- Reset + Prindi

President Kersti Kaljulaid: kliimamuutus on aeglane massihävitusrelv, Eesti peab tegema möödahüppe, Sakala

15.06.2019

Viimase poole aasta jooksul on ÜRO-l valminud kaks põhjapanevat uuringut, mis kokkuvõttes ütlevad, et oleme keskkonnakatastroofi lävel. Kliimamuutus ja sellest johtuv liikide väljasuremine tõotavad hävingut ka ainukesele liigile, kes selle pärast muretseda oskab – inimesele.

Kersti Kaljulaid on esimene Eesti president, kelle meeskonda kuulub kliimanõunik. Pole ka imestada, sest ta ütleb otsesõnu, et planeet Maa on kriisis. Või õigemini inimkond, sest Maal pole häda midagi, kui inimene kaob. Homo sapiens on planeedi jaoks mõnes mõttes ju justkui parasiit.

Kas meil on veel võimalik midagi ette võtta? Teadlaste väitel vist on. Aga sellega on kiire. Kersti Kaljulaidi sõnul peaks Eesti olema teenäitaja ning poolikutest lahendustest mööda hüpates jõudma CO2-vaba majanduseni.

Proua president, alustuseks soovin teile palju õnne. Sellist südamest rõõmustamist nagu siis, kui saime ÜRO julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks, ei mäleta ma Eesti delegatsiooni puhul ühegi rahvusvahelise hääletuse järel, vähemalt pärast Eurovisiooni võitmist.

Me olime teinud selle kampaaniameeskonnaga väga palju tööd. Sinna sai pandud väga palju aega, energiat, pikki lende. Võib kõlada kohutavalt põnevalt, et sa saad teisele poole maakera lennata, aga tegelikult näed sa ka seal valdavalt bürooruume ja lennujaamahooneid. Tihtipeale on iga minut arvel ja on kohutavas koguses kahepoolseid kohtumisi. Kümme päevas on veel tagasihoidlik. Seda tegi välisminister, seda tegin mina, tegi kampaania tiim ...

Nende inimeste pärast. Ja meil oli üks väga oluline põhjus veel. Veel samal hommikul arutasime, et kui me nüüd ei võida, siis me ei saa seda võitu Mart Nutile pühendada.

Meil oli väga palju põhjusi, et seda võitu tahta. Meil oli ju vastas 29 korda suurem rahvas ja kuna diplomaatias põhineb väga palju suhetel ja rääkimisel, on ilmne, et rääkida üle endast peaaegu 30 korda suurem rahvas ei ole väga lihtne töö.

Kui panna kaalukausile sellest positsioonist saadav kasu – on see siis diplomaatiline kogemus, võimalus mõjutada protsesse, olla sõna otseses mõttes laua taga – ja see, et peame mingites kohtades võtma ebamugavaid seisukohti, kus ühel pool on väärtused ja teisel liitlassuhted, siis kuidas tasakaal jääb?

Julgustagu meid see, et oleme alati võtnud positsioone lähtuvalt rahvusvahelisest õigusest ja ÜRO varasematest otsustest. See ei ole sugugi enneolematu olukord, kus me oma liitlastega ei hääleta ühtemoodi. Ja miks see ei põhjusta diplomaatilisi probleeme, on väga lihtne. Igaüks saab aru, et väikese riigi jaoks ei ole midagi tähtsamat kui rahvusvaheline õigus. Meil ei ole muid huvisid. Ei saa olla. Me oleme liiga väike. Meie jaoks on rahvusvahelisel õigusel põhinev julgeolekuarhitektuur kõige tähtsam asi üldse. Ja kui sa hääletad vastu ... Me oleme seda teinud ka viimase aasta jooksul, ka selle kampaania ajal. Ega me täpselt küll tea, aga teadaolevalt ei kaotanud me selle pärast isegi häält. Nii et tegelikult seda ohtu ei ole.

Meil on ka 30 aastat järjekindlat sellel põhjal otsustamist seljataga – mis on ka kõige tähtsam põhjus, miks meid valiti. Kõik muu on pealisehitus, aga vundament on see, et Eesti on riik, kelle otsused on ettearvatavad: me toetume alati rahvusvahelisele õigusele ja varasematele otsustele.

Olete öelnud, et külastades selle kampaaniaturnee ajal kaugeid väikesi riike, mida meretaseme tõus esimesena mõjutab ...

Jaa, Tuvalu. Kolm meetrit merepinnast. Kolm meetrit võib kõlada palju, aga üks kõrgem laine käib üle su mageveevarude ja seda rahvast ei ole enam. See näitas kliima soojenemist lähemas kontekstis, kui meie seda siin parasvöötmes tajume. Ja nende riikide abitus selles küsimuses on absoluutne. Nad ei saa kuidagi ise mõjutada. Nad saavad ainult rääkida, et muudame midagi. Ise on nad väikesed, tihtipeale isegi mitte pideva elektrivarustusega.

Eesti on möödahüpete maailmameister.

Ja kas muudetakse?

Mina loodan, et muudetakse. Minu meelest ei ole teist teed ega võimalust. Kui me vaatame, kuidas rohetehnoloogiad on arenenud ... Kui Hispaania-suurune laik kusagil ekvatoriaalpiirkonnas, mis muidu on mõttetu kõrb, katta päikesepaneelidega, katab see terve meie maakera energiavajaduse. Me oskame neid paneele teha, me oskame ehitada pikki elektrivõrke, see on võimalik.

Ideaalses maailmas me tuleksime homme kokku ja ütleksime, et paneme näiteks ühe protsendi maailma SKT-st selle ärategemisse, ja me teeksime selle ära. Maailm ei ole ideaalne. Aga see ei tähenda, et me ei peaks töötama.

Samal ajal on USA Pariisi kliimakokkuleppest lahkunud.

Aga täidab oma eesmärgid. Tõsi, need ei ole väga karmid eesmärgid ja Ameerika Ühendriikides näeb eurooplase silm iga hetk, kus võiks kokku hoida ja kus on palju tööd teha. Aga kui Ameerika Ühendriigid ütlesid, et ei pea oluliseks kliimakokkuleppest kinnipidamist, siis sealsed inimesed, ettevõtted ja linnad teatasid, et nad teevad selle ise ära. Ja teevadki ära. Täidavad oma eesmärgid kodanikualgatuse ja ettevõtete initsiatiivi toel.

Mis mind natuke häirib kliimamuutustega võitlemise küsimuses – ja mitte ainult Ameerika Ühendriikide, vaid ka teiste, näiteks Saksamaa puhul: ei võeta ette seda, mida tõeliselt oleks vaja teha, ehk siis CO2-vaba majandust, vaid teatatakse, et paneme söe kinni ja võtame kasutusele gaasi. See ei ole ju mingisugune lahendus, see on lühiajaline. Nähes siin Eestis, et meil on probleem põlevkiviga, on meil kaks varianti. Kas me võtame ka sellise vahevariandi kasutusele – teeme rohkem põlevkivigaasi, teeme veel ühe Auvere, veel ühe Enefiti – või üritame möödahüpet.

Lahendus ei tööta niikuinii täna ega homme. Ka selleks, et ehitada veel üks Enefit või Auvere, läheb kümme aastat. Võib-olla valmimise ajast on jäänud ainult 20 aastat selleni, kui ka transpordikütused on CO2-vabad. Mõistlikum, tõenäoliselt tulusam ja meile riigina soodsam oleks teha see möödahüpe kohe.

Eesti on möödahüpete maailmameister, seda näitas ka see ÜRO kampaania. Me tegime oma rahareformi teisiti, kui IMF soovitas – võitsime. Tegime oma maksusüsteemi teisiti, kui rahvusvaheliselt soovitati – võitsime. Tegime oma e-riigi, tegime oma geenivaramu, meil on olemas ennetav meditsiin, mida paljudel teistel riikidel ei ole – võitsime. Ja seda kõike märksa soodsamalt. Vähe sellest, need asjad toodavad meile nüüd majanduskasvu juurde. IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia – toimetus) on seitse protsenti Eesti SKT-st. Puhas võit sellest, et me oleme digiriik. Õpetagu see meid, et me leiame selle möödahüppevõimaluse juba täna.

Meid julgustab seda tegema, et oleme paremini võrgustunud kui varem, meil on ühendused nii põhja kui lõuna energiaturuga. Ma arvan, et tänu sellele on meil võimalik olla mõnda aega ka energiat importiv maa ja leida need lahendused, mis on juba täiesti rohelised.

Põxit ehk põlevkivienergiast loobumine on meid samas näidanud pigem teona.

Just! Just! Ja ongi! See on üks sektor, kus oleme olnud nagu tigu. Igal pool mujal oleme otsinud möödahüppevõimalusi, aga siin ei ole. Ja nüüd on meil võimalik küsida luba maksta riigi raha peale (küsida Euroopa Komisjonilt riigiabi luba – toimetus), et olla edasi see tigu – aga ega minevikku tagasi osta –, või proovida leida ka siin innovatiivsed ja kiired lahendused.

Me oleme pakkunud välja avamere tuulepargi rajamist Eesti ja Läti vahelistesse vetesse, ühiselt, kõik koos, Euroopa ühendamise rahastust järgmiseks perioodiks. Küsimus on selles, kuidas tasakaalustada. Suuremate võrkude osana on tasakaalustamise probleem paremini lahendatav. Meil on hästi tehtud see, et meil on tark võrk. Ma nägin paar aastat tagasi sellist tabelit, mis ütles, et me võime hajutada 400 megavatti tipukoormust. See on väga suur protsent Eesti elektritarbimisest. Meil ei oleks vajagi nii palju neid installeeritud võimsusi. See tark võrk on meil kaks aastat olemas, selle peal ei ole täna lahendusi.

Nii et ilmselgelt on meil lootusi ja muutusi, kust hakata niidiotsast tirima. Kui me ka selle riigiabi loa peaksime saama, et osta minevikku tagasi, siis see on ju paik probleemi peal. Inimesed, kes kipuvad jääma selles sektoris tööta, jäävad ju niikuinii. Selleks ajaks, kui oma uue Enefiti valmis saame, on nad ju laiali läinud ja mujal töö leidnud. Teame ka seda, et oleme praegu majanduskasvu tsoonis. Olin eelmisel sügisel Narvas. Seal rääkisid mitmed ettevõtted oma palkamisvajadustest kolmekohalistes arvudes. Riigis, kus valitseb metsik tööjõupuudus, ei saa see olla üle mõistuse lahendamatu ja ma loodan, et see on lahendatav nii, et need inimesed ei pea oma kodupiirkonnast lahkuma. Ida-Virumaa on sealjuures koht, kus inimestel on endiselt sobiv meelestatus tehaste rajamiseks.

Ka Viljandimaa ettevõtted on üritanud Ida-Virumaalt tööjõudu tuua. Tulemus oli see, et üks tehas tehti Ida-Virumaale.

Aga kas see ei olegi mõistlikum? Selle asemel, et inimeste elu segi keerata, võib oma tehase paigutada sinna.

Kuu aega tagasi andis The Guardiani peatoimetaja Katharine Viner toimetusele juhtnöörid, et edaspidi tuleks kliimamuutuse asemel öelda kliimakriis. Möödunud sügisel avaldatud ÜRO ulatuslikku kliimauuringut kutsutakse hellitavalt viimsepäeva raportiks. Kas teie arvates on meil selles vallas hädaolukord?

Jaa, minu arvates on. Kui uurida Antarktika jääkatet, mis on meie kõige kaugemale tagasi minev aegrida, kus näeme CO2 kontsentratsioone atmosfääris, siis vastab tõele, et need on ka enne olnud suured. Tol ajal on need suured olnud teistel põhjustel ja suur kontsentratsioon on alati kaasa toonud ka temperatuuri tõusu. Erisus seisneb nüüd selles, et vanasti – vanasti on imelik öelda, kui me räägime geoloogilises ajaraamis –, noil aegadel, oli muutus aeglane. Ja aeglase muutuse korral elusorganismid kohanevad. Muidugi, liike suri välja, ühe õnn ja teise õnnetus. Võib ka öelda, et homo sapiens on iseenesest üks liik ja tegelikult planeediga ei juhtu midagi.

Üks kujukamaid ja kurvemaid kliimainimeste anekdoote on niisugune. Üks planeet möödub kosmoses teisest ja küsib, kuidas läheb. Teine vastab: «Mul on inimene, kehvasti läheb.» Esimene ütleb: «Ära muretse, läheb üle. Kõigil on läinud.»

Praegu liigid nii kiirete muudatustega kohaneda ei suuda. Liigid surevad välja, kaovad ökosüsteemid – see ongi kriis. Kui kujutame ette, et see kuidagi inimest ei mõjuta või me suudame endale luua tehislikud oaasid, siis niimoodi see ju ei ole. Putukate lahkumine ökosüsteemist väga suure kiirusega on väga suur probleem. Tolmeldajad, eks ole. Igal putukal on ökosüsteemis oma funktsioon.

Jagan väga seda lähenemist, et see on kriis. Me püüame ka Kadriorus aru saada, kui palju meil on ühekorraplasti, ja saada plastivabaks. Alates iseendast ja liikudes järjest suuremale, tuleb olukorda kiiresti muuta. Õige suund on, et me oleme tekkinud kliimakahju hinda sisse toonud, et rohelised süsteemid mahuksid turule. See ongi CO2 hind, eks ju. Meil on lahendusteed ja meetodid olemas ja see lihtsalt tuleb ära teha. Teist planeeti ei ole ju.

Samas tulevikustsenaariumid on üsna hirmutavad.

On!

Seesama viimsepäeva raport rõhutab, et peame 12 aasta jooksul võtma kasutusele meetmed, et temperatuuri tõus jääks 1,5 kraadi piiresse, sest 2 kraadi oleks juba täielik katastroof.

Tegelikult me ei tea ka seda, kas see on piisavalt pessimistlik stsenaarium, sest vaadake, kui me tuvastame, et meil on siin mingi temperatuuri tõus, siis selle pisikese lõigu pealt me ei oska öelda, kas see kõver on logaritmiline, on ta parabool ... Sirge ta, tundub, ei ole. Aga kui kiire on see kiirenemine? Ja kus on see punkt, kust ei saa enam peatada? Seda me tegelikult ei tea. See võib käia ka nii, et on tõus ja siis stabiliseerumine mingil tasemel. Mis iganes. Aga me ei tea, mis see on. Kõik need on ikkagi ennustused. Reaalsus on see, et isegi kui lõpetada täna CO2 paiskamine atmosfääri, siis planeet kohe jahtuma ei hakka. Tuleb leida ka geoinseneeringu lahendusi ja väga tõsiselt mõelda.

Aga need on alati ühe katse lahendused. Kujutage mõtteharjutusena ette. Me oleme tuvastanud, et planeet läheb soojemaks, ja teame ka seda, et freoonid jahutavad planeeti. Aga oletame, et kui enne seda, kui me saime aru, et freoonid tekitavad osooni auke, oleksime otsustanud kasutada neid planeedi jahutamiseks ... Geoinseneering on ikka viimane hädalahendus, aga CO2 atmosfäärist väljakorjamise tehnoloogiatega tegeldakse väga kiiresti.

On väga kahju, kui suured riigid ei näe seda kriisina ega näe pikemalt. Et kui ise kavatsetakse poliitikas olla 30-40 aastat, siis justkui veab välja. Või et kaks valimistsüklit veab välja. Me ei tohi läheneda kliimaküsimustele selle mõtteviisiga. See ei ole üldse populaarne ja ka Eestis on raske leppida, et me peame sellega tegelema.

Seda on väga lihtne lükata kuskile tulevikku nagu teaduse rahastamist.

Mina arvan, et kui me ei lükka, siis meie digiriik ju näitab, et see toob meile lõpuks tulu. Kui ID-kaart tuli, siis ka rahandusministeerium küsis, miks me selle kulu üldse teeme. Tol ajal oli ju suhteliselt vähe teenuseid. Ja keegi ei vastanud, et selleks, et aastal 2020 oleks IKT Eesti majandusest seitse protsenti.

Ma võin omast kogemusest öelda, et minu muruniiduk sööb ka kingi. Teeb pisikesed augud sisse, nagu koer oleks üle käinud.

Räägiti, et ID-kaardiga saab ainult võid leiva peale määrida.

Õige! Aga tegelikkus on see, et meil on möödahüppekogemus olemas. Kes teeb esimesena, see võidab. Võidab ka majanduslikult. Kõik teised peavad järele tulema, aga siis maksavad juba kõvasti.

Käisin just M.V.Wooli kalafirmas – üks tore eksportiv perefirma. Seal kuulsin, et nad vahetavad oma külmkapid selliste vastu, mis vastavad alles mitme aasta pärast kehtestuvatele keskkonnanormidele, sest praegu on see kraam odavam. See on minu meelest tore mõtteviis. Ma loodan, et me leiame selle.

12 aastat tundub ikka väga lühike aeg, eriti kui arvestada, et seesama Põxiti teema on meil 14 aastat teada olnud ja me ei ole suutnud väikeses riigis maailma mõistes väikest asja teha.

Kogu selle aja jooksul, mil on kahtlustatud, et me võime oma planeedi inimese jaoks ära rikkuda – planeedi endaga ei juhtu midagi, tema elab ikka edasi, mingid organismid kohanevad ja tekib uus evolutsioon –, on jõutud üsna lähedale rohelistele tehnoloogiatele, millest mõne puhul on probleem kõrge hind, mõne puhul see, et mõtlesime alguses teisiti. Võtame kas või energia salvestamise küsimuse. Tegelikult on seda võimalik lahendada väga suurte globaalsete võrkudega. Alati kellelgi tuul puhub või päike paistab. Ehk kui me ei suuda lahendada salvestamise küsimust, siis me saame lahendada selle globaalse võrguga. Teiseks ei ole väga suur osa maailma elektritarbijatest harjunudki ja ära hellitatud nagu meie, et 24/7/365 on elekter olemas. Nendele tänased päikese- ja tuuleenergia ning praegu kättesaadavad salvestite kombinatsioonid sobivad.

Miks näiteks ei võiks me globaalselt otsustada, et kõik need mikrovõrgud, mis praegu käivad kõige saastavama õlikütusega – tavaline generaator on seal taga –, asendatakse globaalse arenguprogrammi raames millegi rohelisemaga. See tehnoloogia on olemas. Ei ole nii, et ei ole varianti.

Mis on mis?

ENEFIT – põlevkivist vedelkütuste tootmise tehnoloogia; nii kutsutakse ka seda kasutavat tehast. Auvere elektrijaam – võimaldab kasutada kütusena kuni 50 protsendi ulatuses põlevkivi asemel biomassi, näiteks puitu. Tark elektrivõrk – lubab nii andmeid kui energiat edastada mõlemas suunas, mis võimaldab ulatuslikku elektritootmise hajutamist, näiteks kasutada suurte põlevkivijaamade asemel palju väikesi tuule- või päikesejaamu. Kitsas tehisintellekt – mõeldud lahendama mingit konkreetset ülesannet. Siia alla kuuluvad näiteks isesõitvad autod ja Google’i tõlge. Lai tehisintellekt – põhimõtteliselt võrreldav inimajuga, suudab toime tulla väga erinevat intellekti vajavate ülesannetega. Päris elus esialgu puudub. Singulaarsus – tehnoloogiline arengu kulgemine inimestele hoomamatul ja kujuteldamatul moel ja kiirusel. Selle tekke eelduseks peetakse, et tehisintellekt muutub võimekamaks kui inimene ja suudab ennast ise järjest täiustada. Allikad: Eesti Energia, Vikipeedia, Sakala

Kuidas teie mesilased elavad?

Kõik tarud ei elanud vist talve üle. Palusin ka vaadata, milliseid taimekaitsevahendeid meil aias on kasutatud. Kui kuuest tarust üks välja läheb, siis see on tegelikult päris normaalne. Meie oleme algajad, meil on igast tarust kahju, aga meie linnamesinikud ütlevad, et mesilased elavad hästi, toodangut on. Kõik testid on tehtud ja kõik on väga puhas.

Liikide väljasuremisest, millele te enne viitasite, räägib veel üks ÜRO uuring, mille kokkuvõte mais avaldati. Miljon liiki on väljasuremisohus.

Olen lugenud. Putukate koha pealt oli see drastiline. Maailmas on liike, mis surevad enne välja, kui me need avastame. Kuskil sügavikes ja sellistes kohtades.

Aga veel hullem on massiliikide, putukate väljasuremine. Me peaksime olema õnnelikud, kui sääsk meid hammustab – meil on veel sääsed olemas.

Jah, eks ole. Malaariasääsk elaks veel üle, kui teda oleks vähem, teda asendaksid teised liigid. Seal on ka välja mõeldud geneetilisi lähenemisi, kuidas teha sääske mitte seda haigust levitavaks, ja hakkab tulema putukatega levitatavate haiguste tõrje tehnoloogiaid, mis säilitavad liigirikkust. Aga kõige drastilisem ja kiirem on mesilaste ja kimalastega. Kes siis tolmeldab? Ega putuktolmleja tuultolmlema hakka.

See on üks märke sellest, et me ei ole suutnud välja tõrjuda taimekaitsemürke, mis on meile inimkonnana pikemas perspektiivis kahjulikud.

Jaa, aga selline massiline väljasuremine näitab, et asi ei ole enam taimekaitsemürkides. Mina sain niimoodi aru, et see puudutab ökosüsteemide üldist vaesumist, millel on pigem seos juba kliimamuutustega, järsemate ilmastikunähtuste ja muu sarnasega.

Te suhtlete väga palju maailma riigijuhtidega. Millist valmidust te näete selleks muutuseks, mis on vaja teha?

See ongi kõige kurvem, et neil pisikestel, kes ei saa väga palju midagi mõjutada, on päris palju näiteks plastivabu ministeeriume. On tahtmist ja oma panust. Mõned erinevad jälle traagiliselt, aga mitte ka kõik suured. Hiina näiteks, kes on ise olnud väga saastatud õhuga, tegutseb nüüd jõukama riigina juba ise selle nimel, et jalajälge vähendada.

Lohutagu meid see, et need suuremad on samas kõige suuremad panustajad tehnoloogia rahastamisesse. Kui tehnoloogia võimaldab suuremate kuludeta selle otsuse ära teha, siis me saame seda ka teha. Sellest hoolimata on minu hinnangul vaja globaalset kokkulepet, just protsendina SKT-st, mida me panustame. Teisiti ma ei kujuta ette, sest need lahendused ei ole ühe riigi piiridesse mahtuvad.

Ei tule maksujõge sulle tehasest, on vaja lennata lillelt lillele ja korjata maksutulu.

Rändekriis, mida me veel mõne aasta eest nägime Euroopat kummitamas, on võib-olla küll natuke teiste põhjustega, aga kliimamuutused, kõrbestumine ... Me oleme juba näinud veesõdasid Sudaanis ...

ÜRO julgeolekunõukogu tegi väljasõiduistungi Tšaadi järve äärde. On ilmselgelt näha, kuidas sealse kliima muutumise tõttu tunnevad inimesed ennast ebakindlalt: seal on terrorismi rohkem, seal on vägivalda rohkem. Mulle tuli kunagi pähe, et kliimamuutus on nagu aeglane massihävitusrelv. Ja ta on ka genotsiidirelv, sest ta hävitab terveid rahvaid, kui me räägime väikesaartest. See on oht igaühe julgeolekule, mitte ainult nende julgeolekule, kes kriisikolletes asuvad. Korrapäratult liikuv maailm põhjustab muresid igal pool.

Kas see võiks siis survestada rikkaid lääneriike sellesse rohkem panustama?

Minu arvates võiks. Aga ma arvan, et me kõik peame. Eestlasena, tahtes nendel teemadel kaasa rääkida, on alati natuke raske, sest sa tead, et sa ise eesliinil ei ole. Mõnes asjas oleme ka. Selliseid pakendiringluse süsteeme kui meil on ainult 25 riigis. Eesti saavutas eelmisel aastal ÜRO-s läbi UNEA (ÜRO keskkonnaassamblee – toimetus), mille president keskkonnaminister Siim Valmar Kiisler oli, maailma esimese reaalse plasti vähendamise kokkuleppe. Mul on kahju, et meie ajakirjanduses sellest eriti ei ole räägitud. Eestlased vedasid seda, nii et mingeid asju me oleme teinud.

Musta huumoriga võiks öelda, et võib-olla areneb meil tehisintellekt piisavalt kiiresti ning suudame ennast kõik selleks ajaks, kui Maa muutub elamiskõlbmatuks, võrku siirdada.

Kui tehisintellekt saavutab singulaarsuse, siis temal küll, jah, inimest vaja ei ole ja ta on tõenäoliselt suhteliselt tundetu kliimamuutuste suhtes, aga miks peaks üks tehisintellekt jääma nii igavasse ja väikeste energiaressurssidega kohta nagu planeet Maa? Siia jäävad ainult need, kes tahavad seda planeeti Maad, võimalik et ka tema imeliku asukaga homo sapiens, edasi uurida. Ülejäänud singulaarne tehisintellekt võiks siit lahkuda.

Tehnoloogia areng ehk tööstusrevolutsioon 4.0 või kuidas tahes seda nimetada, on teine suur asi, mis on meile ehk isegi hoomamatu, aga mis hakkab meie elu mõjutama kindlasti juba lähikümnenditel. Singulaarsust kõik teadlased küll ei usu ja seda peetakse vahel ulmeks, aga tõeks saades tooks see meile väga palju moraalseid ja eetilisi küsimusi.

Need tulevad juba ammu enne singulaarsust, kitsa tehisintellektiga. Tänases ajakirjanduses (intervjuu on tehtud teisipäeval – toimetus) oli juba näide, et muruniiduk sööb võileibu. Ma võin omast kogemusest öelda, et minu muruniiduk sööb ka kingi. Teeb pisikesed augud sisse, nagu koer oleks üle käinud. Teine näide on pakirobotid. Meil tuli teha üleriigiline teavituskampaania raadios, et ärge laske pakirobotit üle tee, ta niikuinii ei lähe, minge ise ikka esimesena.

Need on head näited. Aga kujutleme, et meie keskel toimetab sadu selliseid seadmeid. On ilmne, et vajame üsna kiiresti kokkulepet, et nad igaüks ei tohi olla oma iseloomuga. Et mõni pakirobot astub ette ja mõni mitte. Nimetame seda käitumiskoodeksiks. Üksiti on vaja tiigrihüpet selles mõttes, et inimesed õpiksid, kuidas nad peaksid ühiskonnas niisuguste seadmetega koos toimetama ja elama. Me räägime koduabilistest, võib-olla omastehoolduse seadmetest ... Me ei tea, mis kõik meid ees ootab.

Aeg-ajalt juhtub asju, kui sa näed, et me ei ole ühiskonnana valmis. Üks moment oli üle-eelmisel aastal Müncheni julgeolekukonverentsil, mida tuli avama robot Sophia. Enamik inimesi, kelle kohta võin kinnitada, et nad on suuremas osas eluvaldkondades üsna arukad, püüdis temaga rääkida. Neile jäi mulje, et see on ikkagi midagi muud kui üks suhteliselt tobe kõnesüntesaator. Sinu animistlik instinkt vallandub ja sa ootad sellelt seadmelt rohkem. Ja vaat nüüd ongi see risk, et kui sulle tundub, et see seade on piisavalt inimlik või koeralik või mis iganes, siis sa hakkad temalt ootama suuremat üldistusvõimet, kui tal on, sest ta on, meenutagem, kitsas tehisintellekt. Seetõttu võib temaga suheldes teha vigu, mis praegu on naljakad, aga kui neid seadmeid on rohkem ja nad vastutavad eluliselt oluliste funktsioonide eest, siis võivad need vead olla ka ohtlikud. Ja me peame ühiskonnana sinnamaale arenema.

Kui mõnes kohas on nõrgem mängija platsil, siis ülejäänud ühiskonnal on küllaga võimalusi seda kompenseerida.

​Isaac Asimovi kolmest või neljast robootika reeglist enam ei piisa.

Ma arvan küll, et enam ei piisa. Eriti kui mõtleme, mis oli 50–60-ndate ulme, siis on ilmne, et ta tuleb teisiti.

Eesti võiks ju olla siin mingite standardite koha pealt teenäitaja.

Absoluutselt. Meid on raske standardi kujundajana näha, sest oleme väiksed, kuigi meil on X-tee ja me oleme levitanud seda mõnedesse teistesse riikidesse. Aga lootus, et midagi kujuneb standardiks, on ainult juhul, kui see on nii hea funktsionaalsusega ja nii odav, et ta levib.

Mõistlik on eest ära liikuda, minna oma teed ja julgelt kujundada seadusruumi, et meie juures oleks tore neid tehnoloogiaid kasutada. See on jälle majandusliku edu võimalus. Me ei ole maailma kõige rikkam riik, me oleme rikaste riikide sabaotsariik, me lihtsalt saame rohkem sellest tehnoloogiast osa, kui me teeme kiiresti. Me oskame seda, sest me oleme seda digiasjas teinud. Ükski teine riik ei ole suutnud seda nii edukalt teha. Meil on olnud märksa loomingulisem seadusandlus kui teistel riikidel ja tulemus on see, et Eesti riik ei reguleeri tehnoloogiat reguleerides mingit tundmatut kõrvalist erasektorit, vaid iseennast. Me oleme sellega harjunud. Kui on vaja Euroopa andmekaitsemäärustiku reegleid rakendada, siis me viitsime näha vaeva, et see kulgeks võimalikult sujuvalt ja vähe segavalt, sest me reguleerime üksiti riigi teenuseid.

Samas see, kuidas Andrus Ansipil või õigemini Euroopa Komisjonil läks isesõitvate autode suhtlusstandardiks wifi ja vahel 5G valimisega, näitab, kui keeruline on neid kokkuleppeid saada. (Hoolimata digivolinik Ansipi vastuseisust, valis komisjon autode omavaheliseks suhtlusstandardiks kiire 5G asemel äraproovitud wifi – toimetus.)

Jaa, just. Aga kui me oleksime selle asemel, et hakata ise digiriiki ja digiallkirja juurutama, ­oodanud, kuni standardiseeritakse midagi ära, sest muidu pärast me ei sobi nende standarditega, siis mina väidan, et ei oleks ka praegust Euroopa standardit eIDAS, millega saab digiallkirjade kvaliteeti kontrollida ja neid omavahel ristkasutada. Siis ei oleks Euroopal Eestit, kes näitaks, et see on vajalik, et see on ainuvõimalik, et riigid pakuvad inimestele passi ka internetimaailmas, mitte ainult analoogmaailmas.

Ei tasu oodata, vaid tuleb minna jälle eesliinile. Üks relv, mida me oskame kasutada, on nutikas seadusloome. Et sul oleks kaitstud inimesed, tehnika ja investeeringud, mitte mingisugune Metsik Lääs. Kui mujal maailmas pretsedente pole, loome neid ise. Aga selleks, et kõrgtehnoloogias seda edu hoida ja arendada, on kindlasti vaja, et meie investeeringud teadusesse ja kõrgharidusse oleksid olulised.

Üks asi on nende uute tehnoloogiate puhul regulatsioon, teine see, mida nad meie majanduses ja igapäevases elus kaasa toovad.

Siiamaani on nad meile toonud ainult majanduskasvu. Eesti peaks olema viimane riik, kes hakkaks rääkima, et äkki kaotab töökohad ära.

Aga töökohad ju kaovad.

Töökohad, mis tekivad sellest, et meil on uus tehnoloogia, on kõrgema lisandväärtusega. Nõus, et kui Eestis tehti näiteks e-maksuamet, kadus maksuametist 60 protsenti töökohti. Aga seitse protsenti meie majandusest on praegu IKT.

Eesti ei peaks küll kartma töökohtade kadu, kuuldes kogu aeg, et meil tööjõudu ei jätku. Me oleme selles mõttes ka turvalises olukorras – kogu meie poliitiline süsteem –, et valija tellib siin võitlust tööpuudusega ilmselt vähem kui kusagil mujal ja nutikalt lahendades on lokaalsed taskud võimalik likvideerida. Mäletate, kui Haap­salus kadus ära juhtmetehas? Õudne mure oli. Käisin nüüd Haap­salu linnavalitsuses ja neil oli suur mure, et tööjõudu ei ole, ettevõtted ei saa kasvada ja areneda. Selline kadu tähendab, et tuleb inimesel aidata liikuda suurema lisandväärtusega töökohtade juurde.

Eelmised tööstusrevolutsioonid on olnud selles suhtes positiivseks näiteks, et alati on tulnud juurde rohkem töökohti, kui neid on kadunud.

Jaa, aga nad on olnud ka negatiivseks näiteks. Vanasti, kui põllumajanduslikult ühiskonnakorralduselt liiguti tööstuslikule, elati üleminekukulu suuresti välja tööjõu omaniku ehk tavalise inimese peal. Tänases Euroopas, mis on sotsiaalse turumajanduse mudel, eeldab Euroopa inimene, et tal on võimalus toetuda riigi tagatud haridussüsteemile. Et ta saaks osa sellest muutusest, ilma et ta kannataks selle all. Et tal on võimalik minna edasi koos kapitali omanikuga ja saada oma osa tööstusrevolutsioonist kiiremini kätte, mida tööstusajastul ei olnud.

Peame tagama, et meie sotsiaalsüsteemid on jätkusuutlikud, et meie haridussüsteem on egalitaarne ehk kõik saavad hea hariduse ja ta on jätkusuutlik olukorras, kus vana tüüpi töö kaob ja osa inimesi töötab korraga mitmes riigis mitmes ettevõttes. Et ei tule maksujõge sulle tehasest, on vaja lennata lillelt lillele ja korjata maksutulu.

Need on asjad, mida näiteks Angela Merkeliga on huvitav arutada. Ta on väga hea partner nendest asjadest rääkimiseks, sest me peame liikuma läbi OECD, muutmaks radikaalselt maksusüsteemi, et sedasi töötavad inimesed saaksid ka sotsiaalse ja haridusliku toe ning neil ei kaoks huvi maksta makse.

97%

Eelretsenseeritavate teadusajakirjade uuringud näitavad, et 97 protsendi aktiivselt kirjutisi avaldavate kliimateadlaste hinnangul on viimase sajandi kliimatrendid väga tõenäoliselt põhjustatud inimtegevusest. Seda seisukohta toetab ka enamik maailma juhtivaid teadusorganisatsioone. Allikas: NASA

Mulluse Nordic Business Forumi põhiline teema oli tehisintellekt ja muu hulgas kanti ette tehisintellekti komponeeritud muusikapala. See sobiks väga hästi mõnda Christopher Nolani filmi eepiliseks looks. Kui tehisintellekt komponeerib, teeb muud kunsti, kirjutab minu suureks meelehärmiks uudisnuppe ...

Suhteliselt kehvasti kirjutab. The Economisti oma ma lugesin ja vaatasin, et see ikka läbi ei lähe.

Aga mis siis inimestele jääb?

Inimeseks olemise kõrge kunst. Me saame spetsialiseeruda sellele, et hoolitseme üksteise eest. Et oleme inimesed üksteise ees ja üksteise vastu. Ükskõik, mis tasemel meie lapsed ja lapselapsed ei ela, keegi peab neile õpetama, kuidas olla kaastundlik.

Singulaarsus ei suuda seda?

Ma ei oska öelda. Ma ei oska ka öelda, kas singulaarsus on tõenäoline või ebatõenäoline, aga kitsas intellekt ei suuda seda kindlasti.

Kui me võtame need ahelad, kus viimasel 15 aastal on kõige rohkem masintööjõudu tulnud ja inimene vahelt ära kadunud, siis üks hea näide on turismireis. Turismibürood olid veel 2004-2005. Siis läksid piletid internetti, kadusid ära check-in’id. Aga selle asja ümber on tekkinud teisi teenuseid, elamusturismiteenuseid ja nõustamisteenuseid, mis tegelevad inimese vaimse vajaduse parandamisega, miks ta üldse sinna reisile läheb. Selle asemel, et lihtsalt mehaaniliselt asju välja trükkida ja panna lipikuid külge.

Kui võimekad me selliste suurte ühiskonna muutuste suunamises oleme?

Mida kiiremini me tajume neid muutusi kui midagi, millele tuleb vastu joosta ja valmis olla, ning mida vähem püüame minevikku kinni hoida ja selle peale ühiskonna ressursse kasutada, seda rohkem me oleme valmis. See kipub Euroopa nõrk külg olema. Ma näengi Eesti rolli esiteks piirkondliku katalüsaatorina, sest näeme, et Põhjamaade firmad, kellel on siin harukontorid, oskavad ka oma valitsustelt nõuda digimat riiki. Näen Eestit väikese põhjamaise katalüsaatorina, mis tervet regiooni aktiveerides võiks edaspidi ka ülejäänud Euroopat katalüseerida kiiremini nendeks muutusteks valmis olema.

Naljakal kombel on need kaks kogu maailmas olulist teemat sattunud Eesti praeguses valitsuses niimoodi, et keskkonnaminister on erakonnast, mille juht ei usu kliimasoojenemise inimtekkelisust, ja IT-minister on tegelnud pärast ametisse asumist arusaamatute asjadega. Kui võimekas on Eesti riik selle koha pealt?

Minu roll on öelda, et see valitsus on legitiimne ning meil on palju toredaid tarku ametnikke, ettevõtjaid ja poliitikuid, kes on valmis lööma kaasa, sõltumata sellest, kas nende roll seda eeldab. Ma usun, et ühiskonnana tervikuna meil nutti ikka jätkub. Meil on nii hea kogemus sellest, kuidas me kasvasime e-riigiks, ja selle juures toimetavad inimesed suudavad kindlasti samasugust mõtteviisi üle viia ka keskkonnaküsimuste juurde ja tehisintellektiga tegelemisele. Kui mõnes kohas on nõrgem mängija platsil, siis ülejäänud ühiskonnal on küllaga võimalusi seda kompenseerida.

0,5-kraadine vahe

ÜRO juhtivate kliimaekspertide kogu avaldas möödunud sügisel raporti, mille autoriks on 91 eri maade teadlast, kes kaasasid töösse tuhandeid eksperte ja teadustöid.

Raport näitab, et kliimasoojenemist on võimalik veel hoida tööstuseelse tasemega võrreldes 1,5 kraadi piires, kui sellega väga kiiresti ja enneolematuid samme astudes tegelda. Seda, kui oluline on kliimakriisiga võitlemisel iga kümnendik kraadi, näitab võrdlus stsenaariumiga, kui keskmine õhutemperatuur tõuseks 1,5 kraadi asemel 2 kraadi või rohkem. Näiteks 2100. aastaks kerkiks sel juhul maailmamere tase 10 sentimeetrit rohkem kui 1,5 kraadiga. Tõenäosus, et Arktika oleks suvel jäävaba, tõuseks korralt sajandis korrale kümnendis ja korallriffidest hukkuks 70–90 protsendi asemel üle 99 protsendi. Allikas: ÜRO

 
Veebiväljaande versiooni leiate siit: https://sakala.postimees.ee/6707898/president-kersti-kaljulaid-kliimamuutus-on-aeglane-massihavitusrelv-eesti-peab-tegema-moodahuppe