- Reset + PDFPrindi

"Aasta oodatuim vestlus: Andrusega Kerstil külas", Meie Maa

"Kõike tuleb teha rõõmu ja lustiga," on president öelnud.
© Toomas Huik

17.12.2016

Mart Soidro, Andrus Kivirähk


Mart Soidro kutsus kaasa sõbra Andrus Kivirähki ja käis Kadriorus president Kersti Kaljulaidi usutlemas. Päevapoliitikast räägiti vähe, rohkem ikka maast ja ilmast ning elu põhiväärtustest.


Selgitus

Ülikooli diplom kinnitab, et ma olen hariduselt ajakirjanik, aga ajakirjaniku tööd olen ma tegelikult elu jooksul teinud väga vähe. Teiste inimeste intervjueerimisest ja reportaažide kirjutamisest lihtsam tundus minusugusele laiskvorstile kogu lugu otsast lõpuni ise välja mõelda. Seda tänulikum ma olen, kui mõni vana sõber ja ülikoolikaaslane mu vahel enesega kaasa võtab, kui läheb lehte lugu tegema. Saab end jälle natuke aega ehtsa žurnalisti ja Juhan Peegli õpilasena tunda!

Seepärast ei kõhelnud ma hetkegi, kui sõber Mart tegi mulle ettepaneku minna Kadriorgu ja intervjueerida president Kersti Kaljulaidi. Lähme muidugi! Seda enam, et olime Kerstiga sel aastal värskelt tutvunud, pealegi veel nii tähendusrikkal päeval kui 24. veebruaril. Olime käinud varahommikul Toompeal lipu heiskamist imetlemas ja puhkasime nüüd jalga õdusas õlletoas. Kersti polnud siis veel president, vaid Luksemburgist Eestisse käima tulnud Filiae Patriae vilistlane, keda meie Mardiga kui EÜS-i vilistlased kodumaale naasmise puhul südamlikult tervitasime.

Siis ma veel ei teadnud, et lisaks üliõpilasorganisatsioonidesse kuulumisele ühendab meid palju muudki. Mis täpselt, selgub järgnevast loost. Kogu see ühine taust seletab ka asjaolu, et me teineteisele sina ütleme ja etiketist eriti kinni ei pea.

Võin kinnitada, et Kerstiga kohtuda oli suisa lust!

Andrus Kivirähk


I


Mart: Mul on natukene kõhe istuda siin kahe Eesti Vabariigi mõjuvõimsama inimese, kõige mõjukama poliitiku ja kultuuritegelase vahel.

Andrus: Minul vedas, trükimasin läks öösel katki. Eesti Päevaleht täna (9. detsembril) paberkandjal ei ilmunud ja keegi ei saanudki teada, kui mõjukas ma olen. Sain mööda linna mõjutuna ringi kooserdada.

Kersti: (täpsustab) Info on siiski online'ist kättesaadav.

Andrus: Kahjuks küll. (lootusrikkalt) Aga kes viitsib sealt lugeda?

Mart: Mind polnud isegi kehakultuurlaste nimekirjas! Aga ma püüan saatusest suurem olla ja tuletada teile meelde, et olin siiski esimene, kes siin kantseleis töötas.

Kersti: (lohutavalt) Kui sa tunned ennast puudutatuna, et välja jäid, siis lohuta ennast teadmisega, et metoodika ei pruukinud õige olla.

Mart: Kui sa nii arvad. Aga ma loen ette ühe lõigu, mille paarkümmend aastat tagasi presidendi kantseleist kirjutasin: Algatuseks kääris Lennart käised üles ja teatas, et nüüd tuleb tööle hakata. Selgus, et üks turvamees oskab fakse saata – ta pandi kohe faksimasina taha. Teine turvaja teadis midagi arvutist ning töö oli varnast võtta. Autojuht oli masinakirjutaja ning ülemnõukogu esimehe endine sekretär tõlk. Üks turvamees pesi esialgu nõusid. "Meil oleks veel inimesi vaja," vaatas Lennart lootusrikkalt ringi. Aga inimesi rohkem ei olnud; üksnes kole ja kõle oktoobrikuine tuul ulgus ukse taga.

Kersti: Meil ei ole turvamehi, meil on julgestuspolitseinikud. Nendega on tore metsas jooksmas käia.

Andrus: Kas sa jooksed nende eest ära?

Kersti: Ei.

Andrus: Aga kas sa jaksaksid?

Kersti: Ei ole kindel.

Andrus: (ulakalt) Aga kui on paks turvamees?

Mart: Andrus, Kersti maratonirekord on 3:52. Ma ei jaksanud sel suvel isegi 30 kilomeetrit selle ajaga läbida!

Kersti: Kõik minu meeskonna liikmed on heas vormis. Tõsi, pikemaid distantse ei taha kõik kaasa joosta. Minu julgestusmeeskonna juhi isiklik rekord on minu omast mõni minut kehvem, aga see on joostud hiljem. Nii et küllap me ühes tempos püsime ja tegutseme "pariteetsetel alustel".

Mart: Käisin kuu aja eest Mart Laari juures külas ja ta ütles, et kuuleb Kadriorust hallide ajurakkude krudinat ka enda juurde Ao tänavale ära.

Kersti: Meil on siin palju häid mõtlejaid koos ja intellektuaalselt väga lõbus.


II


Mart: Ärme torma sündmustest ette! Mis meid ühendab peale selle, et tahame kõike lusti ja rõõmuga teha? Kui Mati Unt kirjutas "Sügisballi" (1978), oli see veel ajaloota ja olulist mõõdet mitteomav linnaosa. Mina elasin lapsena Tammsaare peatuses...

Kersti: Mina ka! Mustamäe tee 100. Peatusest paremat kätt teine maja.

Andrus: Mina elasin Sääse peatuses. Tammsaare tee 110.

Kersti: Globaalses maailmas nii lähestikku elada...

Andrus: Sa käisid 44., mina 32. keskkoolis.

Mart: Mina käisin 20. keskkoolis.

Kersti: Tekib küsimus, miks sa nii kaugel käisid.

Mart: Mu ema oli seal koolis õpetaja ja arvas, et nii on kõige parem.

Andrus: Suur rõõm, et lõpuks on meil president, kes on pärit Mustamäelt! Eelmised olid kas väga vanad või välismaalt, aga nüüd lõpuks üks Mustamäe inimene! Nii armas. Kas sa käisid kuuendas ABC poes?

Kersti: Ei, neljandas. Nii ei pidanud ma kodust üle sõidutee minema. Aga koolist tulles – siis, kui ma olin rikas, mis tähendas 30 kopikat – käisin ma Szolnoki kohvikus!

Andrus: Kas sa kinos Kaja käisid?

Kersti: Vähe. Ma ei talu koristamata ruume, mis tollal tihtipeale olid sellised.

Andrus: Kui sa väike olid, ei olnud sul kodus telekat. Kas sa Hunt Kriimsilma ikka nägid?

Kersti: Vähe.

Andrus: (lootusrikkalt) Aga Tippi ja Täppi?

Kersti: Polegi kunagi näinud.

Andrus: Väga suur pettumus. Minu ema mängis veel Tippi...

Kersti: Siis läks küll kehvasti.

Mart: Sa olid rohkem sporditüdruk?

Kersti: Nii ja naa. Aga tegi tuska, et sprindikiirendus on mul vilets.

Andrus: Kehaline kasvatus oli ikka "5"?

Kersti: Ei olnud. Veerandite kaupa: "3"–"5"–"5"–"3".

Andrus: Seda on nii armas kuulda! Mul oli ka tavaliselt üks veerand "3", aga ma ei ole julgenud sellest avalikkuse ees rääkida.

Kersti: Minu 100 meetri aeg oli 17 sekundit. Ei õppinud pakkudelt starti tegema. Aga suusatamise ja akrobaatikaga oli kõik korras.

Andrus: Kas teie kool käis ka hullumaja taga suusatamas?

Kersti: Meie käisime Nõmmel.

Andrus: Aga me oleme kindlasti sõitnud sinuga ühes trollis.

Kersti: Absoluutselt.

Andrus: Minu ema elab Mustamäel.

Mart: Minu ema ka!

Kersti: Meie kõigi emad elavad Mustamäel. Ju me meenutame seda kõike soojuse- ja nostalgiatundega.


III


Andrus: Kust sul tekkis huvi vainurästaste vastu?

Kersti: Loodussõprade maja tead? Kunagise pioneeride palee tagumine nurk.

Andrus: Ma käisin loodussõprade ringis.

Kersti: Siis sa ju tead, et Vene ajal oli selline trikk, et kui sa tegid hästi teaduslikke uurimistöid, siis viidi parimad Nõukogude Liidu avarustesse reisile. Ikka päris kaugele, mida kodune finantsolukord poleks võimaldanud ette võtta.

Andrus: Minul nii hästi ei läinud. Pidin seal loodussõprade ringis lakkamatult pesema hamstrite puure.

Kersti: Ma mäletan natuke filosoofilisemat tegevust.

Andrus: Mulle vaadati sellise näoga otsa, et "see mees" läheb kohe hamstrite puure pesema.

Mart: Siin peaks olema Kersti esimene artikkel ajakirjanduses – "Vainurästa ja laulurästa pesitsemisest" (kahasse Enn Roodesega, Eesti Loodus 1987, nr 4).

Kersti: Ma arvan küll.

Andrus: Kas sa Tähekesse või Pioneeri ei kirjutanud?

Kersti: Ma kirjutasin kirjandeid üsna hästi, aga siis küsis õpetaja, kas ma ei tahaks kirjutada ka mõne luuletuse või jutukese. Aga ma kartsin, et olen fantaasiavaene ja ratsionaalne. Kirjutasin kirjandi teemal "Mille poolest erinevad Puškin ja Lermontov" ja tõestasin ära, et nad on ühesugused kirjanikud. Eesti keeles kirjutades sain selle eest "viie", aga vene keele õpetaja käratas peale, et kes on mind õpetanud niimoodi kirjutama. Selline ideoloogiline lõhe oli Tallinna 44. keskkoolis...


IV


Andrus: Mulle meeldis looduse kohta lugeda. Gerald Durrelli ja... kas sa Fred Jüssi "Rebasetundi" oled lugenud?

Kersti: Loomulikult! Aga mulle meeldis Durrell rohkem. Käisin seitse aastat tagasi spetsiaalselt Korfu saarel, tahtsin näha põlde ja küpressisalusid.

Andrus: Kas need majad on veel alles?

Kersti: On, aga nendele ei saa ligi. Olin väga kurb saare serva seisundi pärast, mille on põhjustanud turismiatraktsioonide kättesaadavus.

Andrus: Aga kuidas sa ikka vainurästa juurde jõudsid?

Kersti: Selle linnu kohta oli korjatud palju statistilist informatsiooni. Inimesed täitsid ankeete: leidsin pesa, kas linnas või maal, ja see oli nii kõrgel. Muide, töö, mida mina tegin (pesitsusharjumustest ja nende muutumisest), seda oleksite ka teie võinud teha – see ei eeldanud metsas vainurästaste jälitamist.

Mart: Nii et sina ei avastanud, et pooltes pesades algab munemine keskmiselt 14. mail ja esimene poeg koorub 1. juuniks?

Kersti: Täpselt. Selleni ma jõudsin statistilise andmetöötluse tulemusena. See oli juba matemaatika.

Andrus: Mul on Kerstile kui mustamäelasele ja linnuteadlasele üks spetsiifiline küsimus. Kõige levinum lind Mustamäel on tuvi. Aga ma ei ole kunagi näinud tuvi lapsi! Ainult täiskasvanud tuvisid...

Kersti: Erinevalt kajakast, kes muneb, kuhu juhtub, peidab tuvi oma munad ja pojad ära.

Andrus: Aga nad võiksid käia ematuvi kõrval! Nii nagu ma Snelli tiigis näen ujumas pardiema ja pardipoegi.

Kersti: (lõbusalt) Linnud üldiselt jagunevad pesahoidjateks ja -hülgajateks.

Andrus: Ma ikkagi arvan, et tuvil ei olegi lapsi.

Kersti: Ma saan aru, et tahad jõuda juba jumala teema juurde.

Andrus: Äkki varblased ongi tuvi pojad, nii nagu kass on koera naine? Ja hiired on nende lapsed...

Mart: Kuulge, nüüd me muutume juba ulakaks! Läheme parem suvel Harku terviserajale! Seal on männimets, soo, raba ja liivakünkad. Mul on natuke häbi Andruse väheste loodusalaste teadmiste pärast, võiksime sinna õppematkale minna.

Kersti: See on hea mõte.

Mart: Seal kasvab isegi üks kuldking.

Andrus: Miks sa mulle seda näha ei toonud? Tõmmanud välja!

Mart: Ei tohi tõmmata. See on haruldane taim ja selle ümberistutamine reeglina ebaõnnestub.

Kersti: Sa võid viia Andrusele fotomeenutuse!


V


Andrus: Astusid 1987. aastal ülikooli ja abiellusid väga kiiresti. Kas sa öölaulupidudel üldse käisid?

Kersti: Käisin Tartus, kui seal 1988. aastal oli muusikapäevadel suurem laulmine.

Andrus: Siis käisid sina varem. Mina käisin Tallinnas öö enne keskkooli lõpueksamit.

Kersti: Erinevalt sinust ei oleks mina sellist riski kunagi võtnud.

Andrus: Oli vaja võidelda nõukogude võimu vastu! Edaspidi, kui me juba ülikoolis olime, võis meid Mardiga leida Humala õllekast.

Kersti: Kas teile see ei tulnud pähe, et kui natukene rohkem õppida, võis saada kõrgendatud stipendiumi? Suur vahe oli, kas said 40 või 60 rubla kuus.

Andrus ja Mart: Ei olnud suurt vahet! Me kirjutasime juba sel ajal ja honorarid olid prisked!

Kersti: Selle peale ma ei tulnud. Oleks teadnud, oleks ka kirjutanud. Aga nimelist stippi ei saanud ma sellepärast, et ma ei olnud komnoor.

Mart: Miks sa ei olnud? Meie klassis ei kuulunud komsomoli ainult üks poiss, sest ta oli usklik.

Kersti: Mind küll ähvardati, et ei saa ülikooli sisse, aga kuna üks mu tuttav tüdruk oli just saanud, siis ei jäänud ma "organeid" uskuma.

Mart: Ülikooli ajakirjast lugesin, et korraldasid singinäituse.

Kersti: See oli 1989. aastal. Süüa ei olnud suurt midagi. Olime esimesed, kes karulauku sõid. Ja üritasime ka viinamäetigusid prepareerida. Ülikool andis meile kaasa 15 kilo kaerahelbeid. Ühel kursuseõel oli aga ligipääs lihakombinaadile. Ja ühel hetkel oli meil sahvris nii sinki kui vorsti. Paljud meist polnud sellist pilti ammu (varem) näinud.

Andrus: Pärast sõite ikka ära?

Kersti: Loomulikult.

Andrus: Aga viinamäetigusid?

Kersti: Prantsusmaal küll, kus nad panevad ürdivõid tigudele peale.

Andrus: Kas sul kodus teeseen oli?

Kersti: Muidugi!

Andrus: Praegu müüakse neid ökopoodides pudelites. Hipsterid on selle uuesti avastanud. 24. veebruaril võiks presidendi vastuvõtul olla hulk teeseeni, et kõik saaksid ise endale valada.


VI


Mart: Ärme tõtta sündmustest ette! Praegu on maleaasta. Mitu käiku peab president ette mõtlema?

Kersti: Käike ma tean, aga ette eriti ei mõtle. Pigem olen kiire reageerija.

Mart: Selle aasta üheks läbivaks märksõnaks on hirm: pagulased, kooseluseadus, Venemaa, ISIS, Brexit, Trump, vasakpööre.

Kersti: Ma ei saa sellest aru. Kui meil toimub reeglipärane Kaitseliidu õppus, millele lisandub kaitseväe õppus, siis välismaa ajakirjanikud küsivad ainult ühte asja: kas teil on õudne hirm, et te õppusi korraldate? Ja siis pead hakkama neile algusest peale seletama – see ei ole siin niisama relvade puhastamine. Et see ongi NATO artikkel 3, mis ütleb, et iga liige peab tagama, et tema territoorium oleks kaitstud.

Mart: Olin väga üllatunud, kui nägin ühel fotol meie presidenti sõdurile žgutti sidumas.

Kersti: See oli väga hea žgutt, ma ei olnudki näinud tänapäevast verevoolu sulgemise vahendit. Möönan, et sidusin selle vale koha peale, mida mõningad tähelepanelikumad netikommentaatorid ka ära märkisid. Aga oli huvitav kogemus.

Mart: Olid 1999–2002 peaminister Mart Laari majandusnõunik. Kas sa kõhklesid ka, kui selline ettepanek tehti?

Kersti: Kõhklesin küll. Käisin Heldur Meeritsaga rääkimas, sest tema pidi olema ikka esimene nõunik ja mina pidin neid sabasid tegema. Aga läks teisiti. Üks kolleeg pangast ütles, et kui sind kutsutakse, siis nad usaldavad sind. Et see on ka nende vastutus.

Mart: Pärast seda töötasid kõigepealt Iru elektrijaama juhtimisarvestuse osakonna juhatajana ja seejärel direktorina. Kuidas sa seal nende vana kooli meeste, et mitte öelda "jurakatega" hakkama said? See polnud küll Väino Viilupi aegne põlevkivikaevandus ja tänasel päeval töötab seal 49 inimest, aga ikkagi...

Kersti: Siis töötas seal sadu inimesi ja oli nii noori kui ka vanu. Seltskond oli heterogeenne. Aga ma õppisin sealt ühe asja Mustamäel kasvanuna ja näinuna Lasnamäed kerkimas. Nad ei tulnud siia ise, nad olid siia saadetud 1980. aasta paiku. Meil polnud Eestis ju selle ala spetsialiste.

Mart: Kas oli kerge ennast kehtestada?

Kersti: Ikka oli. Kui sa tunned inimeste töö vastu siirast huvi, mis on paratamatu vajadus, kui seda ettevõtet juhtida tahad, läheb kõik hästi.


VII


Andrus: Selle peale ongi hea küsida, et kuna sa olid enne näinud põnevaid ja dünaamilisi töid, siis mulle kõrvaltvaatajana tundub Euroopa Kontrollikoda väga igavana. Ülim stabiilsus, mida Luksemburg kehastab...

Kersti: See ei ole päris nii. Mu põhiline töö oli saavutada see, et kuigi olin kellegi töö kohta keskmisest halvemini öelnud, oli vaja, et ta nõustuks sellega ja hakkaks paremini töötama. See on küllaltki vaheldusrikas ja selle töö kõige sportlikum osa. Iga asi, kui sellesse süveneda, on põnev.

Andrus: Mina käisin Luksemburgis lugejatega kohtumas. See on uus formaat – välismaal elavad eestlased tunnevad ennast üksikuna ja kutsuvad külla kodumaal elavaid kirjanikke ja näitlejaid. Hästi tore oli.

Kersti: Ma sinuga kohtumisel kahjuks ei olnud.

Andrus: Aga nad ei ole seal traditsioonilised väljarändajad ja tulevad kunagi loodetavasti Eestisse tagasi.

Mart: Intervjuus ajalehele Vooremaa ütles Kersti, et Luksemburgis peab järve äärde pileti ostma, aga ega seal kohta ikka ei ole. Kuidas seda meretagusele rahvale, Meie Maa lugejatele seletada?

Kersti: Aed on järve ümber. Maksad tädile kolm ja pool eurot, mis läheb järve puhastamiseks, ja pääsedki järve äärde. Ausalt öeldes tasub järvedele eelistada basseine, sest järvede reostuskoormus on suur. Aga see ei ole veeline eluviis, ranna puudumine on seal elades täielik traagika.

Kusjuures täna ma väidan, et Tallinn on puhtam kui Luxembourgi linn. Suvel rongiga Nõmmelt linna sõites tajusin, et midagi on teisiti. Ja siis märkasin, et raudtee ääres ei vedele igasugust nasvärki. Meil on hästi puhas võrreldes Kesk-Euroopa kohtadega.

Mart: Ja meil ei pea kogu aeg paberipakiga ühest ametiasutusest teise jooksma, kõike saab teha interneti teel!

Kersti: Iga eestlane, kes on proovinud ennast sisse seada mõnda arenenud Euroopa riiki, puutub kokku lisaks arenenud demokraatiale ka arenenud bürokraatiaga.

Andrus: Kas sul on Eestis ka suvekodu?

Kersti: Mul on Vääna-Jõesuus tänapäeva mõistes enam mitte suvekodu, sest enamik inimesi elab seal aastaringselt. Praegu ma seal ei käi, sest politsei ei jõua kõiki kohti turvaliseks muuta. Viis aastat ma sinna ei lähe. Aga mul on Saaremaal koht, kus olla.

Andrus: (elukogenult) Aga sinna peab ka ju julgestuspolitseinik kaasa tulema. Tuleb käia palju seenel ja marjul ning panna ka turvamees neid korjama.

Kersti: Politseinikel on ametijuhend. Ma vean ka oma lapse kelku ise. Aga mul ei oleks midagi selle vastu, kui ka neil oleks õhtul võimalik seenesousti valmistada. (naerab)


VIII


Mart: Kätte on jõudnud jõuluaeg. Milline oli Luksemburgi jõululaud? Kapsas on vist seal punane?

Kersti: Leiab ka kollast kapsast, leiab!

Mart: Ja verivorstides ei ole...

Kersti: ...ei ole tangu.

Mart: Ja teie pere jõululaual peab olema üleküpsetatud sink?

Kersti: See on üks asi, mida mu lapsed nõuavad. Topid singi sisse nelgiterad ja katad üle vürtsidega. Ja ma ei pane seda taignasse.

Mart: (hardalt) Jõulude juurde kuulub ka kirikus käimine.

Kersti: Ei käi! Kuule, jõul on üks vana sõna, mis seostub pööripäevaga.

Andrus: Kersti, ma just kirjutasin täpselt selliste sõnadega artikli, kus ma seletasin, et ateistil on jõulude ajal väga palju tegemist ja toredat. Vana taliste püha.

Kersti: Lumi, suusad...

Andrus: ... ja lisaks uut mütoloogiat päkapikkude ja lendavate põhjapõtrade näol. Ja see ei ole pealetükkiv mütoloogia.

Kersti: See on konkreetselt seotud pika ja pimeda ajaga, kus inimestel ei ole muud teha, kui oodata kodus päkapikke.

Andrus: Aga praegu on sul ikka huvitavam töö!

Kersti: Vastutus on suurem.

Andrus: Ka avalikkuse pilk on rohkem peal.

Kersti: Viimasel ajal on avalikkusel rohkem selline sähmiv pilk.

Andrus: Mina olen muidugi väga tänulik, et lõpuks on Eestil ilmalik president.

Kersti: Igaühel peab vabadus olema. Ja usuvabaduse teine pool on uskumatuse vabadus.


IX


Andrus: (lootusrikkalt) Kas seoses 24. veebruariga on ka oodata mingisuguseid muudatusi?

Kersti: Tuleb muudatusi. Püüan seda päeva lavastada nii, et võimalikult paljud inimesed tunneksid, et nad on demokraatlikult sellest osa saanud.

Kuna paljud saavad sellest osa televisiooni vahendusel, ei tohiks neile jääda tunne, et nad vaatavad teiste pidu läbi lukuaugu.

Mart: Kätte on jõudnud tunnustamise aeg. Kerstiga olid seotud suured ootused, aga ma julgen ka Andruse nimel öelda, et oled neid ootusi kõvasti ületanud. Lühikese aja jooksul on Kersti saanud suure tunnustuse osaliseks: Kõrboja perenaine, vanem õde, roheline president...

Andrus: ...mõnes mõttes oled sa nagu Barack Obama, kes sai kohe Nobeli rahupreemia.

Kersti: Kui sa tuled Kadriorgu 81 häälega, pead enda jaoks selgeks mõtlema, mis see sinu jaoks tähendab. Kuidas olla inimestele sidustav ja selgitav jõud. Seda tööd võtan ja teen ma hästi tõsiselt.

Mart: Kas sul on anda meile retsept, et kui meil Andrusega tekib näiteks soov kümne aasta pärast presidendiks saada?

Kersti: Poliitika ei ole meelelahutussektor, see on eestvedamise kunst. Ükskõik, mis teie elu põnevat ette toob, kui liiga kartma ei hakka, võib õnneks minna. Natuke teeb see mind muidugi murelikuks, et kui mitu vooru ei tulnud välja ja lõpuks lepiti kokku, siis paljudele tundub, et midagi läks valesti ja tuleb põhiseadust muutma hakata.

Mart: Ja lõpetuseks: sa oled Saaremaaga seotud. Mida tahad ülemererahvale soovida?

Kersti: Olen seotud. Igal aastal veedan ühe nädala Saaremaal. Soovin neile meeldivat konservatiivsust. Et Saaremaa, nii nagu me teda tunneme, veel võimalikult kaua kestaks!


Kadriorus, 9. detsembril 2016


Artikkel Meie Maa veebilehel.