Vabariigi President kirja- ja mõttetalgute „Milleks meile (tehis)aru?“ osalejate vastuvõtul: Eesti tulevik on heades, tarkades ja kindlates kätes

Kallid noored, aitäh, et te mulle kirjutasite.

Aitäh, et võtsite aja ja nägite vaeva. Et sõnastasite ära olulised mõtted, mis meid kõiki juba praegu puudutavad. Ja mis võivad meid juhatada targematele otsustele, suunata arukamale tulevikule.

Teie tekstid ning ausad arvamised andsid julgust, et Eesti tulevik on heades, tarkades ja kindlates kätes.

Väga paljud teist kirjutasid inimlikkusest. Inimeseks olemise väärtusest – sellest, mida tehnoloogia ega muud teadussaavutused meie eest kunagi tegema ei hakka.

Et pere ja sõbrad on tähtsad. Et looduse ilu nautimine on teile vajalik. Et vestlused, jalutuskäigud, autosõidud, koos naermised ja nutmised on palju olulisemad kui pragmaatiline kasu ja edu.

Et südametunnistus, häbi ja eksimine on tarvilikud õppimaks elu ning muutumaks paremateks inimesteks. Et elu kogemine on väärtus. Ja et otsuseid peame tegema alati meie. Kahtlema ja kaaluma peame me ise. Vastutamine elu ja tuleviku eest on vaid inimeste teha.

Teile on selge, et tehisaru on abivahend ja me peaksime käituma temaga arukalt. Jah, ta võib meie elu teha lihtsamaks, efektiivsemaks, kiiremaks. Ta võib aidata meil õpitavast paremini aru saada, mõista uut kiiremini, koguda mõtteid, vabastada meid paljudest kohustustest, et tegeleda olulisemaga.

Et leiutada siin Eestis taas midagi Skype-i või Bolti sarnast, mida maailm vajada võib ning mis Eestit jälle veidi suuremana paista laseks. Aga te teate ka, et me ei tohiks sellega liialdada ning peaksime mõtlema ka keskkondlikule jäljele, mida selle kasutamine tekitab.

Jah, teile oli kindlasti oluline presidendile kirjutada, aga minule oli oluline, et te hetkeks neil teemadel mõtleksite, klassikaaslastega arutaksite ning ehk tulevikus mõne otsuse ka enda jaoks – või laiemaltki – mõistlikult teeksite. Sest tehnoloogiad arenevad vahel kiiremini, kui me inimkonnana vastu võtta suudame.

Vahel tundub elu meis ja meie ümber tormiline ja kiire, et justkui hingatagi ei jõua. Siis on tark võtta hetk, et mõelda. Et aru saada, mis sündimas on.

Mõnikord oma mõtted ka lahti kirjutada, sest sõnastamine loob selgust, kirjutamine aitab mõtteid korrastada. Ja oma mõtetes selguse saame luua ainult me ise. Oma aruga.

Austatud õpetajad,

ma tänan ka teid teie järelejätmatu ja sihikindla töö eest meie noortega. See töö on hindamatu ja üha enam tehnoloogilisemas maailmas vajalik just oma inimliku kohaolu, kuulava kaaslase ja aruka teejuhina.

See, et te nendele noortele iga päev olemas olete, võib aidata rohkem, kui esmapilgul tundub. Ja on hea, et te suunate neid ka pärast raamatuaastat jätkuvalt lugemise mõnu juurde, et tunda naudingut oma kujutlusvõimest, avarduvast väljendusselgusest ja seoste ilmast. Sest isikupäraseks ja omanäoliseks isiksuseks saab kujuneda vaid lugedes ja elavas vestluses.

Mul on südamest kahju, et me ei saanud täna siia kõiki kirjutajaid kutsuda, aga tervitage oma koolides ka teisi tublisid kirjutajaid. Ja kindlasti oli kirjutajaid tegelikult rohkemgi, kui minu postkasti laekus.

Head noored!

Tundke rõõmu oma arust ja olge arukad tehisaru kasutajad! Hoidke üksteist ja väärtustage jätkuvalt kõike inimlikku, millest mulle kirjutasite.

Ma tänan.