- Reset + PDFPrindi

"President Kersti Kaljulaid: "Ma ei ole kaotanud võimet mõista, kui keeruline on toime tulla, kui raha ei ole."", Õhtuleht

Kersti Kaljulaid
© Stanislav Moškov/Õhtuleht

23.12.2016

Rainer Kerge


"Üheski riigis – ükskõik kui jõukas see on – ei ole kunagi kõik inimesed oma eluga rahul," arutleb president Kersti Kaljulaid. Vestluse ajal kinnitab ta mitu korda: "Riigi põhifunktsioonid – tervishoid, haridus – tuleb täita."


Te olete lubanud olla presidendina nagu Õhtulehtki – alati nõrgema poolel.

Alati kohal, kui nõrgematele liiga tehakse.


Kellele Eestis praegu liiga tehakse?

See ei ole üldistatav küsimus. Igas päevas on palju situatsioone, kus keegi jääb nõrgemasse positsiooni. Tihtipeale on need inimesed, kellel ongi elus vähem võimalusi, ja edasi tormates me lihtsalt unustame need teised, kellel ei ole niipalju võimalusi ning kellel on seepärast vaja tuge ja abi. Aga need võivad olla ka rühmad, keda traditsiooniliselt peetakse väga tugevaks. Näiteks näen ma Eesti suurima sisepoliitilise probleemina seda, et poliitikuks olemist peetakse väga halvaks. Kui inimene ajab poliitikat, siis ei nähta, et tal võiks olla tagasiteed oma tavalise professionaalse elu juurde. See paneb aga terve sektori nõrgemasse rolli – kui asi puudutab talentide kaasamist.


Oled kord poliitikasse astunud, oled selles elu lõpuni?

Jaa! See on tegelikult arusaamatu positsioon ja lähenemine. Kui me tahame oma poliitikute hulgas näha tarku noori andekaid inimesi, peaksime andma neile võimaluse poliitikas osaleda ja ka võimaluse selles mõnikord pettuda ning minna tagasi oma professionaalse elu juurde.


Eesti poliitikud on – mõõtes neid muu maailma joonlauaga – täiesti normaalsed poliitikud...

Absoluutselt!


..., kes aeg-ajalt teevad vigu, aeg-ajalt satuvad natuke kohtu alla, aeg-ajalt osalevad sobingutes ja häbenevad, kui see välja on tulnud. Ei midagi iseäralikku?

Hea, et teie seda ütlete. Tõepoolest nii see on. Õpetajad, autojuhid, poliitikud, arstid – ükskõik kes võib kus tahes maailmas aeg-ajalt kuidagipidi seadusega pahuksisse sattuda. Enamasti teevad aga kõik need inimesed tublilt oma tööd.


Sellest ei pea nüüd aru saama, et poliitikud, kelle te esimesena välja tõite, on Eestis kõige halvemini koheldud, kõige suuremates raskustes, kõige rohkem kaastunnet, igapäevast hoolt ja hoolitsust vajav grupp?

Kahtlemata mitte niimoodi. Ma lihtsalt tahtsin näidata, et neid, kes võivad sattuda nõrgemasse positsiooni, leiab absoluutselt kõikidest ühiskonnagruppidest. Ja sellisel juhul on põhjendatud sellele tähelepanu juhtimine. Meil on kindlasti päris nõrgas positsioonis inimesi, kellele on traditsiooniliselt loodud riigi toetus. Tugevatele on võimalused ja meie riik on võimaluste poolest hästi rikas. Aga kuna meie riik kuulub keskmise sissetulekuga riikide hulka...


Maailma mastaabis?

Jah!


Mitte Euroopa?

Ei, ka Euroopa mastaabis. Kui me ikkagi vaatame, milline on meie elukvaliteet, siis – SKT per capita ei mõõda maailma kõiki asju. Meie inimesel on rohkem vaba aega, sest ta ei pea seda nii palju kulutama suhtlemiseks riigiasutustega, sealhulgas kohalkäimiseks ja sabasseismiseks. Vähestel on Euroopas nii palju vaba loodust nagu meie inimesel. Kui me võtame Eesti keskmisele sissetulekutasemele need asjad juurde, ei saa me öelda, et Eestis on Euroopa keskmisest halvem elada.


Kas te hüüatate mõttes "Võimalik vaid Eestis!" enamasti pigem rõõmu- või pigem mureaktsendiga?

Rõõmuga, kindlasti. Võimalik vaid Eestis, et õhtul kell üksteist esitad oma tuludeklaratsiooni või küsid riigilt mingit toetust. Võimalik vaid Eestis, et hierarhiaid ei ole – inimesed saavad vabalt öelda ka kõige kõrgemal tasemel juhtidele, mida nad mõtlevad.


Millises riigis see viimane võimalik pole? Kõik saatkonnad saadavad teie vastuse nüüd kibekiiresti emamaale.

Eesti riigis ei ole hierarhiat, sest meid on lihtsalt nii vähe. Väikeriigis ei ole ruumi hierarhiatele.


Väikeses riigis juhtub tõesti imeasju. Paar aastat tagasi olin tunnistajaks, kuidas teineteisest sõltumata olid sama Tallinna–Tartu bussi ostnud kõrvuti koha Peeter Tulviste ja Siim Kallas, toona siis näiteks endine presidendikandidaat ja arvatav tulevane presidendikandidaat.

Meil võib kõiki inimesi kohata kõikjal ja me oleme sellega ka üsna harjunud. Seetõttu on ka kõigil juhtidel võrdlemisi hea arusaam, kuidas rahvas elab. Minu meelest on väga oluline rääkida, et jah, me ei suuda tagada, et kõik inimesed oleksid Eesti riigis ühepalju õnnelikud, et kõigil oleks kõrge palk. Valdav osa riike maailmas ei suuda midagi sellist tagada. Ka maailma kõige rikkamates riikides on miinimumpalgaga ja alla keskmise palgaga toimetulek igal juhul keeruline. Nii see on ja nii see jääb. Üheski riigis – ükskõik kui jõukas see on – ei ole kunagi kõik inimesed oma eluga rahul. Riik ei saa kahjuks teha enamat, kui tagada selle, et sõltumata sissetulekute tasemest ei pea inimesed muretsema, kas nende lapsed saavad hariduse ja kas nende pere saab arstiabi. Need on riigi kõige põhilisemad funktsioonid, mida ta peab igal juhul tagama kõikidele inimestele – sõltumata sellest, kus nad elavad või kui suur on nende sissetulek. Kui need asjad on olemas, on ebavõrdseid sissetulekuid kergem taluda ja ka võimalik öelda, et ebavõrdsed sissetulekud on normaalne nähtus. Me ei taha ju, et meil oleks selline kord ja süsteem, kus toimuks liigselt võrdsustav kohtlemine.


Kas teie suudate end mõelda kahest pensionärist koosneva leibkonna igapäeva?

Muide, suudan. Ka minu ema on pensionär ja mõtleb täpselt nendes kategooriates, milles kõik Eesti pensionärid mõtlevad. Võib-olla on tal turvavaru laste näol, kes saavad teda toetada, suurem kui mõnel teisel inimesel, aga see ei tähenda, et ta teeks oma igapäevaseid kuluotsuseid lähtuvalt kellegi teise kui iseenda sissetulekust, milleks on pension. Loomulikult on ka minul sõpru ja sugulasi, kelle sissetulekud jäävad alla Eesti keskmise taseme ja ma ei ole kaotanud võimet mõista, kui keeruline on toime tulla, kui raha ei ole. Mina elasin oma elu esimese poole kah nii, et raha oli vähe või ei olnud seda üldse, mul on see meeles. Ma tean, kuidas tuleb siis võidelda, et oma kuusissetulekust kas või natukene säästa – selleks, et osta mõni suurem asi, mida on majapidamisse vaja. Ma ei ole seda unustanud. Eelmisel nädalal nägin ma, kuidas mulle väga lähedased inimesed püüdsid leida internetist võimalikult head 1000eurost autot.


Küsisid nad teie käest nõu? Oskasite midagi soovitada: võtke Opel, selle jupid on odavad?

Minu vanema poja käest küsiti nõu, mina olin selle tunnistaja. Vanem poeg on päris osav leidmaks selliseid keskmise sissetulekuga inimesele kättesaadavaid romusid.


See sõna läheb sisse!

Muide paar-kolm viimast aastat kehtis meil peres autode kasutamises süsteem, et igaüks sõitis sellega, mis talle parasjagu vajalik oli ja tihtipeale tähendas see seda, et kui mina tulin Tallinna lennujaamast välja, ootas mind ees 18 aasta vanune Peugeot. Aga vahet ei ole – sõidab punktist A punkti B, mingit probleemi pole. Ma ei ela kuidagi erinevat elu tavalisest keskklassi inimesest.

Te tulite paari kuu eest Euroopa Kontrollikojast tagasi Eestisse. See tähendab, et teie töös muutusid kõik mõõtkavad imepisikeseks: suurusjärkudes kahanesid vahemaad, rahvaarvud, rahasummad.


Eesti riigieelarvet vaadates peate selle ilmselt enne kümne või sajaga läbi korrutama, et üldse aru saada, mis numbritest jutt käib?

Tegelikult käib asi vastupidi: kui sa tegeled suurte arvudega, võtad osa nulle tagant ära ja räägid ikkagi lihtsalt 140 miljonist. Aga muidugi juhtub aeg-ajalt naljakaid episoode. Näiteks olin ma lubanud – nii nagu igal aastal – professor Maaja Vadile Tartu ülikoolist teha enne jõule natuke õppetööd: tänavu aasta siis doktoriseminar – strateegilise juhtimise rühmatööde hindamine ja analüüs. Hakkasime juba kokku leppima, et millel me selle Skype'i ühenduse teeme, kui ma taipasin, et ohhoo, ma ei pea seda üldse Skype'i teel tegema, ma võin kohale minna! See on võib-olla kõige teravam moment, kus ma hetkeks olin unustanud, kui palju lähemal on nüüd kõik asjad.


Te olete oma senise tööelu jooksul suhelnud maailmas ilmselt sadade ja tuhandete inimestega, kes pole ette valmistunud, et nad kohtuvad kohe Kersti Kaljulaidiga Eestist. Kas vastab ligikaudseltki tõele meile nii kangesti armas ettekujutus, et intelligentsed välismaalased löövad sõna "Eesti" kuuldes kaht kätt kokku: "See on Arvo Pärdi ja Skype'i maa!"

Vastab küll, aga mitte päris sellises kombinatsioonis. Arvo Pärti ja Skype'i ühes lauses ma ei ole kuulnud. On inimesed, kellele tuleb meelde Arvo Pärt, ja on inimesed, kellele tuleb meelde Skype. Ja on inimesed, kellele tuleb meelde kõik muu, näiteks digitaalne e-riik. Ma ei ole veel näinud inimest, kes ei saaks aru väitest, et Eesti on 25 aastaga arenenud riigiks, nagu nad meid 1990ndate algul toetades võib-olla ei lootnud – et meil on praegu neile midagi pakkuda, kas või sedasama e-riigi teemat. Ma kasutan seda näidet, kui minu käest küsitakse, mida teha Ukraina, Moldova, idapartnerluse riikidega. Ma küsin: kust te võtate, et 25 aasta pärast ei ole neil riikidel meile midagi pakkuda – kui me neid praegu toetame ja aitame. Ei ole olnud kohta Euroopas, kus sellest väitest ei oleks aru saadud. Ma möönan muidugi, et eks minu suhtlusringkond on olnud seotud kas Euroopa Liidu institutsioonidega või varem ka välisettevõtetega, kellel on olnud mingisugune huvi Eesti vastu. Samas olen ma kuulnud, et ka nende eestlaste, kes töötavad Euroopas väga kaugel riigiametist ja riigitööst, sõbrad ütlevad, et kuule, palun paranda mu arvuti ära, sa oled ju eestlane.


Teil on neli suurt eeskuju, neist kolmega on ka silmside: president Päts, Meri, Rüütel ja Ilves. Mis õppust te olete oma eelkäijatelt võtnud?

Demokraatlikke vabadusi tuleb kaitsta iga hinna eest ja kogu aeg, ka siis, kui see on ebamugav ja ka siis, kui ise ei kannata [ebademokraatlike] muudatuste all. See on absoluutselt kõige tähtsam kindlustuspoliis tulevikuks – et meie rahval on vabadus ja võimalus arutada vabalt selle üle, mis meile oluline tundub, kartmata mis tahes sanktsioone; teades, et meie eest ei varjata informatsiooni; teades, et see, mis saab Eestist edasi, on meie kõigi ühine mure. Ja need otsused tuleb teha võimalikult laias ringis.


Kas te heitsite praegu president Pätsile natuke ette tema otsuseid?

Siis olid ajad teised. Me ei saa võrrelda 1930ndaid praegusega. Vaatame, mis toimus sel ajal mujal Euroopas. Ka peab vaatama erinevust, milline oli kõikide inimeste võimalus ja suutlikkus eelmise sajandi algul ja veel ka keskel üldse osaleda ühiskonnadebatis. Kui palju jäi keskklassi tööliselgi aega või raha üle, et üldse süveneda poliitikasse. Tänapäeval ei saa keegi öelda, et tal ei ole ligipääsu informatsioonile. Inimestel on kas või juba puhtalt tööseadusandlusest tulenevalt rohkem aega selleks, et mõelda ühiskonnaelu küsimuste üle.

See on saja aasta tagusega võrreldes kõige suurem erinevus: info on odav, kättesaadav ja inimeste jõukus on selline, et neil on ka aega infoga tegeleda, seda sünteesida, analüüsida.


Viimast teevad nad näiteks ka netikommentaarides ja ma olen aru saanud, et sotsiaalmeediamonitooring, netikommentaaride lugemine on osa teie päevast.

Ma loen vahel – kindlasti mitte iga päev! – neid, ja loen tegelikult seepärast, et suurendada oma taluvust kommentaaride suhtes. Tihtipeale need teevad aga ikka nalja ka.


Hüppame korraks tagasi president Pätsi juurde ja sellesse teemasse, et ta elas ühes hoopis teises ajas. President Pätsilt varastati võimuregaal, mida hoitakse kuulu järgi siiamaani Kremli Relvapalatis. Kuidas see praegu, 21. sajandil, ikka veel võimalik on?

21. sajandil on nüüd niimoodi, et see [ametikett], mis seal [Relvapalatis] on, on koopia, ja see, mis meil on, mis on täna Eesti vabariigi presidendi ametikett – see on õige.


Ah niimoodi oleme selle teema endale selgeks mõelnud!

Niisuguse uhkusega lähenevad sellele kõik need, kes on olnud ametiketi taasloomisel ametis.


Presidendi töövahend on sõna, mille kasutamise teeb keeruliseks see, et ükskõik mis seisukohta te ka väljendate, ükskõik, mis hinnangut te ka annate – kindlasti mingi osa ühiskonnast on nördinud või koguni solvunud.

Mul on see eelis, et minu viimase 17-18 aasta ajakirjandustegevusest tulevad välja praktiliselt kõik minu seisukohad eri valdkondades. Kõige parem kokkuvõte neist on ilmunud Poliitika.guru leheküljel, Postimees tegi enne valimisi kah ühe päris hea loo sel teemal. Sealt on näha, et mu seisukohad on esiteks teada ja teiseks muutumatud. Oleks imelik, kui ma hakkaksin nüüd neid varjama või kuidagi pehmendama või muutma. Iseasi on see, et ega siis see, millised on minu seisukohad, ei saa mõjutada minu institutsioonist tulenevaid otsuseid siin majas. Aga välja ütlemata ei jää küll midagi. Endiselt.


Ühe suure muutuse presidendiinstitutsiooni töös olete juba ellu viinud: te kohtute regulaarselt poliitikutega.

Ma suhtlen väga paljude poliitikutega, muide ka väga paljude ametnikega, ja siin on käinud juba mitu ringi eri ettevõtlusorganisatsioonide esindajaid – rääkimas sellest, milline on Eesti elu täna. Olen jah üsna valimatu suhtleja, tahan suhelda hästi paljude inimestega, saada palju erinevaid ideid, vaateid, sisendeid, kriitikat – seda tuleb ka ju, ja ma tahan seda otseallikast kuulda.


Teie juurde tuleb poliitik või ametnik, kes ei ole teie seisukohtadega nõus, ja ütleb: proua president, siin on nüüd natukene viltu läinud?

Jah, absoluutselt.


Palju on presidendiamet muutnud teie igapäeva? Teil on nüüd uued pereliikmed – turvamehed.

Ärge öelge "turvamehed", nad on politseinikud, professionaalid, kes on seejuures väga head psühholoogid ja väga mõistvad inimesed.


Ja ikkagi on nad teie intiimruumile üsna lähedal.

Jah, mul on nüüd paarkümmend trennikaaslast (president muigab lõbustatult). See on väga hea, aitab hoida rütmi, et ei jääks ainult laua taha lugema, vaid vahel satuks ikka õue ka.


Ega siis kõik korraga teiega jooksmas käi – rivilaulu rõkkavas kolonnis, nagu Ameerika sõjafilmis?

Ei, eks nad töötavad ju vahetustega. Mina suhtun nendesse nagu oma meeskonna võrdsetesse liikmetesse ja äkki suhtuvad nemad minusse ka nagu oma meeskonna abivalmis liikmesse, kes on nõus panustama sedakaudu, et on mõistlik kaitsealune.


Mingid piirid liikumisvabadusele presidendiamet ikkagi seab. Te peate näiteks kooskõlastama oma idee minna ülehomme turu peale?

Tütar saatis mu Hst&Mist tütretütrele kindaid ostma – läksin! Kõike tuleb ette. Ei, keegi ei sea mulle piiranguid, aga muidugi on mõistlik öelda ette, kui tahame õhtul rulluisutama minna – et siis oleks [turvameestel] varustus võtta ja ma ei peaks liiga kaua ootama, kuni seda korraldatakse. Saab minna poodi. Kui ma hakkan siit koju minema ja tee peal tekib mõte, et võtaks kuskilt veidi süüa kaasa, siis saab seda kindlasti teha. Tihtipeale on muidugi kõik viisakad asutused suletud, kui mina siit ükskord koju liigun. Mingeid selliseid piiranguid ei ole, et nüüd üldse ei saaks oma elu elada, Tallinnast väljaspool asuvaid sõpru külastada ja nende juurde ööseks jääda. Kõike saab korraldada.


Ameerika presidendid on tunnistanud, et kõige suurem luksus, mis selle ametiga kaasneb, on presidendilennuk. Mis on Eesti presidendi ameti juures elu seninägematult mugavaks tegev luksus?

Töö teeb kõvasti mugavamaks see, et mul ei ole logistikaprobleeme: kas ma jõuan õigeks ajaks lennuki peale, kas lennuk lendab õigeks ajaks õigesse kohta, äkki Lufthansa jälle streigib – kuidas ma nüüd leian lahenduse. Nüüd leitakse minule lahendused.


Teil kontrollikojas assistenti või kabinetidirektorit ei olnud?

Oli küll, aga polnud sügavat mõtet paluda inglasest sekretäril organiseerida uued Tallinna-lennu piletid. Ikka tegin ise. Ma lendasin tavaliselt turistiklassis, äärmisel juhul paindlikus turistiklassis – kui oli karta, et päevaplaanid võivad muutuda.


Nüüd saate, jumal tänatud, töötada kaheksast hommikul üheteistkümneni õhtul ja vähemalt tööga seotud olme on korraldatud.

Me rääkisime logistikast. Täna (esmaspäeva) hommikul triikisin pojale õhtuseks kontserdiks särki ikka ise. Et särki on vaja, selgus kah 20 minutit enne seda, kui ma pidin kodust lahkuma.


Kolm aastat tagasi ütlesite mulle, et Luksemburgis poodi minnes tunnete kõige rohkem puudust leivast, mis ei ela üle tuumasõda, vaid läheb ikka mõne nädalaga kõvaks ja hallitama, ning kõigest sellest, mida pakub Eesti poodides kas või jogurtilett.

Nüüd on asi, millest ma väga puudust tunnen, hea Prantsuse juustu valik. Ma ei ole veel jõudnud Kukke ja Konna siinsamas Kadri-orus, ja ma ei ole veel jõudnud ka Stockmanni, aga tavapärane juustuvalik tavalistes poodides... Minu lemmikjuust on Mont d'Or – Prantsusmaal talvisest piimast valmistatav ahjujuust, mida süüakse koos kartulite ja suitsulihatoodete ja ohtra salatiga. Ma tean, et ma hakkan sellest talvel puudust tundma.


Kas panite eelmise nädala uudistest tähele, kes valiti 2018. aasta linnuks?

Kahjuks ei pannud.


Metsis. 2018. aastal, teie presidendiks oleku ajal, saab Eesti vabariik 100aastaseks. Mis meid sajal järgmisel aastal ees ootab – teie parema äranägemise järgi?

Kas me peaksime selle siduma 2018. aasta linnu teemaga? Selle seose võib isegi leida – metsisel ja temasarnastel lindudel on omadus, et kui nad parasjagu ennastunustavalt laulavad, ei kipu nad ümbrust väga tähele panema. Ma arvan, et meie peame kogu aeg tähelepanelikult jälgima, mis meie ümber maailmas toimub.


Samas – armuhull metsis võib rünnata ka tanki, ja ma ei ole kindel, kumb selles võitluses peale jääb.

Mis puudutab riigikaitset, siis "hullus" ja "rünne" ei kuulu sellesse sõnavarasse mitte kuidagi. Eesti mõtleb väga tasakaalukalt, kuidas ta saab olla seotud oma partneritega Euroopas ja liitlastega NATOs, ning teeb seal vajalikku koostööd, lähtudes sellest, et NATO eesmärgiks on kaitsta rahu ja Euroopa Liit on loodud selleks, et Euroopas oleks alati rahu. Kõik sammud, mida me oma riigikaitse tugevdamiseks praegu teeme, on ikka seotud selle vana ütelusega: tahad rahu, valmistu... kui sa oled varustatud ja hästi treenitud, siis ei ole kunagi vaja... (on sõnu, mida president siinkohal välja ei ütle).


Teie sõnum kõikidele Eesti rahvastele on, et elu läheb ainult paremaks?

Pigem: teeme ise elu paremaks. Iseenesest ei lähe ta küll mitte kuskile.



Mis saab Eesti fosforiidist? "Kas me peaksime fosforiiti kaevandama või mitte, on juba minu käest küsinud inimesed, kes elavad piirkonnas, kus see võiks teemaks tulla. Minu vastus oli see, et mida rohkem on meil kõrge lisandväärtusega töökohti sektorites, mis üldse maavara ei kuluta – ja õnneks on tänapäeval enamik kõrge lisandväärtusega töökohti äärmiselt keskkonnahoidlikes sektorites –, seda vähem on meil üldse põhjust mõelda sellele, et me peaksime tegema kompromisse oma sissetulekute ja looduskeskkonna vahel. Meil on väga hästi läinud, et oleme tulnud 21. sajandisse nii, nagu oleme tulnud, ja nüüd ei tehta enam raha maapõue äramüümisega."


Milleks on tarvis Rail Balticut? "Selleks, et olla kindlalt ja kiiresti ühendatud Kesk-Euroopaga. 25 aastat tagasi me ei arvanud, et Tallinna ja Helsingi vahel hakkavad sõitma miljonid inimesed – nagu nad seda teevad, nii et me räägime juba tunnelist. Nüüd, kui Rail Baltic on muutumas väga konkreetseks projektiks, on hakanud soomlased kaasa mõtlema, kuidas nad saaksid kiiremini selle otsa peale. Niimoodi infrastruktuur tekitabki endale juba ise nõudlust. Väga kaua võttis aega, kuni Prantsusmaad ja Suurbritanniat ühendav tunnel tööle hakkas, aga see hakkas. Ma näen – sõites maanteedel – palju kaubaveokeid, mis tulevad põhjast ja lähevad kaugele lõunasse. Kogu see vedu võiks rahulikult käia raudteel, see oleks turvalisem ja keskkonnasäästlikum. Samuti pole põhjust mõelda, et ida poolt ei tule enam mitte kunagi mitte midagi. Ma arvan, et ka see niinimetatud siiditee suund jääb alles. See ei ole muidugi aktiivne ajal, kui naaberriigiga ei saa arendada pikaajalisi koostööprojekte, aga on ju lootus, et ka see ei jää igavesti niimoodi. Igal pool Euroopas on transpordikoridore. Kuidas on võimalik, et üks Euroopa kõige hõredama asustusega riik ei leia 66 meetri laiust riba, kuhu see raudtee panna?"


Artikkel Õhtulehe veebilehel.