- Reset + PDFPrindi

"President Kersti Kaljulaid: ma nii väga tahaks kõikidele Eestis valgeid jõule ja rahulikku aastavahetust", Harju Elu

President Kersti Kaljulaid Risti kogudusemajas Harju Elule intervjuud andmas.
© Raul Mee

23.12.2016

Andres Tohver


Padise vallas Risti kogudusemajas pastor Annika Laatsi külalisena andis president Kaljulaid Harju Elule pikema intervjuu. Rääkisime maakonnast, jõuludest ning laiemalt ühiskondlikest päevaprobleemidest.


Detsembri keskel Harjumaa ringkäigu ajal külastasite te tööstusettevõtteid, nagu Brenstol, Hekotek, Kehra paberivabrik ning Glamox. Mis mulje need ettevõtted teile jätsid?

Neil oli kõigil üks ühine omadus. Kui nad rääkisid sellest, kuhu läheb nende kaup, siis nende riikide arv oli 50-60. Ei ole enam nii, et meie koostööpartnerid on ainult Soome-Rootsi-Saksamaa, kes siis ekspordivad edasi meie toodangut. Meie oma kaubamärgid liiguvad maailma, ettevõtete kontaktivõrk on läinud hästi laiaks.


Programmis olid ka Esko talu ja Kadarbiku talu. Kas te olete rahul põllumajanduse olukorraga Harjumaal?

Nende ettevõtete olukorraga saab kindlasti rahul olla ja meil oli sellest ka juttu Esko talus, et see praegune kriis on nendest mööda läinud just sellepärast, et nad kontrollivad kogu oma tootmisahelat.

Muidugi ei saa see olla eeskuju kõikidele Eesti talunikele, et tehke ise see juust valmis, aga ma arvan, et siit leiab häid mõtteid, kuidas näiteks ühistulise tegevuse kaudu liikuda tootmisahelas rohkem sinnamaani, kus tekib rohkem tulu.


Aga mõtleme nüüd Kuusalu vabatahtlike ja Risti koguduse töö peale. Millega need inimesed võiksid olla eeskujuks teistele Eesti elanikele?

Neid inimesi on Eestis väga-väga palju, kes tegelevad vabatahtliku tööga.

Eriti Kuusalus on see näide riigi ja vabatahtlike koostööst; sellest, kuidas kohapealsed inimesed teavad, mida on kohapeal vaja ja riik on seda mõistnud ja toetab, nii nagu vabatahtlike päästjate tööd toetatakse igal pool Euroopas.

Siin Harju-Ristil on kirikukogukond, kelle ümber koondub kohalik silmade sära, mis teeb suuri asju, mida on ühiskonnal väga vaja ja mille peale ühiskond ei ole võib-olla oma igapäevases saginas jõudnud piisavalt mõelda. Vaikuse laste rahupaik on ehe näide sellest, aga ka siin vastuvõetud Süüria perekond. Teist usku perekond, keda toetab kohalik kiriku ümber kogunenud kogukond, on hea näide, kuidas on korraks peatutud, mõeldud, peegeldatud iseenda sees seda, mis on inimeseks olemises oluline, ja vastavalt käitutud, tehtud tõeline tegu.


Harjumaale on rajatud ka elamusspordikeskus Spot of Tallinn. Milline on teie arvates ekstreemspordi tulevik meie maal?

See keskus on ilmselgelt tekkinud inimeste enda vahetust kogemusest mujal ja vajadusest teha neid asju, mida tehti mujal, ka siin Eestis. See keskus on sündinud Euroopa Liidu toel, aga inimeste enda soovist mitte mõelda, et miks küll meil midagi ei ole, vaid soovist mõelda, kuidas ka meil võiks olla. Nii et ka see keskus tegelikult asuks samas reas sellega, millest me just rääkisime – inimeste soov teha enda ümber ise asju paremaks.


Iga president annab ametile oma näo. Te olete Eesti esimene naispresident. Mida teeb naispresident erinevalt võrreldes oma meessoost kolleegidega?

Naispresident ei tee mitte midagi erinevalt võrreldes oma meeskolleegidega üksnes selle pärast, et ta on naispresident. Aga igal inimesel on oma iseloom, omad huvid ja oma vaatenurk elule, sõltumata sellest, kas ta on mees või naine.

Erinev suhtumine, erinev maailmanägemus ja erinev ilmavaade ei tulene meie soost. Ei ole naised kõik sotsiaaldemokraadid ja mehed kõik konservatiivid. See ei käi niimoodi.


Presidendi vahetumine käivitas ahelreaktsiooni, mille tulemusena vahetus ka valitsus. Kas te olete rahul uue peaministri ehk Jüri Ratasega?

Nendel kahel asjal ei ole minu teada seost.


Te olete öelnud, et meie suurim probleem on alati julgeolek. Kuidas seda julgeolekut tagada?

Ainuke viis, kuidas väike riik saab ennast julgena tunda, on kasutada kõiki võimalusi maailmas selleks, et meenutada teistele väärtuspõhise poliitika olulisust. Ainuke, mis hoiab väikeriike maailmakaardil, on see, kui poliitikat tehakse lähtuvalt ühistest demokraatlikest avatud väärtustest, mitte huvidest.

Selleks, et niisugune poliitika ei sureks, on meile äärmiselt olulised kõik rahvusvahelised organisatsioonid, kuhu me kuulume – Euroopa Liit, NATO, ÜRO, OECD, OSE. Kõik need organisatsioonid on meie viis olla maailmas olemas. Väikesel riigil ei ole mitte kuidagi võimalik tulla toime üksinda.


Kas te ei karda, et Brexiti ehk Suurbritannia lahkumise tõttu kärisev Euroopa Liit võib laguneda?

Kindlasti ei karda ma seda, et Euroopa Liit võib laguneda. Ma olen 12 aastat töötanud Euroopa institutsioonides. Isegi selle aja jooksul on mitu korda ennustatud, et seda või teist kriisi ei ela euroala üle ja seejärel ei ela Euroopa Liit üle. Euroopa Liidul on üks suurepärane omadus. Euroopa Liit läheb alati edasi, kunagi mitte nii, nagu teoreetikute arvates oleks kõige parem, aga alati niimoodi, et ta jääb alles. Seda on Euroopa Liit näidanud läbi kümnendite.

Loomulikult on selle juures palju vaidlusi ja see on normaalne. See peabki nii olema – 28 riiki ühe laua taga –, aga oluline on see, et nad on seal ühe laua taga. Miks ma ei usu, et Euroopa Liit võiks nii kergesti lõppeda, ongi just see, et kui iga riigipea mõtleb korraks, kas tema riigi ees on ainult selliseid probleeme, mida ta saab üksi paremini lahendada kui koos kolleegidega, siis ta saab ainult vastata – ei ole.


Mida teha, et Eesti inimestel oleks oma riigis piisavalt hea ja nad ei emigreeruks massiliselt mujale Euroopasse, Põhja-Ameerikasse, Austraaliasse?

Muide, paljud need, kes on ära käinud, tulevad tagasi ja teavad, et Eestis on väga palju asju väga hästi. Meil on täiesti tasemel meditsiinisüsteem, meil on lapsi võrdselt kohtlev haridussüsteem, meil on palju puhast loodust ja me ei kuluta oma aega ametiasutuste vahet ringi joostes, vaid ajame oma asjad ära lihtsalt ja digitaalselt, sõltumata füüsilisest asukohast või kellaajast.

Need on asjad, mida ei saa endale lubada väga paljude riikide kodanikud, keda me oleme harjunud pidama jõukate lääneriikide kodanikeks. Nii et väga paljud inimesed, kes on mujal käinud, tulevad siia tagasi just elamise kerguse pärast. Jah, meie sissetulekute tase ei ole veel selline, nagu me unistame. Me võrdleme ennast ka Skandinaaviamaadega, mis on ikkagi väga jõukad, ja see on õige, et me seda teeme ja sinnapoole püüame, aga parim poliitika, mis toob inimesed koju tagasi, ongi just see, et meie sissetulekud jätkuvalt kasvavad.


Paljuski on lahkumise põhjuseks majanduslikud probleemid. Kui suur on teie arvates õiglane palk, mida Eesti inimene saama peaks?

Seda on võimatu öelda. Mina olen elanud riigis (Luksemburgis – AT), kus kindlasti paljude eestlaste arvates makstakse õiglast palka, sest miinimumpalk on peaaegu 2000 eurot. Aga selle õiglase palga eest, makstes selle üleni ära, ei saa kolmetoalist korterit üürida. Väikese palgaga on igal pool ühtemoodi keeruline toime tulla. Ühiskonnas on alati väikesepalgalisi ja kõrgepalgalisi, aga riigi ülesanne on teha nii, et laste haridus ja inimeste ligipääs tervishoiule ei sõltuks nende sissetulekust. See on riigi töö.


Kui vaadata Eesti-siseseid rahvastikuprotsesse, siis Tallinn paisub veelgi ja maapiirkonnad kipuvad tühjaks jääma. Mida peaks tegema, et Eesti lõplikult ei linnriigistuks?

Ma arvan, et midagi sellist ei juhtu. Me näeme, kuidas 21. sajandi töö muutub. Me oleme üha vähem oma tööd tehes seotud füüsilise punktiga ja me teame, et Eesti inimestele ei meeldi elada tihedasti üksteise seljas. Ma arvan, et me võime olla päris kindlad, et meie maapiirkonnad ei jää maha, sellepärast, et inimestele on tarvis seda rahu ja vaikust.

Ei olegi võib-olla nii oluline, kas need piirkonnad on korras suvekodudena või päris kodudena. Oluline on, et meie inimestel on endiselt see tohutu rikkus, et me võime kõndida vabalt ümber oma maja ja võib-olla keegi isegi ei näe, et me seda parasjagu tegime. Eesti inimene väärtustab seda ja meie maakohad ei jää kunagi tühjaks.

Pealegi, kui me täna sõidame mööda Eestit ringi ja võrdleme seda üheksakümnendate algusega, kus karuputk ja ohakas olid väga paljudel põldudel, siis täna on meie maad võrdlemisi ilusas korras. Isegi kui seal saab tööd vähem inimesi, sest et kord saadakse majja palju efektiivsemalt.

Me ei saa tahta kahte asja korraga – efektiivset põllumajandust ja seda, et inimestel oleks palju maaga seotud tööd maapiirkondades –, aga me saame tahta seda, et meie põllumajandus oleks efektiivne ja inimesed, kes teevad teist tüüpi töid läbi hea kiire internetiühenduse, saavad seda tööd teha ka maal. See on see, kuhu me peame püüdma, ja õnneks paistab, et üldised trendid toetavad sellist arengut.


Samas puudutab Eestit pagulasprobleem. Kui palju pagulasi tuleks vastu võtta? Kuidas neid integreerida?

Ei ole võimalik lähtuda arvudest. Eesti on seda öelnud oma Euroopa partneritele, et me võtame vastu pagulasi jõukohaselt, nii palju, kui me suudame pakkuda tuge nendele inimestele ja peredele. Me räägime inimestest, kellel on vaja peavarju, kelle lastel on vaja haridust, kellel on vaja rahu toibuda sõjakoledustest, mida nad on näinud.

Me saame vastu võtta nii palju pagulasi, kui meie ühiskond suudab neid toetada. Numbrid ei ole suured, aga me oleme seda teinud edukalt. Inimesed, keda me oleme vastu võtnud ja hoidnud, ei ole siit ära läinud jõukamatesse riikidesse, milline võimalus neil ju Schengeni ruumi piires täiesti vabalt olemas on.


Haldusreformi käigus hakatakse alates 1. jaanuarist sundliitma neid omavalitsusi, mis ei küündi reformiga nõutava miinimumini ehk 5000 elanikuni. Kas see on teie arvates õige?

Minu jaoks on oluline, et haldusreform sisustatakse enama kui piiride joonistamisega, ja ma näen täna, kuhu Eesti on liikumas. Inimesed, kes elavad külades kogukondadena, tulevad ise selle peale väga hästi, mida on nende piirkonnale vaja – nende külale vaja, nende vallale vaja. Nad pakuvad ideed välja ja ma näen, kuidas vallad tulevad neid toetama. See on see, mis on oluline ja tähtis, mitte see, kust jookseb piir.

Need vallavanemad, kelle jaoks on äärmiselt oluline endiselt see, et tema valla piir jookseks täpselt sealt, kus ta jookseb... Ma käisin Tartumaal visiidil. Maavanem rääkis täpselt, kui palju reaalselt riigi poolt pakutavat ressurssi on need vallavanemad nõus ära andma lihtsalt selleks, et piirid ei muutuks. Mul oli kurb seda kuulda.


Ja ometi on põhjust ka rõõmustamiseks – Eesti põhikooliharidus on PISA testide põhjal Euroopa parim. Kuidas säärase fantastilise tulemuseni on jõutud?

Meie õpetajate hea tööga. Ma käin praegu päris palju koolides ja olen käinud varem, sest ma olen olnud Huvitava Kooli nõukoja liige. Eestis on väga palju väga erilisi koole, kus tehakse asju omamoodi, aga ühtemoodi tehakse seda, et antakse lastele head haridust heas, sõbralikus ja naeratavas keskkonnas. Niimoodi ongi jõutud.


Mõtleme nüüd saabuvatele jõuludele ja aastavahetusele. Kui te olite veel laps, kuidas teie kodus jõule pühitseti?

Meil on alati olnud kuusk, ka siis, kui seda vist ei tohtinud olla, aga mulle ei öelnud kodus keegi, et ei tohi olla. Minu teada oli ka kõigil minu klassikaaslastel kuusk ikka jõululaupäeval olemas kodus. Sellest ei tulnud kunagi suurt pahandust.


Teil on kokku neli last. Milliseid jõule olete üritanud pakkuda oma lastele?

Meil on juba aastaid kirjutavad päkapikud, kes kirjutavad mõnikord juba novembri lõpus, kui lastel tuleb igatsus oma päkapikkude järele. Päkapikud käivad seni, kuni neile vastu kirjutatakse.


Millised on teie soovid Harjumaa elanikele saabuvateks jõuludeks ja aastavahetuseks?

Tahaks valgeid jõule. Ma olen 12 aastat siit ära olnud ja ma nii väga tahaks kõikidele siin Eestis ilusaid valgeid jõule ja rahulikku aastavahetust.

Ja võib-olla veel ka seda, et suurtes linnades sellel rahulikul ajal, kui ööd on pikad ja päevad lühikesed ja me ootame, et päevad hakkaksid jälle minema pikemaks ja ööd veidi-veidigi lühemaks, et seda mõnusat talvist jahedat õhku ei lõhestaks kogu aeg raketipaugud, nii et aeg-ajalt tekib tunne, et elatakse kuskil palju rahutumas piirkonnas, kui me tegelikult elame.


Artikkel Harju Elu veebilehel.