- Reset + Prindi

President Kersti Kaljulaid: „Valetaksin, kui ütleksin, et see valitsus pole ohtlik Eesti välispoliitikale ja liitlassuhetele”, EPL

President Kersti Kaljulaid: „Valetaksin, kui ütleksin, et see valitsus pole ohtlik Eesti välispoliitikale ja liitlassuhetele”, EPL © EPL

20.05.2019

* President arvab, et tema töö nõrgemate aitamisel on olnud edukas. Müürid langevad, keegi ei saa neid enam üles laduda.

* Eesti digiloost, e-riigist rääkimise asemel tuleb riigipeal tegeleda käemärkide ja muu seletamisega. „See on aja- ja maineraisk.”

* President uskus Mart Helme juttu EKRE muutumisest. „Mis hiljem on saanud, pole see, millest tookord rääkisime.”

Meie intervjuu ajend on teie ametiajast poole täitumine. President ei pea küll niimoodi aru andma, aga kui paneksite endale hinde, nagu antakse koolis, siis kuidas te olete enda arvates hakkama saanud?

Las see jääb ikka teiste hinnata. Ma võin küll rääkida asjadest, mida ma olen teinud, aga seda on teiegi väljaanne piisavalt kajastanud, nii et mis sellest välja on tulnud, jäägu teiste hinnata.

Kas olete selle aja jooksul avastanud enda jaoks täiesti uut, midagi head, midagi sellist, mida te Eesti kohta seni ei teadnud?

Ma olen meie Eestist olnud alati nii heal arvamusel, et raske oleks öelda, et olen leidnud midagi sellist, millest mul varem ettekujutust ei olnud. Küll aga on see kontekst, kus ma Eestit vaatan, läinud laiemaks just ÜRO julgeolekunõukogu kampaania võtmes. Võrreldes kogu maailmaga, olles otsinud toetust enam-vähem igalt poolt maailmast, on üsna ilmne, et sellist riiki ei ole, kes oleks nii lühikese ajaga tõusnud kehval järjel riikide hulgast rikaste riikide saba otsa ja kasutanud selleks meetodeid, mida meile ei ole soovitanud ei IMF ega rahvusvahelised koostööorganisatsioonid, vaid mille oleme endale ise valinud. Olla avatud uuele ja valmis seda kasutama ka avalikus sektoris – see on osutunud unikaalseks edu võtmeks. See on väga inspireeriv väga paljudele riikidele, kel pole õnnestunud sellist arenguhüpet sooritada.

Laia maailma kontekstis tuleb meeles pidada, et see edu ei kuulu ainult meile. Edukat digiriiki on palju lihtsam ehitada, kui keegi teine tegeleb sinu põhiliste-tavaliste infrastruktuuriprojektidega sinu eest – kõik need remonditud koolimajad, haiglad ja teekilomeetrid, mille puhul me oleme saanud Euroopa Liidu tuge ja abi. Osa sellest eduloost kuulub seega meie liitlastele ja partneritele.

Teiseks, mis oleks Eesti ilma Euroopa Liidu ühisturuta? Kust võtaksime selle jõu, et sõlmida kõikide maailma riikidega bilateraalseid kokkuleppeid. Võimatu on üle hinnata, mida on tähendanud meie arengule Euroopa Liit. Peale selle saabumine ühisturule just siis, kui Põhjala ettevõtted hakkasid otsima tootmiseks enda riigi asemel soodsamaid kohti. Meil õnnestus täpselt tabada hetke, kui Põhjala inimesed otsisid, keda tööle võtta ja võtsid meid.

Nüüd oleme me ise sama jõukad, kui Soome ettevõtted olid umbes 1990-ndate keskel. Eesti ettevõtetel tuleb ise minna ja võtta mujal inimesi tööle. Sest kui me tahame traditsioonilistes majandusharudes kasvada, aga enamik maailma on meist väiksema ostujõuga, siis järelikult tuleb toota kusagil mujal. Kui tahame aga orgaaniliselt kasvada siin, Eestis, siis siinne väga oluline majanduse vedur on IT-sektor. See ei ole enam niisama e-riik või avalikud teenused, vaid moodustab 7% meie SKP-st. Ehk et mul on tekkinud parem perspektiiv võrreldes muu maailmaga ja arusaam meie konkurentsieelistest.

Kas seepärast ongi natuke paratamatu, et kiiresti edukaks kasvamisega kaasneb ka kriitika Euroopa Liidu kohta?

Ma ei saa aru, kuidas see kriitika EL-iga seostub. EL on mänginud suurt rolli Eesti edus ja ma ei tea ühtegi inimest, kes ütleks, et parem kui eurotoetusi poleks olnud, siis oleks meie areng olnud aeglasem. Tuleb muidugi möönda, et kui kolmekümne aastaga lõigata 50-aastasest mahajäämusest maha 25 aastat, siis kõik need kiire tootlikkuse kasvuga tekkinud kõrvalefektid – töökohtade kadumine, kontsentreerumine linnadesse – on järsud ja kiired ning nendega kohanemiseks pole meile aega antud. Ja algul polnud meil ka ressursse kõrvalefektidega tegelemiseks, kuid praegu juba on. Nüüd peamegi olulise osa oma kasvanud jõukusest suunama nende efektide maandamisse. See on täiesti põhjendatud soov nendelt inimestelt, kes tunnevad, et kogu see edulugu on nendest mööda läinud. Ja neid ju on.

Tõsi, ühelt poolt on rohkelt neid, kes ütlevad, et EL on Eestile hea. Teisalt aga kasvab soov sulguda, nagu valimised näitasid?

Minu meelest ei ole Eesti inimesed arvanud, et Euroopa Liit toob kasu ja on samal ajal süüdi kõrvalefektides. Eesti inimene on piisavalt tark, et teada, et ümber jagav poliitika ei ole EL-i tegutsemisvaldkond. Just seepärast pole EL-il ühtset maksupoliitikat, et võimaldada riikidele sõltumatut ümberjagamispoliitikat. Ma mõtlen seda laias võtmes, haridusse ja tervishoidu panustamisena ehk kuidas saame oma inimestele teha head kasvanud maksutuluga. See on meie, mitte Brüsseli vastutus.

Eesti inimene on piisavalt tark, et seda teada. Sellepärast toetabki pidevalt üle 70% Eesti inimesi kuulumist Euroopa Liitu. Aga heidab – ja põhjendatult – Eesti pikaajalisele arengule ette seda, et me pole suutnud neid kõrvalefekte isegi tunnistada, rääkimata nendega tegelemisest.

Kui haldusreform oleks tehtud aastaid varem, oleks meil maakonnakeskused praegu ehk tugevamad. Võib-olla viiks asfaltkett igast külast maakonnakeskusesse sama kiiresti, kui läheb Pääskülast Tallinna kesklinna. Sellisel juhul oleksime neid kõrvalefekte ehk mahendanud. Aga ei ole mõtet rääkida sellest, kuidas me siia jõudsime. Ükski riik ei ole arenenud nii, et selliseid murekohti ei teki. Tunne, et minust läheb kõik see hea mööda, on samamoodi Suurbritannias, kollaste vestide kujul Prantsusmaal. Ühiskond peab pidevalt tegelema sellega, et tagada põhiline turvatunne. See on teadmine, et minu laps saab hea hariduse, ta saab sellega võimaluse ühiskonnas kasvada, minu ja minu laste tervis on kaitstud, sest meil on universaalne tervisekindlustus. Kõik need hoovad on meie käes ja minu meelest Eesti inimene näeb, et need hoovad on Eesti valitsuse käes.

See on ratsionaalne analüüs ja lähenemine olukorrale, aga tuleb ju tunnistada, et nii Eestis kui ka teistes riikides kipub süüdlaseks jääma EL?

Te olete langenud selle mürafooni ohvriks, sest kui vaatame viimast Eurobaromeetrit, siis on Euroopa Liidu toetus Euroopa riikides viimase 25 aasta kõrgeimal tasemel. Eestis püsib see samamoodi ülevalpool 70%. Sellel, et häälekas seltskond inimesi, kes süüdistab EL-i tuhandes surmapatus, pole mingit pistmist sellega, mida „rahvas tegelikult arvab”.

Möönan, mulle ja kogu Euroopaski oli üllatus see Eurobaromeetri hinnang – et toetus on nii suur. Meie suurest toetusest võib aru saada, arvestades EL-i suurt abi meie majanduslikule järeleaitamisele. See müra ja undamine segab tegelikult üht asja – ratsionaalset, kriitilist arutelu Euroopa tuleviku üle. Mina olen 12 aastat samuti kõnelenud sellest, mis võiks meil Euroopa projekti juures paremini olla, aga konstruktiivse kriitika ruum on jäänud ahtaks, sest tuleb „paha-paha-paha”-sõnumeid. Ja siis ei jäägi võimalust, kui kiiresti vahele öelda, et tegelikult on majanduskasv, vaba turg, inimeste vaba liikumine, Schengen, euro ehk „hea-hea-hea”. Debatiks on jäänud vähe ruumi ja sellest on mul küll kahju.

Olete väga palju rääkinud sotsiaalkaitsest, alates perevägivallast kuni väetimate aitamiseni. Kas asjad on kahe ja poole aastaga edasi liikunud?

Jah, ikka on. Kui küsida sotsiaalministeeriumi ametnikelt, kas on läinud lihtsamaks ja tekkinud rohkem mõistmist, siis inimesed ütlevad, et suhtlemine nendel teemadel läheb kergemaks.

Siit Kadriorust saab hoida diskussiooni üleval ja öelda, kuulge, hei, oleme ju päris heal järjel riik – kas me tõesti ei saa endale lubada ka heal järjel sotsiaalpoliitikat? Areng ei tule, kui pole poliitilist eestvedamist.

Aasta pärast ametisse astumist rõõmustasite, et naistevastase vägivalla vastase võitluse naeruvääristamine on vähenenud. Praegu on tunda vastureaktsiooni – otsitakse „pealekaebajaid” või info edastajaid. Vastureaktsioon tuleb riigi kõrgeimalt tasemelt, valitsuse liikmetelt.

See on väga kahetsusväärne, et ohvriabi töötajaid on sildistatud ja süüdistatud, sellele tuleb vastu seista. Ma taunin väga, et see on juhtunud, sest need ei ole inimesed, kes oleksid iga päev tribüünil ja nähtaval. Nad on teinud pikka aega tööd, et inimestel oleks koht, kuhu murega pöörduda, et nad julgeksid pöörduda.

Positiivse poole pealt ütlevad inimesed, et juba praegu on pöördumiste arv kasvanud. Inimesed tunnevad huvi, kust nad võiksid abi saada. Me oleme mingis mõttes jõudmas sihtjaama, vaikimise müür on kadunud. Koduvägivald ei ole asi, mis peidab end halval järjel ja halbade elukommetega kodudes, vaid seda on ka mujal ühiskonnakihtides. See tähendab, et inimesed teistes ühiskonnakihtides tunnevad samuti, et nad võivad otsida abi, et see ei ole enam stigmatiseeritud. See on väga oluline muutus, mida inimesed tajuvad.

Kas seda murduvat vaikimise müüri on teie meelest võimalik veel üles laduda?

Ei ole. Pärast Eero Epneri artiklit [Eesti Ekspressis – toim], pärast seda, kui inimesed, kes on saanud abi naiste varjupaikadest, on hakanud tulema välja ja rääkinud oma lugusid, ei ole enam võimalik seda müüri üles ehitada. Aga see ei ole minu sõnavõttude, vaid prokuratuuri, politsei- ja piirivalveameti, naiste varjupaikade kollektiivne pingutus, mis algas ammu enne, kui mina seda vaikimise müüri maha rääkima hakkasin.

Oma ametiaja jooksul olete nimetanud ametisse kaks Jüri Ratase valitsust. Esimene kord tuli Keskerakond üle pika aja võimule. Ütlesite siis, et kõik riigikogus moodustatavad koalitsioonid on legitiimsed ja head.

Ma ei tea, kas sain öelda, et need kõik on head. Aga kindlasti on need kõik legitiimsed ja väljendavad rahva tahet, sest rahvas on valinud sellise riigikogu, kus annab kokku panna selliseid koalitsioone.

Tookord oli väga suur hirm, et uus koalitsioon võiks loobuda Euroopa- ja NATO-meelsest poliitikast ning seda küsimust küsiti meilt rahvusvahelisel areenil ja ka Eestis. Põhjust ju oli, sest ühel valitsust moodustanud erakonnal on leping Ühtse Venemaaga ja nad olid kümme aastat rahvusvahelises diplomaatias võimuerakonnana testimata. Keskerakond kinnitas kohe, et nad hoiavad Eesti välispoliitilist kurssi muutumata ja nad astusid kohe ka samme, mis lasid meil seda uskuda. Mul oli võimalik näiteks Euroopa Ülemkogu president Donald Tuskiga kohtudes öelda: „Usu mind, kõik läheb hästi.”

Kas te saaksite praegu uue valitsuse kohta öelda sama?

Ei-ei. Ma valetaksin. Mul ei ole usku, et see valitsus ei ole ohtlik meie välispoliitilisele kursile ja meie liitlassuhetele.

Olete te juba saanud sellekohaseid märguandeid, küsimusi?

Ma ju ei tea, kas kõik märguanded on seotud uue valitsusega. Aga on kohti, kus me peame küsima, et kui mõni visiit jäi ära, siis miks see ära jäi. Kui mõne visiidi kokkuleppimine kujuneb oodatust keerulisemaks, siis miks see juhtub? Põhiline on see, et varem Eestist kõneldes rääkisime Eesti digiloost, sellest, kuidas me oleme oma arengu saavutanud, kuidas kohaldame seadusandlust tehisintellektiga, start-up-viisadest, e-residentsusest. Eile viibis siin taas paarkümmend ajakirjanikku ja pool kohtumise ajast kulus mul selleks, et selgitada, mida mina arvan erinevatest käemärkidest ja muust sarnasest. See on aja- ja maineraisk. Mul on sellest kahju.

Valitsuse moodustamisel käitusite te täpselt nii, nagu lubasite ehk tegite valitsuse moodustamise ettepaneku esimesena Kaja Kallasele. Samal ajal tehti hoopis teist koalitsiooni, mis nüüd ongi võimul. Kas te riigipeana oleksite valitsuse moodustamise ajal saanud teha midagi rohkemat – proovida ise ehitada sildu Ratase-Kallase vahel? Panna neid koos istuma, ülesannet lahendama?

Vabariigi president ei ole meie poliitiliste parteide juhtide lapsehoidja. Mul on avatud suhtlemine kõikide meie parlamendis esindatud erakondade juhtidega ja kohtun nendega perioodiliselt. Ma usun, et need vestlused aitavad meid hoida ühises inforuumis. Seda tööd olen teinud olenemata sellest, kus valimistsüklis asume, sest kui püüad sildu ehitada siis, kui olukord on juba kriitiline, pole sellest enam mingisugust kasu. Töö erakondade ja nende juhtidega on minu töö elementaarne osa ja teen seda kogu aeg. Aga see vastutus, kuidas tuleb kokku valitsus, lasub erakondadel. Nad lähtuvad valimistulemustest ja kõikvõimalikud kombinatsioonid on kahtlemata legitiimsed, täpselt nii oli see ka seekord.

Kui saite teada, et Jüri Ratas plaanib teha EKRE-ga koalitsiooni, siis kas ütlesite talle, et sellest võib tulla jama?

Ma olen inimesena üsna avameelne, nii ajakirjanike kui ka teistega suheldes. Mul ei ole topeltseisukohti ühtedele ja teistele. Kui ma tunnen muret, et kas see, mis praegu toimub, on ikka kindlasti meie parimates huvides, ei suuda ma seda ütlemata jätta ega väljenduda ka ülearu diplomaatiliselt.

Kui see valitsus hakkas kokku saama, ministrikandidaatide nimed välja käidi, mõtlesime oma meeskonnaga, et pakuks tribüüni neile inimestele, keda avalikkus ei tunne. Vestleme nendega siin Kadriorus, saan ise kindlust, et inimesed jagavad meie põhiseaduslikke väärtusi, austavad kõiki inimõigusi ja vabadusi, sealhulgas meediavabadust.

Neile kahele päevale siin tagasi vaadates, olid need arutelud konstruktiivsed ja need inimesed lubasid majast välja minnes, et nad on ustavad meie põhiseaduslikele väärtustele. See aitas tookord valmistada ette meie mõtlemist, et mõni erakond võibki opositsioonist väljudes tõepoolest muutuda. Mart Helme ütles, et neil on olnud raskusi opositsioonist väljatulemisega. Mina lugesin neid märke positiivsetena. Mis hiljem on saanud, teame kõik. Ja see ei ole minu meelest see, millest me tookord rääkisime, ja teeb mulle väga-väga muret.

Välispoliitikas olete jätkanud joont, et Eesti on normaalne riik, suhtleme kõigiga. Aga olete selle viinud mingil määral uuele tasemele ehk käinud kohtumas mitte üksnes USA presidendi Donald Trumpiga, vaid nüüdseks ka Venemaa riigipea Vladimir Putiniga.

Kui need sammud on teinud Eesti enesekindlamaks, on mul hea meel.

Kas seda on võimalik jätkata ka edaspidi? Kas president saab endiselt käia ringi ja rääkida, et oleme head partnerid, tublid liitlased, kui osa valitsuse joon sellele ei vasta, ei käi selle järgi?

Praegu on meie jutupunktides suhtluses välisajakirjanike ja välismaailmaga oluline seletada Eesti sisepoliitikas toimuvat. Tähtis on, et inimesed, kes Eestist kirjutavad, mõistaksid: Eestis on alati koalitsioonivalitsused, meie valimisseadus praktiliselt välistab ühe partei võimuletuleku. Hoolimata sellest, et meie koalitsioonivalitsustes võib olla erakondi, kelle seisukohti on meie headel partneritel ja liitlastel keeruline mõista, ei suuda nad domineerida meie sisulise agenda üle.

Seda saab teha, sest vaadake, kriitika oma riigi suhtes lõppeb piiril. Väljaspool püüame selgitada asju, nagu need on. Võime ju öelda, et Eesti on tugev õigusriik, tugeva vundamendiga, mis aitab meil õigusriiki kaitsta ka siis, kui mõni erakond, isegi kui ta on valitsuses, ei toeta neid printsiipe. Aga loomulikult oleks palju konstruktiivsem, kui me ei peaks seda tegema. Praegu aga peame, nii see on.

- ÄÄREJUTT -
ÜRO kampaaniast: ma ei tea, kas meid praegu enam usutaks

President Kersti Kaljulaid võttis enda vedada Eesti kampaania püüda saada esimest korda valitud ÜRO julgeolekunõukogu liikmeks. Riigipea sõnutsi on püüd, mille tõttu on Eestit olnud vaja tutvustada igas ilmanurgas, andnud tohutult positiivseid tulemusi nii meie diplomaatia kui ka ettevõtete jaoks.

„Minu jaoks on see kampaania olnud positiivne selles suhtes, et näen, kui palju on meie diplomaadid saanud kasu maailma parema mõistmise näol, aga ka, kui palju on meie ettevõtetel huvi arenevate turgude vastu!” väljendas Kaljulaid häid kogemusi.

„Tavaliselt vaatad, kuhu ekspordivad ettevõtted makropildis – siin ümbritsevatele turgudele, aga ei mõtle selle peale, et meie ettevõtted ei mahu kõik sinna küllastunud suurtele turgudele. Väga paljud tahaksid minna arenevatele turgudele ja seda on see kampaania võimaldanud. See on minu jaoks osutunud tohutult väärtuslikuks tööriistaks, millest on kasu Eesti majanduse arengule,” sõnas ta.

President ei jätnud mainimata ka julgeolekupoliitilist kasu, sest see töö on selgelt suurendanud ka Eesti tuntust. „Tuntus on julgeolek. Kui keegi kedagi hammustab, aga hammustatavat ei tunta, pole see mingi uudis. Aga kui tuntakse, siis üldiselt on uudis.”

Eesti kampaania saab hinnangu alates 7. juunist, mil New Yorgis ÜRO peakorteris hakkavad pihta julgeolekunõukogu mittealaliste liikmete valimisprotseduurid. Uue valitsuse moodustamise valguses ei saanud jätta riigipealt küsimata, kas veame finišini välja või jõuame edu veel maha mängida.

„Aus vastus on, et ma ei tea seda. Oluline on see, et kui võidame selle kampaania, siis on meil globaalne elektoraat. Oleme neile riikidele rääkinud, milline riik oleme, mis väärtuste eest seisame ja tihtipeale viidanud omaenda toimimise ajaloole ÜRO-s ja mujal. Ja ÜRO julgeolekunõukogus olles peame neist väärtustest kinni pidama, sest oleme seda oma valijatele lubanud.”

Kuid president möönis, et Eestist lähtuvad segased märgid võivad olukorda mõjutada. „Me ei jõua igale poole selgitama, et Eestis on koalitsioonivalitsus ja sisuline välispoliitika ei ole muutunud, et püsime endiselt demokraatlike väärtuste kaitsel ning kõik see, mis oleme rääkinud, endiselt kehtib.”

„Ja ega ausalt öeldes pole ma ka kindel, kas meid praegusel hetkel usutaks,” ütles president natuke kurvemal noodil „Me ei tea seda. Kirjalike kahepoolsete kokkulepete alusel oleme me seda olukorda võitmas, aga loomulikult puudub mul teadmine, kui palju mõjutavad asju siin ja seal ilmunud nupukesed, mis võiksid meid näidata ikka väga imelikust küljest.”

Kaljulaid kirjeldas, et seni on Eesti ÜRO julgeolekunõukogu valimiskampaania läinud ülesmäge – riikide huvi meie vastu on kasvanud, Eesti vastuvõttudele ja kultuuriüritustele New Yorgis on saabunud aina enamate riikide esindajaid. Nüüd jääb oodata valimiste algust, kuhu läheb Kaljulaid ka isiklikult kohale, et saada teada, mis seisus oleme.

„Eks ma nüüd, kui kampaania lõpp saabub, tunnen, kas hingus on jäine või endiselt soe. Ma loodan, et inimesed suudavad näha, et meie poliitika pole muutunud. Aga ma ei saa neile pahaks panna, kui nad ütlevad, et teie sõnade järgi on mul põhjust kahtlustada, et see võib muutuda.”


Digitulevik ootab vaid siis, kui meie planeet jääb elamiskõlbulikuks

President Kersti Kaljulaid usub, et sotsiaalteemades, mida ta on aktiivselt esile tõstnud, müür langeb ja seda enam üles laduda ei saa. Seega vaatab ta oma ametiaja teisele poolele ja näeb seal üht suurt valdkonda, mille tahaks eestkõnelejana ette võtta.

„Meil on veel üks suur valdkond, kus samal põhjusel, et peame end väikeseks ja vaeseks, teeme tegelikult vähe. See on kliimavaldkond,” ütles riigipea.

„Mingis mõttes oli mu eelmise aasta jõulukaart väikeses mõttes avang selles valdkonnas. Juba mõnda aega räägin tuleviku digiühiskonnal peatudes ka sellest, et see kõik kehtib vaid siis, kui me hoiame oma planeedi elamiskõlbuliku kohana. Peame rohkem ka sellel teemal kaasa rääkima. Tean, et Eesti presidendina on seda raske teha, sest meie süsinikujalajälg on ikka üsna rammus. Aga nagu ikka, algab igasugune paranemine probleemi tunnistamisest – et tahame sellega tõesti tegeleda.”

Kaljulaid on kindel, et kui kliimavaldkond korralikult ette võtta, võib see panna aluse uuele Eesti suurele hüppele. „Kui vaatame, kui palju kasu oleme saanud digiarendustest, kui palju kasu said taanlased tuulikute arendamisest, sest nad olid energeetika ja kliima mõtlemises eesrindlikud. Võib-olla siin on järgmised sammud ja etapid, kus meie saame olla eesrindlikud,” pakkus ta.

Ja riigipea sõnul ei ole Eesti sugugi olukorras, kus tuleks rääkida nullist alustamisest. Terve hulk projekte on juba töös.

„Tegelikult teeme juba täna asju. Näiteks koostöös lätlastega oleme meievahelises merealas välja raalinud piirkonna, kus tahame EL-i Euroopa ühendamise rahastu kaasabiga arendada meretuuleparke. Oleme jõudmas sinnani, et hakkame elektrisüsteemi sünkroniseerima Kesk-Euroopa alaga, Balticconnectori gaasijuhe hakkab valmima. Hakkame aru saama, milline on see võrgustik, kus asume energiaressursside ja tarbimise mõttes.”

„Meil on aeg väga tõsiselt mõelda panusele, et meie maailm saaks puhtamaks. Seejuures ei maksa enda suhtes olla ka väga kriitiline. Näiteks, mis puudutab ringmajandust, pakendiringlust. Maailmas on ainult 25 riiki, kus pudelikorjamine tuleb välja sama hästi nagu meil. Püüame siin, et Läti teeks oma otsused, et saaks ringmajanduse üle piiri käima.”

Kliimapoliitika teema ülesvõtmine on julge samm. Näiteks EKRE esimees Mart Helme käis äsja Eesti Päevalehe ja Delfi europarlamendi valimiste esikandidaatide „tööintervjuul” ja põrutas seal, et kliima soojenemise vastu võitlemine on „bluff” ja ta ei usu seda.

„Aga keskkonnaminister [Rene Kokk, EKRE – toim] usub. Nii ta ütles,” vastas president seepeale.

„Siin on filosoofiline küsimus. Kas selleks, et CO2 emissiooni vähendada, pead sa kindla peale teadma, et me selle õhku paiskamise käigus end tapame?” küsis Kaljulaid retooriliselt. „Kui risk on, oht on, siis mõistlik inimene võtab riski arvesse ja sellega arvestades peaks midagi ikkagi ette võtma,” vastas president endale.


President läheb tööle Kagu-Eestisse ja ulgumerele

Presidendi kantselei teatas, et riigipea kavatseb mulluse Narvas töötamise tuules võtta sel aastal suuna Kagu-Eestisse. President Kersti Kaljulaid rääkis intervjuus Eesti Päevalehele plaani tagamaadest lähemalt.

„Üsna pea pärast Narva projekti lõppu käisid Kadriorus näiteks setud ja küsisid, et kas Kagu-Eesti võiks olla järgmine nurk, kus samuti pidada maha arutelu, mis on selle piirkonna arenguvõimalused ja perspektiiv. See on muidugi natuke erinev, sest seal on kodanikuaktiivsus hoopis teisel tasemel, aga samal ajal on Virumaal paremad tööstuse võimalused. Igal regioonil on omad plussid-miinused. Ma loodan, et hästi palju inimesi ja ka ajakirjandust tuleb neile mõttetalgutele kaasa.”

Ida-Virumaal käies oli presidendi n-ö baas Narvas. Nüüd sahistati, et seekordseks põhipeatuskohaks on valitud Räpina. Kaljulaid ise seda veel ei kinnitanud. „Räpina kohta konkreetselt ma veel ei oska kinnitust anda. Nagu ka Narvas oli meil kuskil baas ja liikusime oma seltskonnaga seal ringi. Aga sarnaselt mullusega viime Kagu-Eestisse kaasa Kadriorust töid, mida tehakse tavaliselt vaid Tallinnast, et viia ka diplomaatilist suhtlust ja rahvusvahelist tööd inimestele lähemale. Sellest ähvardab kujuneda samasugune vastastikku kasulik kogemus,” oli president plaani üle rõõmus.

Kuid sellega presidendi plaanid töötada Tallinnast väljaspool ei piirdu. Tal on mõttes võimalus teha tööd veelgi kaugemalt ja üldse mitte kuival maal. See seostub Kaljulaidi sooviga hakata süvitsi tegelema kliimamuutuste teemaga. Nimelt kaalub ta võimalust liituda mingiks ajaks meremuuseumi korraldatava ekspeditsiooniga, mis tähistab 200 aasta möödumist admiral Fabian Gottlieb von Bellingshauseni Antarktika avastamise reisist.

„Ma tõepoolest näen, et siin on võimalus ühendada kliimateema selle ekspeditsiooniga,” ütles Kaljulaid. Ta seletas, et tõuke ideeks andis see, kui palju pälvis tähelepanu tema üks žest riigivisiidil Portugali, kus eriti suurt huvi tekitas presidendi digiallkirja kinnitamine otsusele nimetada Jüri Ratas peaministrikandidaadiks. „Ma arvan, et äkki õnnestub ühendada neid asju – seda suurt ümber palli käivat ekspeditsiooni, kliimasõnumit ja seda, et Eestit saab juhtida ka kaugelt ulgumerelt.”


Meedia tippjuhtidel on suur roll ajakirjanike ja sõnavabaduse kaitsel

President Kersti Kaljulaid väljendas intervjuus veendumust, et sõnavabadusega on Eestis seis hea. Seejuures tunnistas ta, et poliitikas toimuv on ajakirjandusele lisanud teiste kõrval veel ühe katsumuse.

„Hästi oluline on, et meediaorganisatsioonide tipptaseme juhid toetavad oma ajakirjanikke nende püüdlustes olla jätkuvalt julge, söakas küsija, julge pealehakkamisega ustest sisse pugeja, vastuste ära tooja. Keegi teine peale meediaorganisatsioonide ei saa seda ajakirjandusvabadust kaitsta iga ajakirjaniku tasemeni välja,” rääkis Kaljulaid, lisades, et poliitikute asi on öelda, et ajakirjandus peab olema vaba, kuid ellu viivad seda ikkagi ajakirjandusmajad.

„Küsimused ajakirjanduse sõltumatusest pole tingimata alati seotud poliitikaga. Võtame sisuturunduse ja muud teemad. On hästi palju tahke, millega ajakirjandus täna silmitsi seisab. Poliitiline olukord riigis ei ole teinud võitlust turumudeli kujundamisel ajakirjandusmajade jaoks sugugi mitte lihtsamaks, kel on nagunii vaja aru saada, kust raha tuleb, kui see on Facebookis ja Google’is jne. Ajakirjanduses on ka muid probleeme ja pole hea, kui poliitika lisab omad koormised. Praegu see paraku nii on. Perfektne torm, midagi ei ole teha,” selgitas riigipea selle kohta, mida meediamaastikul näeb.


Loodan, et inimesed leiavad nüüd Narva juba minuta

Presidendi mullune Narvas töötamise aeg sai väga palju positiivset tagasisidet nii kohalikelt, meedialt kui ka Eesti avalikkuselt üldiselt. Kersti Kaljulaid on seal kogetu üle endiselt rõõmus.

„Mulle väga meeldis, et Narvas on noored aktiivsed inimesed ja seal on ise ära tegemise tahtmine olemas, tärganud, ja seda tuleb julgustada. Loomulikult on Narva linna juhtimise kvaliteedis olnud pehmelt öeldes suured probleemid. Aga uuenenud kuulumistunne Eestisse ja Euroopasse on neile siiski väärtuslik. Näiteks said nad ju ise uuesti otsa peale Euroopa kultuuripealinnaks kandideerimisega. See on täpselt see, mida me lootsime teha – julgustada seda piirkonda ise asju ära tegema.”

Kas sellist Narvas kohalolekut ei peaks jätkama, kordama?

„Jah, aga kas seda pean tegema mina?” arutles Kaljulaid. Ta arvas, et palju etem oleks, kui inimesed laiemalt jätkaksid Narva ja Ida-Virumaa avastamist. „Ma loodan, et eelmisel suvel aset leidnu läheb edasi ehk inimesed, kes pole Narva ammu sattunud, jätkavad seal piirkonnas liikumist. Lääne- ja Ida-Virumaa on ka seiklusturismi mõttes põnevad piirkonnad ning avastamist on seal palju. Me kõik saame sealset majandust toetada, kasvõi pöörates reede õhtuti autonina itta, mitte alati läände,” arvas ta.


- PISITEKST -
● Edukat digiriiki on palju lihtsam ehitada, kui keegi teine tegeleb sinu põhiliste-tavaliste infrastruktuuriprojektidega sinu eest
● EL on mänginud suurt rolli Eesti edus ja ma ei tea ühtegi inimest, kes ütleks, et parem kui eurotoetusi poleks olnud
● Sellel, et häälekas seltskond inimesi, kes süüdistab EL-i tuhandes surmapatus, pole mingit pistmist sellega, mida „rahvas tegelikult arvab”.
● Me oleme mingis mõttes jõudmas sihtjaama, vaikimise müür on kadunud.
● Aga on kohti, kus me peame küsima, et kui mõni visiit jäi ära, siis miks see ära jäi.

Veebiartikli leiate siit.