Vabariigi President Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu tunnustusüritusel: eestlastena oleme alati väärtustanud hariduse ja vaimu rolli

Head raamatukogude hoidjad, edendajad ja sõbrad,

eestlastena oleme alati väärtustanud hariduse ja vaimu rolli. Tänu luteri usule, Forseliuse seminarile ja kihelkonnakoolidele oli maarahva kirjaoskus oli juba rootsi ajal oli märkimisväärselt kõrge. 

Ka saksa pietistid ja hernhuutlased rõhutasid lugemise, eriti religioosse kirjanduse lugemise tähtsust. Kuniks 1897. aasta rahvaloenduse järgi oli lugemisoskus Eestimaal juba 95%, Vene impeeriumis keskmiselt aga 28%. Üleeuroopaliselt võib seda võrrelda vaid Skandinaavia, Šotimaa ja Šveitsiga.

Täna, meie raamatu 500. sünniaastal võib mõne peas olla usk haridusse ja haritusse löönud kahtlema. Kas väärtustame täna vaimu ja laia silma ringi rolli? Kas avar teadmine maailma toimimisest ja lugemisoskus, sh kriitiline lugemisoskus, on täna hinnas, või on meie tähelepanu vaid materiaalsel heaolul?

Lubage mul arvata, et usk haridusse ei ole meie rahval kadumas. Vajadus üha enam oma peaga aru saada, mis on olnud, mis on ja mis tuleb, muutub üha olulisemaks. Et taibata, mis on tõde ja mis vale; mis päris ja mis tehislik; mis on inimlik ja mis tehniline, mida masinatele usaldada. 

Tänase päeva põimsed mured seoses noorte vaimse tervise, meie identiteedi ja rahva järelkasvu osas vajavad üha enam sotsiaal- ja humanitaarteadustelt tuge ja lahendusi. Et suudaksime oma vaimu ja hinge tasakaalus hoida.

Lisaks koolile ja kodule on oluline vaimse keskkonna hoidja ja kujundaja raamatukogu. See on keskkond kõige erinevamatele inimestele, erinevamatele vaadetele. Viisakatele eriarvamustele. Vaikusele. Süvenemisele. Targemaks ja arukamaks saamisele.

Peagi avaldatavast suurest lugemisuuringust teame, et 40% vastanuist kasutab raamatukogu, see on peaaegu iga teine Eesti inimene. Sealt näeme ka, et iga teine on juba praegu loobunud kalli hinna tõttu raamatu ostust. 

See viib selleni, et kodused raamatukogud kui vaimsed keskkonnad vaikselt hääbuvad. Seda olulisem on, et võimalikult lai spekter raamatuid oleks kooli- ja rahvaraamatukogudes, eriala- ja teadusraamatukogudes. 

Et koolid ja raamatukogud jaksaksid soovitud teoseid endale osta ning nendeks oleks piisavalt ruumi. Et tee uuele, kontsentreeritud ja süvendatud teadmisele oleks alati lahti. 

Ja et võimalikult lahti oleksid külastajatele ka raamatukogud ise. Et sinna oleks võimalik tulla nii varavalges, pärast tööpäeva kui nädalavahetusel. Et see tasuta vaikne ja vaimne soe tuba ootaks kohtumispaigana kõige erinevamaid inimesi. 

Inimesi, kellel kõigil võivad olla täiesti erinevad vajadused – kes tuleb laenutama, kes lugema, kes töötama, kes õppima, kes tehnilisi vahendeid kasutama, kes vaba aega veetma, kes nõu ja abi saama.

Just selle kõige tõttu on meil raamatukogusid väga vaja. Sest lugemine on kultuurilise kapitali ning sotsiaalse ja vaimse heaolu looja. Kes loeb, on eluga enam rahul ja tajub kõrgemat sotsiaalset enesehinnangut, väärikust. 

Ja selleks on raamatukogud meie viimane tagala. Kui muust kultuurist osasaamine võib jääda kellelgi raha taha, siis raamatukokku peab saama ta alati tulla. Et olla meie kultuuri vereringe osa. Et tunda end meie ühiskonda kuuluvana. Et saada targemaks. Et olla koos.

Ma tänan teid kõiki südame ja hingega tehtud töö eest.