- Reset + Prindi

President Kersti Kaljulaid: suured ja olulised asjad kasvavad ise, ilma et peaks midagi välja mõtlema, Muusika

06.07.2019

2019. aasta muusikaliseks suursündmuseks on meie juubeli-üldlaulupidu. See oli aastal 1869, 150 aastat tagasi, kui esimene pidu Tartus Vanemuise seltsi eestvõttel teoks sai. Pidutoimkonna juht oli Tartu Maarja koguduse õpetaja Adalbert Hugo Willigerode, üldjuhtideks ja dirigentideks Johann Voldemar Jannsen ja Aleksander Kunileid.
Kuna eesti algupäraga helilooming oli üsna haruldane, koosnes kava peamiselt saksa heliloojate lauludest. Tundub omajagu uskumatu, kuid kõigi laulude sõnad olid tõlgitud eesti keelde – I üldlaulupeol polnud ühtegi laulu, mis oleks esitatud saksa või vene keeles. Isegi Vene keisririigi hümn kõlas sel peol vaid eestikeelsena.
Laulupeol oli ka kaks eesti originaallaulu, Aleksander Kunileiu “Mu isamaa on minu arm” ja “Sind surmani”, mõlema laulu sõnade autoriks Lydia Koidula. I üldlaulupeol kõlas ka Eesti tulevane hümn, Fredrik Paciuse viis “Vårt land” Johann Voldemar Jannseni eestikeelsete sõnadega.
Nüüd on laulupidu saanud meie suurimaks traditsiooniks ja osaks meie identiteedist.

Tänavusele juubelilaulupeole läheb lauljana kooris ka Eesti vabariigi president Kersti Kaljulaid. Peo eel oli võimalus riigipeaga vestelda laulupeo tähendusest, meie kultuurist ning meie identiteedi ja rahva säilimisega seonduvast.

Lähete meie tänavusele juubelilaulupeole koorilauljana. See on ilus ja sümboolne. Kust tuli selline soov ja mõte?

Kooris laulmine ei ole minu jaoks uus asi. Laulsin kooris juba kooliajal ja käisime laulupeol oma 44. keskkooli kooriga. Praegu laulan oma korporatsiooni Filiae Patriae naiskooris. Muidugi ei ole ma kooris pidev laulja ega esine kontsertidel. Olen selles mõttes tavaline eesti inimene, kes tahab laulupeol laulda ja saada sellest suurest sündmusest osa veel vahetumalt kui väljakul kuulajate hulgas olles.

Rääkige palun pisut lähemalt oma korporatsiooni koorist.

Kuulun Filiae Patriae korporatsiooni Tartu ülikooli õpingute ajast. Korporatsiooniga on aga nii, et see on terveks eluks, mitte ainult ülikooliks. Meil on oma traditsioonid ja tegevused ning koor on osa sellest. Siin laulavad üliõpilastest tegevliikmed ja eri vanuses vilistlased. Laulupeoks valmistudes saab koor tulla kokku küllaltki suure koosseisuga.

Korporatsiooni kooril on lubatud osaleda ka noorte laulupeol. Seal oleme meie need täiskasvanud noorte seas, kellele saab toetuda.

Millised laulud teile praegusest repertuaarist eriti meeldivad?

Igal laulupeol on laule, kus naiskoor saab imeliselt ilusasti kõlada. Minu lemmikud on Ester Mägi “Üks hetk” ja Lembit Veevo “Suvine tuul”, kaks puhast ilusat naiskoorilaulu.
Mõnus lugu on Tauno Aintsi “Üksi pole keegi”, hästi meeldejääva meloodiaga ja parajalt pikk. Seda saab ka rongkäigus laulda. Ma usun, et sellel lool on potentsiaali jääda püsima rõõmsa lauluna. 

Meelde jäävad ka need keerulised pähklid, millega peab palju vaeva nägema. Meie kategoorias on nendeks kindlasti Kreegi “Sanctus” ja seto viis “Kergotamine”, kus peab hoolega vaatama, et kõik sinna juurde kuuluvad liigutused õigesti läheksid.

Laulupidu on üks meie kõige vanemaid traditsioone. Milline tähendus on laulupeol tänapäeval?

Laulmine on inimkonna kõige omasem, algsem ja kättesaadavam musitseerimise vorm ja küllap sellepärast on meie laulupeol sellisel kujul, nagu ta praegu on, sügav tähendus ja tugev mõju. Ei ole teist kohta, kuhu tuleks eestlasi kokku sellisel hulgal. Siin näed eesti rahvast peaaegu kogu oma füüsilises kehastuses! See on võimas vaatepilt.
On eriline tunne, kui see rongkäik hakkab liikuma. Lauljad tõusevad laulukaare alla ja väljak saab järjest tihedamini rahvast täis. Lõpuks on kõik kohad saginat täis, nagu sipelgapesas. Aga lõpulaulude ajal kõik järsku seiskub. Me unustame kõik ja süveneme sellesse hetke. Kes seda kordki on kogenud, ei taha sellest enam kunagi ilma jääda.

Laulupidu on ka osa meie rahvuslikust kultuurist. Mida tähendab meile meie kultuur?

Seda ei ole mõtet küsidagi, kultuuri olulisus on ära toodud meie põhiseaduse esimeses lauses, kus öeldakse, et riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Kultuur on üks meie põhiväärtusi, mis hoiab meid ühises mõistete süsteemis. Aga kultuur ei ole isoleeritud, vaid võtab vastu mõjutusi mujalt, aitab teiste rahvastega suhelda ning meie olemust tutvustada.

Toon ühe näite. Kui Firenzes oli Konrad Mägi näitus, ütlesid korraldajad mulle üllatunult: see on ju Euroopa kunst! Tähendab – paljudele muutus selle näitusega arvamus Eestist. Oodati ilmselt midagi slaavipärast ja nüüd avastati üllatusega, et meie kunstil on lääne, mitte ida mõjud.
Nii teeb ka meie muusikakultuur Eesti muu maailma tajudes palju suuremaks, kui me oma miljonilise rahvaarvuga oleme. Arvo Pärt on maailma enim mängitud elav helilooja. Kui Eestist üldse kedagi teatakse, siis teda. Veljo Tormis räägib oma loomingus eestlaste animistlikust ürgkodust ja põhjamaisest olemusest. Tema “Laulis isa, laulis poega”, mis on tänavuse laulupeo kavas, annab meile märku väga tõsistest asjadest. See on lugu sellest, kuidas lauljaid jääb üha vähemaks ning lõpuks laulab üksik hääl.
Urmas Sisaski tähistaeva muusika kõnetab meie aega omal moel ja aitab meil tajuda seda, mis on meist kaugel väljaspool. Noorema põlvkonna heliloojad, õpetaja ja õpilane Tõnu Kõrvits ja Pärt Uusberg kirjutavad kaasaegses stiilis, aga nende juured on sügaval Eesti kultuuriloos.

Kas tunnete, et midagi olulist on meie muusikakultuuris puudu?

Ma ei ole selle valdkonna spetsialist ja jätaksin analüüsi parem ekspertidele. Muusika kuulaja ja muusika tarbijana on mul aga eelkõige puudus ajast, et kõigest osa saada, mida meie rikas muusikakultuur pakub. Ja kui veel isiklikult millestki puudust tunnen, siis sellest, et meie tipp-pianistist muusika- ja teatriakadeemia rektor Ivari Ilja saaks esineda pisut sagedamini.

Vesteldes inimestega teistelt maadelt on tihti imestatud, kui hästi Eestis kultuuri riiklikult toetatakse. 

Eesti kultuuri riiklik toetus on tõepoolest ka Euroopa lõikes väga kõrge. Ja me võibolla ei teadvusta endale, et ka sellised kultuuri toetusviisid, nagu näiteks Kultuurkapital, ei ole Euroopas sugugi levinud. Seal peavad kunstiinimesed pigem lootma metseenide toetusele.

Elame muutlikul ajal, ühiskond muutub kiiresti. Mis võiks olla meie pidepunkt nende muutuste keskel? 

Ega maailm ei ole praegu muutlikum kui varem. Nõukogude aeg kestis 50 aastat ja see jagunes ka väga erinevateks perioodideks: Stalini aeg, Hruštšovi sula, Brežnevi aeg, Gorbatšovi aeg. 

Meie ajal on palju globaalprobleeme, mis ei ole seotud ühe rahva või rahvusega, kuid mis puudutavad meid kõiki. Meie lapsed tajuvad tänu oma suuremale elektroonikakogemusele meist vahest pareminigi, mida tulevik toob. Meie aga peame tagama, et meie kultuur, looduskeskkond ja komberuum oleks neile omane. Samas tuleb olla avatud, sest soovime ju ka ise vabalt Euroopas liikuda ja olla seal teretulnud.

Meil seisab ees ajastu, kus elukeskkonda ilmub järjest rohkem roboteid. Juba praegu liiguvad ringi pakirobotid, üha rohkem on kasutusel robotniidukid. Järjest enam tõuseb küsimus, kuidas inimene peaks tehisintellektiga suhestuma. Tööroboteid on praegu kiusatus kohelda nagu koeri, humanoidse välimusega roboteid nagu inimesi. Me peame neile jätma tegutsemisruumi ja samas toimima nii, et tehisintellekt meile ohtlikuks ei saaks.

Aga meie keskseks pidepunktiks on muidugi keel ja selle säilimine. Mida on võimalik saavutada õige keelepoliitikaga, kogesin ma Luksemburgis. See maa asub Euroopa ristteel ja seal on suur rahvastiku vaheldumine. Kõigile sinna tulnud inimestele pakutakse tasuta keeleõpet, alates juba kolmeaastastest lastest, et saaks kätte keele juba enne kooliiga. Lastele hakkab ju keel kergesti külge. Nii on saavutatud, et luksemburgi keele rääkijate arv järjest kasvab ja tõenäoliselt vahetab välja varsti praegu veel ametialase keelena käibel oleva prantsuse keele.

Kuhu asetub Eesti maailma kultuuri paljususes? Või ei peaks seda nii laialdaselt vaatlema?

Kindlasti peab seda laialdaselt vaatlema. Me tunneme oma kultuuri, aga maailma suures kultuuripildis see nii selgelt ei eristu. Meie noored kujutavad kunstnikud on edukad Ameerikas, saavad sealt mõjutusi. Euroopas õppivad noored teevad teistmoodi. Nii on see alati olnud. Meie maalikunstnikud-klassikud, kelle üle me nüüd uhked oleme, said osa euroopalikust kultuuripildist ja õppisid seal. 

Samuti peaksime baltisaksa kultuuri tajuma oma kultuuri osana, nii nagu soomerootsi kunst on soome kultuuri osa. Antarktika avastaja Bellingshausen ongi Eesti maadeavastaja, kuigi ta esindas inglise laevasõidukultuuri ja sõitis vene laevaga. Tunneme uhkust Ludvig Puusepa üle ja samuti peaksime uhkust tundma Karl Ernst von Baeri üle.

Kultuuri alal tegutsevad inimesed kipuvad kultuuri vist mõnevõrra liiga lahterdama.

Kuna ma olen õppinud reaalteadusi, näen ma asju pigem n-ö evolutsiooniliselt.  Muusikavaldkonnas aga, ma arvan, on lahterdav taju pigem vajalik kriitikutele, teadlastele, muusikaelu analüüsijatele. Kultuuritarbija mõtleb teisiti.

Kultuur aga ongi kõige suuremas osas suunatud kultuuritarbijale ja nende arvamused ja hoiakud on olulised. 

Võiks öelda, et kultuur tekib ja arenebki koosmõjus oma vastuvõtjaga. Kunstnik loob teose, aga seda vaatav või kuulav publik ei pruugi sealt leida täpselt seda, mida kunstnik sel hetkel sinna sisse pani. See ei tähenda, et loomingust ei saada aru, lihtsalt igaüks leiab sealt enda jaoks sobiva.

Kui hakatakse ette valmistama uut laulupidu, tõuseb ikka arutlusi, et mida teha teisiti ja kas on vaja midagi muuta. Kas laulupidu vajab selliseid muutusi?

Ma arvan, et ei. Suured ja olulised asjad kasvavad ja muutuvad iseenesesest, ilma et selleks peaks eraldi midagi välja mõtlema. Eesti on kujunenud ligi 30 aastaga avatud digimeelseks riigiks, teinud paljusid asju oma kiires arengus teisiti kui ette arvati. See kõik ongi meie lugu. Oleme ju püüdnud oma lugu kirjeldada, märki ja brändi otsida, aga see ei ole andnud sellist tulemust, nagu elu ise.

150 aastat tagasi lauldi esimesel laulupeol eesti keeles, aga kavas oli ainult kaks eesti autori laulu. Liedertafel’lik laulukultuur asendus küllaltki kiiresti omakeelse jõulise ja võitlusliku laulukultuuriga. Igal laulupeol on uusi laule ja on ka seekord. Me ei tea, millised neist jäävad pidama ja muutuvad legendideks. Omal ajal esitati 1999. aasta laulupeol esmakordselt Peep Sarapiku laulu “Ta lendab mesipuu poole”, mis nüüd on samasugune märgiline laul, nagu Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm”. René Eespere “Ärkamise aeg” tuli 1990. aastal. Sel hetkel kõnetas ta väga tugevalt oma aega ja on jäänud kõnekaks ka praegu.

Eelmise noorte laulupeo teema oli “Mina jään”, mis käsitles ka meie ajas keerulist teemat, kas jääda või minna. Nii et küllap laulupidu muutub ja areneb ise. Vägisi midagi ümber tegema hakates võib teha traditsioonile rohkem kahju kui kasu. Las ta kasvab edasi, nii nagu Eesti ise kasvas oma märgi ja looni. 

Aga laulupeoga seoses on üks palju olulisem ja tõsisem mure. Meie dirigendid, tänu kellele koorid püsivad, on üle koormatud ja neil ei ole lihtne ära elada. Ma vaatan meie koori dirigenti Lauri Breedet, kes tegeleb miljoni asjaga. Ta muidugi tahab seda kõike teha, aga vahel on vaja ka puhata, ja ka selleks peab ressursse olema. Ametliku tasustamise süsteem ei ole välja töötatud ja paljud töötavad mitme kooriga. Linnade koorid, mis asuvad riigi suuremate sissetulekutega piirkonnas, veel suudavad oma dirigentidele tasu maksta, aga väiksemad kohad seda enam ei suuda.

Peame hakkama mõtlema, kuidas oma koorijuhte hoida, et laulupidude traditsioon võiks säilida.

Tõepoolest, sellele meie hästi toetatud kultuuris veel lahendust ei ole leitud.

Ilmselt peaksime alustama läbi laulupeo sihtasutuse. Teeme mõttetalgud, kuulame meie dirigente, arutame koos, mida nemad tegelikult vajaksid.
Teeme selle 150. aasta juubelilaulupeo ära ja siis juubelikingi ühe osana tuleme pärast kokku ja arutame. 

Intervjuu veebiversiooni leiate siit: https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/2019/07/03/Kersti-Kaljulaid-suured-ja-olulised-asjad-kasvavad-ise-ilma-et-peaks-midagi-v%C3%A4lja-m%C3%B5tlema