väljas on külm ja „tüdruk võtab ahjust leiba, sooja leiba - mõtelge!“.


Artikli veebiversiooni leiate siit: https://www.ohtuleht.ee/987658/kersti-kaljulaidi-jalutuskaik-labi-eesti-ajaloo-varem-pidas-riik-oluliseks-et-kui-on-midagi-lubanud-siis-seda-ei-muudeta