- Reset + PDFPrindi

"Kersti Kaljulaid: püüan alati iseendaks jääda", Virumaa Teataja

© Meelis Meilbaum (Virumaa Teataja)

29.10.2016

Aarne Mäe


Üleeile Lääne-Virumaal visiidil käinud president Kersti Kaljulaid ütles Virumaa Teatajale antud intervjuus, et Eesti poliitikas on suurimaks probleemiks see, et liigselt halvustatakse inimesi, kes tahavad poliitikas kaasa rääkida.


Alustasite oma presidendiaja sisevisiite just Lääne-Virumaalt. Miks?

Lääne-Virumaa – ja ma lähen siit edasi Ida-Virumaale – on hästi mitmekesine piirkond, siin on kaunist loodust, mis on mulle südamelähedane, aga ka väga eripalgelisi ettevõtteid. Erinevaid linnu ja asulaid. Lihtsalt väga tore koht.


Kui palju teil on olnud kokkupuuteid Lääne-Virumaaga?

Olen siit läbi sõitnud teel Ida-Virumaale Narva elektrijaamadesse või Narva kolledžisse. Aga olen Rakveres teatris käinud, "Tarva" leian linnast üles, lastega käisime eelmisel suvel politseimuuseumis ja söömas. Minu lastele ei ole Eesti olnud ju elukohaks, avastame Eestit ka praegu. Iga nädal käime väljas. Sain maavalitsusest kingiks raamatu Lääne-Viru kaunimatest paikadest, mis läheb kohe käsiraamatuna käiku.


Ütlesite riigipeaks saades, et soovite kõigepealt end Eestimaa inimestele tutvustada.

Jah, minult on palju küsitud, kes ma olen ja kust tulen. Heameelega käin ja räägin sellest, niimoodi saavad selgemaks ka minu vaated, mille kohta samuti väga palju küsitakse. Ma loodan, et inimesed ei arva, et kui väljendan oma vaateid, siis hakkan homme nende järgi elu korraldama. Eesti elu üle otsustavad ikkagi valijad erakondade kaudu. See pole presidendi töö. Aga heameelega räägin sellest, kuidas mina näen olevikku ja tulevikku.


Tõepoolest, oli palju juttu sellest, et inimesed teid ei tunne. Nüüd on aga teie usaldus- ja toetusreitingud väga kõrged. Kas teid üllatab, et teie tuntus on plahvatuslikult suurenenud?

Ei, see ei saa olla üllatus. Tuntus on selle rolliga paratamatult kaasa antud. Mis puudutab heakskiitu, siis loodan, et mida rohkem ma liigun ja räägin, seda paremini inimesed mind mõistavad. Ja ma loodan ka seda, et inimesed mõistavad: kui meie vaated lähevad väga lahku, siis ei ole see põhjus minna tingimata tülli. Mulle väga meeldib, kui inimesed ütlevad ka mulle, et nad ei ole minuga nõus. Ja ma heameelega kuulan, mis on nende argumendid, sest tõel on omadus olla kahe vahel ja ühe inimese arvamus ei ole olulisem kui teise inimese arvamus.


Te sattusite uude rolli väga ootamatult. Kuidas teile inimlikult mõjus see elumuutus, kui leidsite end väga suure meedia ja avalikkuse tähelepanu alt?

Seda on raske kuidagi sõnastada. Kahtlemata mõjutab see eelkõige seda, kuidas pere peab selles olukorras käituma, toime tulema. Ma ise olen ikkagi 12 aastat olnud Euroopa Liidu institutsioonis, esinenud pressikonverentsidel, väidelnud Euroopa parlamendis, teinud päris palju otse-eetrit Eesti Raadios.

Ma ei tunne, et see on kohustus oma inimestega rääkida, see on ikkagi võimalus. Ja väga tore võimalus. Rääkida meie tulevikust. Et tänane pole mitte mineviku viimane, vaid tuleviku esimene päev. See, et me loeme ajalehtedest pealkirju, millel on tähtsust vaid järgmise 12 tunni jooksul, ei vabasta meid tarvidusest teha tööd meie lastelaste heaks. Kõike seda öelda rollis, kus ma nüüd olen, on minu kohustus ja ma kavatsen seda kohustust täita.


Praegu räägitakse väga palju sõjaohust. Ka teie olete öelnud, et julgeolek on Eesti üks põhilisemaid probleeme. Tundub, et kohati valitseb lausa sõjahüsteeria.

Mulle väga meeldis, mida ütles kaitseväe juhataja: NATO on kohal ja rahuneme nüüd maha. Endiselt on see õige. Me peame olema valmis Varssavi kokkuleppeid ellu viima koos oma liitlastega. Meil peab olema iseseisev kaitsevõime ja meie liitlaste tugi.


Enne Virumaale tulekut tegite ka oma esimesed välisvisiidid naaberriikidesse Leetu, Lätti ja Soome. Kuidas te need kokku võtate?

Mul on hea meel, et nii Läti kui ka Leedu president kinnitasid oma toetust Rail Balticu projektile. Mul on ka väga hea meel, et meie naabritel on sarnane arusaam julgeoleku küsimustest meie piirkonnas, aga ka Süürias ja mujal maailmas.


Mis on teie hinnangul praegu Eesti sisepoliitika kõige suurem probleem?

Kõige suurem probleem on see, et tihtipeale halvustatakse neid inimesi, kes tahavad poliitikas kaasa lüüa.

Paratamatult tekitab see olukorra, kus hakkajad inimesed ei julgegi seda teha. Demokraatlikud valimised, diskussioon kodanike ja erakondade vahel on see, kuidas saab riiki ehitada. Kui minu meeskonda kuulub erineva taustaga inimesi, siis on küsitud, kas see on kohane. Minu vastus on, et ametites, kus poliitiline sõltumatus ei ole rangelt vajalik, on see positiivne, kui inimesel on selgelt välja öeldud maailmavaade. Ärme häbeneme oma maailmavaadet.


Mida arvate skandaalist, mis on puhkenud Toomas Hendrik Ilvese ja Ärma talu ümber? Ka siin on palju halvustamist.

Põhiline reaktsioon on see, et lugesin varem, kui ma võibolla muidu oleks seda teinud, presidendi ametiseadust – see seadus ei ole väga täpne. Ma arvan, et on ruumi arutada, kuidas seda täpsustada. Toomas Hendrik Ilves on olnud Eestile hea president, mis puudutab tema väliskontakte. Ta on teinud Eesti suuremaks digimaailmas. On väga kurb, kui Ärma-diskussiooni käigus see pool ära unustatakse.


Teie olete otsustanud, et jääte ka presidendina elama oma koju ega koli Kadriorgu. Miks?

Meie pere kolis Eestisse sel suvel, kooliaasta lõppedes. Oleme saanud kodus elada kolm kuud.

Minu lapsed läksid kodulähedasse kooli, minu laste treeningud on Nõmme linnaosas ja selle lähedal. Tunduks ebaõiglane nüüd, kus nad niikuinii peavad kohanema Eesti eluga – Luksemburgis, muide, ei ole lubatud alla 12aastastel üksi tänaval käia –, tõsta nad linna teise otsa ja sundida liiklema läbi Tallinna kesklinna kooli ja treeningule. Õiglasem on see, et mina sõidan.


Palju on arutletud presidendi aastapäevavastuvõtu üle. Kas teie jätkate seda traditsiooni?

Traditsioon on püha. Seda saab uuendada ja värskendada ja paremaks teha, aga eelkõige tuleb austada oma traditsioone, seda, kust me tuleme. Mis ei tähenda, et veebruaris ei oleks üllatusi oodata.


Mainisite, et kui inimestega kohtute, küsivad nad teilt, kes te olete ja kust tulete. Mis inimesi veel huvitab?

Inimesed küsivad mu seisukohti väga paljudes küsimustes ja mul on sellega seoses mure, et kas nad ikka saavad aru, et kui nad küsivad, siis ma ütlen, mida mina arvan, aga see ei ole tingimata minu kätes. Ja ma püüan seda alati ka rõhutada. See on erakondade kätes. Austan väga meie põhikirja, mulle meeldib see võimude tasakaal, mis on seal kirjas. Ma tean, et mul on võrdlemisi konkreetsed ja uuenduslikud seisukohad riigi korraldamise küsimustes, mis riigiametnikele pole mingi uudis, sest olen sellest rääkinud avaliku sektori foorumitel. Kui räägin nende inimestega, kes ei ole mind kuulnud, siis räägin sama entusiastlikult, mida nemad saaksid teha või mida tuleks teha. Minu relv on sõna.


Kindlasti olid teil need mõtted ja vaated juba varem olemas. Nüüd saate neid kõvema häälega välja öelda.

Need mõtted on juba ka välja öeldud ja välja kirjutatud. Ka sel aastal oli vähemalt kolm põhimõttelist artiklit, üks konservatismist, ühe loo Beneluxi ainetel ja ühe isamaalise kõne tellis Postimees arvamusküljele.

Minult on küsitud, kes valmistas mind ette nendeks debattideks. Mul ei olnud aega midagi ette valmistada. Mind sai aidata ainult nende ürituste järjekorra kokkuleppimisel. Kõik need mõtted, mis ma välja olen öelnud, on minu mõtted. Nüüd on mul suur abiliste ring, kes ei mõtle alati nagu mina, aga ma arvan, et see ainult täpsustab minu seisukohti ja ma olen sunnitud neid paremini põhjendama. Ja olengi püüdnud leida enda kõrvale inimesi, kes oleksid vähemasti niipalju erinevad, et nad täiendaksid mind.


Kas hakkate ka oma kõnesid ise kirjutama?

Me teeme nii, et mõtted panevad enne mõnda esinemist kirja kõik kolleegid, kes tahavad sel teemal kaasa rääkida, ja nendest kirjutan ma endale suupärase teksti ikkagi ise.

Kuigi olukord võib muutuda ajas, sest pean tunnistama, et see kirjutamise koormus on väga kõrge. Täna tõusin ma kell pool viis, hakkasin kirjutama, mida öelda järgmisel õhtul. Praegu on väga palju oma mõtete sõnastamise tööd. Aga see on oluline.


Maakonnalehe ajakirjanikuna ei saa ma mööda sellest teemast, kuidas hoida inimesi maal, et seal jätkuks ikkagi inimesi ja tööd ning Eesti areng ei oleks väga ebaühtlane.

Hommikul, kui alustasin oma päeva, pidasin ettekande kõrgematel sotsiaalkaitse kursustel. Seal olid inimesed kolm päeva tegelenud küsimusega, kuidas mõelda raamidest välja, kuidas hajaasustusega piirkondades vabakonna abiga osutada seda teenust, mida inimesed loodavad ja mida inimestel on tarvis.

Haldusreform ei lõpe, kui piirid saavad paika. See jätkub, see jääbki jätkuma. Ümbritsev keskkond muutub kiiremini kui kakskümmend aastat tagasi. Töö mõiste muutub, töökoht muutub. Ja mulle tundub, et see muutub meie kasuks, mida hajusam ja individuaalsem on tööturg. Tänapäeval on see edu ja eelis, et inimene liigub palju ja muutub palju.

Maal saab teha igasuguseid asju, mitte ainult maad harida. Aga nagu ütlesin aasta põllumehe auhinda üle andes: Eesti peab katma oma rahva toiduvajadused. Nii näevad seda kõik riigid maailmas. Mis jällegi ei tähenda, et turg peaks olema suletud. Oluline on hoida tootmisvõimsus alles.


Probleem on ka selles, et inimesed – ja just noored inimesed – lahkuvad Eestist. Kuidas neid tagasi tuua?

Lahendus on jätkuv keskmise sissetuleku tõus. Iga kord, kui palk läheb 10 % üles, tuleb jälle teatud hulk inimesi tagasi. Hea on see, et Eesti palgaturg ei ole enam oluliselt väiksem naaberriikide omast. Väga head IT-spetsialistid ei teeni siinpool lahte enam oluliselt vähem kui sealpool lahte ja neil ei ole mingit põhjust ära minna.

Kui vaatame meie majanduskeskkonda, siis praegu on see kasv null. See näitab, et meile tuuakse tehnoloogia, me teeme ära töö ja edasi kasvada ei saagi. Me peame muutuma ise innovatsiooniliidriteks. Saame sellest punktist edasi vaid targema tööga.


Rakveres käies külastasite ka spordikeskust. Kuulsin, et olete tegelenud ka ise karatega.

Natuke olen jah, aga see keelati nõukogude ajal ära, nii et väga kaugele ma sellega ei ole jõudnud. Sport on mulle alati meeldinud. Võitluskunstid on distsipliinisport, minu vanem poeg on tegelenud judoga aastaid, minu väikseim poeg käib ka praegu judotrennis. Päris hea meelega teen ka kestvussporti. See on oluline, see hoiab pea töös. Olen märganud, et kui olen sõitnud paar tundi jalgrattaga, siis järgmise kolme tunniga loen kindlasti läbi kuue tunni memod. See tõstab oluliselt süvenemise suutlikkust ja parandab töövõimet. Viis aastat on ees, need on tihedad viis aastat, tuleb ennast vormis hoida.


Kas olete mõelnud, milline näeb Eesti välja viie aasta pärast?

Olen üsna kindel, et Euroopa Liit on siis rohkemgi veel selline, mis meile meeldib. Ma arvan, et Eesti on suutnud äratada maailmas veelgi rohkem tähelepanu sellega, et oleme e-riik, mis on unikaalne, et on arenetud avaliku ja erasektori koostöös.


Kes on teie eeskujud?

Mulle on alati sümpaatsed olnud poliitikud, kes julgevad kaotada järgmistel valimistel. Kes julgevad täpselt sõnastada, mis on probleem. Näiteks Matteo Renzi Itaalias. Ta on mõistnud, et tema riigi poliitiline korraldus nõuab reformi, et Itaalia ei jääks eelmisse sajandisse. Kuigi noore mehena – ta on minust noorem – on tal palju kaotada. Mis ei tähenda, et ma jagan tema pehmet positsiooni Venemaa suhtes või muud, aga ma tunnustan seda, kui ta teeb midagi, kui ta paneb kaalule enda karjääri ja ta teeb seda enda riigi ja rahva nimel. Ja ma mainisin teda meelega, et näidata: seisukohtade erinevus ei tähenda, et inimesest ei saa lugu pidada.


Olete lõpetanud Tartu ülikooli bioloogia ja hiljem ka ärijuhtimise eriala. Teid on nimetatud üheks Eesti targemaks naiseks. Mis on teie enda hinnangul suurimaid saavutusi teie elus?

Väga oluline asi minu jaoks on jääda iseendaks, ükskõik, mis rollis ma ennast ei avasta. Ka see on väga suur saavutus, et mul on neli last. Aga sel on ka oma hind, mul ei ole näiteks doktorikraadi. Paljudel sõpradel on nii doktorikraad kui neli last, aga võibolla on neil olnud igavam tööelu.


Artikkel Virumaa Teataja veebilehel.