- Reset + Prindi

Presidendiga Trumpil külas. Kuhu istuda? Kuhu astuda? Ja kuhu kadus Valge Maja vihmavari? , Eesti Päevaleht

05.04.2018

Mihkel Tamm, Eesti Päevaleht

Valge Maja pole küll nii glamuurne, kui telerist paistab, kuid ajalugu ja võimu õhkub sealt küllaga.

Kolme Balti riigi presidentide Washingtoni visiit kulges ajakirjanike jaoks saksa täpsusega: teisipäeval täpselt kell kümme viis Eesti saatkonna auto meid Valge Maja lähedale. Aga mitte liiga lähedale, sest salateenistuse julgeolekutöötajad jälgivad presidendihoone kvartalis kõike ja saatkonna autojuhil on nendega olnud värvikaid kokkupuuteid.

Salateenistuse hoole alla me end õige pea andsimegi, sest Valgesse Majja pääsemiseks tuli läbida turvakontroll. Kõik sujus, ainult fotograaf Priit Simsonil läks kontrollis pikemalt. See ei olnud tal esimene kord, ka lennujaamas riiki saabudes võeti tal kodused võileivad käest ja viidi ta 40 minutiks lennujaama pimedamatesse tubadesse lisakontrolli.

Ekraanil hoopis teine mulje

Valge Maja hoovis sai selgeks, et mingi uitamine ei tule siin kõne allagi, vaid on välistatud. Pressitöötajad hoiatasid: ärge nendest ja nendest põõsastes kaugemale minge. Põõsastest mõnekümne meetri kaugusel istusid võimsates autodes mehed, kes hoidsid käes juba hoopis teise tasemega relvi.

Eesti, Läti ja Leedu ajakirjanikud juhatati riigipeade saabumist ootama. Möödusime Valges Majas püsivalt töötavate telekanalite telkidest, kust tehakse otselülitusi. Need näevad ootamatult kesised välja, kuigi vaade kaameras on võimas: Valge Maja kogu oma hiilguses.

Presidente tuli oodata umbes tund aega, pärast seda lubati meid pressiruumi sooja. Olen seda ruumi sadu kordi telerist näinud ja alati on see jätnud väga glamuurse mulje. Ise seal olles ei tundunud see kaugeltki nii uhke ja suur, kui ekraanilt paistab. Kui mulle poleks öeldud, et see on tõepoolest sama ruum, siis poleks ma vist seda äragi tundnud.

Edasi läks kõik kiiresti ja kella järgi. Õigel ajal suunati ligi sajaliikmeline pressiseltskond Valge Maja valitsusistungite saali, kus president Trump koos Balti kolleegidega töölõunat pidas. Uksest sisse astudes seisis mu vastas fotograafide ja kaamerate müür, mille tagant ma lauda ei näinudki. Mõned reporterid ronisid toolidele, et midagigi näha. Mina olin täiesti kogemata valinud õige suuna: leidsin end Läti presidendi selja tagant ja vaatasin mõne meetri kaugusel istuvale president Trumpile otse silma.

Vahetult jättis USA riigipea palju sümpaatsema mulje kui teleekraanilt. Ta oli impulsiivne ja jõuline nagu ikka, kuid mitte nii bravuuritsev nagu kok-kulõigatud uudisteklippides.

Pressikonverentsile suunati ajakirjanikud ja fotograafid seekord Valge Maja peamise esiukse kaudu. See oli väga uhke moment, sest seda au ei lange just eriti tihti osaks ka kohalikele reporteritele.

Valge Maja peauksest sisse astudes jäi mulle kohe silma uhke klaver, mida olin paar päeva varem Jackie Kennedy filmis näinud. Selle kinkis 1938. aastal president Rooseveltile kuulus Steinwayde perekond. Üle õla vaadates nägin seinal president Bill Clintoni portreed ja tajusin, kui tähtsas ja rikka ajaloolise pärandiga kohas ma viibin.

Kuldsed kardinad

Pressikonverents oli sealsamas kõrval saalis. Akende ees rippusid rasked kuldsed kardinad ja laes lühter. Ei mingit uhkeldamist ega pillamist, pigem väljendas kõik omal moel elegantsi ja selle maja võimu. Tahtsin pärast pressikonverentsi klaverist veel pilti teha ja kõndisin tagasi selle juurde. Pildi sain tehtud, jõudsin fotografeerimiseks isegi parema positsiooni valida, kui mind märkas salateenistus. „Sir, we need you go over there!" kupatati mind tagasi ajakirjanike juurde. Seejärel viidi meid kiiresti-kiiresti Valgest Majast minema, juhiti läbi hoovi ja lasti väravast välja. Sellega oligi Valge Maja külastus lõppenud.

Tükike Valgest Majast õnnestus eestlastel siiski kaasa võtta. Kui president Kersti Kaljulaid vihmases Washingtonis Valge Maja ees Eesti ajakirjanikele kommentaare jagas, hoidis tema kohal vihmavarju üks kohalik pressiteenistuse töötaja. Pärast intervjuud haaras Eesti suursaadik Lauri Lepik ühe käega vihmavarju ja võttis teise käe vangu presidendi ning nad seadsid sammud üle tee asuva USA kaubanduskoja poole. Pressiteenistus jäi nõutult vaatama, kuidas nende vihmavari eemaldus. Ega presidendilt ei saa ju minna seda tagasi nõudma, arutasid nad omavahel.

3 KÜSIMUST

President Kaljulaid: jutuks oli ka Venemaa

Enne lõunasööki küsisid ajakirjanikud president Trumpilt Venemaa presidendi Vladimir Putini ja tema võimaliku kohtumise kohta. Ta vastas, et kuulaks ka Balti presidentide mõtteid selle kohta. Kas see tuli jutuks ja ta kuulas neid mõtteid?

Jah, see tuli jutuks. Arutasime, miks Venemaa käitub nii, nagu ta käitub – ettearvamatult ega pea kinni omaenda allkirjadest rahvusvahelistel lepingutel. Meie vaatepunkt on, et Venemaa tegelikult näeb, et sanktsioonide ja omaenda tegevuse tõttu on ta end tehnoloogilises arengus globaalses mõistes nurka mänginud. Ta näeb, et tehnoloogiline mahajäämus teistest arenenud riikidest kasvab. See teeb närviliseks, kui sa oled nõrgenev võim. Ja see muudabki su võib-olla ettearvamatuks. See arutelu oli meil ka lõunalauas.

Kuidas president Trump neile mõtetele reageeris?

Mulle tundus, et see näis talle loogiline.

Seda on ilmselt palju uskuda, et Trump ümber mõtleks ja Putini kutsumisest loobuks. Ta ju ütles, et head suhted riikide vahel on võimalikud.

No esiteks me ei tea täpseid asjaolusid, millises vormis see arutelu on. Olen aru saanud, et oli mainitud, et võiks kohtuda mingisuguses formaadis. Nagu president Trump ka pressikonverentsil rõhutas: me ei ole kunagi teid alt vedanud ja me ei vea teid alt.

USA on kindlalt püsinud oma demokraatlikul väärtusbaasil – olnuks ju lihtne 50 aasta jooksul mingisuguse lühiajalise tulu saamise nimel meie huvid ära müüa. Nad ei teinud seda. Järelikult tuleb meil usaldada ka seda administratsiooni, et arutelud Venemaaga on kasulikud meile kõigile, kes me selles väärtusruumis elame. Mihkel Tamm

Artikkel Eesti Päevalehe veebilehel