President Karis lagritsate ümberasustamisel: ühe väikese liigi tagasitoomise nimel tasub pingutada

Head loodusesõbrad!

Lagritsate saatuselugu on liigagi tuttav. Nõnda nagu sajad teised liigid, kannatavad ka need pisikesed loomakesed inimese laiutamise tõttu. Põllumajanduse ja metsakorraldusega oleme killustanud liikide elupaigad ja suunamas neid hääbumisse.

Liik liigi haaval püüame nüüd looduse vaesumist peatada ja seal, kus see on veel võimalik, ka tagasi pöörata. Poole sajandi eest ei mõistnud me lagritsate olukorda märgata ja nende päästmiseks tegutseda. Täna oleme targemad. Meid on Tallinna Loomaaeda toonud oluline tähis teekonnal, mis püüab toonast tegevusetust pisutki hüvitada.

Loodan, et täna Pakri saartele jõudvad esimesed lagritsad leiavad sealt küllaldaselt toitu ja turvalisi varjepaiku ning saavad koguda talveuneks vajaliku rasvavaru.

Ent looduse tõsiasi on, et mitte kõik loomakesed ei jõua talveni, mitte kõik ei ela külma aega üle. Tõeline õnnestumine on see, kui lagritsad hakkavad sigima ning suudavad aja jooksul kujundada elujõulise asurkonna. Aga esmalt loevad ka väiksemad edusammud: üle elatud talv ja looduses sündinud pojad.

Kui tuleb tagasilööke, tuletavad need meelde lihtsat tõde: loodusele tehtud kahju tagasi pöörata on alati kordades keerulisem ja kallim kui seda ära hoida.

Seetõttu ei saa looduskaitse piirduda vaid kaitsealadega, vaid see puudutab kõiki meie valikuid – kuidas harime põldu, majandame metsa, kaevandame ja puhkame.

Need arutelud ei ole alati lihtsad. Kuid küsimus ei ole looduse ja inimese heaolu vastandamises. Sest keskkond, kus on hea lagritsal, kalakotkal ja mesilasel, on selline, mis hoiab alal ka inimese heaolu.

See on ka vastus küsimusele, miks kulutada nii palju tähelepanu ühele väikesele öise eluviisiga loomale, keda enamik inimesi ei märkaks ka siis, kui ta endiselt kogu Eestit asustaks. Elurikkus on väärtus.

Euroopa naaritsa puhul on järjepidev ja pikaajaline töö viinud selleni, et Hiiumaal on kujunenud stabiilne asurkond. Loodan, et lagritsad kordavad Pakri saartel seda edulugu ning tulevikus võib neid leida mujaltki Eestist.

Tänan teadlasi, Tallinna loomaaia töötajaid, looduskaitsjaid ja kõiki teisi lagritsasõpru, kes on uskunud, et ühe väikese liigi tagasitoomise nimel tasub pingutada.

Soovin lagritsatele head teed, turvalist uut kodu ja palju kevadeid Pakri saartel.

Lõpetuseks soovin, et meie teadlased lahendaks ühel päeval lagritsa salapäraselt helendava karva saladuse. Ka see fakt, mis avastati siin, Tallinna Loomaaias, tuletab meelde, kui palju imelist ja veel tundmatut leidub looduses, siinsamas meie kõrval.

Aitäh!