- Reset + PDFPrindi

"Maailma väljakutsed on igale riigile üksi olles liiga suured", Postimees

10. oktoobril ametisse asunud president vastas Postimehe peatoimetaja Lauri Hussari küsimustele detsembri teisel nädalal Kadriorus oma töökabinetis.
© Mihkel Maripuu/Postimees

22.12.2016

Lauri Hussar, peatoimetaja


Eesti rahvas tuleb hoida poliitilistele otsustajatele nii lähedal kui võimalik. Poliitika on eestvedamise kunst, see ei ole meelelahutussektori osa, kinnitab oktoobris ametisse asunud president Kersti Kaljulaid suures aastalõpuintervjuus.


Alustan Postimehe jaoks ühest märgilisest sündmusest. Selle aasta arvamusfestivalil Paides kõlas Postimehe laval kõnekoosolek, mis kandis nime «Kolm isamaalist kõnet», ja, proua president, teie olite seal üks kõnelejatest. Teie kõne oli nii hõlmav, et oleks võinud olla ka riigipeaks kandideerimise manifest. Tunnistage nüüd ausalt: isegi kui ei olnud veel riigikoguski esimest korda presidenti valima hakatud, oli teil natuke mõttes, et ühel hetkel tuleb Kadrioru ja presidendi tee ette võtta?

Ei, tegelikult ei olnud. Tõsi on see, et ma jälgisin presidendivalimisi, kogu kampaaniat selle võrra tähelepanelikumalt, kuna ka minu käest oli küsitud, kas ma oleksin nõus olema presidendikandidaat. Sel hetkel ühe erakonna kandidaat. Ma ei olnud nõus, aga see teritas tähelepanu.


Rebime siis katte saladuselt: kes oli esimene poliitik, kes tuli teie juurde jutuga, et kas oleksite nõus kandideerima Eesti Vabariigi presidendiks?

Pole saladus, et juba suvel oli Isamaa ja Res Publica Liidus inimesi, kel oli mõttes rääkida minu või [diplomaadi ja poliitiku] Jüri Luigega, kuid need jutud kuhugi kaugemale ei arenenud. Sügisel oli [riigikogu esimees] Eiki Nestor see, kes uuris, kas ma oleksin valmis, juhul kui...


Mis teie esimene mõte seepeale oli?

Keegi peab. Olin väga kurb, et presidendi valimine valimiskogus ei õnnestunud. Just seepärast, et inimesed olid üle Eesti kokku tulnud, see oli pidulik päev, kõigil oli ootusärevus ja siis keegi tegi õhupalli katki. See oli kurb hetk.


Kui tihti ärkate veel mõttega, et pagan, ma olengi Eesti Vabariigi president?

Ei, ma ei ärka selle mõttega. Ma mõtlesin ikkagi väga tõsiselt hetkel, mil Eiki Nestor minu poole pöördus, mida see amet tähendab. Mõtlesin vastutuse peale. Vastutuse, mis on või peaks olema kõigi poliitikute hinges: kui meie teeme midagi väga valesti, siis meie väike rahvas kannatab. Usun, et neid mõtteid võib minu näost lugeda, kui vaadata kasvõi valimispäeva pilte.


Mida on teile esimesed kuud presidendiametis andnud?

Palju tuge inimestelt, kellega olen kohtunud Eestis või välismaal. See oli imeline hetk, kui Saksamaa president Joachim Gauck ütles, et talle meeldib see, kuidas ma mõtlen. Ta usub, et sellest on kasu Eesti poliitikale.


Joachim Gauck ei ole ka ise klassikaline poliitik. Ta mõtleb väga originaalselt.

Meil oli väga-väga tore lõunalauavestlus. Meid seob ka see, et tema isa tuli Siberist tagasi aasta varem kui minu vanaema. Ta on meie nurga inimene ja mõistab meid väga hästi.


Kui oli juba juttu õhupalli katkiminekust, siis see kogupauk oli ikka väga kõva.

See minu kõrvu ei kostnud.


Jah, see pauk kärgatas mõni aeg hiljem. Presidendivalimistega seoses hakkas endine võimuliit murenema ja pärast Edgar Savisaare mahavalimist Keskerakonna juhi kohalt toimus ka valitsusvahetus. Olete kõigi nende inimestega, välja arvatud Edgar Savisaar, lähedalt rääkinud. Miks teie hinnangul valitsus kukkus?

Ma ei tea seda. Olen hoidnud end sellest eemal, sest minu roll on kohelda kõiki parlamendierakondi ühtemoodi. See teeb minu jaoks neutraalse otsustamise lihtsamaks, kui ma ei ela kaasa, mis toimub ühe või teise erakonna sees.

Loomulikult loen ajalehti nagu kõik inimesed, aga ma ei kasuta oma kohtumisi erakondade esimeestega selleks, et süveneda nende siseellu. Jõudsin nii teha juba enne valitsuskriisi ja kavatsen samamoodi jätkata kogu viie ametiaasta vältel. See ei oleks kohane. See oleks lihtne uudishimu. Presidendi ametis ei ole selleks kohta.


Te ei süvenenud erakondade siseellu isegi siis, kui te kandideerisite?

Oi, ei! Millal? Ma kohtusin küll kõigi nendega ja vastasin nende küsimustele, aga mul ei olnud sel nädalal aega väga paljuks muuks, kui olla kogu aeg otse-eetris.


Kas olete sellega nõus, et Eesti poliitikas on valdavalt taktikamäng ja strateegiat näeme väga harva? Vaadates ka valitsusevahetust, siis põhjendused on valdavalt taktikalised. Strateegilist, laiemat pilti ei ole me siiani näinud ka uuelt valitsuselt. Miks see nii on?

Ma arvan, et see ei ole päris õige. See ei pruugi olla teadlik tegevus. Kui me vaatame etteheidet, mis on keskklassil poliitikutele kogu maailmas, siis räägib see sellest, et rahvusvahelistumise tulud on läinud vähematesse taskutesse, kui need oleks võinud minna.

Kuigi SKT per capita on liikunud väga ilusasti üles, siis keskklassi on tabanud sissetulekute stagnatsioon. Ja inimene ei mõtle sel hetkel nii, et samal ajal on läinud enamik tarbekaupu odavamaks ning me tegelikult saame ka selle stagneerunud palga eest lubada endale natuke rohkem igasugu vidinaid ja reise, odavaid lennupileteid. Aga inimene tajub seda, et tema sissetulekud ei edene.


See ei ole hetkel Eesti probleem, sest meie palgakasv on olnud tegelikult väga kiire ja ületab selgelt tootlikkuse kasvu.

Jah, aga oleme siiski osa sellest, kus meie avatud majandus ja meie rahvusvaheline edu on paljudele inimestele toonud täiesti tavalise, lääneliku elustandardi ja paljudele ka mitte. Arvan, et täiesti mõistlik oleks sellises olukorras nii meil kui ka mujal vaadata üle see, et need, kelle sissetulek on väga väike, ei maksaks ebaproportsionaalselt rohkem makse.

Üks väga oluline asi – riikidel on paar peamist ülesannet, mis nad peavad täitma: raviteenus, ravikindlustus ja haridus, mis ei tohiks sõltuda vanemate elukohast ega ametivalikust, sest osa ameteid toob rohkem sisse, osa vähem. Kui baasasjad on paigas, siis see tagab inimeste põhilise vabaduse elada elu, mida nad soovivad.

Kui vaatame uue koalitsiooni plaane, siis nad püüavad jagada maksukoormust ümber nii, et madalapalgalised sellest võidaksid. Ma arvan, et see on üsna varajane reageerimine globaalsele trendile. Ma ei tea, kas nad ise seda niimoodi sõnastavad. Seetõttu ei julgeks ma öelda, et mitte ühtegi strateegilist mõtet selle koalitsiooni kokkupanemise juures pole olnud. Võib-olla see, et veerand Eesti valijaskonnast, kes pole näinud kümme aastat oma valitud erakonda valitsuses, toob meile väga olulise osa sotsiaalsest sidususest ühiskonnas. Me ei tea seda täna, aga see võib nii olla.

Mina ei usu, et keegi teeb väga selgeid kümneaastaseid strateegilisi visioone ja nende põhjal koalitsioonilepinguid. Lihtsalt mõned asjad lähevad õigesti, mõned asjad tuleb hiljem ümber teha. Nii see käib.

Strateegiate tegemine, millest olen rääkinud ka pensionide reformi ja pensionide tuleviku kontekstis, on see, et peame mõtlema praegustele trendidele, näiteks töö iseloomu muutusele. Et inimesed ei käi kindlal ajal, kindlas kohas tööl, nad ei tööta 40 aastat ühes töökohas, et minna pensionile, vaid võtavad näiteks vaheaasta. Et nad ei saa igakuist palka, vaid võtavad tasu kord aastas. Et nad töötavad mitme tööandja kasuks. Kõik see muutumine toimub täna, me peame seda arvesse võtma, ja see ütleb ka seda, et tõenäoliselt muutuvad mõisted «töö» ja «pension» järgmise 20 aastaga nii palju, et meil ei saagi olla täna väga selget plaani, et just nii läheb.

Peame tegelema erinevate stsenaariumitega, et olla valmis kiiresti reageerima, kui otsustuste aeg kätte jõuab. Ja siis peab olema tarkus, et need hetked ära tunda.


Üks peamine põhjus, miks vahetati valitsust, oli seisak Eesti majanduses. Kui vaadata meie majanduse seisu võrreldes lõunanaabritega, siis nii Läti kui ka Leedu majandus kasvab kiiremini, kuid seejuures unustatakse ära kolmandikuline palgavahe näiteks Leeduga. Kas oleme täna siis seisakus, millest nii palju on räägitud, või pigem on pidev enesepiitsutamine tekitanud ühe probleemi juurde, millega on meil tulevikus väga keeruline hakkama saada?

Selge on, et kui meil oleks samasugused palgad, nagu on konkurentidel euroalas, kus need on madalamad, ja samasugune maksusüsteem, nagu meil on, siis me oleksime jätkuvalt atraktiivsed nendele ettevõtetele, kes tulevad siia oma tehnoloogiaga, oma turundusmudeliga ja võtavad meid tööle. Aga meie palgad on juba nii kõrged, et selline mudel Eesti jaoks enam ei tööta.

See, mida näeme, ongi uuesti mõtlemise, mõtestamise, restruktureerimise faas. Kui me soovime sellest olukorrast välja saada, siis on meil piltlikult öeldes tarvis miljon leiutajat. Selleks et nüüd ise olla innovatsiooni liider, võtta tööle teisi inimesi võib-olla odavama kulutasemega riikidest. Teha koostööd meie lähemate partnerite, soomlastega-rootslastega uuel moel.

Enam ei tööta mudel «teeme neile tööd». Nüüd teeme koos asju.


See on unistamise küsimus.

See ei ole enam unistamise küsimus. IKT teenusena on 4,6 protsenti SKTst, see pole mingi unistamine. Aga on üks probleem, kus vaadates makronäitajaid näeme, et seda lahendades saaksime tõenäoliselt kännu tagant taas minema. Ja see ei ole seotud meie e-edu ärakasutamisega. Seda peame ka tegema ja sealt tuleb palju kõrgepalgalisi töökohti, see on selge, aga Eesti on suhteliselt väheedukas traditsioonilistes sektorites, moodsate tehnoloogiate, sealhulgas IKT kasutamises. Oleme kahekümnendad Euroopas ja see on mõtte koht, kus saaksime kindlasti võita.


Siin on arenguruumi, aga kui võrdleme end soomlastega ja vaadates, kui paljud Soome ärimehed käivad viimasel ajal Eestis ja millised on nende ideed, siis mõned neist on päris hullud. Kui rääkida «Angry Birdsi» looja Peter Vesterbacka ideest, et seitsme-kaheksa aasta jooksul võiks valmis ehitada Tallinna-Helsingi tunneli, siis kui selles idees ei ole muud, siis suurejoonelisust küll. Ja samal ajal meie arutame, kas me mitte ei poolita Eestit Rail Balticu ehitamisega kaheks. Ühel hetkel oleme langemas teise äärmusesse, mis ei lubagi meil suuremalt mõelda.

Samal ajal on meil e-residentsuse projektijuht, kes tahab saada 40 000 uut e-residenti järgmisel aastal, kes käib ja räägib mööda Euroopat, ka mööda maailma, et Eestis saad luua ettevõtte, mida saad Euroopas kaasas kanda, see on Euroopa Liidu ruumis ja ise võid toimetada, kus iganes soovid. See ettevõte on sul olemas.

Igas ühiskonnas leidub konservatiivseid inimesi ja neid, kes soovivad kiiremini liikuda. Mis puudutab Rail Balticut, siis mina arvan, et mida tihedamini oleme seotud transpordi-, aga ka energiavõrkudega Euroopa tuumikuga, seda parem meile. See on majanduslikult kasulik, aga ka turvaline.


Millest siis selline vastuseis?

See ei pruugi olla ilmtingimata vastuseis, vaid on inimesi, kes lihtsalt näevad, et Rail Baltic peaks kulgema mujal. Täna ju ei ole põhiline arutelu «teeme – ei tee», vaid kas see tund aega, mis võtaks Tartu kaudu sõit, oleks probleem. Kindlasti oleks probleem.

Oleme trassi välja valinud, arutelud on tehtud ja nüüd on tähtis selle projektiga kiiresti edasi liikuda. Et meie partnerid Lätis ja Leedus näeksid, aga mis veel olulisem, et Soome ja Poola näeks, et Rail Baltic pakub ka neile ärivõimalusi. Nende tihedam kaasamine on meile oluline. Seda tööd teen ise ka, kui käin Soomes või Poolas, ja palun neil meeles pidada, kuidas nemad saaksid sellest projektist samamoodi kasu nagu meie.


Olete püüdnud mööda Eestit ringi sõites tutvuda ka meie majanduse edulugudega. Kui palju on meil veel avastamata pärleid, millest pole avalikult väga palju räägitud?

Jah, olen püüdnud. Olen esiti jõudnud käia ainult kahes maakonnas, aga juba nendegi käigus ma arvan, et üheks näiteks on Palmse mehaanikakoda. Ma teadsin seda ettevõtet ka varem ja teadsin selle kaudu, et nemad olid öelnud, et, jah, meie maksamegi teadlikult turu ja meie piirkonna keskmisest ammu kõrgemat palka, sest lihtsalt tahame, et meie kodukandi inimestel oleks hea töö. Ja nad on selle üle nii uhked!

Kindlasti on selliseid lugusid veel, aga mul oli väga hea meel nende inimestega tuttavaks saada ja näha ka lähemalt nende turumudelit, milleks on suhteliselt väikestes partiides toodetavad hea kvaliteediga masinad väiksematele metsatöötlejatele üle kogu maailma. Et kui Austria farmeril asub mets mäenõlval, siis tal ei ole vaja suurt tehnikat, vaid ilusat, kvaliteetset masinat, mis kestaks põlvest põlve. Ja põlvest põlve kestva toodangu pakkujaid on maailmas juba väga vähe.


Mida saaks riik ettevõtjate heaks veel ära teha? Ühelt poolt on sotsiaalselt vastutustundlik poliitika küll väga oluline, aga teisalt ei tohi ettevõtlust piirata, vaid avada nende tiivad.

Tänases ametis ei saa mina vastuseid ette kirjutada, aga väga oluliseks pean seda, et ettevõtlusel lastaks vabalt toimetada. Ma ei ole kindel, et euroopalikus mudelis üsna levinud suurettevõtete toetamine ühes ja teises sektoris on kõige parem plaan. Märksa mõistlikum oleks see, kui riik keskendaks oma jõud kasvõi majandusdiplomaatiale ja mitte konkreetsetele ettevõtluse tugisüsteemidele. Sest oleme näinud kasvõi põhjanaabrite juures, et kui panna väga palju rõhku näiteks paberitööstusele või ka elektroonikakomponentidele – mäletame kõik Nokiat –, siis kui riik annab selge signaali, et mõned sektorid on paremad kui teised, siis kipub see majanduse struktuuri hoopis vaesemaks muutma. Ja see muudab majanduse haavatavamaks, vähem vastupidavaks maailma majanduse muudatustele. Ehk mulle tundub endiselt, et «käed-eemal-poliitika» on kõige parem majanduspoliitika.

Tegeleda tuleb haridusega, inimestega. Et inimesed oleks terved ja koolis käinud. Et nad saaks vastu võtta häid tööpakkumisi. Ettevõtjatele tuleb mõnikord ka öelda, et kui riigi maksukoormus on 34 protsendi juures SKTst, siis ei saa riik ka pakkuda ettevõtjatele suunatud teenuseid, mida pakuvad riigid, kel on näiteks 50 protsenti SKTst. See ongi valiku koht.

Kui soovime suhteliselt madalat maksukoormust, siis tuleb riigil täita põhilisi funktsioone: haridus, tervishoid, sotsiaalne sidusus. Mul on nii kahju, et see viimane väljend on ära rikutud, see on väga ilus eestikeelne väljend. See on riigi töö, ettevõtjatel on oma töö.


Sotsiaalne sidusus on Eesti inimestele palju nalja pakkunud...

... aga see on väga tõsine teema.


Kui palju presidendi ametis üldse nalja saab?

Nalja saab ka, aga sotsiaalne sidusus on mulle oluline teema. Ma arvan, et see on üks suur osa minu tööst käia ja rääkida inimestega, selgitada neile, mis toimub ümbritsevas maailmas, kuidas näiteks meie diplomaatia toimetab, kui maailmas on keerulised ajad. Minu töö on tõsta inimeste kindlustunnet, et me saame hakkama, ja hoida neid ka ühises inforuumis, kõik koos. Käin ja räägin inimestele üsna samu asju, mis praegu teile, ja mul on tunne, et neil on selle üle hea meel. See on suur osa minu tööst.


Mõned nädalad tagasi oli Postimehe TV eetris üks väga menukas sketš, kus värskelt valitud Ameerika Ühendriikide president Donald Trump helistab teile, aga kehva kvaliteedi tõttu kõne nurjub. Kas olete seda näinud?

Ei ole. Ma klikin harva internetis videoklippidele. But I'm quite sure, that our quality of speech on both sides is good enough to communicate, I have no doubt about that. (Aga ma olen üsna kindel, et meie vestluse tase on piisavalt hea. Ma ei kahtle selles.)


Kogu läänemaailm elab hirmus, et telefonikõned Ameerika Ühendriikidega hakkavadki olema sellised, kus telefonide eri otstes räägitakse erinevat juttu.

Ei elata hirmus. See on liiga dramaatiline lähenemine. Ootame, kuni president Trump paneb oma kabineti kokku, inimesed asuvad ametisse. Ma ei usu, et kõik need lihvimata nurgad jäävad nii teravaks, nagu nad täna on. Ma ei usu ühelgi juhul, et Ameerika loobuks näiteks transatlantilisest koostööst sellisel moel, kuidas nad seda seni on arendanud. See ei oleks kuidagi Ühendriikide huvides. Ja ma ei usu ka seda, et meie bilateraalsetes suhetes Ühendriikidega läheks midagi oluliselt halvemaks.

Traditsiooniliselt on Eestil palju kontakte vabariiklaste ridades ja ka täna oluliste inimeste lähikonnas. Meie diplomaadid toimetavad, otsivad need kontaktid üles, räägivad, selgitavad. Meil ei ole ühtegi indikatsiooni, et midagi radikaalselt muutuks. Alati võib arutada ja ka meedia ülesanne on olla see kanaarilind, aga vahest viiakse see kanaarilindki elusana kaevandusest välja. Meedia roll ongi ohtudest teavitada ja siis on poliitikute roll näidata, miks need ei realiseeru.


Aga kui on ikkagi tegu nii etteaimamatu mängijaga, nagu on Donald Trump, siis...

... üks inimene ei ole mitte kunagi lahinguväljal sõdur. Alati on tegemist meeskonnatööga, üksinda pole võimalik riiki ei hästi ega halvasti juhtida. Määrab ikkagi riigi juhtimise kvaliteet, ja võime kindlad olla Ameerika pikaajalises demokraatiakogemuses ja väga kogenud ametnikkonnas.


Samas, kui vaatame laiemat pilti maailmas, siis mitmeski mõttes võime öelda, et on olnud pöördeline aasta ja muutused on toimunud viisil, kuidas avalikkus mitmes lääneriigis tajub demokraatiat, kuidas avalikkus osaleb demokraatlikes protsessides ja milliseid otsuseid langetatakse. Siin võib tuua näiteid: Brexit, Trumpi valimine presidendiks, siia võib lisada ka hiljutise Itaalia referendumi. Millega on tegu?

Üheks põhjuseks ongi globaliseerumisest kaotanud põlvkond. Aga on teisi sama olulisi teemasid. Oli puhas juhus, et sattusin Brexiti toimumise ajal lugema lugu 1950. aastate Londoni Docklandsist. Ma sain aru, et tol ajal, kuigi inimestel oli hääle- ja valimisõigus, ei olnud neil ressurssi, et osta endale ligipääsu informatsioonile, ning ei olnud aega viia end kurssi ühiskonnaeluga. Suur osa neist näiteks ei teadnud, et neil on õigus käia tasuta arsti juures. Tõenäoliselt ei käinud suur osa neist ka kunagi valimas. Või kui käis, siis ei esitanud ta enesele küsimust, mida mina võin võita, kui hääletan üht- või teistpidi.

Tänapäeval on informatsioon odav ja seda on lihtne hankida. Infot omavad kõik, küsimus on info kvaliteedis. Mina ei süüdista neid, kes oskavad teha oma sõnumi lihtsaks ja lihtsalt arusaadavaks. Ma vaataks, kas on võimalik ka teist poolt, neid väärtusi, mida mina õigeks pean, samuti lihtsamalt seletada.

Näiteks üks traditsiooniline küsimus, mida minu käest küsitakse: kas Brüssel ei kirjuta meile ikka liiga palju ette ja mis kasu meil neist ikkagi on? Vastan küsides: kas suudate nimetada ühe suure mure, mis meil on, mida suudaksime üksi paremini lahendada? Keegi ei suuda, sest kõik suured probleemid on piirideülesed.

Peame suutma ka selle sõnumi sama lihtsalt viia inimesteni. Täpselt samamoodi, nagu teeb seda teine pool, kes loovad uue olulise paradigma ja seeläbi võidavad. Oluline on see, et ka avatud maailma väärtuste kandjate, nende, kes on demokraatlike väärtuste eest valmis seisma koduriigist kaugemal, sõnumid saaksid piisavalt lihtsaks ja selgeks. Minu sõnum ongi see, et tänapäeva maailma väljakutsed on igale riigile üksi olles liiga suured.


Aga sidusus on siiski Euroopas üsna valusalt pihta saanud. Samuti Euroopa solidaarsus, kui me vaatame, millised protsessid on alguse saanud, või seda, kuidas n-ö valgest poliitikast väsinud inimesed on väsinud kaasa mõtlemast ja arutamast ning otsivad lihtsaid, populistlikke lahendusi. Sellele tuleb leida ju mingi vasturohi, enne kui see koll võtab järjest suuremaid mõõtmeid ning me ei suuda seda enam kuidagi ohjeldada.

Esiteks ei võta see ülearu suuri mõõtmeid, sest niipea, kui lihtsate, populistlike lahenduste pakkujad saavad võimule, siis juhtub igal pool seesama, mida nägime Brexiti-järgsel hommikul. Seda panid tähele väga paljud inimesed maailmas. Ja neid inimesi, kes pidid hakkama seda otsust ellu viima, tabas tohutu nõutus. Ja me keegi veel ei teagi, kuidas see otsus ellu viiakse. Seal on nii palju juriidilisi küsimusi.

On tarvis paari samasugust juhtumit, kus inimesed näevad, et seda lihtsustatud mudelit, mida lubati, ei järgitud. Siis liigub pendel teise suunda tagasi. Aga ta ei liigu iseenesest. Teisel poolel ei maksa süüdistada populiste, vaid teha oma sõnum lihtsamaks, teha see arusaadavamaks.


Hollandi uurija Marcel van Herpen ütles sel kuul Postimehele antud intervjuus, et enam ei ole ajad, mil informatsioon liiguks eliidi kaudu rahvani. Et sotsiaalmeedia oskuslik propaganda teeb seda otse ja lihtsamini ning osa inimesi ongi täiesti teises infoväljas. Ja vaadates seda Eesti kontekstis, siis see on päris ohtlik kokteil, sest see annab ka Venemaa propagandamasinale võimalusi oluliselt tuure juurde keerata ja inimesi hullutada.

See on igal pool nii, et peab oskama näha neid tendentse, kuidas püütakse mingi probleemi suhtes kallutada rahva arvamust kellelegi teisele kasulikus suunas. Sellest on kujunemas omaette sotsiaalteaduse haru, strateegiline kommunikatsioon, nende võtete mõistmine ja nende võtetega tegelemine. Lätis on muide sellealane oivakeskus loodud.

Nende küsimuste äratundmine ja aus väljaütlemine, et me näeme, et siin toimub selline mõjutamine, on kõige parem. Inimesed peavad teadma, millised on tõsiselt võetavad meediakanalid. Mul ei ole midagi meelelahutuslikuma meedia vastu ja neil on oma tarbija, aga kui inimene teab, et need on humoorikad lood, et nende uudiste tootmise taga on midagi muud kui nende uudiste taga, mis on faktipõhised, mis alati esitavad mitme osapoole arvamusi, siis inimene teeb vahet.


Millised on need teemad, mille puhul ei sobi presidendil kommentaare jagada, sõna võtta?

Ühest teemast juba rääkisime – erakondade siseelu. Sel teemal ei kuule keegi kindlasti minult ühtegi arvamust. Ma arvan, et ma ei peaks võib-olla oma majandus- ja sotsiaalpoliitilisi vaateid liigselt propageerima avalikus ruumis, et vältida ootuse kujunemist, et ma saan reaalselt ses vallas midagi otsustada.


Mis on siis president Kersti Kaljulaidi missioon?

Hoida Eestit turvalisena koostöös pea-, välis-, kaitse- ja rahandusministri, kõigi teiste ministritega. Me peame võimendama üheskoos üksteise mõju Eestist väljas, ja me teeme seda. Ja Eesti rahvas tuleb hoida nii lähedal kui võimalik ka poliitilistele otsustajatele.

Poliitika on eestvedamise kunst, see ei ole meelelahutussektori osa. Ei saa teha ainult seda, mis kiire pilguga peale vaadates tundub väga vahva kõigile. Peab tegema ühiskonnas keerulisi otsuseid, aga samas ka kogu aeg üle õla tagasi vaatama, et rahvas ei oleks liiga palju maha jäänud.

Seletamise töö on nii poliitiku kui ka presidendi põhitöö. Eestvedamine. Loodame, et seda on võimalik teha ja osutada tähelepanu ka valupunktidele, mis on meie ühiskonnas. Käia kohal, näidata ka neid tublisid inimesi, kes nende raskustega tegelevad. Kes tegelevad raskustes noortega, keerulises olukorras inimestega, peksa saanud naistega, muserdatud lastega. Kõigest sellest peab ka siin Kadriorus juttu olema.

Aga loomulikult on meie elul ka helged küljed, mida president saab toetada: tublid kultuuriinimesed, tublid leiutajad, vabatahtlikud inimesed, organisatsioonid, millel on ka see oluline nüanss, et haldusreformi-järgne Eesti sisustub väga paljus kohaliku omavalitsuse ja kodukandis toimetavate inimeste ühise tööga. Olen seda mõtet Eestis ringi liikudes testinud ja kui haldusreformi piiride teema saab mööda, siis tekib küsimus, mida saame nüüd kohapeal reaalselt teha.

Ja kõige lihtsam on kaasata neid inimesi, kes soovivad midagi ära teha, anda neile selleks võimalused. Siis pakud sa lõpuks neile inimestele sisuliselt täpselt seda teenust, mida nad on ise tahtnud. Ja avaliku raha toel nad teevad selle ka iseendale, üksteisele ära! See on radikaalselt uus avaliku ja era- või vabasektori koostöö. Selline õmblusteta ühiskond.

Ma arvan, et see on e-riigi kõrval meie järgmine suur riigiinnovatsioon. Ühtpidi läks e-riik justkui inimesest kaugemale, sa suhtled riigiga peamiselt arvuti teel, aga teistpidi on meil nüüd unikaalne võimalus, sest meil ei ole ühtegi seadust, mis keelaks või piiraks tuginedagi kohalikule omavalitsusele ja luuagi kõigile riik, nagu inimene ise soovib. Pakkuda sellist teenust, mida inimene soovib, ja sel hetkel, mil ta seda vajab. Hajaasustusega Eesti jaoks supermudel! Parim 21. sajandi riigimudel, kus me igaüks saame olla ise natukene riik, mitte ei istu nagu Lääne-Euroopas, kus riik rullib mõnusa, paksu teenusteteki lahti. Ja seal teki all on teenused, mis meile tegelikult ei sobi, nende administreerimine on keeruline ja kallis.

Selle asemel on meil võimalus tunnustada ja toetada vabatahtlikku initsiatiivi, mis saab tekkida ainult kohapealsest vajadusest. Ma loodan, et ka järgmistel kohalikel valimistel tekib tugev diskussioon selle üle, kuidas me haldusreformi sisustame. Soovitan väga mõelda selles võtmes, sest näen siin juba tekkimas väga tõsist sotsiaalset innovatsiooni.


Presidendi roll on väga palju seotud argipäevaste tegemistega, samas on ka Eesti Vabariigi pidupäevad mitmeti presidendi sisustada. Kas olete juba välja mõelnud, milline näeb välja 2017. aasta 24. veebruar, päev, mil meie riik saab 99-aastaseks?

Aus vastus on, et jah, kontseptsioon on välja mõeldud, aga sellest ma veel ei räägi. Las jääda üllatuseks.


Kas tuleb suuri muutusi?

Traditsioonidel on oma väärtus. Muutused on sellised, et ei tekiks tunnet, et traditsioone on muudetud nii palju, et me neid enam ära ei tunne. Seda hirmu ei ole. Aga tuleb uuendusi.


Kui palju peame üldse traditsioonidest kinni hoidma, arvestades, et elame kiiresti muutuvas ühiskonnas?

On neid traditsioone, millest rahvas ei ole valmis loobuma. Me näeme, kui kallis on rahvale 24. veebruari lipuheiskamine, kuidas inimeste jõed voolavad sel hommikul Toompeale, me näeme, kui kallis on akadeemilistele organisatsioonidele rongkäik, mis sellele järgneb, sõjaväeparaad, õhtune vastuvõtt ja kontsert. Neid asju ei saa muuta.


Väga paljudele on armas ka kätlemistseremoonia.

On. (Peab pika pausi.) Ma ei muretseks sel teemal.


President Toomas Hendrik Ilves andis igal aastal 99 teenetemärki. Samas olen kuulnud hinnanguid, et võiksime anda rohkem teenetemärke, sest ühel hetkel, kui meil on pidulikud vastuvõtud, on meil liiga vähe ordenikandjaid ja see hakkab juba silma, et pole piisavalt tunnustatud inimesi. Kas selle praktika võiks üle vaadata, sest teame, et teine äärmus on anda ühel aastal 900 teenetemärki?

Ma ei ole formalist, ma ei sea selliseid piire. See, kui paljud inimesed saavad teenetemärgi, sõltub sellest, kui palju on tublisid inimesi, keda esile tõstetakse. Presidendi kantseleile saadetakse soovitusi, analüüsime neid, ja arv ei ole see, millest lähtume. Ikka inimeste teod.


Võtame mõned teemad kokku. Arvestades, millised pöördelised sündmused maailmas aset leidsid, milline oli valijate käitumine, inimeste käitumine demokraatlikel valimistel, siis kas võime öelda, et tegu oli pöördelise aastaga?

Ajalugu näitab. Täna ei või.


Euroopa Liit on kindlasti ühe väga keerulise valiku ees – kuidas minna edasi. Ühelt poolt on mitmes euroliidu liikmesriigis väga keeruline olukord, teiselt poolt Suurbritannia väljaastumisotsus, ja selle kõige keskel peaks Euroopa Liit leidma pidepunkti, mis aitaks sõnastada tulevase Euroopa poliitika. Kas Euroopa poliitika vajaks restart'i, värskendust, uut lähenemist?

Kui maailmas, Euroopas toimuvad keerulised sündmused, siis on paratamatu, et alguses tundub, et suureneb kaos, ja siis hakkab sellest kaosest tekkima kord. Euroopa Liidus on ütlemine – muddling through (ingl k keerulisest olukorrast kuidagi välja rabelemine – toim). See on üks Euroopa Liidu toimimise põhialuseid. Kokku on lepitud, et mis iganes juhtub – me teeme selle läbi koos. Ja seda on alati tehtud. See ei vaja liiga palju reforme.

Teine oluline nüanss minu jaoks on see, et Euroopa lepingutes on solidaarsuspõhimõte, aga on ka subsidiaarsuspõhimõte. Ja see tähendab, et Euroopa Liit teeb seda, mida riigid üksinda ei saa: suured infrastruktuuriprojektid, aga ka toimetulek meid ümbritsevate kriisidega, näiteks Läänemere keskkonna hoid. Neid asju üksi ei tee.

Euroopa Liit hakkas võib-olla sajandivahetuse paiku väga palju mõtlema selle peale, kuidas ta saaks olla lähedal n-ö tavalisele kodanikule, ja seega on killustanud oma tegevust valdkondadesse, kus tegelikult subsidiaarsuspõhimõte ei kehti. Kus Brüssel kulutab energiat ja ressurssi asjadele, millega oleks parem tegeleda liikmesriigis või isegi kohalikus omavalitsuses.

Arvan, et Euroopa Liit peaks otsa vaatama kõigele sellele, mida ta teeb, ja keskenduma sellele, mida ta teeb kindlasti paremini kui liikmesriigid üksinda.

Euroopa Liit peaks olema paindlikum ja kiiremini reageeriv, raputama maha liigse ja suunama selle tagasi sinna, kus on paljude küsimustega tegelemiseks õigem koht. Ja mulle tundub, et siin meie nurgas on sama moodi mõtlevaid riike ning riigipäid palju. Ma usun, et saame samameelsete koalitsiooni abil need mõtted ka Euroopa Liidu ülemkogu laua taha, kuhu mina muide ei lähe mitte kunagi. Eestit esindab seal peaminister.


Tulles korraks tagasi koduste teemade juurde, siis oleme näinud üht huvitavat poliitilist protsessi: oleme näinud üht erakonda, mis on olnud sisemises kriisis ja mis peaks puhastuma, aga selle asemel, et minna puhastusprotsessi, on saanud erakond endale hoopis peaministritooli. Üsna pretsedenditu. Kuidas teie seda hindate? On see erakond valmis olukorras, kus on tarvis kanda valitsusvastutust, puhastuma ja ühel hetkel võtma omaks puhta poliitika mängureeglid?

Hinnanguid annavad valijad järgmistel korralistel valimistel. Sel erakonnal on riigikogu suuruselt teine fraktsioon. Seepärast on nad täna peaministripartei. Ja igasugune valitsus, mille riigikogus esindatud erakonnad kokku panevad, on olnud valija tahe.


Kas valija on piisavalt tark?

Ma arvan, et on.


Mis on teie jõulusoov?

Rõõmu ning rahu ja olgu kõigil natuke vaba aega.


Kas presidendile jõulude ajal vaba aega antakse?

Jah, natuke ikka.


Presidendi ameti juures on keeruline see, et puhkust kunagi ei anta. Ka ametist lahkunud riigipea puhul jäi tema puhkus ametiaja lõppu. Kuidas teie kavatsete selle lahendada?

Ma usun, et mõned vabad päevad peavad ikka olema. Puhkuse võtmise teema on meie riigis normitehniline. Kindlasti tuleb võtta mõned päevad mõtete kogumiseks ja ka perega olemiseks, et nad päris ära ei unustaks, et neil on ema ja abikaasa. Et saada natuke rahu selleks, et liikuda uuesti ühes rütmis.

Praegu tunnen vahel, et kui jõuan reede õhtul koju, siis kodustega n-ö samale lainele jõudmiseks võib minna päris tükk aega. Ma tean liiga vähe sellest, kellel on nädalavahetusel näiteks jalgpalliturniir. Seda tuleb mõnedegi päevade ja ära käimistega püüda kompenseerida.


Kas nad on harjunud sellega, et ema on president?

Ma ei tea seda. Ma loodan. Aga minu lapsed on alati pidanud arvestama sellega, et minu töö võib viia mind mõneks päevaks kodust ära ja tulen tagasi järgmisel nädalal. Praegu on isegi need sõidud jäänud lühemaks kui kontrollikoja töö ajal.


Kui palju te kodus omavahel räägite sise- ja välispoliitikast, presidendi ametist, presidendi väljakutsetest?

Palju, päris palju. Ma pean ka ju oma mõtteid kusagil testima ja ma saan palju mõtteid ka kodust.


Mida lapsed ütlevad, mida tuleks Eestis ära teha?

Nad on Eestis elanud mõned kuud ja võin öelda, et nad on siiras vaimustuses! Kriitika tuleb ilmselt hiljem. Aga praegune Eesti laste vabadus teha ja toimetada – see meeldib neile. Siin on lastel palju vähem piiranguid. Nad saavad käia üksi tänavatel esimestest klassidest peale, neil on rohkem otsustamisõigust, neilt oodatakse ka rohkem vastutuse võtmist, neid koheldakse koolis juba kui vastutusvõimelisi kodanikke, mitte kui kedagi, keda tuleks läbi vanemate suunata õigele teele ja õpitegevusele. Minu meelest meeldib neile väga Eestis.


Kas meie keskne probleem Eestis ei ole mitte see, et piitsutame end sageli liiga ja see takistab rõõmu tundmast selle üle, mis me juba oleme hästi teinud? Ja see takistab leidmast uusi sihte, mis võiksid meid innustada?

Ma arvan, et konstruktiivne kriitika ei ole kunagi liiast. Aga selles kriitikas peab alati edasiviiv element ka leiduma. See on oluline, seda ei tohi ära unustada.


Artikkel Postimehe veebilehel.