Riigipea kõne Linnade ja Valdade Liidu üldkoosolekul

Head omavalitsusjuhid,

teie tänane üldkoosolek ning homme algavad linnade ja valdade päevad toimuvad kahe üldrahvaliku demokraatliku pidepunkti vahel. 

Ühelt poolt said pool aastat tagasi valitud kohalike omavalitsuste volikogud ja teisalt on alla aasta jäänud korraliste Riigikogu valmisteni. Nende pidepunktide vahel on igati paslik mõelda kestvamate teemade peale. 

Inimesed uskusid teid kohalikel valmistel, andsid teile oma hääle ning nüüd on teie võimalus ja kohustus lubadused lunastada. 

See tähendab ka, et viite oma omavalitsuse sõnumid mõjusalt edasi nendeni, kes riigielu järgmiste parlamendivalmiste järel kujundada soovivad. 

Erakonnad hakkavad õige pea kirjutama igaüks enda valimisprogrammi. Pange oma jalg sinna ukse vahele. Olge järjekindlad ja nõudlikud, et võimalikult mitu erakonda võtaksid kaasa ka Tallinnast ja Tartust kaugemate piirkondade tulevikule olulised probleemid.

 Kahjuks on nii, et mõned omavalitsuste edasise arenguga seotud tähtsatele teemadele lahenduste leidmine on muutunud sama kestvaks nagu probleem ise ja paljud mured ehk isegi süvenenud. 

 Eestis ringi sõites kohtun ka omavalitsusjuhtidega. Mured on ju paljus sarnased. 

Olgu selleks siis teede ning teiste kommunikatsioonide tegelik olukord või ühistranspordi tulevik. 

Noorte jäämine ja tagasitulemine ning hariduselu käekäik. 

Omavalitsuste kitsas tulubaas ja lisanduvad kohustused. 

Riigiasutuste lahkumine igikestva jutuga, et ega see või teine või kolmas asutus ei tegele ju ometi regionaalpoliitikaga.

Kapitali kättesaadavus ehk turutõrge kõikjal paarist suurest keskusest kaugemal.

 Need on vaid mõned jutuks olnud teemadest.

 Hiljutisel kohtumisel omavalitsusjuhtidega jäi mul kõrvu üks mõte: „Oleme väsinud, et meid kogu aeg õpetatakse.“ See võtab kokku väga üldise mure: meie oma riigi keskvõim ei usalda meie oma omavalitsusi.

 Kuid riigi ja omavalitsuste vahel peaks toimima – spordist sõnumit laenates –   „aus mäng“. See aga hõlmab austust nii omade kui ka konkurentide suhtes ning peab olema normaalselt toimiva demokraatliku süsteemi osa. 

Igaühel meist on oma mured ja meile olulised teemad, kuid parema kodulinna või koduvalla nimel peame suutma neist kaugemale vaadata ning hinnata laiemalt seda, mis piirkonda üldiselt arendaks. 

Peame suutma ületada ka vastuokslikud seisukohad ning leidma ühisosa niigi pingelisel ajal vastuolusid süvendamata. Demokraatia ongi ühisosa leidmine, mis rahuldab mõlemat osapoolt. 

Nii peab see ka riigi ja omavalitsuste vahel toimuma. Pidev õpetamine las asendub kuulamise ja nõu küsimisega. Muidu kaob usaldus riigi ja omavalitsuste vahel. Ja see omakorda suurendab inimeste usaldamatust riigi vastu, mis ei ole hea ei ühiskonnale ega riigile. 

 Head sõbrad,

 asi ei ole ju mitte pelgalt rahas ja kohustuses. See on laiem eetiline küsimus meie riigi toimimisest ja ühiskonna tasakaalust, omavalitsuse rollist ja kohustustest ning võimalustest. See on küsimus riigi ülesehitusest ning omavalitsuse tegelikust võimest oma piirkonda edendada ja oma inimesi esindada.

Üks selline ülimalt oluline usalduse, ühise töö ja kindlustunde loomise valdkond on turvalisus. Üks teie töötubadest arutabki kriisikindla omavalitsuse üle ja pärast eelmisel kuul Eestisse eksinud droone on see möödapääsmatult iseenesestmõistetav. 

Taolistes kriisiolukordades ootavad inimesed, et kohalik omavalitsus on koos riigiga nende kõrval, juhtides kogukondlikku kriisiinfot, tasandades ebakindlust ja hirmu, jagades soovitusi, kuidas on õige käituda. 

Üldistades saab öelda, et selle kõigega aitab kohalik omavalitsus hoida Eesti sisemist rahu. Kuid selleks on ka omavalitsustel vaja värsket infot ja teadmisi. On vaja riigi tuge ja usaldust.

Teie seas on neid, kes jätkavad ja on ka neid, kes alles mõni kuu on omavalitsust juhtinud. Teil kõigil on praegu igati asjakohane aeg ja võimalus erakondadelt küsida, kuidas see eetiline riigielu tasakaalu probleem lahendada. Ning teha seda nii, et omavalitsuste teemad valimiste järel taas ei sumbuks kuhugi kaduvikku.

 Tänan teid!