- Reset + PDFPrindi

"Kersti Kaljulaid: eestlane on igaüks, kes end eestlaseks peab", Maaleht

President Kersti Kaljulaidi sõnul on uuel valitsusel ELi eesistumisega tarvis minna juba sõitvasse rongi.
© Tiit Blaat/Maaleht

15.12.2016

Argo Ideon


President Kersti Kaljulaid ütleb Maalehe aastalõpuintervjuus, et Eesti Vabariik on vaba riik kõigile inimestele, kes siin elavad.


Aasta 2016 märksõna on "tur­bu­lents". Ebakindlus. Sünd­mu­sed, mida meie Eestis kuidagi ei saa kontrollida. Kuidas te sellele vaatate?

Aasta 2016 märksõna on ka näiteks NATO Varssavi tippkohtumine. Igale mõjule leidub vastumõju. Niimoodi vaatangi.

Ei tohi ümbritseva tõttu pead kaotada. Tuleb olukorda analüüsida ja – kõik eestimaalased koos – olla valmis tegema mida tarvis.


Palju on küsitud, millal tuleb USA valitud presidendi Donald Trumpi kõne Eesti presidendile. Rootsi peaministrile ja Soome presidendile ta juba helistas. Teil on jutupunktid taskus valmis?

Need kõned liiguvad ümber maailma ringi vastavalt sellele, kuidas briifid tehtud saavad. Selle järgi võetakse ka ühendust. Niikaua aga meie diplomaadid Washingtonis töötavad. Räägivad vabariiklastega, selgitavad meie seisukohti ja püüavad aru saada, millised on üleminekumeeskonna positsioonid. See töö käib ka ilma selle märgilise telefonikõneta.


...mida te siiski ootate?

Ei, ma ei oota seda.


Valite ise numbri?

Ma ei tahaks, et vestleksime olukorras, kus valitud president Trump ei ole enda jaoks mõelnud Balti küsimuse peale. Ei ole mõelnud selgeks, kuidas ta suhtub Euroopa Liitu. Ei ole veel saanud seda teadmist, tunnetust meie maanurga kohta. Mõistlikum on ikka rääkida inimestega siis, kui neil on olnud võimalust end asjaga kurssi viia.

Maailm on suur ja rahvusvahelisi probleeme väga palju. Ei maksa arvata, et siinsed probleemid on esimese nädala või kahe teemaks. Ja tegelikult on see ju hea, et pole. Süüria on kindlasti esimese nädala-paari teema.


Eelmise valitsuse välisminister Jürgen Ligi ütles Maalehe intervjuus, et meil on "peaminister, kes alustab välisasjades suisa nullist, ja uus president, kes on võimekas, aga ikkagi välispoliitikaga alles alustab. Kaitseminister alustab samuti nullist.". Tema hinnangul see toob välissuhtluses tagasi­mineku.

On väga oluline, et nii Eestis kui väljaspool on deklareeritud, et poliitilised suundumused ei muutu. See on vundament. Ja Sven Mikser välisministeeriumis on ikka väga turvaline kätepaar, teeme head koostööd.

Kindlasti need, kel seda vaja, loevad öö läbi memosid, et olla valmis kaheks asjaks. Kõigepealt suhtlema oma kolleegidega nii, et kui tekib hetk, mil on vaja midagi öelda, siis on telefoninumbrid olemas, kontaktid sisse töötatud ja lepitud kokku, et räägitakse eesnimedega.

Väikese riigi jaoks on hästi tähtis, et tema poliitikutel ja diplomaatidel on olemas kontaktvõrgustik. Olen ka ise Eestist ära olles pidevalt tegelnud selle kontaktvõrgu loomise ja laiendamisega.

Teiseks, tuleb anda päris palju intervjuusid, et keegi sind märkaks. See võtab mõne kuu aega.

Mis puudutab meie Euroopa Liidu eesistumist, siis seal on uuel valitsusel vaja istuda sõitvasse rongi. Tavakodanikule võib-olla tundub, et eesistumine algab järgmise aasta suvest. Aga tegelikult see rong juba sõidab suure kiirusega. On vaja hästi ruttu luua suhted kolleegidega ja endale selgeks teha, kuidas Euroopa masinavärk töötab – isegi kui sellega ei ole varem kokku puututud.

Omalt poolt saan abiks olla kõigile, kes küsivad, kuidas toimivad institutsioonid, kuidas kulgevad seal üritused. Või ka seda, mis on minu meelest oluline – niivõrd, kui minu arvamus väärt on. Püüan igati toeks olla ja oleksin olnud ka eelmisele valitsusele.

Eesti presidendil ei ole eesistumise juures ametlikku rolli. Aga kui välisministeerium ja valitsus tahavad kasutada ka riigipea institutsiooni, siis ma teen kõik ära mis vaja.


Olete kohtumistega olnud hästi aktiivne: lähiriigid on Soomest Poolani läbi sõidetud, äsja käisite Prantsusmaal. President François Hollande'iga te kõnelesite prantsuse keeles?

Oui. Nous avons parlé en fran­çais. (Jah. Me rääkisime prantsuse keeles.)


Mis tulemustega Élysée paleest saabusite?

Meie jutuajamine kujunes kavandatust pikemaks vaatamata sellele, et me tõlgi vahendust ei kasutanud. Pärast võttis president Hollande mind kaasa tema poolt Élysée palees korraldatud hackathon'ile. See oli väga tore üritus. Punase sametiga kaetud seinad, suur vastuvõttude saal, kus tavaliselt toimuvad väga pidulikud sündmused, oli täis laudu ja arvuteid. Nägi välja umbes nagu Eestis toimuv Garage48.

Õhtul vastuvõtul õnnestus vahetada mõned sõnad ka Prantsuse välisministri Jean-Marc Ayrault'ga. Rääkisime veidi Robert Schumanist ja Jean Monnet'st, keda ta oli oma kõnes maininud. Mina elasin ju tükk aega Schumani sünnikodust paarisaja meetri kaugusel.

Võib-olla lugejale tundub, et mis siis ikka – mõned sõnad vahetada. Aga see tuleb teinekord meelde, kui on vaja kokku saada. Seekord otsest vajadust ei olnud – ma ei läinud ju Prantsusmaale, et sealt mingi konkreetne tulemus ära tuua. Minek oli üldse ootamatu, sest avatud valitsemise foorumile pidi minema eelmine peaminister. Sisuliselt me lihtsalt vahetasime selle ära.


Rahvusvaheliselt te pole meedias väga ohtrasõnaliselt esinenud. Üks näide on sellest, kui asusite ümber lükkama portaali EurActiv väidet, et me siin kardame Venemaad ja migrante.

See oli küllalt ohtrasõnaline – oma tuhat tähemärki.


See torkas silma, kuna teisi sarnaseid sõnavõtte ei ole. Eesti tahab end näidata avatud valitsuse ja IT-maana, aga lääne meedias elab ikkagi narratiiv, kuidas oleme see koht, kus potentsiaalselt võib puhkeda kolmas maailmasõda. Neid lugusid tullakse Eestisse tegema.

On ju arusaadav, miks nad kaugelt vaadates niimoodi arvavad. Et teha midagi muud, selleks ongi vaja tulla kohapeale. Õppuse Okas raames tuli üks välisajakirjanikest minult küsima: "Isegi naised on teil täna väljas, nüüd on asi ikka väga hull?"

Vastus on ainult üks. See, mida me siin teeme, pole lihtsalt meditsiinitarkuste omandamine või relvade sisselaskmine. See ülesanne on kirjas NATO lepingu preambulis. Me tagame rahu, kaitseme rahu NATO kirdenurgas. Me oleme selle kohustuse endale võtnud NATOga liitudes ja teeme seda. See, mida ajakirjanikud nägid, oli puhas NATO lepingu artikkel 3. Iga riigi esmane ülesanne on tagada oma kaitsevõime.

Täpselt nii seda tulebki rääkida. Selleks et oleks rahu, selleks seda tehakse. Mitte selleks, et olla valmis sõjaks, mis justkui kohe-kohe puhkeb.


Kas Venemaad kavatsete oma ametiajal külastada?

Kõike võib juhtuda, aga praegu on Eesti suhtlus meie idanaabriga võrdlemisi tehnilisel tasemel. Toimuvad kultuurikontaktid, ja diplomaadid muidugi tehnilisel tasemel omavahel suhtlevad. Need kontaktid on olemas, aga mis edasi saab, seda näeme.

Mina arvan, et me peame suhtluses idanaabriga samuti ära kasutama oma liitlaste ja partnerite võimendust. Euroopa Liidus ja NATOs on küllalt foorumeid, mis selles meid aitavad.


Lugesite Venemaa suursaadiku Aleksandr Petrovi intervjuud Interfaxile, kus ta paneb suuri lootusi Eesti uuele valitsusele?

Lugesin selle kokkuvõtet. Üks asi, mille olen selgeks õppinud viimastel nädalatel, on see, et tuleb ära oodata inimeste poliitika, mitte lihtsalt usaldada seda, mida pärast valimisi võib lugeda. Ka Gruusia osas arvati, et kui Saakašvili lahkus ja tuli uus president, siis nüüd on kõik; et Gruusia ei jätka oma pürgimusi lääne suunas. On jätkanud küll.


Keda aastal 2016 saab pidada eestlaseks? Presidendivalimiste kontekstis arutati Eestis muu hulgas ka seda.

Eestlane on igaüks, kes ennast eestlaseks peab. Selle kohta ei ole põhiseaduslikku piirangut, mis on presidendivalimistel, et peab olema sünnijärgne Eesti kodanik.

Eestlane võib olla ka inimene, kes on võtnud e-residentsuse tunnistuse ja siis ta tuleb sulle Slushil ütlema: saad aru, ma olen nii eestlane! Minu jaoks ta ongi.


Kas peame selle asja kuidagi lõpuni selgeks tegema?

Ei pea. Eesti Vabariik on vaba riik kõigile inimestele, kes siin elavad. Sõltumata rahvusest. Ma ei näe, et üheski riigikorralduslikus aspektis või ka tavaelus oleks kuidagi väga oluline, mis rahvusest keegi on.

Mina näiteks olen natuke saarlane ja natuke mulk. Minu pressinõunik Taavi Linnamäe on setu. Meil on siin nii palju erinevaid inimesi.

Minu jaoks peab see, kes arvab, et ta tahab olla Eestiga seotud, saama seda olla. Kui inimesel on Eesti kodakondsus või elamisluba, ta elab Eestis, siis mina küll ei hakka ütlema, et ta ei tohi end eestlasena tunda. Isegi kui ta seda sünnipäraselt ei ole.


Maailmas küll on ühtesulamine ja globaliseerumine hetkel üha ebapopulaarsem, rahvahääletuste ja valimiste järgi meeldib inimestele müüride ehitamine ning teistest eraldumine.

Ma seda tingimata nii ei näe. Austrias jäi hiljuti üks doominokivi püsti, see oli kindlasti hea.

Luksemburgis oli mul üks väga tore kolleeg, kes alati rääkis, et ta on luksemburglane. Kui me olime juba mitu aastat tuttavad olnud, siis sain teada, et tema isa on hollandlane ja ema portugallane. Aga tema oli luksemburglane, sest ta rääkis keelt, tal oli selle riigi kodakondsus ja ta elas seal.

Ega nüüd verepuhtuse küsi­musega Euroopa riikides küll keegi ei tegele. Ja kas te Ameerikas kujutate seda ette – ei kujuta ju. Meil ka avalikus debatis väga seda ei arutata, aga sotsiaalmeediakommentaarides, mida ma muide väga palju loen, tegeldakse sellega arusaamatult palju.


Austria uus president on ju meil Eesti päritolu...

Puhas austerlane!


On teil temaga mingit kontakti olnud?

Ei ole. Loomulikult saatsin õnnitluse valituks osutumise puhul. Küll need kontaktid tulevad.


Vaevalt saite ametisse astuda, kui juba tuli sisepoliitiline kriis, valitsuse kukkumine. 17 aastat võimul olnud Reformierakond läks opositsiooni. Kui ärevad need päevad teile Kadriorus olid?

Tegelikult oli nii, et olin jõudnud selleks ajaks juba ühe ringi peale teha ja suhelda kõigi parlamendis esindatud erakondade liidritega. Mul on need kanalid olemas. Neid jutte ei räägita edasi, aga me suhtleme omavahel. Vajadusel saan kõigiga rääkida ja olla informeeritud. Seda ma ka tegin. Ei olnud aega ärev olla, tuli teha tööd.


Esimesed nädalad uut valitsust elasime ainult ühe ministri personaalküsimuse tähe all. Kuidas seda nägite?

Nüüd saab jälle tööle asuda, kui teema on laualt kõrvaldatud. Kärsituks teeb, kui niisugused asjad kestavad ja kestavad. Tahaks keskenduda rohkem kas või maksuseaduste muutustele. Pidada veidi seda debatti, et kuidas oleme loonud endile seadusruumi, kus maksud on aastateks kokku lepitud ja valitsused peavad päris pikka aega teostama eelmise valitsuse poliitikat. Kas see on õigustatud ootuse printsiip sellisel juhul?


Te ei näe siis probleemi, et maksumuudatused tulevad väga kiiresti ja kobarana?

Loomulikult, kobareelnõud on inetud, ja kui maksumuudatused toimuvad järsku, võib neil olla oluline mõju. Kuid sotsiaalmaksu alandamise ärajätmisel ei ole ettevõtetele olulist mõju.

Kas aktsiisitõusudel on oluline mõju – tõenäoliselt mõnedele ettevõtetele on. Aga siin tekib küsimus, et kui need tabelid on ette kokku lepitud mitmeks aastaks, siis kui põhjendatud on ootus, et selle aja jooksul midagi ei muutu. Me võime niiviisi kaheksaks aastaks kõik kokku leppida ja valimised ka vahepeal ära jätta, sest on õigustatud ootus.


Presidendil ei ole praegu eraldi õigusnõunikku?

Meil on inimesega kokkulepe, aga ta on seotud veel teiste töödega, tema ületulek võtab aega. Me juba suhtleme. Sellist plaani ei ole, et õigusnõunikku ei saagi olema. Aga Kadriorg on suhteliselt väike institutsioon ja ega iga valdkonna jaoks tingimata täiskohaga inimest pea olema.


Olete öelnud, et Eesti ühiskondlikus mudelis ei anna amet mõistust ega eksimatust. Meil ei ole hierarhiate kummardamine tavaks. Mida see tähendab?

Mõte oli see, et Eesti ametnikud ja ka poliitikute nõunikud on alati omanud õigust ülemusele öelda: "Sa ei tea, kuula ära." Või "Oota, sa ei ole kursis." Ehk "Ma viin su kurssi, siis otsustad."

See on võrdlemisi otsekohene suhtlemine. Euroopa Kontrollikojas töötades ma nägin, et kõigi jaoks see ei käi päris lihtsalt. Mõnel oli ilmselt varasemast kogemusest tulenevalt keeruline öelda, et kuule, see on väga loll mõte. Mulle ei öeldud siis midagi ja kuluaaridest hiljem kuulsin, et oli olnud jah loll mõte. Meil siin sellist asja ei ole.


Mõneti tõepoolest on just Eesti ühiskonnale iseloomulik, et siin ei ole ülemus – ilmselt alates ka presidendist – see, kelle roll on istuda oma kabinetis ja lihtsalt olla tähtis.

Mujal maailmas leidub muidugi ka väga palju vabalt suhtlevaid ülemusi, kes on XXI sajandi innustavad ja võimestavad juhid. Aga olen ka ise näinud, et mõnel pool on tseremoniaalsust nii palju, et sõnum ei jõua kohale. Ka ELi institutsioonides on seda veel, ehkki nad on suhteliselt väikesed ja paljurahvuselised.


See on siis üks põhjus, miks Euroopas öeldakse "Estonians can so do it!" – mida teie kuulsite korduvalt, kui meie eesistumine pool aastat varasemaks tõsteti?

Absolutely. Kindlasti. Nad teavad, et me suudame väga kiiresti reageerida ja manööverdada.


Kui lugeda meie eesistumise kohta arve, siis see näib päris hullumeelne, missugune töö meil ees seisab.

Kas see on hullumeelsem, kui olid läbirääkimised ELiga peatükk peatüki haaval? Või hullumeelsem kui taasiseseisvumise hetk, mil tuli ilma igasuguste ressursside ja vahenditeta saavutada, et meid tunnustataks? Või kui tehti rahareformi ja meil ei olnud suuri meeskondi saata IMFiga läbi rääkima? Ega see kõik olnud vähem hullumeelne.

Väikesel riigil on paratamatult vähem ametnikke ja tulebki teha väga palju tööd. Siis ongi kurb, kui avalik suhtumine kipub olema, et riigiametnikud on laisad ja rumalad. Tegelikult ei ole. Meil on staare nagu Marek Helm ja Taavi Kotka. Aga on ka palju töömesilasi, kellest mitte midagi kunagi ei kuule. Mis ei tähenda, et nad tööd halvasti teeks.


Presidendina on teil võimalik tänada inimesi teenetemärkidega. On teil peas mingi arv, millest kavatsete kinni pidada?

Ma kavatsen lähtuda Eesti inimeste headest tegudest, mitte mingist arvust. Sellisel juhul on arvud teisejärgulised.


Neid te Excelisse ei paneks?

Excelisse tuleb ikka kõik panna. Ka need otsused tuleb teha tabeliks. Võib-olla see oli Wordi fail. Aga piirarvu ei ole.


Enne uue aasta saabumist kolm minutit sõnavõttu ka tuleb?

Kuus minutit, ütles mulle keegi. Ma ei tea veel täpselt, kolm või kuus, aga kindlasti ka see ei jää ära.


Artikkel Maalehe veebilehel.